Naine Mees Laps

Noarootsi kihelkond 

Noarootsi (eestirootsi Nuckö) on üks Eesti lääneranniku poolsaartest, endine saar. Mandriga ühinemine toimus 19. sajandi keskel maatõusu tagajärjel. Rootsi asustus saabus 13. sajandi algul ilmselt Soomest. Eestirootslased elasid Rootsi riigist enam-vähem isoleeritult. Eesti kuulus Rootsile vaid ajavahemikus 1561–1710. Seetõttu olid eestirootslased säilitanud märksa rohkem oma vanast keelest, tavadest ja kommetest kui rootslased kodumaal või Soomes.

Põhjasõja (1700–1721) käigus tabas Noarootsit suur katkuepideemia (1710–1711). Elanike arv vähenes 2/3 võrra. Tühjaksjäänud küladesse asusid elama eestlased sisemaalt. Sellega algas Noarootsi eestistumine. 20. sajandi alguses hakkas Noarootsi taas muutumas eestirootslaste vaimse elu keskuseks. 1934. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 7641 eestirootslast. Neist asus ajaloolise Noarootsi kihelkonna alal kolmes vallas – Paslepa, Sutlepa ja Riguldi (sh Osmussaarel 119 inimest) – 2697 eestirootslast, nende kõrval elas seal ka 1671 eestlast.

Teine maailmasõda tegi sisuliselt lõpu rootslaste asustusele Eestis. Eestist lahkus sõja-aastail umbes 7 tuhat eestirootslast. Nõnda peaaegu kadus ka Noarootsi rootsi elanikkond . Seni eestirootslaste poolt asustatud rannaalad muudeti nõukogude võimude poolt kinniseks piiritsooniks.

1988. aastal elas eestirootslasi (umbes 100–150) üksikute peredena veel Vormsil, Noarootsis ja Padisel.

Praegune Noarootsi vald on moodustatud omaaegse kolme valla: Passlepa, Sutlepa ja Riguldi baasil. Noarootsi kihelkond piirnes Lääne-Nigula, Risti ja Ridala kihelkonnaga.

Esimesed kirjeldused Noarootsi rahvariietest pärinevad Carl Russwurmi koguteosest „EIBOFOLKE EHK ROOTSLASED EESTIMAA RANDADEL JA RUHNUSEibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus“ (esmane avaldamisaasta 1855) ja baltisaksa kunstniku Ernst Hermann Schlichtingi värvilistelt tahvlitelt, mis valmisid 1850. aastate alguses ja illustreerisid Russwurmi teost litograafialbumina.

Noarootsi rootslaste rahvariided saab jagada ajaliselt kolme järku. Enne 1815. aastat olid need võrdlemisi sarnased Vormsi rootslaste riietele – eriti peakatete osas. 1815. aastal kutsus aga Nõval elanud prohvetiks saanud tütarlaps kõiki loobuma edevatest kirjutest põlledest, kollastest juuksepalmikutest, punastest rätikutest ja hõbeehetest, mille tulemusel muutusid rõivad sisuliselt mustvalgeteks (must kurrutatud seelik, lihtsad valged kurrutatud käised, valge põll). Tütarlaps sai tohterdamise tulemusel küll kõhuussidest lahti, kuid rootslaste riided oma värvirõõmu enam tagasi ei saanud. 1855. aastal heitis aga Rußwurm ette, et eriti Noarootsis ja Vihterpalus on üha enam maad võtmas eestlaste riietus ja seda mitte just hea maitse suunas – naiste mütsid ja kirjutriibulised seelikud on ilmselgelt üle võetud eestlastelt. Samuti oli seljale langev punutud pats sinna otsa seotud lindiga Eesti maarahva seas laialt levinud komme.

Eestirootslaste vanemat rõivastust iseloomustab eelkõige tume värvitoon, mida püüti elavdada mitmevärviliste lisanditega, tekitades huvitavaid värvikontraste – selles ilmnebki eestirootslaste eriline maitse ja rahvarõivaste omapära. Nii olid naiste mustade jakkide või pikk-kuubede rinnalõige kanditud helekollase, punase või sinise riidega. Kui Ruhnu ja Vormsi naised kandsid rahvarõivaid kuni ümberasumiseni Rootsi, siis Noarootsis, Vihterpalus ja Pakril kanti 20. sajandil rahvarõivaid enamasti pidulikel koosviibimistel -pulmas, varrudel, külaskäikudel jne.

Noarootsis kadusid vanemad riided üsna varakult kasutuselt ja sealne praegune punane rahvarõivas on 1920ndate aastate uuslooming. Rõivakomplekti kuuluvad punasepõhjaline triibuseelik, punane peenvillane liistik, särk, alusseelik, valge põll, kirivöö, punased sukad ja punane kabimüts. Kui 19. sajandi viimasel veerandil oli eestlaste eeskujul kodunenud pikitriibulise seeliku põhivärviks tumepunane, siis 1920.-30. aastal oli see juba erkpunane. Triibustiku laius ja värv varieerusid: aniliinvärvide kasutusele tulekuga olid triibuvärvid erksad (roheline, sinine, türkiis, kollane, violetne). Seelik volditi tihedatesse lappvoltidesse värvli külge.

Antud ülevaate on koostanud Violetta Riidas rahvarõivakursusel valminud oma uurimustöö „Noarootsi rahvarõivad 19. sajandi keskpaigas“ (2015) põhjal.