Martna naine

Martna naise ülikonda kuulusid 19. sajandil pikkade varrukatega särk, seelik, kirivöö, õlarätik, kampsun või liistik, pikk-kuub, pott- või kabimüts, abielunaisel põll, sukad, säärepaelad, kindad, jalanõud ja ehted.

Martna neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja abielunaise peakatteta. Neiud kandsid veel 19. sajandi I poolel peas pärga (võrukujuline, kuklas rippuvate siidlintidega pidulik peaehe). 

Särk

Särk valmistati peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Pikk särk ulatus alla põlve. Vanematel särkidel oli kaelus T-kujuline, krae puudus, kaelaava tõmmati kokku valgest niidist keerutatud paelaga. Särgi rinnalõhik ääristati piluridadega. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega ning pikkade kurdvarrukatega. Särgi varrukavärvlid ja õlalapid olid kaunistatud pilutikandiga.

19. sajandi lõpus hakati ka Martnas valmistama kitsa nööbitava rinnalapi ja püstkraega, õla- ja kaenlalappidega särke. Särgi varrukavärvlid ja pealeõmmeldavad õlakud kaunistati moe kohaselt punase niidiga ristpistetikandis, särgi kaelus ja laiad varrukad olid kurrutatud. Varruka otstes värvlid, mis suleti riidest nööbi ning aasaga. Särk õmmeldi jätkuga või ilma. Särgile andsid laiust juurde külgedele õmmeldud siilud. Pikk särk täitis ka aluskuue ülesannet. Suvel käidi särgiväel, ümber piha seoti vaid kirivöö. Selline särk õmmeldi ühest tükist. ( EVM E 210:14, EVM N 260:56)

Seelik

19. sajandi alguses kandsid naised pikitriibulist, värvli juures vabalt langevate voltidega seelikut, mis ulatus pahkluuni. Seelik tehti ühest tükist, põikiriidest, mis kooti juba nii lai, et andis vajaliku pikkuse välja. Seoses aniliinvärvide levimisega 19. sajandi keskel, muutusid seeliku triibud eredamaks ning valitsevaks sai punane toon. (EVM E 210:10) Naiste seelikul jäeti esilaid voltimata. Seeliku alaääre kaunistusena õmmeldi seelikuriidele jätkuks alla kuni 15 cm laiune riideriba, sageli rohelist värvi. Seeliku alumise ääre kaitsmiseks ja tugevduseks õmmeldi pahemale poole, serva linasest kangast riideriba ehk toot. Seeliku värvli otsad (või üks ots) keerati silmuseks, millest köideti läbi pael.

19. sajandi keskel hakati valmistama ruudulisi seelikuid (ERM A 880:128). Tööd tehes kandsid naised aga lihtsat takust või tumedaks värvitud linast tööseelikut. Rahvariiete taandudes, 19. sajandi lõpul, kanti linnamoelist ruudulisest villasest riidest valmistatud kaapotkleiti, mis koosnes ruudulisest seelikust ja ruudulisest kampsunist.

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, mida kaunistati pilu-, pitsi- või narmastega. 19. sajandi teisest poolest alates, kasutati rohkem puuvillasest ostukangast valmistatud põllesid. Põlleriie kroogiti värvli külge ja seoti põllepaeltega ümber keha. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud ilustamata põllesid.  Põlle pikkus ulatub 10-15 cm seeliku allservast kõrgemale. (ERM A 611:66)

Vöö

Ümber piha kanti kirivööd. See andis kehale tugevust ja hoidis venituste eest. Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste geomeetriliste kirjadega, milles domineeris punane toon. Vöö värvid harmoneerusid seeliku värvitoonidega. Vöö mähiti kordadena ümber keha, villane pool väljaspool. Ots asetati ette, keskkohale ja mähiti siis kolm-neli korda alt ülespoole ümber keha ning otsanarmad pisteti kihtide alla. (ERM 9974, ERM 14262, ERM A 509:1537)

Õlarätikud

Õlgadel kanti õlarätikut. Varem oli see linane, kuid alates 19. sajandi algusest siidist või õhukesest poevillasest riidest trükimustriline (narmastega) rätik. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele. Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut. Kirju räti alla asetati valge linane rätt, mis pealmise alt veidi paistma pidi. Liistiku või kampsuni alla pandi väiksem lilleline narmasteta õlarätik. Ilma kampsuni või liistikuta võeti õlgadele  suur pikkade narmastega õlarätt. Rätik kinnitati rinnal sõle või preesiga.

Külmaga võeti õlgadele nelinurkne narmasääristega ruudulise mustriga villane suurrätt, mis murti kolmnurkselt kokku. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel.

Peakate

Abielunaisele oli peakate kohustuslik. Kuni 19. sajandi alguseni oli abielunaiste pidulikuks peakatteks tanu. Noorikule pandi laulatusel pähe seppel ehk pruuditanu, mis oli ümberringi paelte ja tuttidega kaunistatud. 19. sajandi alguses hakati peas kandma riidega kaetud pappalusel kabimütse. Selle esiääre küljes oli 2-2,5 cm laiune valge treemel ja mütsi peal kard- või siidpael. (ERM 10072) Sajandi keskpaigaks olid kabimütside kõrval kasutusele tulnud valge koheva püstise pitsi ehk treemliga pottmütsid. Pidulikud mütsid olid kaetud lillelise siidiga ja kaunistatud kuklast alla rippuvate siidilintidega, mis ulatusid kandja keskseljani. (ERM 9961,ERM 9963, ERM 9965, ERM 9994, ERM A 566:579, ERM 10040)  Pott- ja kabimütsi värv varieerus olenevalt kandja vanusest. Argimütsid kaeti lihtsama riidega ja kanti kas lintideta või lühikeste odavate paeltega. Mütsi voodriks oli puuvillane riie. Samu mütse on piduülikonnaga paiguti kandnud ka neiud, kuid ilma pitsita. 
Tanu või mütsi peale, seoti pearätt, mis pidi mütsi kaitsma vihma, tuule või  päikese pleegitavate kiirte eest. Kodus kanti pearätikuid, talvel villaseid, suvel puuvillaseid. Murumütse ei kantud. Talvel pandi pähe lambanahkse voodriga ja karusnahkse äärega talimütsid. 20. sajandil koos linnamoe tulekuga, kandsid naised peas kunstlilledest oubi ehk linnatanu.

Kampsun ja liistik

Kampsun õmmeldi kodukootud villasest toimsest potisinisest riidest, kuid kasutati ka mitmesuguseid ostumaterjale: tumesinist vabrikukalevit, kirevaruudulisi kergemaid villaseid või puuvillaseid kangaid. Kampsun oli lühikese liibuva pihaga, peaaegu kurguni kinnihaagitud rinnaesise, ümara madala krae, pikkade varrukatega ja rühmiti voltidesse seatud ääreribaga ehk rühmseesiline. Hõlmad suleti väikeste metallhaakidega. 19. sajandi lõpul kanti linnamoelist ruudulisest villasest riidest valmistatud kampsunit.

Kampsunite kõrval kanti ka liistikut. See oli peamiselt neidude riietusese. 19. sajandi teisel poolel on Martna liistikud õmmeldud punasest purpurriidest. Lõikelt olid nad jakile sarnased: taljes, rühmseesilised ja kurguni kinnihaagitud. Materjalidest kasutati villast- või puuvillast riiet.  

Pikk-kuub ja kasukas

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kandsid naised ülerõivana pikk-kuube, mis valmistati lambapruunist toimsest villasest riidest. Pikk-kuub ulatus allapoole põlvi, jättes alt seeliku välja paistma. Läänemaa kuued olid lahtise rinnaesise, händadega (selja taga olevad voldikimbud) ja hästi taljes. Kuub koosnes ühest selja tükist, kahest hõlma tükist ning varrukatest. Õlgadel olid õmblused, seljaosa oli kaarjas ning kitsenes vöökohani, sealt laienes järsult ristloodis mõlemale poole, lühike ja kitsas krae oli  ühes seljatükiga. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud, hõlmasiile ei olnud. Seljatagused voldid asusid kahes rühmas, mõlemas rühmas 3-5 volti. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedalt kinni, siit ka nimetus kimpvoldid. Kuubede hõlmad kinnitati haakidega. Naiste kuub oli eest palju lahti, sest ehted,  rahad ja muud rinnailustused pidid nähtavale jääma. Taskuid kuuel ei olnud.

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Vihmase ilmaga tõmmati kasuka peale pikk-kuub. Kasuka määrdumise vältimiseks asetati pikk-kuue alla linane rüü (linasest riidest, pikk-kuuele sarnase lõikega). Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest

Sukad

Jalas kanti silmkoelisi villasest lõngast vikkelkoes valmistatud sukki. Need olid kas valged või punasekirjud (ERM A 949:36). Sukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused

Kindad

Käes kanti silmkoelisi villaseid kindad, igapäevased labakindad olid kootud kahe lõngaga,  pühapäevased rohkemate värvidega. Mustrites kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest. (ERM A 509:3077ERM 509:3059
19. sajandi teisel poolel hakati kuduma ka kirjatud sõrmkindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel ja olid eelistatumad noorte inimeste hulgas. 

Jalanõud

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid, varemalt ka puukooreribadest punutud viiske. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastelde kinnituseks kasutati linast punutud paelu (ERM A 622:233), 19. sajandi lõpus ka nahast lõigatud rihmu (ERM A 617:89). Pastlapaelad seoti pealpool pahkluud kinni. 19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga  kingad.  19. sajandi lõpus hakati kingade kõrval kandma ka teravaninalisi nööritavaid poolsaapaid.

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja (püstkrae puhul ei paista üldse välja), sest on pigem talisman kui ehe. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela (osadel teadetel „siis, kui esimene hammas tuli“) ja neid kandis naine elu lõpuni. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Kaela pandi piduülikonnaga helmekee või helmekeede read kaelarahadega. Need on riietuse peale hästi nähtavale seatud. Lisaks klaashelmestele võis kees olla ka hõbehelmeid (krõlle). Helmed olid lükitud traadile, nii hoiab kee kaarekujulist vormi. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad), mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis. Martnas koosnes kaelarahade täiskomplekt ehk paater 12 rahast (alumises reas 5, keskmises 4 ja kurgu all 3). Nii suuri keede komplekte said endale lubada jõukamad.

Kurgu alla särgi külge võib olla kinnitatud 4-5 cm läbimõõduga väike prees ERM 10002.  

Lisaks võis pidulikul puhul rinnale seada 5-7 cm läbimõõduga hõbepreesi ERM 10078 ja ERM 10012 või 7-10 cm läbimõõduga kuhiksõle EVM N 260:18.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus ERM 9995/1-2, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.


Kirjandus:

Eesti rahvarõivad 19 sajandist ja 20 sajandi algult. 1957. Toim. Moora, A. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Kaarma, M. Voolmaa, A. 1981. Eesti rahvarõivad I-III. Tallinn: Eesti Raamat.
Manninen, I. 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
Piiri, R. 2004. Talurahva jalanõud. Tartu.
Piiri, R. 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu.
Piiri, R. 2011 a. Helmekeed. Tartu.
Piiri, R. 2011 b. Ehtimine. Tartu.
Tõnurist, I. 2003. Rahvarõiva kandja abiline. Tallinn: OÜ Vali Press.
Vunder, E. 2008. Rahvakunst. Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 
Värv, E. 2008. Riietumine ja rahvarõivad. Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Teksti koostas: Liivi Vainu
Teksti retsenseeris: Igor Tõnurist
Ehete teema: Jana Reidla