Mihkli mees

Mihkli mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil: särk, põlvpüksid, vatt, pikk-kuub, kasukas, vöö, sukad, säärepaelad, kindad, peakate ja jalanõud.

Rahvarõivad püsisid meestel peaaegu muutumatuna kuni 19. sajandi viimase veerandini, asendudes vähehaaval linnalõikelise ülikonnaga.

Särk

Särk valmistati labasest linasest riidest, see oli õlaõmblusteta, pilureaga ääristatud rinnalõhikuga, peale õmmeldud õlalappide, mahapööratava kraega ja pikkade kurrutatud varrukatega. Särgi õlalapid ja värvlid kaunistati tikkpisteridade ja püvisilmpistes tornidega, serva õmmeldi tagid. Särgi kaelakaar ja varrukad olid kurrutatud, varrukate otstes olid laiad värvlid, mis suleti nööbiga. Särk kinnitati kurgu all vitssõlega või sõlmiti kokku lõngast punutud paelte ehk sõltustega. Särk ulatus põlvini ja õmmeldi ühest kangast ning seda kanti pükstes.

Püksid

Meeste püksid valmistati villasest potisinisest toimsest riidest, samuti seemisnahast. Pükstel olid veidi alla põlve ulatuvad sääred, siit ka nimi põlvpüksid. Need olid eest lakaga, mis kinnitati mõlemalt poolt ülanurkades nööbiga värvli külge, värvel keskelt nööbitav. Püksid olid kehasse õmmeldud, mõlema sääre otstes külgedel lõhikud, mis suleti kolme vasknööbiga. Tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad. Kandja jõukust tõendasid seemisnahast valmistatud põlv- ehk kintspüksid. Suvel kanti valgeid linaseid või takuseid pükse. Talvel aga tõmmati linaste pükste peale villased püksid. Hiljem kandsid mehed jalas pikki pükse.

Vatt

Särgi peal kandis mees lühemat pintsakulaadset vatti. 19. sajandi algupoolel oli vatt pruun, sajandi keskel valmistati vatt potisiniseks värvitud toimsest villasest riidest. Pükste ja vati värvus võis ühes ja samas kostüümis ka erineda. Vatt oli seljaõmblusega ning sellest algava lipiga, puusadel õmmeldi küljeõmbluse vahele kiilud. Vatil oli püstkrae, hilisematel reväärid, kaares sisselõigatud hõlmanurgad, hõlmadel kaks rida vasknööpe ja liistuga taskud, varrukasuus käänis. Suveks tehti ka linaseid vatte. 20. sajandi algul kanti koos pikkade pükstega pintsakut.

Vest

Vati all kanti tihti vesti, mille esitükid valmistati sama lõikega ja sarnasest riidest, millest vattki. Hiljem hakati veste õmblema mustrilisest siid- või puuvillasest kangast. Vesti seljatagune õmmeldi linasest riidest. Vesti hõlmasid kaunistasid kaks rida vaskseid nööpe ja taskud.

Pikk-kuub, kasukas

Ülerõivaks oli lambapruunist villasest kangast õmmeldud pikk-kuub, mis oli lõikelt sarnane naise pikk-kuuele, taga kaks rühma kimpvolte. Meeste kuue paremale hõlmaäärele õmmeldi tihe rida hernetaolisi tinanööpe, vasakule punasest, vanematel kuubedel sinisest villasest nöörist aasad (kaaruspaelast kaunistus) Kinnitusfunktsioon neil väikestel nööpidel puudus. Kuub kinnitati ees vöökohal haakide või nööbiga. Ülerõiva peale seoti vöö, mis hoidis hõlmad koos. Meeste kuuel olid mõlemal küljel taskud. Poolristi pealeõmmeldud taskuklappe kaunistasid väikesed tinanööbid. Kuue pihaosal oli vööni ulatuv linane vooder. Talvel tõmmati pikk-kuub lambanahkse kasuka peale. Kasukas seoti kinni kas villase meestevöö või pandlaga nahkvööga.

Vöö

Ülerõivastel kandsid mehed pandlaga nahkrihma, võrkvöö tehnikas valmistatud vööd või telgedel kootud vööd (pussak). Võrkvööd olid vahelduva laiusega, kaunistatud lihtsa rombilise või triibulise kirjaga. Telgedel kootud vööd olid villased, 3–7 cm laiad ja pikitriibulised. Meeste vööd mähiti paar korda ümber keha, toodi otsad ette ja  jäeti vöö vahelt läbipanduna külgedele rippuma. ERM 2748, ERM A 509:1791

Kaelarätik

19. sajandi keskpaiku hakkasid mehed kaelas kandma kaelarätikut. Pidupäeval seoti särgikrae rätiga üles. Kaelarätid olid ostetud puuvillasest riidest, vähemal määral ka siidist. Rätik pandi kaela nii, et murti kolmnurkselt kokku, keerati rulli, keskkoht seati kurgu alla, taha viidud otsad ristati kuklal, toodi ette ning sõlmiti kurgu all lipsu.

Peakate

Pidulikul puhul kanti peas tumepruuni või musta kõrge, pealt laieneva rummuga vilt- ehk kaapkübarat. Argipäeval kanti värvilistest (must või sinine, punane) riidekiiludest õmmeldud murumütsi – laadudega mütsi või valgest linasest niidist varrastel kootud tuttmütse. Talvemütsid olid nahast, murumütsile sarnase lõikega kahe allalastava kõrvaga läkiläkid. 19. sajandi lõpus sai meeste põhiliseks peakatteks mustast või tumesinisest riidest kõva läikiva sirmi ehk nokaga müts.

Kindad

Käes kandsid mehed sarnaselt naistele labakindaid ja sõrmkindaid. Igapäevaselt kanti lihtsama mustriga silmkoes labakindaid, pidulikumad kooti värvilisemad ja peenemast lõngast. Meeste kindaid ehtisid geomeetrilised kirjad.

Säärekatted ja sukapaelad

Jalgade ja säärte katmine rättide ja sääremähistega püsis töörõivastuses nii naistel kui meestel üsna kaua. Jalarättideks kasutati vanu, peetud riideid, näiteks lõigati vanade pükste tagumisest poolest. Pidulikel puhkudel tõmmati jalga kootud villased, värvuselt pruunid või hallid pikad sukad. Need ulatusid põlvpükste säärevärvli alla ja kinnitati säärepaelaga. Sukapaelad olid punutud värvilistest villastest lõngadest. Need seoti püksisääre alt (vahel ka pealt), paelaotsad pisteti püksi sääreotsa aukudest läbi ja seoti sõlme

Jalanõud

19. sajandil kandsid mehed tööjalanõudena viiske või parkimata nahast pastlaid. Pidulikud pruunid pastlad tehti pargitud nahast. Jõukamad kandsid jalas musti nahast kingi või säärikuid.

Lahttaskud, raha- ja tubakakotid

Mehed kandsid vöökohale kinnitatud nahast lahttaskuid või raha- ja tubakakotte. Taskuid kanti rihmaga pükste peale kinnitatuna kõhu peal ERM A 616:115. Naised on meestele valmistanud ka lõngast kootud või heegeldatud tubakakotte.


Kirjandus:

Astel, E. 1998. Kirivööd. Tartu: Ilmamaa.
Eesti rahvarõivad 19 sajandist ja 20 sajandi algult. 1957. Toim. Moora, H. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Eesti VIII. Läänemaa I. 1938. Toim. Haberman, H. Tartu.
Kaarma, M. Voolma, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.
Manninen, I. 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
Piiri, R. 2004. Talurahva jalanõud. Tartu.
Piiri, R. 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu.
Tõnurist, I. 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press.
Viires, A. 2001. Kultuur ja traditsioon. Tartu: Ilmamaa.
Vunder, E. 2008. Rahvakunst. - Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Värv, E. 2008. Riietumine ja rahvarõivad. - Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
ERM EA 232. Reet Piiri, 1992. Mihkli khk rõivastus, värvimine,128-134.


Teksti koostas: Liivi Vainu
Teksti retsenseeris: Igor Tõnurist