Karuse naine

Karuse naise ülikonda kuulusid 19. sajandi keskel pikkade varrukatega linane särk, seelik, kirivöö, õlarätik, kampsun või liistik, pikk-kuub, tanu või pottmüts, sukad, säärepaelad, kindad, jalanõudena pastlad või kingad, ehted ning  abielunaistel ka põll.

Karuse neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja tanuta. Neiud käisid palja peaga, mähkides patsid ümber pea või kandsid peas pärga (võrukujuline, kuklas rippuvate siidlintidega pidulik peaehe). Paiguti kandnud ka neiud pottmütsi, kuid ilma pitsita. ERM Fk 184:9

Särk

Särk valmistati peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Vanematel särkidel oli kaelus T-kujuline, krae puudus, kaelaava tõmmati kokku kurrupaelaga. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega ning pikkade kurdvarrukatega. Särgi mansettide, õlakute kaunistuseks kasutati põimpilu ning manseti ääre kaunistuseks õmmeldi kitsas heegelpits või siksak pael.

19. sajandi lõpus hakkasid Karuse naised valmistama kitsa nööbitava rinnalapi, püstkrae, õla- ja kaenlalappide ning pealeõmmeldud õlakutega särke EVM E 240:17. Särgi alasele ehk alumisele osale anti laiust juurde siiludega. Pidulikuma särgi ERM A 621:60 rinnaesisele on kahele poole kitsast nööpkinnist õmmeldud kolm nöörvolti ja laiade kurdvarrukate värvlid kaunistatud 3 cm laiuse põimpilutikandiga. Varrukavärvlid suleti riidega kaetud nööpidega. Pealeõmmeldud õlakud ja kitsas püstkrae kaunistati veel tikkpiste ridadega. Sarnaselt Lihula särkidele on ka vähesed Karuse naiste särgi laiad rinnalapid, kätised ja õlakud kaunistatud punase niidiga ristpistes lillornamentidega ERM A 716:48,  ERM A 976:1. Suvisel ajal käidud kodus vaid särgi väel, särgi peale seoti korjatud kirjadega vöö.

Seelik

Varajasem seelik oli ümber puusade mähitav riidelaid või kitsas ühevärviline kokkuõmmeldud ümbrik. 19. sajandi alguseks oli see asendunud kahara, värvli juures vabalt langevate voltidega seelikuga, mis ulatus pahkluuni. Algul olid seelikud ühevärvilised, aegamööda asendudes pikitriibulistega. Seelik õmmeldi ühest kangatükist, põikiriidest, mis kooti juba nii lai, et andis vajaliku pikkuse välja. Seoses aniliinvärvide levimisega 19. sajandi keskel, muutusid seeliku triibud kitsamaks, eredamaks ning valitsevaks sai punane toon ERM A 621:29. Poevärvide kõrval kasutati lõngade värvimisel endiselt ka looduslikke värve ERM A 447:176. Tihti õmmeldi triibulise seeliku allääre kaunistuseks värvilisi riide- või kardpaelu ERM A 621:47, mida on käidud toomas Lihula poest. Seeliku värvli juures asetati kangas voltidesse või kroogiti ehk kortsiti. Naise seelikul jäeti esilaid umbes paarikümne sentimeetri laiuselt voltimata. Linasest või muust materjalist (kasutatud on ka peenvillast ruudulist vms kangast) õmmeldud värvel suleti paelaga, selleks keerati värvli otsad (või üks ots) silmuseks, millest köideti läbi nöör. Kinniselõhik paiknes kas vasakul või paremal pool keskkohta, vastavalt sellele kumma käeline oli kandja. Kinnis jäeti põlle alla. Seeliku alumise ääre kaitsmiseks mustuse ja kulumise eest, õmmeldi selle alumisse serva linasest kangast 7-12 cm laiune riideriba ehk toot. Alläär pidi olema kergesti ärakäiv, et seda saaks vajadusel pesta. 

19. sajandi II pooles moe muutudes, valmistasid naised vähesel määral endale põikitriibulisi seelikuid ERM A 621:238 ja ruudulisi peenvillaseid seelikuid. Punasepõhjalised ruudulised seelikud levisid igasse külla, kuna neid peeti eriti pidulikuks ja moekaks. Neid kujundati erineva ruudusammuga ja pressiti voltidesse. 19. sajandi lõpul läksid moodi neolõngadest nidutud (värvimisel mähiti lõngavihtidel teatud kohad linase niidiga tihedalt kinni, nii et need jäid värvivabaks) ehk kujundatud mustriga seelikud. Meistrid kudusid ka punasepõhjalisi värviliste tähnidega kujundatud seelikuid. Värviline tähn tekkis lõime ja koe ristumise kohas, st mõlemad lõngad värviti teatud vahemaa tagant neotult. Ruudulisi seelikuid võib vaadelda kui linnamoele üleminekut ERM A 621:158, sest rahvariiete taandudes, 19. sajandi lõpus, kanti seljas ruudulist kaapotkleiti. See koosnes kaharast seelikuosast ja kehasse töödeldud pikkade varrukatega pihaosast.

Talvel külmaga kanti seljas mitut seelikut. Pealmise seeliku alla pandi telgedel kootud lihtsamate värvidega triibuseelik ERM 621:49 või poeriidest õmmeldud nn alusseelik. Hilisemal ajal, kui särgid ulatusid vaid puusadeni, kanti piduseeliku all puuvillasest riidest pitsidega alusseelikut. Tööd tehes kandsid naised ärapeetud triibuseelikut, lihtsat takust või tumedaks värvitud linast seelikut.

Leina ja paastu ajal kantud Hanila kihelkonnale sarnaselt sinisepõhjalist leinaseelikut. Neid valmistati vastavalt moele nii pikitriibulisi kui ruudulisi.

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Selle pikkus ulatus tavaliselt vaks (umbes 10 cm) seeliku allservast kõrgemale. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, mida kaunistati pilu-, pitsi- või narmastega. Värvli otstes olevate paeltega seoti see ümber vöökoha ja pisteti seeliku värvi alla. 19. sajandi teisest poolest alates, kasutati rohkem puuvillasest või villasest ostukangast valmistatud põllesid. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud ilustamata põllesid. 

Vöö

Kirivöö oli naise rahvarõivakostüümi oluline osa. Selle värvid olid kõige sarnasemad seeliku värvitoonidele. Kirivöö mähiti kolm-neli korda ümber keha, liikudes alt ülespoole ning ots pisteti vöökordade alla. Kandmisel jäeti pealmiseks pooleks villasem pool. 

Vöö kudumiseks loodi üles terve vöö pikkuses kahekordne linane ja värviline villane lõim (viimane on soovitatav võtta tänapäeval kolmekordsena). Vöö sisse kudumiseks kasutati pleegitatud linast lõnga. Mustrites valitsesid geomeetrilised ornamendid: kaldristid, rombid, silmusnelinurgad vms. Vahel kudus meister vöö sisse kõik kasutusel olevad mustrid ERM 8694. Kirivöös eristati keskkirja, südant ja äärekirja, siinjuures südame (triip vöö keskosas) ja äärekirjade (kitsad triibud vöö ääres) värvused erinesid keskkirjast. 

Kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane, sajandi teisel poolel aga erkpunane toon. Tavaliselt kasutati vöös kaht-kolme värvi: punast või pruuni, rohelist, sinist, lillat. Vöö oli keskmiselt 3-5 cm laiune ja 2,2-3 m pikkune. ERM A 509:1054, ERM A 509:1296, ERM A 290:970 

Õlarätikud

Õlgadel kanti õlarätikut. Varem oli see linane, kuid alates 19. sajandi algusest siidist või õhukesest poevillasest riidest. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele. Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut, valget linast all ning siidrätikut peal. Samasuguselt asetati rätik liistiku või kampsuni alla, kattes sellega avatud rinnaesist. Enamasti on rätikut kantud liistiku peal, rätiku otsad on torgatud vöö alla või rippunud lahtiselt. Rätiku peal olid rahadega helmekeed. Narmastega õlarätikut on kantud ka lihtsalt särgi peal.  Rätt kinnitati rinnal sõlega. 

19. sajandi lõpu poole läksid moodi nelinurkne narmasääristega ruudulise mustriga villased suurrätikud. Esialgu neid osteti, pärastpoole hakati ise valmistama. Suurrätt võeti ümber õlgade kolmnurkselt kokkupanduna. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel.

Peakate

Abielunaine ei tohtinud ilma peakatteta toast välja minna. Kuni 19. sajandi alguseni oli abielunaiste peakatteks tanu. See valmistati valgest peenest linasest riidest ja kaunistati  madal-, võrk- ja  varspistes tikitud stiliseeritud lillornamendiga. Tikkimiseks kasutati värvilist siid- ja kardniiti, mida käidud Lihulast toomas. Tanu kaunistuseks õmmeldi allserva kardpael ja peale litrid. ERM A 509:3681

19. sajandi alguses hakkasid naised peas kandma pappalusel, takuga pehmeks polsterdatud, riidega kaetud, valge laia kahara ja ülespidi hoidva treemliga pottmütsi. Pidulikud pottmütsid kaeti lillelise siidiga  ERM 11056 ja kaunistatud kuklast alla rippuvate pikkade siidilintidega. Mütsi sees oli puuvillasest riidest vooder. Argimütsid kaeti lihtsama riidega ja kanti kas lintideta või lühikeste odavate paeltega ERM A 698:118. Pottmütse on piduülikonnaga paiguti kandnud ka neiud, kuid ilma pitsita. Pottmütsi värv varieerus olenevalt kandja vanusest ja maitse eelistusest. Tanu või mütsi peale, seoti pearätt, mis pidi mütsi kaitsma vihma, tuule või  päikese pleegitavate kiirte eest.

Kodus kanti pearätikuid, talvel villaseid, suvel puuvillaseid. Talvel pandi pähe lambanahkse voodriga ja karusnahkse äärega talimüts. 20. sajandil koos linnamoe tulekuga, kandsid naised peas kunstlilledest oubi ehk linnatanu.

Kampsun

Kampsun oli naise kerge üleriie, mida hakati valmistama hiljemalt 18. sajandil. Varem tunti pealisrõivana vaid pikk-kuubesid. Kampsun õmmeldi kodukootud villasest toimsest potisinisest riidest, kuid kasutati ka mitmesuguseid ostumaterjale: tumesinist ja musta vabrikukalevit, kergemaid villaseid või kirevaruudulisi puuvillaseid kangaid. Kampsun oli lühikese liibuva pihaga, avatud rinnaesise, pikkade puhvvarrukatega ja rühmiti voltidesse seatud ääreriba ehk seesiga ERM 8698, ERM 18336. Kampsuni hõlmad suleti väikeste metallhaakidega.

19. sajandi lõpus, linnamoele üleminekul kandsid Karuse naised rätsepa poolt õmmeldud jakke. Need valmistati mustast, pruunist vms villasest kalevist, vooder oli puuvillasest kangast. Jakk oli taljes, kitsa püstkraega, hõlma ääres tihe nööbirida või haagid, pikad (õlalt kroogitud) varrukad, osadel ka mansetid otsas, seljal ja varruka otstes kaunistused ERM A 621:155. Sellise jakiga mindi kirikusse, komplekti kuulus ruuduline seelik ja valge põll. 

Liistik

Kampsunite kõrval kandsid Karuse naised ja neiud ka liistikut. 19. sajandi teisel poolel domineeris Läänemaa liistikutes punane värv, kuid oli ka tumesiniseid või musti. Lõikelt olid nad jakile sarnased: taljes, rühm- või pidevseesilised ja suure kaelaavausega. Materjalidest kasutati nii villast kui puuvillast kangast.  ERM A 509:2283, ERM A 509:2284

Pikk-kuub

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kandsid naised seljas pikk-kuube, mis valmistati lambapruunist toimsest villasest riidest. Pikk-kuub ulatus poole sääreni, jättes alt seeliku välja paistma. Läänemaa kuued olid lahtise rinnaesise, händadega (selja taga olevad voldikimbud) ja hästi taljes. Kuub koosnes ühest selja tükist, kahest hõlma tükist ning varrukatest. Õlgadel olid õmblused, seljaosa oli kaarjas ning kitsenes vöökohani, sealt laienes järsult ristloodis mõlemale poole, lühike ja kitsas krae oli  ühes seljatükiga. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud, hõlmasiile ei olnud. Seljatagused voldid asusid kahes rühmas, mõlemas rühmas 3-5 volti. Mida rohkem volte, seda jõukam kandja oli. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedalt kinni. Kuubede hõlmad kinnitati metallist haakidega. Kuna Karuse kihelkonna pikk-kuubi muuseumides säilinud pole, võib õmblemisel võtta aluseks näiteks Mihkli kihelkonna naise pikk-kuued ERM A 483:151, ERM 2847.

Kasukas

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Vihmase ilmaga tõmmati kasuka peale pikk-kuub. Kasuka määrdumise vältimiseks asetati pikk-kuue alla linane rüü (linasest riidest, pikk-kuuele sarnase lõikega). Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest. Linnamoe tulekul, õmmeldi ka kasukas uuema, kaapotkuue lõike järgi ERM Fk 184:8.

Sukad

Jalas kanti silmkoelisi linasest või villasest lõngast labases- või vikkelkoes valmistatud sukki. Pidulikud sukad kooti valgest villasest lõngast pitsilises koes. Sellise suka kudumisel võib tänapäeval eeskujuks võtta Varbla khk sukamustri ERM A 368:17. Ilusad olid ka punase ja halli villase lõngaga pikitriibuliselt kootud sukad ERM A621:50, mille ülemine serv kooti sakiliselt. Sukad püsisid jalas sukapaelaga põlve alt seotult.

Säärepaelad

Pidusukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest labaselt ERM A 509:1567, ERM A 614:199, ERM A614:201 või toimselt ERM A 614:200, ERM A614:203 palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused. Igapäevaselt kasutati lihtsamaid paelu või „ärapeetud“ säärepaelu. Säärepaelte otstesse on tehtud ka riideribadest tutid,  siis kutsuti neid pulmapaelteks, kuna neid kingiti peamiselt pulmades andidena ERM A621:38.

Kindad

Naised kandsid käes kanti silmkoelisi villaseid labakindad. Igapäevased kindad kooti lamba värvi: mustast, valgest või hallist villasest jämedamast lõngast ning lihtsama kirjaga, pühapäevased rohkemate värvidega ja peenemast villasest lõngast. Eriti hea ja peene lõnga sai tallevillast kedrates. Kindamustrites kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest. ERM 8693, ERM A 509:3016, ERM A 509:2934, ERM A 621:37

19. sajandi teisel poolel hakati kuduma ka sõrmkindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel ja olid eelistatumad neidude hulgas. Kooti nii kirisõrmkindad ERM A 509:2935 kui ka pitsilise koega valgeid sõrmkindad. Üks pitsilises koes, linasest valgest lõngast kootud sõrmkinnas on saanud oma kirja veljekannu kirja järgi – neljasopiline ERM A 509:3240.

Jalanõud

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid, varemalt ka puukooreribadest punutud viiske. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastelde kinnituseks kasutati linast punutud paelu, 19. sajandi lõpus ka nahast lõigatud rihmu. ERM A 621:62 ab

19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga  kingad ERM A 509:6205. 19. sajandi lõpus hakati kingade kõrval kandma ka teravaninalisi nööritavaid poolsaapaid.

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed ehk kurguhelmed  ERM A 509:6177. Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja (püstkrae puhul ei paista üldse välja), sest on pigem talisman kui ehe. Kurguhelmed võivad olla ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. Klaashelmed võivad olla erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.
Särgi kaelus kinnitati kas nööri, nööbi või hõbedast (ka vasest)  vitssõlega ERM 8740.

Kaela seati piduülikonnaga rinnale ulatuvad helmekeede read kaelarahadega ja need pidid riietuse peale hästi nähtavale jääma. Lisaks klaashelmestele võis kees olla ka hõbehelmeid (krõlle). Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad), mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis ning keesid oli kuni kolm rida. Karusel koosnes kaelarahade täiskomplekt ehk paater üheksast rahast (alumises reas 5, keskmises 3 ja kurgu all 1).

Karuselt on teada ka kuhiksõle, suure preesi ja silmadega preesi kandmist rinnaehtena. Neid ei kanta kõiki korraga, vaid valitakse üks, mida kantakse koos kaelarahadega. Kuhiksõlg on ca 9 cm läbimõõduga ERM A 509:706. Suur prees on ca 8 cm läbimõõduga ERM A 901:11. Silmadega prees on 5-6 cm läbimõõduga ja enamasti kuuest klaastahukast „silmaga“ ERM 17169.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ERM 8517:1 (näidis Vändrast)  ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus: ERM A 509:6941, mida kandsid nii mehed kui naised. 


Kasutatud kirjandus:

Astel, E. 1998. Kirivööd. Tartu: Ilmamaa.
Eesti rahvarõivad 19 sajandist ja 20 sajandi algult. 1957. Toim. Moora, H. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Eesti VIII. Läänemaa I. 1938. Toim. Haberman, H. Tartu.
Heldema, M. 2001. Hanila ja Karuse rahvariide seelikud Hanila muuseumi kogude põhjal. Kursusetöö. Viljandi Kultuurikolledž.
Kaarma, M. Voolma, A. 1981. Eesti rahvarõivad I. Tallinn: Eesti Raamat.
Manninen, I. 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
Piiri, R. 2004. Talurahva jalanõud. Tartu.
Piiri, R. 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu.
Tõnurist, I. 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press.
Viires, A. 2001. Kultuur ja traditsioon. Tartu: Ilmamaa.
Vunder, E. 2008. Rahvakunst. Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Värv, E. 2008. Riietumine ja rahvarõivad. Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Teksti koostas:Liivi Vainu
Teksti retsenseeris: Igor Tõnurist
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla