Hanila naine

Hanila naise ülikonda kuulusid 19. sajandi keskel: pikkade varrukatega linane särk, seelik, kirivöö, õlarätik, kampsun või liistik, pikk-kuub, kasukas, tanu või pottmüts, abielunaistel ka põll, sukad, säärepaelad, kindad, jalanõudena pastlad või kingad ning ehted.

Hanila neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja tanuta. Neiud käisid palja peaga, mähkides patsid ümber pea või kandsid peas pärga (võrukujuline, kuklas rippuvate siidlintidega pidulik peaehe). Paiguti kandnud ka neiud pottmütsi, kuid ilma pitsita.

Särk

Särk valmistati peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Särgil oli T-kujuline kaelus, krae puudus, seljaosa kurrutati kitsa kandiriba vahele, kaelaava esiosa tõmmati kokku keerupaelaga. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega, pealeõmmeldud õlakutega ning pikkade kurdvarrukatega. Särgi mansettide, õlakute kaunistuseks kasutati põimpilu ning manseti ääre kaunistuseks õmmeldi peale kitsas (heegel)pits või siksak pael.

19. sajandi lõpus hakkasid Hanila naised valmistama kitsa nööbitava rinnalapi ja püstkraega, õla- ja kaenlalappidega särke. Särgi alasele anti laiust juurde siiludega. Särgi laiad varrukad olid tihedalt kurrutatud, kitsas püstkrae ja varrukavärvlid kaunistatud tikkpiste ridadega ERM A 621:119. Pidusärkide varrukavärvlid ka põimpilu tikandiga. Värvlid suleti riidest nööbi ning aasaga. Sarnaselt Lihula särkidele on ka vähesed Hanila naiste särgi laiad rinnalapid, kätised ja õlakud kaunistatud punase niidiga ristpistes lillornamendiga ERM A 621:104.

Seelik

19. sajandi alguses kandsid naised seljas pikka kaharat ühevärvilist või pikitriibulist seelikut, mis ulatus pahkluuni. Triibuseelik tehti ühest tükist, põikiriidest, mis kooti juba nii lai, et andis vajaliku pikkuse välja.  Seoses aniliin- ehk poevärvide levimisega 19. sajandi keskel, muutusid seeliku triibud eredamaks ning valitsevaks sai punane toon ERM A 368:9. Tihti õmmeldi triibulise seeliku allääre kaunistuseks värvilisi riide- või kardpaelu. Värvli juures asetati seelik voltidesse, naiste seelikul jäeti esilaid paarikümne sentimeetri laiuselt voltimata. Seeliku kinniselõhik paiknes keskkohast veidi vasakul või paremal pool, vastavalt sellele kumma käeline oli kandja. Kinnis jäeti põlle alla. Värvel kinnitati paelaga, selleks keerati värvli otsad (või üks ots) silmuseks, millest köideti läbi nöör. Samuti on värvel suletud vaskse haagiga. Seeliku alumise ääre kaitsmiseks määrdumise ja kulumise eest, õmmeldi selle sisepoole serva linasest kangast 7-12 cm laiune riideriba ehk toot. ERM 18330, ERM 8697, ERM A 621:117

19. sajandi II pooles valmistati lühikest aega põikitriibulisi seelikuid ERM A 447:175. Neid on isegi õmmeldud ringi pikitriibulistest seelikutest. Samal perioodil hakati valmistama ka ruudulisi punasepõhjalisi peenvillaseid seelikuid, mida kujundati erineva ruudusammuga. ERM  A 621:94 ruuduline seelikukangas on uuemal ajal ümber õmmeldud volangiga seelikuks.

19. sajandi lõpus,  hakati valmistama neolõngadest (värvimisel mähiti lõngavihtidel teatud kohad linase niidiga tihedalt kinni, nii et need jäid värvivabaks) kujundatud mustriga ruudulisi seelikuid. Neolõngast värviline tähn tekkis lõime ja koe ristumise kohas, st mõlemad lõngad värviti teatud vahemaa tagant neotult. Ruudulisi seelikuid võib vaadelda kui linnamoele üleminekut, sest rahvariiete taandudes, 19. sajandi lõpus, kanti seljas ruudulist kaapotkleiti. See koosnes seelikuosast ja kehasse töödeldud pikkade varrukatega pihaosast. Abielunaine kandis kaapotkleiti samuti koos põlle ja mütsiga, ERM Fk 1631:67.

Talvel kanti seljas mitut seelikut. Pealmise seeliku all oli telgedel kootud lihtsamate värvidega või poeriidest õmmeldud nn alusseelik. Hilisemal ajal, kui särgid ulatusid vaid puusadeni, kanti piduseeliku all puuvillasest riidest pitsidega alusseelikut.

Tööd tehes kandsid naised ärapeetud triibuseelikut, lihtsat takust või tumedaks värvitud linast seelikut.Leina ja paastu ajal kanti Hanilas sinisepõhjalist leinaseelikut. Neid valmistati vastavalt moele nii pikitriibulisi kui ruudulisi.

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Selle pikkus ulatus tavaliselt vaks (umbes 10 cm) seeliku allservast kõrgemale. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, mida kaunistati pilu-, pitsi- või narmastega. Värvli otstes olevate paeltega seoti see ümber vöökoha. 19. sajandi teisest poolest alates, kasutati rohkem puuvillasest ostukangast valmistatud põllesid ERM A 621:120. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud ilustamata põllesid.

Vöö

Kirivöö oli rahvarõivakostüümi oluline osa. Selle värvid olid kõige sarnasemad seeliku värvitoonidele. Kirivöö mähiti kolm-neli korda ümber keha, liikudes alt ülespoole ning ots pisteti vöökordade alla. Kandmisel jäeti pealmiseks pooleks villasem pool. 

Vöö kudumiseks loodi üles terve vöö pikkuses kahekordne linane ja värviline villane lõim. Vööd kooti enamasti tihvaga ja sisse kooti pleegitatud linane lõng. Mustrites valitsesid geomeetrilised ornamendid: kaldristid, rombid, kolmnurgad jms. Vöös eristati keskkirja, südant ja äärekirja, kusjuures südame (triip vöö keskosas) ja äärekirjade (kitsad triibud vöö ääres) värvused erinesid keskkirjast. ERM 18334, ERM A 509:1517

Kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane, sajandi teisel poolel erkpunane toon. Tavaliselt kasutati vöös kaht-kolme värvi: punane või pruun, roheline, sinine või lilla. Vöö laius oli keskmiselt 3-5 cm ja pikkus 2,2-3 m. ERM A 621:74, ERM A 621:95, ERM 18335

Õlarätikud

Õlgadel kanti õlarätikut. Varem oli see linane, kuid alates 19. sajandi algusest siidist või õhukesest poevillasest riidest. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele. Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut, valget linast all ning siidrätikut peal. Samasuguselt asetati rätik liistiku või kampsuni alla, kattes sellega avatud rinnaesist. Enamasti on rätikut kantud liistiku peal, rätiku otsad on torgatud vöö alla või rippunud lahtiselt. Rätiku peal olid rahadega helmekeed. Soojal ajal on narmastega õlarätikut kantud ka lihtsalt särgi peal. Rätt kinnitati rinnal sõlega. ERM A 621:81, ERM A 621:121

19. sajandi lõpu poole läksid moodi nelinurksed narmasääristega ruudulise mustriga villased suurrätikud. Esialgu neid osteti, pärastpoole hakati ise valmistama. Suurrätt võeti külma kaitseks ümber kolmnurkselt kokkupanduna. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel, ERM A 621:170, ERM A 698:116.

Peakate

Abielunaisele oli peakate kohustuslik, seda kanti alati koos põllega. Kuni 19. sajandi alguseni oli abielunaiste pidulikuks peakatteks tanu. See valmistati valgest peenest linasest riidest. Kaunistati madal-, võrk- ja varspistes tikitud laia väänduva lillornamendiga. Tikkimiseks kasutati värvilisi siid- ja kardniiti. Tanu ääre kaunistuseks õmmeldi selle allserva kardpael ja tanu peale vasksed litrid, ERM A 509:3680, ERM A 509:4046.

19. sajandi alguses hakkasid naised peas kandma pappalusel, takuga pehmeks polsterdatud, riidega kaetud ja valge laia püstise ja koheva treemli ehk pitsiga pottmütse (ERM 3757). Pidulikud pottmütsid kaeti lillelise siidiga ja kaunistati pikkade, kuklast alla vööni ulatuvate siidilintidega ERM A 590:12. Vooder oli puuvillane. Argimütsid kaeti lihtsama riidega ja kanti kas lintideta või lühikeste odavate paeltega. Samu mütse on piduülikonnaga paiguti kandnud ka neiud, kuid ilma pitsita. Pottmütsi värv varieerus sõltuvalt kandja vanusest. Tanu või mütsi peale seoti pearätt, mis pidi peakatet kaitsma vihma, tuule või  päikese pleegitavate kiirte eest. ERM 18329, ERM 18337, ERM A 590:11 Pottmütsi kanti peas otse, serv juustepiiril ning juuksetukk ei tohtinud alt välja paista.

Argipäeval kanti peas pearätikuid, talvel villaseid, suvel puuvillaseid. Talvel külmaga pandi pähe lambanahkse voodri ja karusnahkse äärega talimüts. 20. sajandil, koos linnamoe tulekuga, kandsid naised peas kunstlilledest valmistatud oubi ehk linnatanu.

Kampsun

Kampsun oli naise kerge üleriie. Neid hakati valmistama hiljemalt 18. sajandil. Varem tunti pealisrõivana vaid pikk-kuubesid. Kampsun õmmeldi kodukootud villasest toimsest potisinisest riidest, kuid kasutati ka mitmesuguseid ostumaterjale: tumesinist ja musta vabrikukalevit, kergemaid villaseid või kirevaruudulisi puuvillaseid kangaid. Kampsun oli lühikese liibuva pihaga, avatud rinnaesise, pikkade puhvvarrukatega ja rühmiti voltidesse seatud ääreribaga ehk rühmseesiga. Hõlmad suleti väikeste metallhaakidega, voodriks oli linane riie, ERM 8698.

Liistik

Kampsunite kõrval kanti ka käisteta pihakatet ehk liistikut. 19. sajandi teisel poolel domineeris Läänemaa liistikutes punane värv, kuid oli ka tumesiniseid või musti. Lõikelt olid nad jakile sarnased: taljes, rühmseesilised ja suure kaelaavausega. Materjalidest kasutati villast- või puuvillast riiet. Hanila lühikesel sinisest villasest riidest liistikul ERM 8704 on seesid, käekaar kaunistatud punase kandiribaga ja taga kaarja seljaõmbluse allosas on kaks nööpi, mis näitab, et rõivaeset on kantud iseseisvalt ilma kampsunita.

Pikk-kuub, kasukas

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kanti pikk-kuube, mis valmistati lambapruunist toimsest villasest riidest. Pikk-kuub ulatus poole sääreni, jättes seeliku alt välja paistma. Hanila kuub olid lahtise rinnaesise, händadega (selja taga olevad voldikimbud) ja hästi taljes. Kuub koosnes ühest selja tükist, kahest hõlma tükist ning varrukatest. Õlgadel olid õmblused, seljaosa oli kaarjas ning kitsenes vöökohani, sealt laienes järsult ristloodis mõlemale poole, lühike ja kitsas krae oli  ühes seljatükiga. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud, hõlmasiile ei olnud. Seljatagused voldid asusid kahes rühmas, mõlemas rühmas 3-5 volti. Mida rohkem volte, seda jõukam oli kandja. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedalt kinni. Kuubede hõlmad kinnitati haakidega. Taskuid ei olnud. Kuna Hanila kihelkonna pikk-kuubi muuseumides säilinud pole, võib õmblemisel võtta aluseks näiteks Mihkli kihelkonna naise pikk-kuued: ERM A 483:151, ERM 2847.

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Vihmase ilmaga tõmmati kasuka peale pikk-kuub. Kasuka määrdumise vältimiseks asetati peale linane rüü (linasest riidest, pikk-kuuele sarnase lõikega). Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest. 

Sukad

Jalas kanti silmkoelisi linasest või villasest lõngast labases- või vikkelkoes valmistatud sukki. Pidulikud sukad olid kootud valgest villasest lõngast pitsilises koes. Valge suka kudumisel võib eeskujuks võtta näiteks Martna khk ERM A 949:36ab sukamustri. Sukad püsisid jalas sukapaelaga põlve alt seotult.

Säärepaelad

Pidusukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest labaselt ERM A 716:121, ERM A 651:78, ERM A 651:77, ERM A 621:112 või toimselt ERM A 621:75 palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused. Igapäevaselt kasutati lihtsamaid paelu või „ärapeetud“ säärepaelu. Säärepaelte otstesse on tehtud ka riideribadest tutid,  siis kutsuti neid pulmapaelteks, kuna neid kingiti peamiselt pulmades andidena ERM A 621: 168ab.

Kindad

Käes kanti silmkoelisi villaseid labakindad. Igapäevased kindad kooti lamba värvi: mustad, valged, hallid lihtsama kirjaga ja jämedamast villasest lõngast ERM A 509:2738, pühapäevased rohkemate värvidega ja peenemast villasest lõngast ERM 11062. Eriti hea ja peene lõnga sai tallevillast kedrates. Mustrites kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest ERM A794:96ab, ERM A 509:3050, ERM A 509:3051.

19. sajandi teisel poolel hakati kuduma ka värvikirevaid sõrmkindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel ja olid eelistatumad neidude hulgas. Valmistati nii kirisõrmkindad kui pitsilise koega sõrmkindad.

Jalanõud

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid, varemalt ka puukooreribadest punutud viiske. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastelde kinnituseks kasutati linast punutud paelu, 19. sajandi lõpus ka nahast lõigatud rihmu. 19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga  kingad, sarnaseid kanti Karusel ERM A 509:6205, hiljem ka  teravaninalised nööritavad poolsaapad.

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed ehk kurguhelmed. Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja (püstkrae puhul ei paista üldse välja), sest on pigem talisman kui ehe. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist (erinevad kristallid) ERM A 509:6179 või merevaigust. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) ERM A 509:6154 või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.
Särgi kaelus kinnitati kas nööri, nööbi või hõbedast (ka vasest)  vitssõlega AM_8212 E 533:1, 19. sajandi lõpu püstkraede kinnitamiseks ei olnud sõlge enam vaja.

Kaela seati piduülikonnaga rinnale ulatuvad helmekeede read kaelarahadega. Need seati riietuse peale hästi nähtavale. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad), mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis ning keesid oli kuni kolm rida. Hanilas koosnes kaelarahade täiskomplekt ehk paater üheksast rahast (alumises reas 5, keskmises 3 ja kurgu all 1).

Hanilast on teada ka silmadega preesi kandmist rinnaehtena. See on 5–6 cm läbimõõduga ja enamasti kuuest punasest klaastahukast „silmaga“ ERM A 621:171.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmusena kantud vitssõrmus ERM 8517:1 (näidis Vändrast)  ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus (näidis Audrust) ERM 2807, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus: ERM A 509:6650, mida kandsid nii mehed kui naised. 


Kasutatud kirjandus:

Astel, E. 1998. Kirivööd. Tartu: Ilmamaa.
Eesti rahvarõivad 19 sajandist ja 20 sajandi algult. 1957. Toim. Moora, H. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Eesti VIII. Läänemaa I. 1938. Toim. Haberman, H. Tartu.
Heldema, M. 2001. Hanila ja Karuse rahvariide seelikud Hanila muuseumi kogude põhjal. Kursusetöö. Viljandi Kultuurikolledž.
Kaarma, M. Voolma, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.
Manninen, I. 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
Piiri, R. 2004. Talurahva jalanõud. Tartu.
Piiri, R. 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu.
Tõnurist, I. 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press.
Viires, A. 2001. Kultuur ja traditsioon. Tartu: Ilmamaa.
Vunder, E. 2008. Rahvakunst. Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Värv, E. 2008. Riietumine ja rahvarõivad. Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Teksti koostas: Liivi Vainu
Teksti retsenseeris: Igor Tõnurist
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla