Karksi mehe ülikond


Halliste-Karksi mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil: särk, pikad linased või valged villased püksid, pihtkuub, rüü, pikk-kuub, kasukas, vöö, nahkrihm nahktaskuga, sukad, viisud, pastlad ja viltkaabu ning kõrvik.

Särgid

Halliste-Karksi meestesärk (ame) sarnanes lõikelt sama piirkonna naistesärgiga, kuid sel oli väike püvisilmtikandiga püstkrae ja kaugas. Mulkidel esines ka ilma kraeta ja I-kujulise kaelaavaga särke (VM 8984 Helme, Kärstna). Meeste särgid õmmeldi valgest linasest või takusest labasest riidest, õlaõmblusteta ja kahekordse pihaosa ehk kaukaga, mida kasutati taskute asemel. Igapäevastel särkidel võis kaugas olla ka ainult ühel hõlma poolel.
Mulgi kaukaga amed olid niisiis kas kraeta (I-kujuline kaelaava) või madala püstkraega (kaelatagune, kaaltuk), mis õmmeldi eraldi ja kaunistati keskelt piluga (s.o tikkpisteread), äärtest ristikute ja kõverikkudega, s.o püvisilmpistes tikandiga. Krae otstesse õmmeldi sõelaveerekiri ehk sämppisted. Särgi rinnaesine pilutati peenelt, rinnalõhiku äärde tehti traditsioonilised poolrattad, st poolerattamotiiviline pilu. Pilupalistus oli ka varrukasuudel ja kauka ning särgi alumisel äärel. Halliste-Karksi särgil puudusid varrukavärvlid ja nööbid, rinnalõhik kinnitati paari väikese vitssõlega.
Meeste ame oli üsna pikk, ulatudes põlvini. Seda kanti pükstes, kuid tõmmati niipalju välja, et ta langes kotina üle pükste.

Püksid

Kroogitud tagaosaga püksid. Mehed kandsid Hallistes ja Karksis erilõikelisi, nn körtpersega pükse (keeruga kaldsa, keerdpersega kaldsa, körtpersega kaldsa, kibrat kaldsa, kokkupunnatud persega kaltsa). Neid kanti kõige kauem Hallistes. 
Talvepükste materjaliks oli lambavalge tasapindne toimne villane riie ja suvepükstel linane toimne riie.
Valge villane kaldsariie kooti ise kodus ja Hallistest pärineva teate järgi seda vanutada kunagi ei lastud (ERM 1814). Külmaga kanti sageli kahte paari pükse korraga – linased all, villased peal. Püksid ulatusid poole sääreni. Püksiotstele tõmmati lambamustad sukad ja seoti lumivalgete pastlakapalde ehk nööridega kinni. Põlve alt köideti püksisääred paeltega nii, et sääreosa moodustas koti.
Körtpersega kaldsa õmmeldi tavaliselt kahest riidetükist, teine teise sääre jaoks. Õmblus jäi neil nii ette kui ka taha. Kuid ERMis asuvatest Halliste pükstest on kaks paari (ERM 1811; 4744) sellised, mis on õmmeldud kokku ühest riidetükist. Neil puudub ainult eesõmblus, teised õmblused on samad. Pükste tagaosas kulges mõlemal juhul õmblus keset säärt üles, keerates kaares pealtpoolt jalaharki selliselt, et 1/3 püksitagumikust jäi kaare alla ja 2/3 kaarest ülespoole. Kaare pealt ja kitsa (ca 1,5 cm) värvli alt püksiriie kurrutati. Värvli kinnis jäi keskõmblusest veidi paremale ja värvli otstes oli sidumiseks nöör. Körtpersega kaldsa esiosa oli väga lühike ja seetõttu langesid püksid madalale puusadele. Pükste sääreotsad tehti kitsenevad ja lõhikutega.
Tavapärase lõikega püksid ehk siledad kaltsad (kaldsa, kal(t)sa). Sellise nimetusega olid alt veidi kitsenevate säärtega pikad püksid, mis tehti tavaliselt ühest riidelaiast säärtega (ilma välise küljeõmbluseta) ning jalgadevahelise rombikujulise vahetükiga. Pükse hoidis jalas ülaääre palistusest läbiaetud nöör või kroogiti ülaäär värvli külge, mis kinnitati pööra (pulgake) ehk kablaga (nöör).
Nahkpüksid. Hallistest ja Karksist on teateid ka nahkpükste kandmise kohta.

Ülerõivad

Pihtkuued

Sügiseti ja kevadeti jahedamate ilmadega ning talvel kandsid Halliste ja Karksi mehed pikk-kuue all vööst allapoole ulatuvat pihtkuube – särgipeltsi, mis tehti vöö kohal ümber keha hoidvana ja alt laienevana. Peamiselt olid lühikesed ja pikk-kuue pihaosaga sarnanevad särgipeltsid meestel siiski töörõivaks ja neid kanti juba 19. sajandi algupoolel.

Rüüd

Halliste-Karksi meeste suvine ülerõivas rüü (rüüd) oli samasugune kui naistel – pikk-kuue lõikega ja kodukootud linasest või takusest riidest. Rüü taga- ja esiosa tehti ühest tükist, ilma õlaõmbluse ja kraeta. Siilud (siil) külgedel ulatusid alläärest kaenlaauguni.
Rüüd oli eelkõige suvine tööriie, talvel kanti seda ka pikk-kuue ja kasuka vahel. Karksist pärinevad teated selle kohta, et rüüd olnud suvel ka kirikuriie. Sellisel juhul tehti see peenemast materjalist kui töörüü.

Pikk-kuued

Halliste ja Karksi meeste pikk-kuub (vammus, särk) õmmeldi nagu naiste kuubki täisvillasest riidest, laia seljaga ja külgedel ning esihõlmadel siiludega. Poolvillane kuub olnud kehvuse tunnus. Karksist pärinevate teadete järgi kandnud mehed pahemakäepoolset hõlma pääl, naised paremakäepoolset. Pikk-kuub kinnitati eest vöökohalt haakidega.
Esialgselt olid kuued lambapruunid, s.o tumepruunid ehk peaaegu mustad, hiljem hakati neid värvima mustaks (kahjama). Värviks kasutati lepakoore musta või poevärve. Meeste kuubedele pandi sinisest kalevist püstkrae.
Halliste-Karksi meestekuued olid enamasti ilma nöörkaunistusteta. Mõned teated räägivad punasest õhukesest lõngast keeratud nöörkaunistustest meeste kuubedel. Karksist saadud meeste särgi (ERM A 170:30) legendis on kirjas, et vanemal ajal olnud Karksi särkidel väikesed nöörid peal: punasest, kirjust vms lõngadest; hilisemal ajal kantud ainult musti särke. Nimetatud särk tehtud kodus rätsepa poolt ja see maksnud 5 rubla.
19. sajandi lõpu poole hakati jõukamates peredes pikk-kuubi masinaga õmblema ja meeste vammuse hõlmaääri ja varrukasuid punase kaleviga vooderdama. Nooremad mehed kandsid sellist pikk-kuube veel uuemoelise ülikonnagagi.
Pikk-kuub oli ka meestel eelkõige pidurõivas: kirikusse ei mindud ilma, külla minnes see pidi seljas olema, samuti vaderitel ristimise ajal jne. Külmal ajal kanti kuube kaitseks külma vastu, mõnikord kanti teda rüü peal või suure külmaga kasuka peal. Ka voorivedudes peeti vana kulunud vammust kasuka peal. Nii oli soojem, sest kasukas oli ju ilma pealiseta. Halva ilmaga kaitses kuub kasukat märjaks saamise eest. Sagedasti pandi kasuka ja kuue vahele veel rüü, et kuub valget kasukat ära ei määriks.
Mehed kandsid vammuse peal vööd, öökest. See oli enamasti kõladega kootud kitsas vöö, mis seoti vasakule küljele jooksusõlme.

Kasukad

Halliste-Karksi meeste valgeks pargitud lambanahkadest pikk kasukas (kasuk) õmmeldi sama lõikega nagu naiste oma. Kirikusse minnes tõmbasid siinsed mehed pikk-kuue kasukale peale. Karksis mäletati, et kirikusse ei mindud kunagi palja kasukaga.
Kasukas oli külma ilma rõõvas ja olema pidi neid vähemalt kaks – üks puhas ja tõine töökasuk. Mehed kandsid kasuka peal harilikult kõladega kootud kitsast öökest, töökasukal aga nahast rihma või lihtsalt kapla. Kasuka hõlmade kinnitamiseks kasutati ise tehtud nahast nööpe. Meestekasukal käis vasak (kura) hõlm parema peale.
Kasuka kaunistamiseks kasutati siin rihmu – raikasid ning õmbluste vahele pandi liignahka, et õmblus saaks tugevam.

Vööd

Nahkvöö taskuga. Meeste ülikonna lahutamatuks osaks oli mustast nahast lakaga tasku, mis seoti vöö või rihmaga ümber puusade ja rippus ees. Tasku pidi varjama pükste kiiliaugu ning oli panipaigaks kõige tarvilikumale varandusele. Sinna pandi vaskraha, piibunõel, tubakakott, tuleraud, tael, kõbjas jne. Piipu kanti enamasti kaukas.
Taskut kandsid kõik mehed noorest east hauani. Halliste-Karksi meestel rippus taskust paremal vöö küljes veel üks nahktupp, milles oli tavaliselt puupeaga nuga (tuuts), ja teine väiksem tupekene (nõelaelu, nõglakudi) pastlanõela ja niidiga.
Mehed kandsid Hallistes ja Karksis ülerõivaste peal ka lihtsat vaskpandlaga (rääts) nahkrihma. 18. sajandil ja ilmselt 19. sajandi algulgi olid uhkemad neist tihedalt täis lükitud pandlakujuliste vasknaastudega – sirkadega.

Kõlavöö (üüke, puidik). Halliste ja Karksi mehed sidusid kõlavöö mitu korda ümber keha, kas pükstele, pikk-kuuele või kasukale. Tutid jäeti nende olemasolu korral ette rippuma. Meestel olid kõladega kootud kitsad vööd, suured tutid otsas – sinist, punast, rohelist, kasuka peale köidetud.

Telgedel kootud vöö (pussak). Hallistes kandsid mehed juba 19. sajandi keskel telgedel kootud läbivillaseid vöid. Need vööd olid pikitriibulised, 3–7 cm laiad ja otstes pikkade lahtiste lõimelõngadega. Punastele põhitriipudele lisandusid veel 0,1–0,5 cm laiused 3–6 värvi triibud: roosa, hele- ja tumesinine, lilla, valge, roheline ja kollane.

Kammlottvöö (pussak). Hallistes kasutati veel ka punase põhitooniga triibulisi kamlottvöid. Need olid 25–30 cm laiad ja 3 m pikad. Kamlottriie oli angoora kitse villast valmistatud tihe toimne vabrikuriie
.
Helmevöö. Helmevööde kandmise kohta 19. sajandi lõpul on teateid Karksist. Mäletati, et Pöögle talumehed läinud kirikusse helmitet vööd särgi peal. Helmevööd peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks ning neid kandsid ainult noored mehed pikk-kuue või kasuka peal.

Peakatted

Kaapkübar. Peakatteks oli Halliste-Karksi mehel suvel pidulikul puhul lambamust pehme viltkaabu või lehtkaabu (lehtkübär) – mustast vildist kõrge rummuga ja laia äärega kaapkübar. Halliste mehed ostnud oma kübarad linnast meistrite käest.

Talvemüts. Talvel kandsid Halliste ja Karksi mehed lambanahkseid kõrvadega kübaraid – kõrvikuid. Enamasti valmistati need lambanahast: pesa olnud seest karune, pealagi kaetud musta parknaha või riidega, kõrvad karused. Jõukamate talvekübarad olnud rebase- või saarmanahast. Hallistes kanti peale kõrvadega kübarate ka rankaäärega (tallenahast äärega) kübaraid. Need kübarad olid nagu naiste talvemütsid, kuid meeste omadel pandi pealaele sameti asemel villane. Kõrvad nendele kübaratele olla hiljem tekkinud (ERM 1758).

Kindad

Halliste ja Karksi meeste vanimad kindad olid nagu teistelgi mulkidel nõelkindad, mis tõmmati pikk-kuue varrukasuu peale. Nende asemel levisid hiljemalt 17. sajandil naistega ühesugused varrastel kootud kirikindad. Neid kooti kahe- ja kolmelõngalisi ning mitmesuguste kirjadega. Teomeeste kindad pidid olema peenekirjalised, et oleks tihedamad. Harilikult kooti levaotsakese kirja ja kolmesilmapäält ruudulised (diagonaalselt), aga levinud oli ka seitsmesilmapäält sarvik ja sädeme kiri.
Kirikukindad tehti 19. sajandil väga peenikesest lõngast ja kooti kahelõngalised – potisinise- ja valgekirjalised.

Säärekatted

Sukad. Halliste-Karksi mehed kandsid pasteldega enamasti pruune, harvem lambavalgeid villaseid sukki. Karksis mäletati, et meestel on ennemalt olnud pikad mustad villased sukad kirikus käia. Kuna püksisääred ulatusid poole pikkuseni, katsid lambamustad sukad püksiotsi. Pastlanöörid (pastle kabla) seati üle sukkade ning seoti poolel säärel.

Jalarätid. Suvel kandsid mehed pasteldega ka linatsit-paklisi, talvel villaseid jalarätte. Halliste Laatres mäletati, et mehed mähkisid jalad põhiliselt rättidega. Paklasteks ja linasteks jalarättideks võeti piklikud ribad vanadest linastest esemetest. Kui jalanõudeks olid pastlad, siis alustati jalaräti mähkimist põlve alt ja lõpetati varvaste juures, saabaste puhul tehti vastupidi – alustati varvastest.

Säärepaelad. Halliste ja Karksi mehed pidasid lugu ka põimitud säärepaeltest ehk säärepuudikutest, millega nad köitsid oma kaltsasääred altpoolt põlvi.

Jalatsid

Viisud. 19. sajandil kandsid mehed Hallistes ja Karksis veel ka viiske. Hallistes kantud igapäev pajukoorest, pühapäeviti aga lõhmusekoorest viiske. Karksis käidud nendega isegi kirikus. Sajandi teisel poolel olid viisud jäänud kodu- ja tööjalanõuks.

Pastlad. Lääne-Mulgi meeste pidulikuks jalanõuks olid pastlad. Karksis mäletati, et vanasti oli neid tehtud parkimata nahast, karvaga ja ilma, suitsutatult ja ilma, need olid tõpranahksed pastlad. Järgmisena tulid pargit nahast. Parkimata nahast pastlaid pidi enne jalga panekut leotama, sest need muutusid kuivaga kõvaks. Märjaga need aga venisid ja olid üldse vähe vastupidavad. Karksis hoiti pastlanahka vastupidavamaks muutmise eesmärgil suitsuses ruumis või parsil suitsu käes.
Halliste meeste pastlad olid jõukamatel nahkrihmadega, kehvematel aga nööridega. Karksi meeste pasteldel olive jären pikä nahk rihma. Pasteldel olid külgedel aasad – aasantsed. Nendest tõmmati paelad läbi, moodustati jala peale rist, mähiti ümber pahkluu, ristati säärel ja mähiti poolel säärel mitu ringi ning köideti kinni.

Säärsaapad. 19. sajandi viimasel veerandil hakkasid mehed uue moena kandma nahast saapaid. Kirikus minnän olliv pikä säärteg vene saapa, kodun pastla ja õige vanast viisu.


Tekst: Tiina Jürgen