Lääne-Nigula naine

Lääne-Nigula naise ülikonda kuulusid 19. sajandi keskel: pikkade varrukatega särk, seelik, kirivöö, õlarätik, kampsun või liistik, pikk-kuub, pottmüts, abielunaisel põll, sukad, säärepaelad, kindad, jalanõud ja ehted.

Särk

Naise särk valmistati peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega ning kurdvarrukatega. Särgi kaelaava oli kurrutatud, sellel kitsas püstkrae, piluridadega ääristatud rinnalõhik suleti nööbi või paeltega kurgu alt. Särgi krae kaunistati püvisilmpiste ridadega ja serv ääristati tagidega. Varrukavärvlid ja õlalapid kaunistati pilutikandi ja tikkpiste ridadega. Särgi laiad varrukad olid käeaugu poolt volditud, varruvärvli poolt kurrutatud. Särgi alaosale õmmeldi laiuse andmiseks vahele siilud. Heinaajal käidi särgiväel, vöötatult.

Seelik

19. sajandi alguses kandsid naised pikitriibulisi volditud seelikuid, mis ulatusid pahkluuni. Seelik õmmeldi ühest tükist, põikiriidest, mis kooti juba nii lai, et andis vajaliku pikkuse välja. (ERM 10784/1ERM 10747) Kui seelik oli kandjale pikk, aeti volt ehk voll alla (ERM A 509:1916). Seoses aniliinvärvide levimisega 19. sajandi keskel, muutusid seeliku triibud palju eredamaks. Värvli juures asetati seelik lappvoltidesse. Naiste seelikul jäeti esilaid paarikümne sentimeetri laiuselt voltimata. Seeliku kinnis asus enamasti paremal pool küljel põlle all. Seeliku alaääre kaunistusena õmmeldi seelikuriidele jätkuks alla kuni 15 cm laiune riideriba, sageli rohelist värvi. Seeliku allääre kaitsmiseks ja tugevduseks õmmeldi pahemale poole, serva linasest kangast riideriba ehk toot. Kitsast, 1 cm laiuse linasest riidest õmmeldud värvli otsad keerati silmuseks, millest köideti läbi pael. Tööd tehes kandsid naised ärapeetud triibuseelikut, lihtsat takust või tumedaks värvitud linast tööseelikut. 

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, mida kaunistati pilu-, pitsi- või narmastega. (ERM A 563:416) 19. sajandi teisest poolest alates, kasutati rohkem puuvillasest ostukangast valmistatud põllesid. Põlleriie kroogiti värvli külge ja seoti põllepaeltega ümber keha. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud ilustamata põllesid.  (ERM A 509:4453)

Vöö

Ümber piha kanti kirivööd. See andis kehale tugevust ja hoidis venituste eest. Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste geomeetriliste kirjadega. Kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane (ERM 10751), sajandi teisel poolel erkpunane toon (ERM A 509:1333). Vöö mähiti kordadena ümber keha, villane pool väljaspool. Ots asetati ette, keskkohale ja mähiti siis kolm-neli korda alt ülespoole ümber keha ning vööotsad pisteti kihtide alla. 

Õlarätikud

Õlgadel kanti õlarätikut. Varem oli see linane, kuid alates 19. sajandi algusest siidist või õhukesest poevillasest riidest trükimustriline (narmastega) rätik. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele. Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut. Kirju räti alla asetati valge linane rätt, mis pealmise alt veidi paistma pidi. Samasuguselt asetati rätik liistiku või kampsuni alla, kattes sellega avatud rinnaesist. Rätt kinnitati rinnal sõlega. Külmaga võeti õlgadele narmasääristega ruudulise mustriga villane suurrätt, mis murti kolmnurkselt kokku. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel.

Peakate

Abielunaisele oli peakate kohustuslik. 19. sajandi alguseni oli abielunaiste pidulikuks peakatteks tanu. 19. sajandi alguses hakati peas kandma riidega kaetud pappalusel kabimütsi, sisemise valge paeltreemli ja mütsi peal siid- või kardpaelaga. (ERM 10708, ERM 10709, ERM 10738, ERM 10748, ERM 10777) Sajandi keskpaigaks olid kabimütside kõrval kasutusele tulnud valge koheva püstise pitsi ehk treemliga pottmütsid. Pidulikud pott- või kabimütsid olid kaetud lillelise siidiga ja kaunistatud kuklast alla rippuvate siidilintidega. (ERM 10742ERM A 611:25ERM A 563:540 Mütsi vooder oli puuvillasest kangast. Argimütsid kaeti lihtsama riidega ja kanti kas lintideta või lühikeste odavate paeltega. Mütsi värv varieerus olenevalt kandja vanusest. Tanu või mütsi peale, seoti pearätt, mis pidi mütsi kaitsma vihma, tuule või  päikese pleegitavate kiirte eest. Kodus kanti pearätikuid, talvel villaseid, suvel puuvillaseid. Talvel kanti peas ka lambanahkse voodriga ja karusnahkse äärega talimütse. Leina ajal kanti tumedat värvi mütsi. (ERM 9966Murumütse siinmail ei kantud. 

Kampsun ja liistik

Kampsun õmmeldi kodukootud villasest toimsest potisinisest riidest, kuid kasutati ka mitmesuguseid ostumaterjale: tumesinist ja musta vabrikukalevit, kergemaid villaseid või puuvillaseid kangaid. Kampsun oli lühikese liibuva pihaga, avatud rinnaesise, pikkade puhvvarrukatega ja rühmiti voltidesse seatud ääreribaga ehk seesiga. Hõlmad suleti väikeste metallhaakidega. 

Kampsunite kõrval kanti ka liistikut. 19. sajandi teisel poolel valmistati liistikud tumesinisest villasest või ka punasest puuvillasest riidest. Lõikelt olid nad jakile sarnased: taljes, rühmseesilised ja suure kaelaavausega.

Pikk-kuub, kasukas

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kanti ülerõivana pikk-kuube, mis valmistati mustast toimsest villasest riidest. Pikk-kuub ulatus poole sääreni, jättes alt seeliku välja paistma. Läänemaa kuued olid lahtise rinnaesise, händadega (selja taga olevad voldikimbud) ja hästi taljes. Kuub koosnes ühest selja tükist, kahest hõlma tükist ning varrukatest. Õlgadel olid õmblused, seljaosa oli kaarjas ning kitsenes vöökohani, sealt laienes järsult ristloodis mõlemale poole, lühike ja kitsas krae oli  ühes seljatükiga. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud, hõlmasiile ei olnud. Seljatagused voldid asusid kahes rühmas, mõlemas rühmas 3-5 volti. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedalt kinni. Kuubede hõlmad kinnitati haakidega. Naiste kuub oli eest palju lahti, sest ehted,  rahad ja muud rinnailustused pidid nähtavale jääma.

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Vihmase ilmaga tõmmati kasuka peale pikk-kuub. Kasuka määrdumise vältimiseks asetati pikk-kuue alla linane rüü (linasest riidest, pikk-kuuele sarnase lõikega). Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest. Kasukal oli sarnaselt pikk-kuuele lahtine rinnaesine, nii et see jättis nähtavale rinda katva õlarätiku ja hõbeehted.

Sukad

Jalas kanti silmkoelisi linasest või villasest valgest lõngast vikkelkoes valmistatud sukki. Need kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused.

Kindad

Käes kanti silmkoelisi villaseid kindad, igapäevased labakindad olid kootud kahe lõngaga,  pühapäevased rohkemate värvidega. Mustrites kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest. (ERM 10788ERM 10791ERM 10792ERM 10787
19. sajandi teisel poolel hakati kuduma ka kirjatud sõrmkindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel ja olid eelistatumad noorte inimeste hulgas. 

Jalanõud

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid, varemalt ka puukooreribadest punutud viiske. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastelde kinnituseks kasutati linast punutud paelu, 19. sajandi lõpus ka nahast lõigatud rihmu. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kanti  uue moena liistul (eraldi parema ja vasaku jala liist) valmistatud parknahast pastlaid. Pastlapaelte sidumisel tehti paeltele kanna taha rist ja toodi paelad üles ettepoole, tehti põlve all pööre ja mähiti põlveõnaruse kohal sääre ümber kinni. 19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga  kingad.  19. sajandi lõpus hakati kingade kõrval kandma ka teravaninalisi nööritavaid poolsaapaid.

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja (püstkrae puhul ei paista üldse välja), sest on pigem talisman kui ehe. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela (osadel teadetel „siis, kui esimene hammas tuli“) ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.
Kurgu alla särgi külge võib olla kinnitatud väike prees (4-5 cm läbimõõduga) ERM 10825.
Kaela seati piduülikonnaga helmekee või helmekeede read kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad ERM 10728 kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad) ERM 10760, mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis.
Lisaks võis pidulikul puhul rinnale seada 5-6 cm läbimõõduga hõbepreesi (vt Lisa 1 teksti lõpus) või 7-10 cm läbimõõduga kuhiksõle (vt Lisa 2).
Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ERM 10727 ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus: ERM 10753, mida kandsid nii mehed kui naised.


Lisa 1

Õiemotiiviline prees (nr 22 Kattenbergi mustriraamatus)

Läbimõõt ca 5-6 cm, puntsitud ornamendiga. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. See on Põhja-Eesti väikestest valatud preesidest veidi suurem, sobib Läänemaa rahvariiete juurde.


Lisa 2

Kuhiksõlg (nr 57 Kattenbergi mustriraamatus)

Läbimõõt 7-11 cm, graveeritud ornament kolme õie ja krooniga, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Lääne-Eesti rahvariiete juurde.


Ehete teema: Jana Reidla

Kirjandus:

Eesti rahvarõivad 19 sajandist ja 20 sajandi algult. 1957. Toim. Moora, A. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. 
Kaarma, M. Voolmaa, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat. 
Kurrik, H. 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu. 
Manninen, I. 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. 
Moora, A. 1956. Ajaloolis-etnograafilistest valdkondadest Eestis. – Rmt.: Eesti rahva etnilisest ajaloost. Toim. H. Moora. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Lk. 231, joon 71 /Naine.XIX sajandi esimese poole ülikonnas, Lääne-Nigula. (EM materjalide põhjal)/. 
Piiri, R. 2004. Talurahva jalanõud. Tartu. 
Piiri, R. 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu. 
Piiri, R. 2011 a. Helmekeed. Tartu. Piiri, R. 2011 b. Ehtimine. Tartu. 
Tõnurist, I. 2003. Rahvarõiva kandja abiline. Tallinn: OÜ Vali Press. 
Vunder, E. 2008. Rahvakunst. Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.  
Värv, E. 2008. Riietumine ja rahvarõivad. Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.  

Teksti koostas: Liivi Vainu
Teksti retsenseeris: Igor Tõnurist