Hanila mees

Hanila mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil: särk, põlvpüksid, vatt, vest, pikk-kuub, kasukas, vöö, sukad, säärepaelad, kindad, vitssõlg, kaelarätt, peakate ja jalanõud.

Rahvarõivad püsisid meestel peaaegu muutumatuna kuni 19. sajandi viimase veerandini, asendudes vähehaaval linnalõikelise ülikonnaga.

Särk

Särk valmistati labasest linasest riidest, see oli õlaõmblusteta, mahamurtud kraega, piluga ääristatud rinnalõhiku, peale õmmeldud õlalappide, kolmnurksete kaelalappide (need olid ka naiste särkidel) ja pikkade kurrutatud varrukatega. Särgi varrukad olid värvliga. Särk ulatus põlvini ja oli lõikelt sarnane naiste särgile, kuid õmmeldi ühest kangast. Särk kinnitati kurgu all väikese vitssõlega või lõngast punutud paeltega

19. sajandi teisel poolel hakati meestele valmistama rinnalapi ja paremale küljele nööbitava püstkraega särke. Särgi õlalapid, värvlid ja rinnalapid kaunistati valge põimpiluga, hiljem punase rist- või madalpistetikandiga. Sajandi lõpus õmmeldi meestesärgid passega  tagatükil. Särki kanti pükstes.

Püksid

Meeste püksid valmistati villasest potisinisest toimsest riidest, samuti nahast. Pükstel olid veidi alla põlve ulatuvad sääred, siit ka nimi, põlv- või kintspüksid. Püksid olid eest täislakaga (nelinurkne lapp pükstel ees), mis kinnitati mõlemalt poolt ülanurkades nööbiga värvli külge, värvel oli keskelt nööbitav. Põlvpüksid olid kehasse õmmeldud, mõlema sääre otstes külgedel lõhikud, mis suleti kolme vasknööbiga. Tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad. Kandja jõukust tõendasid seemisnahast valmistatud põlv- ehk kintspüksid. Suvel kanti valgeid linaseid või takuseid pükse. Tihti värviti linased püksid siniseks. Talvel aga tõmmati linaste pükste peale villased püksid. 20. sajandil kandsid mehed jalas pikki pükse.

Vatt

Särgi peal kandis mees lühemat pintsakulaadset kuube ehk vatti. See oli pikk-kuue pihaosa sarnane. 19. sajandi keskel valmistati vatt potisiniseks värvitud toimsest villasest riidest. Vatt oli seljaõmblusega ning sellest algava lipiga, puusadel õmmeldi küljeõmbluse vahele kiilud. Vatil oli algselt püstkrae, hilisematel - reväärid, kaares sisselõigatud hõlmanurgad, kaks rida vasknööpe hõlmadel ja taskud. Suveks tehti ka linaseid vatte. 20. sajandi algul kanti koos pikkade pükstega pintsakut.

Vest

Jõukam talumees kandis vati all vesti. Selle hõlmad lõigati kirjust poekangast, kodukootud ruudulisest või triibulisest kangast. Vesti seljatagune ja vooder õmmeldi linasest riidest. Lõikelt sarnanes vest vatile.

Pikk-kuub, kasukas

Ülerõivaks oli lambapruunist villasest kangast õmmeldud pikk-kuub, mis oli lõikelt sarnane naise pikk-kuuele. Meeste kuue ühele rinnaesisele  hõlmaäärele õmmeldi tihe rida hernetaolisi tinanööpe, teisele punasest kaarusnöörist aasad. Kinnitusfunktsioon neil nööpidel puudus, hõlmad hoiti ülerõivastel kokku vööga, kuid ees vöökohal olid kuue kinnitamiseks ka haagid. Talvel kirikusse minnes, tõmmati pikk-kuub kasuka peale. Kasukas oli valmistatud valgetest lambanahkadest. Kasukas seoti kinni kas villase meestevöö või pandlaga nahkvööga.

Vöö

Ülerõivastel, sealhulgas „vanamoelisemal“ pikemal vatil nagu Läänemaa vanad pildid näitavad, kandsid mehed pandlaga nahkrihma, võrkvöö tehnikas valmistatud villast vööd või telgedel kootud vööd ehk pussakat ERM 8709, ERM 8716. Võrkvööd olid erineva laiusega, kaunistati lihtsa rombilise või triibulise kirjaga. Telgedel kootud vööd olid villased, 3–7 cm laiad ja pikitriibulised. Meeste vööd mähiti paar korda ümber keha, toodi otsad ette ja  jäeti vöö vahelt läbipanduna külgedele rippuma.
19. sajandi lõpus hakkasid noormehed ülerõivaste, eriti kasukate peal kandma värviliste helmestega kaunistatud nahast helmevöid. See vöö oli jõukuse ja uhkuse märk.  ERM Fk 1313:232

Kaelarätik

19. sajandi keskpaiku hakkasid mehed kaelas kandma kaelarätikut. Kaelarätid osteti kaupmeestelt, need olid puuvillasest riidest, vahel ka siidist. Rätik pandi kaela nii, et murti kolmnurkselt kokku, keerati rulli, keskkoht seati kurgu alla, taha viidud otsad ristati kuklal, toodi ette ning sõlmiti kurgu all lipsu.

Peakate

Pidulikul puhul kanti peas tumepruuni või musta kõrge, pealt laieneva rummuga viltkübarat. Argipäeval kanti linastest riidekiiludest õmmeldud murumütsi või valgest linasest niidist varrastel kootud tuttmütse. Talvemütsid olid nahast, murumütsile sarnase lõikega ja kahe allalastava kõrvaga ehk läkiläkid. 19. sajandi lõpus sai meeste põhiliseks peakatteks mustast või tumesinisest riidest kõva läikiva sirmi ehk nokaga müts.

Kindad

Mehed kandsid käes sarnaselt naistele laba- ja sõrmkindaid. Igapäevaselt pandi kätte lihtsama mustriga silmkoelised labakindad. Seevastu pidulikumad kindad kooti värvilisemad ja peenemast lõngast. Meeste kindaid ehtisid geomeetrilised kirjad ERM A509:3045, ERM A509:2660, ERM A509:3052.

Säärekatted, sukapaelad

Jalgade ja säärte katmine rättide ja sääremähistega püsis töörõivastuses nii naistel kui meestel üsna kaua. Jalarättideks kasutati vanu, peetud riideid, näiteks lõigati vanade pükste tagumisest poolest. Pidulikel puhkudel tõmmati jalga kootud villased, värvuselt pruunid või mustad pikad sukad. Need ulatusid põlvpükste säärevärvli alla ja kinnitati säärepaelaga. Paelad punuti  värvilistest villastest lõngadest ja seoti püksisääre alt (vahel ka pealt), paelaotsad pisteti püksi sääreotsa aukudest läbi ja seoti sõlme

Jalanõud

19. sajandil kandsid mehed tööjalanõudena viiske või parkimata nahast pastlaid. Pidulikud pruunid pastlad tehti pargitud nahast. Jõukamad kandsid jalas musti nahast kingi ja saapaid . Säärsaapaid hakati kandma 19. sajandi lõpus.

Kirjandus:

Astel, E. 1998. Kirivööd. Tartu: Ilmamaa
Eesti rahvarõivad 19 sajandist ja 20 sajandi algult. 1957. Toim. Moora, H. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus
Eesti VIII. Läänemaa I. 1938. Toim. Haberman, H. Tartu
Kaarma, M. Voolma, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.
Manninen, I. 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
Piiri, R. 2004. Talurahva jalanõud. Tartu.
Piiri, R. 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu.
Tõnurist, I. 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press.
Viires, A. 2001. Kultuur ja traditsioon. Tartu: Ilmamaa.
Vunder, E. 2008. Rahvakunst.- Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Värv, E. 2008. Riietumine ja rahvarõivad. - Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

 

Teksti koostas: Liivi Vainu
Teksti retsenseeris: Igor Tõnurist