Tõstamaa naine

Ehted Jalatsid Kampsun Kindad Kott Pikk-kuub Põll I Põll II Seelik Siidrätt Sukad Särk Tanu Vöö Õlarätt 

Piirkonnas püsisid rahvarõivad kaua: naised kandsid neid veel 20. sajandi algul. Naiste ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, kampsun, õlarätt, abielunaistel ka põll ja tanu.

Särk

Lääne-Eestis ja saartel oli levinud pikk varrukatega naistesärk.  

Särk oli nii alus- kui ka pealisrõivas. Veel 19. sajandi keskpaiku peeti täiesti kombekohaseks, et naistel oli suviti seljas ainult särk, millele oli peale mähitud vöö, abielunaistel oli ka põll ees. Tütarlapsed käisid neiuikka jõudmiseni särgiväel. Lastesärgid olid õmmeldud jätkuta, ühest tükist. Alasega särki hakati kandma koos seelikuga (Raidla 2002, lk 6).

Särk tehti peenemast linasest pihaga ja jämedama takuse alaosaga (alusega), mis pandi pikiriidest. Kaelaava lõigati T-kujuline, piki õlgu õmmeldi õlalapid. Pidulikud särgid tehti kortskäistega - varrukasuu koguti tihedasse nõelkurdu ja õmmeldi otsa värvel (Kaarma, Voolmaa 1981, lk 279). Erinevalt joonisel 2 olevast särgist kroogiti Tõstamaal kaelus vaid seljaosal kitsa kantpaela külge, eest tõmmati see kokku krookpaelaga. Õlalapid  kaunistati punasest niidist (nn maagelõngast) püvisilmtikandiga ja valge põimpiluga. Valge põimpiluga ja tikkpisteridadega on kaunistatud ka varrukavärvlid. Viimaste ääres on veel sõlmtagid. Tikkpisteread ja sõlmtagid tehti selleks, et ese kulumisele paremini vastu peaks.

Seelik

Eesti Rahva Muuseumis on Tõstamaalt palju seelikuid. 19. sajandi alguseks oli vaipseeliku välja vahetanud kahar, pikitriibuline seelik, mille nimetus oli siin kiutkört.  Seelikuriie kooti linase lõime ja villase koega koeripstehnikas (Kaarma, Voolmaa 1981, lk 280).

Vanade seelikute triibud olid umbes vaksalaiused puupunased, potisinised või kivisinised. 1870-ndatel aastatel  hakati kitsamaid triipe tegema; põhi oli ühevärviline punane, aga vahel ka sinine või roheline. Sellistel seelikutel võis all olla rohelist, sinist ja punast kalevit. Pikkus ulatus alla poolt säärt, peaaegu jalakondini (Haas 1921, lk 229-496). 

Seelikud õmmeldi põikiriidest. Kanga laius andis seeliku pikkuse. Kui moes olid pikemad seelikud, õmmeldi seelikule pikenduseks toot, mis kaeti kas poest ostetud värvilise (Tõstamaal vana traditsiooni kohaselt enamasti punase) villase paelaga või terve kördirassiga, s.o. laia punase kaleviribaga, millele kinnitati kard- ja muid paelu.

Voldid on üldiselt olnud sissepressitud. Kui toot määrdus, harutati see lahti, pesti puhtaks ja õmmeldi tagasi. Seepärast tuleks toot kinnitada käsitsi üsna hõredate pistetega. Lääne-Eesti triipseelikutel säilis põliselt vana allääre kaunistus - värvilistest villastest  lõngadest palmitsetud äärepael - ai (Kaarma, Voolmaa 1981, lk 280).

Tõstamaal kanti kardadega seelikuid veel 20. sajandi alguskümnendilgi. Tööseelikutel kardu ei olnud (Haas 1921, lk 229-496).

Pikk-kuub

Põhiline ülerõivas, ühtlasi kõige pidulikum rõivas nii meestel kui naistel, oli villasest riidest
pikk-kuub. 19. saj. esimesel poolel ja keskpaiku olid kuued lambapruunid või mustad. Lõikelt
püsisid puusadega kuued.See tähendab, et nad olid küljeõmblustega küll pihasse võetud, aga
alaosa laiendavad siilud jäid külgedel vabalt langevatesse voltidesse. Puusasiil on seestpoolt u. 5-6 cm ulatuses kinni õmmeldud moodustades tasku, kuhu on tihedalt topitud u. 1,5 cm jämedune rullikeeratud kuueriide tükk (puusamuna).
Kuued olid meestel ja naistel sama lõikega. Enamasti oli naiste kuubedel avaram rinnalõige, mis võimaldas nähtavale jätta ehteid. Samuti olid naiste kuued kaaruspaelaga kaunistatud. Meeste kuued olid kaunistusteta.

Kasukas

Talvine ülerõivas oli valge lambanahkne kasukas. See sarnanes lõikelt pikk-kuuega, oli aga
kaunistatud punaste nahkrihmadega (liignahkadega) Tõstamaa kasukad olid eriti uhked.
Erilist tähelepanu pöörati hõlmade rihmadele, millest sageli kasvas välja ilus võrel. Lisaks on
Tõstamaa kasukatele iseloomulikud väikese sõrme pikkused paralleelsed jupid rinna peal
(need asetsevad hõlmarihmaga risti). Jutte võis olla kuni 7 kummalgi hõlmal. Ühel Tõstamaa
kasukal on mõlemal hõlmal juttidele lisaks 4 võrelit (ERM 1215).
Seljarihmad lõpevad vöö kohal kaksikvõreliga. Rihmutised jätkuvad mööda siilude õmblusi.
Keskmine siilude rihm oli eriti ilusasti lõigatud.
Harilikult oli kasukas pealiskuue pikkune või sellest natuke lühem. Kasuka ääre alt jäi naistel
seeliku äär natuke paistma.
Naistekasukas, Tõstamaa, ERM
4926 (Manninen)

Kindad

Kirikindad on peamiselt sinise-valge- või must-valgekirjud, randmeosas on sageli kasutatud ka punast. Tihti kasutatakse randmeosas keeru- ehk vitsa. Kindad on kootud peenikeste varrastega kahekordsest villasest lõngast.

Erilised on Tõstamaa roositud sõrmkindad. Need on kootud peenest kahekordsest villasest lõngast hästi peenikeste varrastega. On teada, et vanasti venitati villast lõnga märjalt ümber puuhalu kerides, et sellest kootud kindada tuleksid võimalikult tihedad ja tugevad. Silmuste arv oli tavaliselt üle saja. Randmeosas kasutati narmaid ja ka kirimustritriipe. Roositud muster ja käealune vikkel jätkus sageli sõrmedel. Roositi ka pöidlaid.

Vöö

Vööd olid kitsad, 2-3 sõrme laiused (Haas 1921, lk 229- 496). Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste kirjadega, milles 19. sajandi keskpaigani domineeris madarapunane, sajandi teisel poolel aga erkpunane toon (Kaarma, Voolmaa 1981, lk 280).

Vöö mähkimist alustatakse seeliku värvli pealt vasakult küljelt, vöö keeratakse 3-4 korda ümber keha, jättes iga ülemise vöökorra alt eelmise korra alumise ääre  1-2 cm võrra paistma. Ots peidetakse vöökordade alla. Vöö kandmist põhjendati vanasti tervise hoidmise vajadusega ja mitmete maagiliste uskumustega. Vööd hakkasid tütarlapsed kandma juba lapsena, et nad kasvaksid keskelt peenikeseks. Naised kandsid vööd  särgi all, vahel seoti teine vöö veel seelikuvärvli peale. On teada, et vööd ei võetud isegi ööseks ära (Manninen 1927, lk364; Tõnurist 2003, lk 58; Raidla 2002, lk 10).

Tõstamaal on 1913. aastal tehtud muuseumi jaoks üks 54 erineva kirjakorraga kirivöö (ERM 14504). Mustrite meeldejätmiseks ja näitamiseks on vöökudujatel endilgi paljukirjalisi vöid vaja läinud (Astel 1998, lk16). Omapärased on 19.sajandi lõpus ja 20. sajandi algul Vigalas, Audrus ja Tõstamaal levinud inimfiguuride ja taimeaineliste motiividega vööd  (ibid., lk 125).

Kampsun

Kampsunit kanti Lääne-Eestis juba hiljemalt 18. sajandi lõpul. Seda olevat kantud suvel pealisrõivana ja talvel pikk-kuue all. Kampsun olnud “väljaskäimariie” ja kantud seda sooja pärast. Suvisel ajal koduoludes käidi särgi- ja seelikuväel. Varasemad kampsunid sarnanesid materjalilt, lõikelt ja kaunistustelt sama paikkonna pikk-kuue pihaosaga. Tõstamaal kanti puusadega (e. händadega) kampsunit (vt joonis 3). Sellel lisanduvad küljeõmblustele väikesed siilud, mis moodustavad puusi (Kurrik 1938, lk 125). Kampsuni pikkuseks oli vaks alla vööd, rinnaesise väljalõige ulatus vööni. Voodrit ei olnud. Mõisarahval oli hõlmadel risti  neli 10 cm pikkust ja 3 cm laiust punast kaleviriba (Haas 1921, lk 229-496). 

Sellist kampsunit kutsuti vampsiks, vammuseks või peltsiks ja sellisena püsis see kuni linnamoele üleminekuni. Tõstamaal ilustati kampsunit  punaste nööride e. kaaruspaeltega ja punaste kaleviribadega. Kampsuniga kanti alati siidrätti, mis kattis särki rinna eest. Rätikule kinnitati  keskmise suurusega kuhiksõlg ja kodaratega rahasid kanti kaelas ühe või mitme reana.

Põll

Põll I, Põll II

Põlle kandsid Tõstamaal ainult laulatatud naised, neiud mitte kunagi (Manninen 1927, lk 317). Vanemad põlled olid linased, tikandite ja pitskaunistustega, Pärnumaal püsisid need 19. sajandilgi. Hinnatud olid õhukesest klaarriidest põlled (Kaarma, Voolmaa 1981, lk 280). Eraldi olid kiriku- ja igapäevased põlled. Esimesed olid enamasti poeriidest. Tõstamaal tehti “väljaskäimapõlled”, nii kaua kui mäletatakse,  ostetud või “rikitud” riidest (Manninen 1927, lk 319). Põllepaelad on soovitav õmmelda nii pikad, et neid saaks selja tagant läbi tuua ning ees sõlmida. Nii saab sõlme ilusasti vööga katta (Tõnurist 2003, lk 25).

Peakatted

Tanu

Tanu moodustati kahekorra kokkumurtud ristkülikukujulisest riidetükist ja seda toestati pealaele seotud juuksekrunniga. Tõstamaa torutanu oli poeriidest, tugevasti tärgeldatud, valge. Tanu sopp oli plisseeritud umbes poole kõrguseni. Kurrupaelaga kuklas seotud, langes ta poolkaares tahapoole. Sopi teravale otsale anti seda laiali vajutades pardinoka kuju. Kurrupael ei ulatunud kunagi tanu  kaunistava pitsini. Eesäärest, umbes üle kõrvade ulatudes, kattis sile, kurrutamata osa pead. Kurrud koondusid kuklasse, kus sõlmiti kurrupael - selle abil tõmmati tanu sopp tahapoole kõveraks. Tanu pitsid olid linnast toodud nn vene ja soome pitsid. Pitsi alumise serva sisse aeti niit, et pits hästi siledalt vastu pead liibuks. Altpoolt seisis tanu peas poollängus. Et ta peas püsiks, tuli pea ümber panna lint (rikenpael), mille külge tanu eest nõelaga pisteti. Viidates ajakirjale Linda (1900, nr.28, lk 449) kirjutab rahvarõivauurija Manninen, et ühe haruldase teate järgi olevat torutanudel vanasti olnud sees pikad pirrud, mis neid püsti hoidnud. Kuklast kuni kõrgema harjani keerati tanule ümber siidpael, sidudes otsad üles rosetiks, mis koosnes kahest lahtiste otstega aasast. Taga rippus terve hulk kitsamaid mitmevärvilisi siidlinte (liiad lindid). Rippuvaid linte kanti siiski vaid väga pidulikel juhtudel ja see oli rohkem nooremate naiste komme. Tanu olevat olnud nisutärklisega tärgeldatud - kui ta vähegi märga sai, siis oli ta otsas ja teda pidi uuesti triikima. Tõstamaal on tanusid kaunistatud ka lillkirjaga, kuid see oli kutseliste tikkijate töö ja päris rahvaomaseks see ei saanudki.

Manninen kirjeldab juuksenuia tegemist nii: Pead alla kummardades lasti juuksed rippuma
ning seoti need 1,5 küünra pikkuse paelaga pealae pealt kõvasti ümber. Üht paela otsa
hammaste vahel hoides keerutati teine, mis oli jäetud juustest natuke pikemaks, ühes juustega
ära ning käänati juuksed lagipähe “junni”; hammaste vahel olnud ots mässiti siis sellele ümber
ja seoti paela mõlemad otsad kokku. Seli ja Tõstamaa tutt oli kesk pealage, Pootsis rohkem
kukla taga.

Teada on, et töö juures, kus juukseid kanti tutis pealael, kantud rätikut nii: kolmnurka kokkupandud rätik on seatud pähe nii, et kahekorra pööramise koht käib otsaeest läbi; rätikuotsad on pandud kukla tagant risti, toodud ettepoole ja eesküljel seotud sõlme. See rätik oli valge, kuid valge rätiku peal käis “välja minnes” veel kirju rätik.

Talvemütsid olid 19. Saj. esimesel poolel naiste ja neidude ühiseks peakatteks. Lääne-Eesti
rannakihelkondades olid talvemütsid pehmed, lambanahkse voodri, punasest kalevist katte ja
karusnahast servaga.

Rätid

Siidrätt, Õlarätt

Välja minnes pandi kaela üks valge rätt ja teine kirju. Valge oli tavaliselt linane või puuvillane. Kirju ehisrätt oli enamasti suur, siidist või villasest, heledakirjaline, lilleline. Domineeriv värv kirjas oli punane. Kõigepealt pandi valge rätt kahekorra kolmnurkselt üle õlgade, otsad pisteti ette vöö vahele. Kurgualt pandi see nõelaga kinni nii, et krae paistma ei jäänud. Samal viisil seoti peale kirju rätt. Selle voldid seati laiali nii, et need vammuse punase ääre peale tulid (Haas 1921, lk 229-496).


Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja, sest on pigem talisman kui ehe. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised ERM A 509:6152. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. Klaashelmed võivad olla erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Näiteks eri suuruses valgetest klaashelmestest kee Audrust: ERM 6687 ja mustadest klaashelmestest kee Tõstamaalt ERM 1468. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Särgi krae kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega ERM A 76:15 või preesiga ERM 1372  ja ERM 9184.
Pärnu piirkonna preesidel on kergelt ülespoole pööratud suuserv.

Pidulikul puhul seati keset rinda suur prees (vt Lisa 1 teksti lõpus), silmadega prees või kuhiksõlg. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga vt Pärnu-Jaagupi kuhiksõlg ERM A 509:704 ja Pärnu kullassepp S. G. Nageli valmistatud kuhiksõlg ERM A 509:7236. Silmadega preesid on enamasti kuuest punasest klaastahukast „silmaga“ ERM 1368.
Kaela seati piduülikonnaga helmekee ühe või mitme kaelarahaga ERM 1359. Rahadega keesid võis olla mitu ja need on riietuse peale hästi nähtavale seatud. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad ERM 1369 kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad) ERM 1358:1, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis.

Talurahva abielusõrmus oli hõbedast või vasest vitssõrmus ERM 18248  ja harisõrmuse erinevatest tüüpidest (inglipeasõrmuse näidis Torist: ERM 18298, kätega sõrmus ERM 1367, „kõikenägeva silmaga“ sõrmuse näidis Torist ERM A 55:19 ja õiemotiividega harisõrmus ERM 1365), mida kandsid nii mehed kui naised.

Sukad

Tõstamaal esines nn Pärnu ranna tüüpi sukk. Seda iseloomustas lai säärekiri, kus kollane värv (lehe- või karikakrakollane) koos lambapruuni või tumesinisega moodustas kirjapinna. Seda lõikasid punased paralleelsed read. See lai kiri kattis peaaegu terve sukasääre, ainult kämblalaiune põlvepealne oli ilma kirjata, lammaskarva. Peale selle oli pahkluu kohal punase ja sinisega kootud kiri (Manninen 1927, lk 449).

Sarnaselt Põhja-Viljandimaale olid Tõstamaale iseloomulikud ka roositud sukad. Need olid valged villased sukad, millel värviliste villaste lõngadega kootud madalpistetaoliste motiividega, roosidega,  kiri (Kaarma, Voolmaa 1981, lk 285). Kiri käis mõlemal pool ülevalt pahkluuni, kus jagunes keskelt kaheks ja jätkus ühe otsaga kannani, teisega varvasteni (Manninen 1927, lk 450).

Jalatsid

Jalatsiteks olid nii naistel kui meestel tömbi ninaga pastlad. Neid valmistati peamiselt veisenahast, väikelastele ka pargitud lambanahast. Väga tähtsaks peeti, et nöörid oleksid hästi valgeks pleegitatud. Tõstamaal oli pastlapaelte sidumine naistel ja meestel erinev. Pidulikeks jalatsiteks olid mustad kingad.



Lisa 1

Suur prees (nr 24 Kattenbergi mustriraamatus)

Läbimõõt ca 8-9 cm, puntsitud ornamendiga. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. See on nn Põltsamaa tüüpi suur prees, mida on kantud ka Pärnumaal ja Mulgimaal kuhiksõle asemel.


Koostas: Anu Randmaa
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla
Komplekt valmis Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse rahvarõiva koolis 2002.a.