Vändra naise suvised igapäevased rõivad

Vändra kihelkonna nii abielunaise kui neiu suvel kantud igapäevase rahvarõivakostüümi osad olid särk, seelik, lahttasku, kirivöö, ülerõivastest rüü; peakatetest pearätt; jalakatetest jalanartsud või säärised; jalanõudest kas viisud või pastlad, lisanditest valikuliselt ehted ning kotid. Abielunaisel lisandus põll.

Igapäevase kostüümi osad sõltusid aastaajast või ka töö iseloomust. Suvel võidi käia vaid vöötatud särgi väel. Abielunaised kandsid sellisel juhul otse särgil põlle ning peakattena pearätikut.  Ka neiud kandsid vajadusel pearätikut. Juuksed võisid olla lahtiselt, kuid kui need töötegemisel jäid segama, kinnitati neid paelaga. Jahedama ilmaga kanti linasest kangast tehtud rüüd. Lõikelt sarnanes rüü pikk-kuuele ning oli kaunistamata.

Rüü soovituslik esemeline eeskuju: Pärnu-Jaagupi ERM A509:5039.

Üldiselt on teada, et töörõivaid tehti valdavalt takusest riidest, mida oli kergem pesta. Nii on särgi, seeliku, põlle ja rüü materjaliks olnud jämedam linane kangas. Igapäevased põlled võisid olla värvilt tumedamaks toonitud. Argipäevaseelikud võisid olla nii ühevärvilised tumedad kui ka lihttriibulised. 19. sajandi lõpus kooti kahevärvilisi sõrmelaiuste triipudega seelikuid igapäevaseks kandmiseks ka poolvillastena. Üldine oli argipäevaste riiete lihtsus – lisaks materjalidele ka kaunistati neid vähem.

Rõivaosadest esines lõigetes erisusi igapäevaste ja pidulike särkide vahel. Igapäevased särgid olid lihtsamalõikelised ehk sageli ilma kraeta ning lihtvarrukatega. Varruka pikkus võis olla veidi lühem, et see töötegemist ei segaks. Sama võib öelda ka seeliku pikkuse kohta.

Suvel on käidud paljajalu. Sellisel juhul kaitsti jalasääri sääristega. Need olid linasest niidist varrastel kootud ning kas ühevärvilised või triibulised. Sääriseid õmmeldi ka linasest riidest. Igapäevaselt on kantud sõltuvalt ilmast ja jõukusest siiski ka jalanõusid – kas viiske või pastlaid. Viisud sobisid kandmiseks niiske ilmaga. Need tehti Vändras pajukoorest ning vajasid sageli enne jalgapanemist leotamist. Suvel kantud pastlad pidid olema tehtud pargitud nahast, sest parkimata nahk läks liiga niisketes oludes mädanema ning pastlad ajasid jalad hauduma või liiga kuivaga jälle kuivasid kivikõvaks. Viiskude ja pasteldega kanti suvel igapäevaselt linaseid jalanartse, milleks kasutati vana riiet või kooti ekstra käteräti laiune kangas. Nartsude mähkimist alustati varvastest ning üksteisest üle ulatuvates kordades mähiti jalg ja säär kuni põlvini kinni ning fikseeriti viisu- või pastalapaeltega. Nii sääriste kui jalanartsude kandmistraditsioon on olnud 20. sajandi I poolel veel elujõus. Tänasel päeval naiste igapäevaseid rõivaid tehes on otsustatud mugavuse tõttu sukkade kasuks. 

Viiskude esemelised näited: ERM A563:1155, ERM A563:1156, ERM A563:1157

Ehetest kanti igapäevaselt kurguhelmeid ja vajadusel särgi rinnaesise kinnitamiseks vitssõlge. Rohkemate ehete kandmine viitas pidulikkusele. Nii võib pidada ka 20. sajandi alguses kantud sitsijakke argirõivasteks, kui neid on kantud väheste ehetega ja mütsi asemel pearätikut.


KASUTATUD ALLIKAD:


Tekst on koostatud magistritöö “Vändra kihelkonna naiste traditsioonilised rahvarõivad: komplektide koostamine ja valmistamine tänapäeval” põhjal. 

Teksti koostaja ja komplekti autor: Inna Raud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvuliku käsitöö osakond, pärandtehnoloogia magister

Juhendajad: Igor Tõnurist ja Kristi Jõeste

Retsenseerija: Ellen Värv