Talupojarõivaste areng esiajast 19. sajandini

 

11.-13. sajand

Muinasaja lõpu eestlaste rõivastusest võimaldavad mõningase ettekujutuse saada arheoloogilised leiud. Eestis kuni 11. sajandini valitsenud põletusmatuste tõttu on kalmetest leitud väheseid rõivajäänuseid alles 11.–13. sajandist. Kuna tekstiili säilitavat pronksi (tikandid, ehted) on rohkem naiste matustes, on enim teateid naiste piduliku riietuse kohta, mis oli ka matmisriietus, vähem meeste rõivastuse ja argipäeval kantu kohta.

Muinasaja eestlaste rõivastus sarnanes üldjoontes naabermaades kantuga. Leidude põhjal võib oletada, et naise rõivastusse kuulusid linasest riidest varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub või ümber puusade mähitud riidelaid – villane või linane vaipseelik, mis kinnitati vööga. Õlgadel kantud suurest piklikust villasest  riidelaiast sõbast või linasest palakast on jäänuseid leitud mitmest muinasaja lõpu naisematusest. Sõba oli rikkalikumalt kaunistatud kui muud rõivad ja arvatavasti eriti hinnaline. Põlle kohta oli kalmeleidude põhjal seni andmeid vaid Eesti põhjarannikult ja Saaremaalt, kuid 2009. aastal avastatud Kukruse leid kinnitab põlle kandmist ka Virumaal. Lõuna-Eesti naiste pidulikku rõivastusse kuulus tagapõll. Peas kandsid neiud usutavasti peapaela või võrukujulist pärga, abielunaised pikka linikut või seotud rätti. Ülerõivaks võis juba tol ajal olla varrukatega villane pikk-kuub ja talvel kasukas. Sääred mähiti pikkade kitsaste villaste riideribade rasudega. Jalatsitest jäänuseid kalmeleidude hulgas pole, arvatavasti kanti nahast pastlaid või puukoorest viiske nagu hilisemalgi ajal.

Eestlased kaunistasid oma pidulikke rõivaid – esmajoones sõbasid, põllesid ja pealinikuid – läänemeresoomlastele iseloomuliku väikestest pronksspiraalikestest ja rõngakestest vaselistest mustriga.  Rohkelt kanti mitmesuguseid ehteid: hoburaudsõlgi rõivaste kinnitamiseks, kaelas paela või keti otsas rinnalehti, kaelavõrusid või helmestest, spiraalidest, kaurikarpidest keesid, arvukalt käevõrusid ja sõrmuseid. Muinasaja eesti naise uhkeimaks ehteks oli pronkskettidest rinnakee, mis kinnitati õlgade kohalt ehtenõeltega. Vööl rippusid pronksplekiga kaunistatud tupes nuga ja nõelakoda.

Meeste rõivastuse kohta on andmeid vähe. Võib arvata, et see koosnes põhiliselt linasest särgist, villasest pikk-kuuest, pükstest ja sääremähistest.

 

13.–17. sajand

Eestlaste 13.–17. sajandi rõivastuse kohta on andmeid endiselt napilt, kuid selle aja naiserõivastusest on rabaleidude näol säilinud täielikumaid komplekte. 16. sajandi lõpust pärinevad eestlastest juba esimesed piltkujutised ja 16.–17. sajandi kroonikates ja reisikirjades leidub lühikirjeldusi rõivastusest.

Üldjoontes sarnanes selle ajajärgu alguse rõivastus muinasajal kantule. Peamised erinevused ilmnesid kaunistustes ja ehetes. Just naiste ehted olid võõrmõjudele vastuvõtlikumad. Esimesed silmkoes valmistatud kindakatkendid pärinevad 14. sajandist, 17. sajandiks oli silmkoes kudumine Eestis juba üldine.

17. sajandil toimusid rahvapärases rõivastuses suuremad muudatused, eelkõige Põhja-Eestis. Naiste riietuses oli seal tähtsamaks uuenduseks juba sajandi algupoolel kantud lühike linane pluus käised. Varasema mähitava vaipseeliku kõrval hakkas levima kitsas kokkuõmmeldud ühevärviline seelik ümbrik, mille alläärt pidupuhkudel kaunistasid tinulised või üha enam leviv lai helmestikand kudrustükk ehk kõverik. Seesugused pärltikandiga seelikud püsisid kasutusel kogu 18. sajandi. Abielunaiste peakatteks sai tanu, mis hakkas kõrvale tõrjuma senist linikut. Hilisemas arengus omandasid tanud rohkeid paikkondlikke erivorme.

17. sajandist on rohkem teateid ka meesteriietuse kohta. Vanapäraste pikkade pükste asemel hakati algselt Põhja-Eestis, hiljem kogu Eesti alal kandma põlvpükse. Varasemad umbkuued olid oletatavasti juba 15.–16. sajandil asendunud hõlmadega pikk-kuubedega, mis meestel ja naistel olid ühesuguse lõikega. Pidulik peakate oli meestel kõrge vildist kaapkübar, mis kõrvu naiste ehetega oli sellel ajajärgul peamine ostukaup.

Jalas kanti peamiselt ühest veisenahatükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Saapad ja sakste eeskujul kantavad ummiskingad kuulusid talurahva paremasse rõivastusse harva. Erandiks olid saared, kus kingade kandmine oli 17. sajandil juba üsna tavaline.      


18. sajand

18. sajandi eestlaste rõivastuse kohta on juba rikkalikum allikmaterjal, üksikuid rõivaesemeid leidub muuseumikogudeski. See võimaldab jälgida riietuse arengut ja piirkondlikke erinevusi.

Moerõivastuse eeskujul levis 18. sajandi algupoolel Põhja-Eestis, seejärel üle maa kahar, vöö juurest volditud seelik. Oluliselt muutsid naiste riietuse üldpilti varasemate ühevärviliste asemel sajandi keskpaigast kasutusele tulnud rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud. 19. sajandi algupooleks muutusid need üldiseks kogu Mandri-Eestis. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna ümbruse talunaised järk-järgult tarvitusele linnast ostetud kõval pappalusel mustrilise siidkattega pottmütsi, mida 19. sajandi algupoolel kanti kogu Põhja-Eestis. Käiste ja tanude kaunistusena sai Põhja-Eestis varasema geomeetrilise ornamendi asemel rahvaomaseks värviline lillkiri. Naiste kergema ülerõivana tulid peamiselt Saaremaal, vähem Lääne-Eestis juba 18. sajandil kasutusele lühikesed jakitaolised kampsunid ja vestilaadsed liistikud (Saaremaal abud). Meeste uutest riideesemetest hakati sajandi lõpul Põhja-Eestis kandma lühikest kuube vatti.

Lõuna-Eesti rõivas säilitas arhailisuse, uuendusi tuli 18. sajandi lõpus peamiselt kaunistustesse. Linaste rõivaesemete tikandis hakati varasema valge linase või värvilise villase lõnga asemel kasutama venelastest rändkaubitsejate vahendatud punast puuvillast lõnga maagelõnga. Pikk-kuubedele hakati  õmblema punasest neljatahulisest villasest nöörist – kaarusest – kaunistusi.

Kogu majanduselu kaubalisuse kasvuga suurenes maaelanike rõivastuses 18. sajandil ostukaupade osatähtsus. Suur osa ehteid ja väiksemaid detaile, nagu siidpaelad, pearätid, nööbid, karrad, litrid jms, saadi rändkaubitsejatelt ja linnakäsitöölistelt ning poodidest.

 

19. sajand

19. sajandil hakkasid linna ja küla tihenenud majandussidemed talurahva rõivastust järjest enam mõjutama, üha rohkem tungis sellesse linlikke elemente. 19. sajandi keskpaigani oli tegemist veel rahvarõivaste kiire arengu- ja muutumisprotsessiga. Selle käigus levisid laialdaselt eelmisel sajandil alguse saanud uuendused – pikitriibuline seelik, pottmüts, Lääne-Eestis kabimüts. 18. sajandi keskpaiga moerõivastuse eeskujul hakati naiste kampsuneid ja liistikuid tegema liibuva piha ja volditud riideribaga seesidega allääres. Meeste rõivastuses levisid vatid ja tulid kintspüksid, vestid. Koos uut tüüpi ülerõivastega tuli kasutusele poevärv – potisinine (indigo).

 

Talupojarõivaste taandumine

Talurahvarõivaste otsene taandumine linnamoelise rõivastuse ees algas Eestis 19. sajandi keskpaiku. Üleminek traditsiooniliselt rõivalt uuele moele kulges eri paikkondades, erineva jõukuse, kultuuritaseme ning vanusega inimeste juures erinevalt. Mehed kui liikuvam osa külarahvast võtsid linnamoe omaks juba sajandi keskel. Enam traditsioonidega seotud naiste rõivas tegi taandumisjärgus läbi veel mitmeid üleminekuvorme. 19. sajandi keskpaiku asendusid pikitriibulised seelikud kohati põikitriibuliste ja ruudulistega, 1860.–1870. aastail kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised põikitriibulisest või ruudulisest riidest kleiti – kaapotkleiti, mis oli juba linnamoele lähedane rõivaese.

Rahvarõivas taandus kõige kiiremini suuremate linnade ja käsitöökeskuste läheduses. Perifeersetel ja teatud isolatsioonis olnud aladel, nagu Kihnu saar ja Setumaa, jätkus vana traditsioonilise rõiva kandmine ja selle aeglane edasiareng veel 20. sajandil. Kihnu naised kannavad traditsioonilist pikitriibulist seelikut teataval määral tänapäevani. Ka Muhu saarel arenesid rahvarõivad kiiresti edasi: 1870. aastail vahetus terve rõivakomplekt. Varasemat kurrutatud mustapõhjalist ümbrikut asendas oranži põhitooni pikitriibuline seelik, mis 20. sajandil muutus järjest heledamaks. Nii säilis või isegi suurenes paiguti regionaalne omapära, samal ajal kui üldine tendents oli paikkondlike erinevuste kadumine ja rõivastuse ühtlustumine.

 

Etnilisest rõivastusest rahvussümboliks


Ühiskonna moderniseerumise ja  linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel kiirenes Eestis traditsioonilise rõivastuse taandumine. Rahvuslikul ärkamisajal (1860.-1880. aastatel) kaasati talupojarõiva pidulikum pool rahvusliku identiteedi loomisse.

Talupojarõivastuse kujunemine rahvuslikuks sümboliks oli pikaajaline ja keeruline. Huvi traditsioonilise rõivastuse vastu oli suur eestlaste eneseteadvuse tõusuga 1880. aastatel. Sellele järgnenud venestusajal hakkas see vaibuma ja oli madalseisus 20. sajandi algul. Alles Eesti iseseisvumise algaastatel ja eriti 1920. aastate teisel poolel hakati taas enam tähelepanu pöörama rahvarõivastele, millele aitas olulisel määral kaasa eestlaste laulupeotraditsioon. 1930. aastate lõpuks oli endisest talupojarõivast saanud eestimeelsuse tähis.

Rahvarõiva kui rahvussümboli arengu teise järgu alguseks võib tinglikult pidada 1940. aastat, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Rahvarõivad kaasati nüüd vastandlike ideoloogiate teenistusse.  Ühelt poolt juhiti nende kasutamist “Vormilt rahvusliku ja sisult sotsialistliku” kultuuri ametliku loosungi all, teisalt kasutasid eestlased oma esivanemate rõivastust võimudele vastumeelse rahvustunde avaldamise vahendina. 1970.–1980. aastate vahetusel venestuslaine oludes ning 1980. aastate lõpul nn. laulva revolutsiooni ajal ja rahvusriigi taastamisel hakkasid eestlased rahvarõivaid kui rahvussümbolit eriti rohkelt kandma.

Tänapäeval kantakse traditsioonilist rõivastust laulu- ja tantsupeo esinemis- ja peorõivana, folklooriliikumise üritustel ja mitmesugustel rahvapidudel, samuti eriti pidulikel sündmustel. Rahvarõivaste valmistamine ja kandmine annab tunnistust sellest, et vanast kihelkondlike erinevustega talupojarõivast on nüüdseks saanud rahvussümbol.

 

Paikkondlikud erinevused


Kuigi Eesti on väike, oli siinsele traditsioonilisele rõivastusele omane tugev paikkondlik killustatus, mis avaldus rõivastuse kihelkondlikus omapäras. 19. sajandiks kindlaks kujunenud piirkondlike rühmade rõivastuse iseärasused tulenesid nii muistsetest hõimuerinevustest kui hilisemast ajaloolisest arengust. Erisuste kujunemisel ja püsimisel etendas olulist osa talurahva sunnismaisus. Liiguti peamiselt oma kodukihelkonna piires, inimesed said põhiliselt kokku kihelkonnakirikus ja kõrtsis. Kohalikest riietumistraditsioonidest hoiti visalt kinni.

Vähese liikuvuse ja sotsiaalse elu käitumisreeglite  tõttu ilmnesid kohalike rühmade iseärasused eriti selgesti naiste rõivais, meeste rõivastes olid paikkondlikud lahkuminekud väiksemad.

Välja võib tuua neli suurt rühma – Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Põhja-Eesti oli uuendustele tunduvalt enam avatud kui Lõuna-Eesti. Selle põhjusi võib näha Eesti haldusjaotuses. 17. sajandil jaotati Eesti ala kaheks (jaotus püsis kuni 1917): põhjas Eestimaa kubermang keskusega Tallinnas ja lõunas Põhja-Lätiga ühine Liivimaa kubermang keskusega Riias. Kubermangupiiril oli uuemate nähtuste levimisel ja vanade säilimisel oluline osa. Põhja-Eesti keskendus Tallinna kui tähtsa kaubanduskeskuse ümber ja alates 18. sajandist andis tunda ka kiiresti areneva Peterburi lähedus. Lõuna-Eesti seevastu jäi Riia linna suhtes siiski Liivimaa kubermangu teisekeelseks ääremaaks.  

 

Lõuna-Eesti talupojarõivastus oli rohkete lokaalsete erinevustega, kuid eelkõige iseloomustas seda mitmete väga vanade rõivavormide visa püsimine. Näiteks kandsid naised muinasajast tuntud villaseid või linaseid piklikust kangalaiast õlakatteid veel 19. sajandi keskel või kohati kauemgi. Eriti rohkelt säilis rõivastuses vanapärasusi Lõuna-Eesti lääneosas asuval Mulgimaal:  naistel algelise lõikega särgid, kokkuõmblemata vaipseelikud, seotavad pealinikud ja rätid, arhailise, keskaegset päritolu taimornamendiga puusapõlled, meestel pikad püksid. Piduliku rõivana hindasid nad oma musti, lõikelt särgiga sarnanevaid pikk-kuubi kuni üleminekuni linnamoele. Mulgimaa omapära  kujundas nii varasem läti asustuselement kui ka selle piirkonna kultuuriliselt konservatiivne hoiak, mida omal moel toetasid sealse talumajanduse jõudsad edusammud 19. sajandil. Traditsioonilist rõivastust kantigi kauem just jõukates mulgi peredes.

Põhjapoolne osa Lõuna-Eestist oli uuendustele ja moemõjutustele suhteliselt vastuvõtlikum, sealt levisid need ka lõuna poole.

Naiste rõivastusele oli Lõuna-Eestis iseloomulik pikkade varrukatega, pilu või geomeetrilise tikandiga kaunistatud särk. 19. sajandi esimesel poolel said üldiseks pikitriibulised seelikud. Abielunaiste tunnus – tanu – oli valgest linasest riidest, kaunistuseks laubale jääv pits ning kuklasse kinnitatud siidlindid.

Meeste särgist, pükstest ja lühikesest kuuest vatist (mulgi mehed seda omaks ei võtnud) koosnenud ülikond  sarnanes oma lõikelt ja potisiniselt värvuselt Põhja-Eestis kantuga, eriti ala põhjaosas. Kagu-Eesti meeste rõivastuses ilmnes rida venepäraseid jooni, näiteks särgi kandmine vöötatult pükste peal.

Eriti tugev oli vene rahvakultuuri mõju Eesti kagunurgas elavatel setudel, kes olid pikka aega (13. sajand – 1918) muust Eestist poliitiliselt eraldatud. Setu naised kandsid 19. sajandi esimesel poolel kitsaste, väga pikkade varrukatega venepäraseid särke. Pidulikku rõivastusse kuulus särgi peal kantav valgest villasest riidest umbkuuetaoline vene naiste sarafani tüüpi kehakate, mis säilitas varasema kuue eestikeelse nimetuse rüü. Rüü oli vale- ehk liigvarrukatega, mis rippusid vöö alla pistetult seljal. Setude kokkukuuluvust teiste lõunaeestlastega tõendavad naiste peakatted, ehted, kaugest minevikust pärinevad puusapõlled, geomeetriline ornament.

 

Põhja-Eesti moodustas rõivastuse poolest suhteliselt ühtlase ja uuendustele vastuvõtliku rühma,siit levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja lühikesest kuuest vatist koosnev ülikond, naistel värvikas pikitriibuline seelik, indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad.

Kõige iseloomulikum siinsele naisterõivastusele oli kahara lühikese pihakatte – käised – kandmine varrukateta särgi peal. Käiseid ja abielunaiste valgest linasest riidest tanu kaunistati alates 18. sajandi lõpust varasema geomeetrilise ornamendi asemel värvilise lillkirjaga. 19. sajandi alguseks oli naiste üldiseks peakatteks Põhja-Eestis saanud pottmüts.

Siiski esines Põhja-Eestis ka väiksemaid lokaalseid erisusi: rannaalad paistsid silma Soome mõjuga, Peipsi põhjarannikul võis täheldada vene- ja vadjapäraseid jooni.

 

Lääne-Eesti rahvarõivastel oli ühisjooni nii Põhja- kui Lõuna-Eestiga. Piirkonna põhjaosas kandsid mehed samasugust tumesinisest villasest riidest põlvpükstest ja vatist ülikonda nagu Põhja-Eestis. Lõunaosas püsis rõivastuses vanemaid, Lõuna-Eestiga ühiseid elemente, näiteks kandsid mehed seal vanatüübilisi pikki pükse.

Naiste särgid olid sarnaselt Lõuna-Eestis kantutega pikkade varrukatega, kuid lõikelt veidi erinevad. Rõivastuse poolest omaette väikese lokaalse rühma moodustanud Kihnu saarel kanti Põhja-Eestile iseloomulikke käiseid. Pikitriibulisel seelikul, mis kodunes Lääne-Eestis 19. sajandi alguseks, võib omapäraks pidada neolõnga (mitmest kohast kinniseotud vihtidena värvitud ja seepärast kirjuks jäänud lõnga) sissekudumist. Õlgadel kampsuni all või otse särgil kanti õlarätte. Naiste peakatted olid kihelkonniti väga erinevad: lõunaosas  kanti eriilmelisi lillkirjaga kaunistatud tanusid, põhjapool pott- ja kabimütse.

Kuigi Lääne-Eestis oli rõivastus uuendustele ja moemõjutustele küllalt vastuvõtlik,  kanti traditsioonilist rõivastust siin suhteliselt kaua, veel 20. sajandi algulgi, Kihnus mõnel määral tänapäevani.

 

Saarte – Saaremaa, Hiiumaa, Muhu – rõivastus oli mõneti erinev igal saarel. Rõivastuse eripära kujunemist ja süvenemist siin soodustas nii saareline asend, erinevused looduslikes tingimustes kui ka sellest tulenev erinev majanduslaad. Läänemeri oli tähtis ühendustee, kustkaudu jõudsid siia moeuudised Euroopast. Rohkelt kohtab rõivastuses Skandinaavia mõjutusi, mida on osaliselt aidanud levitada 13. sajandist siin kujunema hakanud rootsi asustus: näiteks kurrutatud (s.o kuumade leibade all plisseetaoliselt volti pressitud) seelikud ja ülerõivaste lõige, tinast malid.

Hiiumaal kandsid naised käiseid, Saaremaal aga pikkade varrukatega särke ja liistikuid – abusid. Käiseid kanti varem ka Muhus, kuid 19. sajandil püsisid need seal vaid traditsioonilises pruudi- ja noorikurõivastuses.

Omapärased ja väga mitmekesised olid saartel naiste peakatted – lõua alt mähitavad linikud, papi või vitsarao abil vormis hoitud tanud, sarvedega või baretikujulised lambanahksed talvemütsid – üllid, Saaremaal ka kootud tuttmütsid.

Ülerõivad ja meeste ülikonnad olid saartel lambapruunid või -mustad, Saaremaal Sõrve poolsaarel hallid. Potisinine värv siin märkimisväärselt ei levinud. Saarte mehed ei võtnud omaks põlvpükste ja lühikeste kuubede moodi.


Teksti koostas: Ellen Värv, ERM-i teadur-kuraator