Märjamaa naine

Märjamaa naise rahvarõivaülikonda kuulusid 19. sajandi keskpaiku särk, seelik, kirivöö, õlarätik, kampsun või liistik, pikk-kuub, pott- või kabimüts, abielunaisel põll, sukad, säärepaelad, kindad, jalanõud ja ehted.

Särk

Särk valmistati peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega, rinnalõhikuga, kitsa püstkrae ning pikkade kurdvarrukatega. Särgi õlakud kaunistati tikkpiste ja püvisilmpiste tikandiga. Varrukavärvlite ja õlakute serva õmmeldi tagid. Särgi laiad varrukad olid kurrutatud, otstes varrukavärvlid, mis suleti riidest nööbi ning aasaga. Särgi allääres oli 0,4 cm laiune linasest niidist kõlapook. Särgi alaosas küljelõhikud, mis täideti nõelpitsiga ERM A 566:167Suvel käidud särgiväel, ümber piha seoti vaid kirivöö. Sel juhul oli särk valmistatud ühest kangast, ilma alaseta.

19. sajandi lõpupoole õmmeldi Märjamaa naiste linastele särkidele kitsas rinnalapp, mis suleti nööpidega. Särk oli kas lihtne, ilma kaunistuseta (EVM E 261:123) või tikiti varrukavärvlitele punane ristpistetikand (rinnalapp oli siis tikandita).

Seelik

Märjamaa naine kandis 19.sajandi keskpaigani seljas mahedavärvilisi pikitriibulisi seelikuid (ERM 11606). Seoses aniliinvärvide levimisega 19. sajandi keskel, muutusid seeliku triibud eredamaks ning valitsevaks sai punane toon (ERM A 566:123). Värvli juures seati seelik voltidesse. Naiste seelikul jäeti esilaid keskelt voltimata. Seeliku alumise ääre kaitsmiseks mustuse ja kulumise eest õmmeldi pahemale poole, serva linasest kangast kitsas riideriba ehk toot. Seeliku värvli otsad keerati silmuseks, millest köideti läbi pael.

19. sajandi keskel hakati valmistama punasepõhjalisi peenvillasest ruudulisest kangast volditud seelikuid (ERM A 566:169). Tööd tehes kandsid naised enamasti lihtsat takust või tumedaks värvitud linast tööseelikut.

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Vanemad pidupõlled, mida sobib kanda mahedavärviliste seelikutega, valmistati valgest linasest riidest, mida kaunistati pilu-, pitsi- või narmastega. 19. sajandi teisest poolest alates, kasutati rohkem sitsiriidest või valgest puuvillasest ostukangast valmistatud põllesid. Nii sobiks uuemamoelise punasetriibulise seelikuga kanda kas valgeid puuvillaseid või trükimustrilisest sitsist põllesid. Hilisema ruudulise seeliku juurde sobiks aga valge puuvillane põll, mille alumine osa on 20 cm laiuselt kaunistatud punase puuvillase tikandiga. Põlle alläärde kinnitati valge sakiline heegelpits.     Põlleriie kroogiti värvli külge ja seoti põllepaeltega ümber keha. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud ilustamata põllesid.  (ERM A 566:147, ERM A 589:52, ERM A 566:148). Põll oli reeglina 10-15 cm seelikust lühem.

Vöö

Ümber piha kanti kirivööd. See andis kehale tugevust ja hoidis venituste eest. Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste geomeetriliste kirjadega. Kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane, sajandi teisel poolel erkpunane toon. Vöö mähiti kordadena ümber keha, villane pool väljaspool. Ots asetati ette, keskkohale ja mähiti siis kolm-neli korda alt ülespoole ümber keha ning vööotsad pisteti kihtide alla. (ERM 11470, ERM 11692, ERM 14267, ERM A 509:759, ERM A 509:1505)

Õlarätikud

Õlgadel kanti õlarätikut. Varem oli see linane, kuid alates 19. sajandi algusest siidist või õhukesest poevillasest riidest trükimustriline (narmastega) rätik. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele. (ERM A 566:61Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut. Kirju räti alla asetati valge linane rätt, mis pealmise alt veidi paistma pidi. Samasuguselt asetati rätik rinnal liistiku või kampsuni alla, kuid tihtilugu jättes räti nurk seljal kampsuni peale. Pikk-kuuega rätti kandes asetati räti nurk seljal aga kuue alla. Rätt kinnitati rinnal sõlega. (ERM A 566:149).

Külmaga võeti õlgadele narmasääristega ruudulise mustriga villane suurrätt, mis murti kolmnurkselt kokku. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel.

Peakate

Abielunaisele oli peakate kohustuslik. 19. sajandi alguseni oli abielunaiste pidulikuks peakatteks valge linane tanu. Pruudid kandsid värviliste siidniitidega tikitud linukat ehk pruudimütsi.  19. sajandi alguses hakati peas kandma riidega kaetud pappalusel kabimütsi, sisemise valge paeltreemli ja mütsi peal kardpaelaga. Sajandi keskpaigaks olid kabimütside kõrval kasutusele tulnud valge koheva püstise pitsi ehk treemliga pottmütsid. Pidulikud pott- või kabimütsid olid kaetud lillelise siidiga ja kaunistatud kuklast alla rippuvate siidilintidega. (ERM 11474ERM 11517, ERM 11524ERM 11494). Mütsi värv varieerus olenevalt kandja vanusest. Argimütsid kaeti lihtsama riidega ja kanti kas lintideta või lühikeste odavate paeltega. 

Samu naistemütse hakkasid piduülikonnaga Märjamaal kandma ka neiud, kuid ilma valge äärepitsi - treemlita ja taga rippuvate siidilintideta.  Varasemal ajal ehk kuni 19. sajandi I pooleni, kandsid Märjamaa neiud kirju siidilindiga kaetud pärga. 19. sajandi keskpaiku läksid neiud üle pottmütside või pearättide kandmisele, sama sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kandsid neiud ka siidist pearätte või käisid  lausa paljapäi.     

Kabi- või pottmütsi peale seoti pearätt, mis pidi mütsi kaitsma vihma, tuule või  päikese pleegitavate kiirte eest. Kodus kanti pearätikuid, talvel villaseid, suvel puuvillaseid. Talvel kanti peas ka lambanahkse voodriga ja karusnahkse äärega talimütse.

Kampsun ja liistik

Kampsuneid hakati valmistama hiljemalt 18. sajandil. Varem tunti pealisrõivana vaid pikk-kuubesid. Kampsun õmmeldi kodukootud villasest toimsest potisinisest riidest, kuid kasutati ka mitmesuguseid ostumaterjale: tumesinist ja musta vabrikukalevit, kergemaid villaseid või puuvillaseid kangaid. Kampsun oli lühikese liibuva pihaga, ümara kaelusega, pikkade puhvis varrukatega ja rühmiti voltidesse seatud ääreriba ehk seesiga. Seljatükil kaarjad õmblused. Hõlmad suleti väikeste metallhaakidega (ERM 11527). 19. sajandi lõpupoole hakati kandma ka ruudulisest puuvillasest kangast õmmeldud kampsuneid.

Liistik, mida eriti nooremad naised eelistasid kanda, õmmeldi kampsuni pihaosa lõikeskeemi järgi.

Pikk-kuub, kasukas

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kandsid naised ülerõivana pikk-kuube, mis valmistati lambapruunist toimsest villasest riidest. Pikk-kuub ulatus allapoole põlvi, jättes alt seeliku välja paistma. Läänemaa kuued olid lahtise rinnaesise, händadega (selja taga olevad voldikimbud) ja hästi taljes. Kuub koosnes ühest selja tükist, kahest hõlma tükist ning varrukatest. Õlgadel olid õmblused, seljaosa oli kaarjas ning kitsenes vöökohani, sealt laienes järsult ristloodis mõlemale poole, lühike ja kitsas krae oli  ühes seljatükiga. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud, hõlmasiile ei olnud. Seljatagused voldid asusid kahes rühmas, mõlemas rühmas 3-5 volti. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedalt kinni, siit ka nimetus kimpvoldid. Kuubede hõlmad kinnitati haakidega. Naiste kuub oli eest palju lahti, sest ehted,  rahad ja muud rinnailustused pidid nähtavale jääma. Taskuid kuuel ei olnud. (ERM 11532)

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Vihmase ilmaga tõmmati kasuka peale pikk-kuub. Kasuka määrdumise vältimiseks asetati pikk-kuue alla linane rüü (linasest riidest, pikk-kuuele sarnase lõikega). Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest.

Sukad, säärepaelad

Jalas kanti vanemal ajal silmkoelisi  valged (ERM A 589:55), mõnikord vikeldatud, villaseid sukki. 19. saj. keskpaiku tulid moodi punased villased ühevärvilised (ERM A 624:122) või punase-hallitriibulised sukad  (ERM A 624:123).

Sukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused (ERM A 566:171).

Kindad

Käes kanti silmkoelisi villaseid kindad. Argipäevased labakindad kooti kahe lõngaga,  pühapäevased rohkemate värvidega ja peenemast lõngast. Mustrites kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest. Kinnastesse kooti õnnetoovat kaheksakanda (ERM A 509:3127)

19. sajandi teisel poolel hakati kuduma ka kirjatud sõrmkindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel ja olid eelistatumad noorte neidude hulgas. Levinud olid kirisõrmkindad ja pitsilise koega sõrmkindad. Kirisõrmkindad olid hästi värvikirevad, kudumisel kasutati ka neotud lõnga, eelistatum värv oli punane, kui rõõmu ja pidulikkuse värv. Sõrmed kooti tihti neotud lõngast. Ornamentidest eelistati kaheksakanna-, risti- või kuusekese motiivi. (ERM A 566:223, ERM A 249:33)

Jalanõud

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid, varemalt ka puukooreribadest punutud viiske. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastelde kinnituseks kasutati linast punutud paelu, 19. sajandi lõpus ka nahast lõigatud rihmu. Pastlapaelad seoti pealpool pahkluud kinni. (ERM A 565:1344, ERM A 624:139)

19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga  kingad. 19. sajandi lõpus hakati kingade kõrval kandma ka teravaninalisi nööritavaid poolsaapaid.

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja (püstkrae puhul ei paista üldse välja), sest on pigem talisman kui ehe. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela (osadel teadetel „siis, kui esimene hammas tuli“) ja neid kandis naine elu lõouni. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Kaela pandi piduülikonnaga helmekee või helmekeede read kaelarahadega. Need on riietuse peale hästi nähtavale seatud. Lisaks klaashelmestele võis kees olla ka hõbehelmeid (krõlle). Kaelarahad olid nii kodaratega rahad ERM 11572 kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad) ERM 11478, mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis.
Lisaks võis pidulikul puhul rinnale seada 4-6 cm läbimõõduga hõbepreesi ERM A 509:6016 või silmadega preesi ERM 11676.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ERM 11610 ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus: ERM 11700, mida kandsid nii mehed kui naised.


Ehete teema: Jana Reidla

Kirjandus:

Eesti rahvarõivad 19 sajandist ja 20 sajandi algult. 1957. Toim. Moora, A. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Kaarma, M. Voolmaa, A. 1981. Eesti rahvarõivad I-III. Tallinn: Eesti Raamat.
Manninen, I. 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
Piiri R.; Värv E. 1993. Märjamaa naine. Rahvarõivaste juhend. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
Piiri, R. 2004. Talurahva jalanõud. Tartu.
Piiri, R. 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu.
Piiri, R. 2011 a. Helmekeed. Tartu.
Piiri, R. 2011 b. Ehtimine. Tartu.
Tõnurist, I. 2003. Rahvarõiva kandja abiline. Tallinn: OÜ Vali Press.
Vunder, E. 2008. Rahvakunst. Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.  

Teksti koostas: Liivi Vainu
Teksti retsenseeris: Igor Tõnurist