Vändra naine

Särk

Vändra kihelkonna naiste särgid olid kaheosalised ning ulatusid poole sääreni. Särgi ülemine osa ehk piht õmmeldi valgeks pleegitatud peenemast linasest riidest, alumine osa ehk alas jämedamakoelisest takusest riidest. Särk oli õlaõmblusteta ja T-kujuliselt lõigatud kaelaavaga. Õlajoonele õmmeldi õlalapid. Kaeluse osa kroogiti, tõmmati krookpaelaga kokku ning kanditi  kaelavärvliga. 19. sajandi keskpaigas tulid moodi mahamurtud kraed, mis pidulikel juhtudel olid üsna laiad ning pitsiga ääristatud. Esines ka lahtkraede kasutamist. Kaenla alla õmmeldi ruudukujuline kaenlalapp. Särgi varrukaid oli kahte liiki – laiad, kurrutatud ja värvlitega kortskäised või kitsamad lihtkäised. Kaunistusvõtetest esines pilu-, püvisilmpiste- ja sõlmpistetikandeid, ääretikandina tagisid. Ilustati eelkõige õlalappe, varrukaotsi (värvleid) ja kraesid.

Särkide esemelised eeskujud: Torist ERM 18238, ERM A563:830, ERM A563:860, Pärnu-Jaagupist ERM A564:1261, ERM A596:16 ja Vändrast 20. sajandi algusest pärit särgipiht ERM A563:1579.

Lahtkraede esemelised eeskujud: Torist ERM 7311, Pärnu-Jaagupist ERM A119:56 ja 20. sajandi algusest pärit heegeldatud kraega variant Vändrast ERM A128:2.


Seelik

Vändra kandis on seeliku kohta öeldud siilik, kört, körtsik, alune, undruk. Pärnumaal läksid tänu triibuliste seelikute kasutuseletulekuga ühevärvilised seelikud moest, kuid Vändras säilis triibuliste seelikute kõrval ka lambamustade seelikute kandmistraditsioon. 19. sajandi lõpupoole esines ka ruuduliste seelikute kandmist. 

Ajalises perspektiivis võib täheldada alates 19. sajandi keskpaigast tänu aniliinvärvide kasutusele tulekule värvide erksamaks muutumist ning triibustike kujunemist laiadest triibustikerühmadest (laukudest) kitsamatriibulisemaks ning lihtsamaks. Näiteks tehti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse seelikuid ka vaid kahevärvilistena – punase ja musta, lilla ja halli või lilla ja oranži kombinatsioonides. Värvid vaheldusid umbes sõrmelaiuste triipudena. Seelik ulatus kuni kederluukondini.  Oluline oli, et kõndimisel jalg oleks vaba.

Seelikud volditi vöökohal vabalt langevatesse väikestesse lappvoltidesse ning kinnitati värvliga. Eest kõhu kohalt on jäetud kangas voltimata ehk siledaks. Üldiselt oli selleks mõõduks umbes kämbla laiune pind. Tavapäraselt oli seeliku kinnis esipoolel paremal küljel, vahel ka vasakul, mis ilmselt sõltus kandja parema- või vasakukäelisusest, sest seeliku all, kinnise kohal kanti lahttaskut.

Pärnumaal on triibuseelikutele volte sissepressitud ning alaosale riideriba ja ilupaelu õmmeldud. Vändrast vastavaid teateid ei ole. Pärnumaa seelikutele oli ka iseloomulik alläärde värvilistest villastest lõngadest paela (ai) õmblemine. Nimetatud fakti kinnitab Vändrast vaid üks allikas 20. sajandi algusest pärit foto ERM Fk 2421:108Kuna Pärnumaa triibuliste seelikute allservas kasutatud paelu peetakse pärandiks vanemailt ühevärvilistelt seelikutelt, siis tuleks Vändra ühevärvilistele seelikutele see ka õmmelda. Triibuseelikute puhul võib Vändra omadele paela allserva õmblemata jätta. Seeliku alläärde on pahemale poole õmmeldud valgest linasest riidest toot.

Seeliku kandmisel arvestati kandja vanusele sobiva värvivalikuga - vanemad inimesed kandsid tagasihoidlikumaid ja nooremad värvilisemaid seelikuid.

Seelikute esemelised eeskujud: Triibulised seelikud ERM 14743, ERM A563:1152; seelikuriided ERM 14744, ERM A563: 1127a; seelikuriide katkendid ERM 14722/13, ERM A563:1207, ERM A563:1153. Ruudulised seelikuriide katkendid ERM A514:1, A514:2.

Lisaks on olnud võimalik taastada seelikutriibustiku muster foto ERM Fk 447:80 järgi. Kuna tegu on hiljem koloreeritud fotoga, siis värvitoonide valikul peaks lähtuma esemetest, st muuseumides olevatest seelikutest, et toonid ei saaks võõrad.

Lahttasku

Seeliku all kinnise kohal on kantud taskut, mis seoti paelaga vööle. Võimalik, et ilusamaid lahttaskuid on ka seeliku peal kantud. Lähikihelkondadest on vastavaid teateid Torist. Vändra lahttaskute puhul on kasutatud puuvillaseid ja villaseid materjale ning paelteks on olnud villastest lõngadest punutud paelad või riideriba.

Lahttaskute esemelised eeskujud: ERM 8441, ERM A563:1209, ERM A563:1231


Kirivöö

Naisel pidi igasuguse riietusega alati vöö ümber olema. Sõltuvalt mustrist, sai kudumisel kirja korjamise tõttu lõpptulemusena üks pool villasem ehk värvilisem kui teine. Oluline oli vööd kanda värvilisem pool peal. Vöö pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha. Mähiti nii, et iga järgmine kord ulatus eelmisele poolest saadik peale ja vöö otsad peideti vöökordade alla.

Vanemad vööd olid üldiselt laiemad, hiljem need kitsenesid. Kokku on ERM-i fondides 41 Vändra kihelkonna kirivööd. Kirivöö valikul on soovitav arvestada vöö ja seelikuvahelise värviharmooniga.

Kirivööde esemelised  eeskujud: ERM 8384, ERM 8389, ERM 8390, ERM 8391, ERM 8395, ERM 8418, ERM 8419, ERM 8420, ERM 8426, ERM 8431, ERM 8438, ERM 8445, ERM 8454, ERM 8470, ERM 8471, ERM 8479, ERM 8484, ERM 8492, ERM 8501, ERM 8502, ERM 8506, ERM 8512, ERM 9729, ERM 10691, ERM 12588, ERM 14678, ERM 14682, ERM 15143, ERM 15144, ERM A426:4207, ERM A426:4208, ERM A509:764, ERM A509:1079, ERM A509:1162, ERM A509:1251, ERM A509:1257, ERM A509:1306, ERM A509:1489, ERM A563:822, ERM A563:1618, ERM A564:1929    


Põll

Põll oli abielunaise märk, kuid seda kandsid ka lapsega tüdrukud. Põll seoti seeliku peale. Lõikelt oli põll lihtne piklik nelinurkne kangatükk, mis ülevalt äärest kas volditi või kroogiti. Tavaline viis oli kasutada üleval servas värvlit, mille otste külge kinnitati põlle sidumiseks eraldi paelad. Põlle laius ulatus külgedeni ning pikkus võis olla kuni vaksa jagu lühem seelikust. 

Põllesid õmmeldi nii kodukootud kui ostukangastest. Kodukootud põlled olid linased, ostetud kangana kasutati kirjut sitsiriiet või poevillast riiet, mille muster oli kas piki- või põikitriibuline. Puuvillasest materjalist põllesid kanti alates 19. sajandi keskpaigast. Vändrast esemeliste eeskujude puudumise tõttu võib võtta eeskujuks Pärnumaale omased valged linased pilu-, pitsi- ja narmaskaunistustega põlled.

Põllede soovituslikud esemelised eeskujud: Tori põllekatke A563:972 ja Pärnu-Jaagupi põll A120:10


Kampsun, jakk, liistik

Kampsun19. sajandi keskel tulid Põhja-Pärnumaal kasutusse liibuva piha ja allääres volditud riideribaga ehk seesidega kampsunid. Neid õmmeldi kas kodukootud potisinisest villasest kangast või mustast (ka tumesinisest) vabrikukalevist. Vändrast otsesed esemelised eeskujud puuduvad, kuid 20. sajandi algusest pärit fotodel (ERM Fk 447:80ERM Fk 447:81ERM Fk 447:83) on võimalik näha ka Vändras kampsunite kandmist. Naaberpiirkondadest pärit kampsunid on olnud kõik rühmseesilised.

Kampsunitele on sarnaselt piirkonna pikk-kuue lõikele iseloomulik küljeõmbluste puudumine, kaarõmblused seljal ja õlaõmbluse asukoht õlajoonest veidi tagapool. Varasemad seesidega kampsunid olid avarama rinnalõikega, hilisematel muutus kaelaava kinnisemaks ja moodi tulid õlgadele puhvi kroogitud varrukad. Eest kinnitati kampsuneid haakidega.

Kampsunite soovituslikud esemelised eeskujud: Tori kampsun PÄMU 23835/E1164, Suure-Jaani kampsunid ERM 15417, VM 3145/E237 ja VM 51/E356.

JakkJakk on linnamoele ülemineku rõivas. Võrreldes kampsuniga oli jaki pihaosa avaramalõikelisem ning alt laienev. Jakid olid väikese püstkraega ning eest kurguni nööpidega kinnitatud. Vändrast on teada, et naised on kandnud villasest riidest jakke, kuid 20.sajandi algul tehtud fotodelt (ERM Fk 2421:110ERM Fk 244:6ERM Fk 2421:108) on näha ka kirjust puuvillasest materjalist pealisrõivaste kandmist. Kui kampsuneid kanti särgi peal, siis võib oletada, et seda tehti ka jakkide puhul. Võib oletada, et puuvillase jaki puhul kanti selle all varrukateta särki.

Liistik. Liistikut on peetud enam neidude rõivaosaks. Liistik tuli Põhja-Pärnumaal kasutusele 19. sajandi keskel. Lõikelt sarnanes see kampsuni pihaosale ning oli samuti seesidega, kuid ilma varrukateta. Liistiku kandmisest Vändra kihelkonnas otsesed teated puuduvad, kuid ei ole välistatud, et antud rõivaeset on ka Vändras kantud


Ülerõivad:
pikk-kuub, kasukas

Vändra pikk-kuub on õmmeldud Pärnumaa põhjapoolsetele piirkondadele omaselt lambapruunist (üks mustem, teine hallim) toimses koes kootud ja sageli vanutatud täisvillasest riidest. Vändrast on teateid ka potisiniste kuubede kandmisest, mis on kogu Pärnumaal ainus kihelkond, kus Põhja-Eestis tulnud potisiniste pikk-kuubede mood tundub olevat omaks võetud.

Lõikeliselt on Vändra pikk-kuued olnud seljaosale jäävate voldikimpude ehk händadega (öeldud ka voolidega). Kahe voldikimbu vahe seljal on olnud Pärnumaa põhjaosas 12-14 cm. Kuuel ulatusid küljeõmblused kaarjalt seljale, alaosas jäid need voldikimbu sisse peitu. Õlaõmblus on õlajoonelt vaadates nihkunud selja poolele. Krae on välja lõigatud koos seljaosatükiga. Pikk-kuub võis ulatuda umbes poole sääreni ning selle alt jäi seelikut näha.

Pärnumaalt on kuubesid kaunistatud punasest kaarusnöörist keerutuste ehk käppadega. Teada on, et ka Vändra kihelkonnas kaunistati kuubesid nööridega – nii venelaste käest ostetud kui isetehtud ümmarguste nööridega, mille asetus võis olla igas vallas oma moodi. Kuna Vändra piirkonna naiste lambapruunide kuubede nöörkaunistuste täpset paigutusviisi ei ole ühegi allika põhjal olnud võimalik tõestada, tuleb võimalikke eeskujusid otsida lähinaabritelt. Soovitav on järgida Tori kuubesid, sest Vändrast säilinu meeste kuubede (ERM A509:2184, ERM A509:2192kaaruspaela asetus on Tori kuubedele sarnane. Kuna Vändrast kahjuks puudub otsene teave potisiniste kuubede nööridega kaunistamisest või mittekaunistamisest, ei ole võimalik soovitada ka esemelisi eeskujusid. Kuue hõlmad kinnitati eest haakidega.

Pikk-kuue soovituslikud eeskujud: Tori PÄMU 11686/E276, ERM 7329, ERM A509:2189

Teadaolevalt sarnanes ka kasukas kindla paikkonna pikk-kuuele ning lisaks lõikele kanti kasukale üle ka pikk-kuue kaunistused. Nööride asemel on kasukal kasutatud värvilisi nahkrihmasid ehk liignahkasid.

Kasuka soovituslik esemeline eeskuju: Pärnu-Jaagupi ERM A596:18

Õlakatted: õlarätik, palakas, suurrätik

Õlarätikud olid Pärnumaal ruudukujulised ning neid kanti kolmnurkseks kokkumurtuna kas otse särgi peal ning kampsuni või pikk-kuue all. Lihtsalt õlgadel rätiku kandmist on peetud enam neidude rõivaosaks. Rätikut fikseeriti erinevalt – teravad nurgad pisteti ees vöö vahele või kinnitati eest sõlega.  Kampsuni või pikk-kuue all kanti rätikut nii, et selle servad katsid rinna. Mitut rätti üksteise peal kandes jäeti alumise rätiku serv näha. Rätikud olid kas omakootud või ostetud. Rätiku materjaliks on olnud kas linane, puuvillane, poolvillane või harvemini siid. Need võisid olla värvilt nii valged kui mustrilised, eriti väärtuslikuks peeti punaselillelisi rätikuid. Taoliste rätikute mõõtude kohta andmed puuduvad. Erinevate mõõtudega rätikuid katsetades võib kandmiseks soovitada ~90 cm küljepikkusega rätikuid.

Suuremamõõtmelistest õlakatetest on Pärnumaal kantud villast suurrätti (Vändras suurrätik). Halva ilmaga on kantud üle pea ka valget linast palakat. Mõlemad olid ruudukujulised, kuid erinevate kandmisviisidega - suurrätti kanti sarnaselt õlarätikule keskelt diagonaalis kokkumurtult, palakas võeti ümber ruudu ühte külge pidi. Palakas  õmmeldi kokku kahest riidelaiast ning ühendusõmblus jäi eset kandes keset selga. Palakas oli vanem ülevise kui suurrätik. Suurrätikute mood võeti massiliselt omaks 19. sajandi keskpaigaks.

Vanemad suurrätikud kooti tasapindses toimses koes ning muster ühevärvilise keskosa ja triibulise äärega. Hilisematel rätikutel võib olla koekiri keerulisem ning muster muutus kogu rätiku osas üleni ruuduliseks. Värvilt on suurrätikud üldiselt olnud tagasihoidlikud – halli-musta-valge ja beeži-pruuni kombinatsioonid, millele võib olla lisatud mõni erksam värv. Suurrätikute serva pikkus oli 110-200 cm ning ääristatud narmastega. Lisaks ümbervõtmisele kanti suurrätikut ilusa ilmaga kokkulapitult käel.

Suurrätiku mustrieeskujudena võib kasutada Eesti Vabaõhumuuseumis olevat Vändrast kogutud tekikatket EVM E 181:73.  Vändra näidiskomplekti on kootud suurrätik erakogust pärit villase pearätiku järgi.

Juuksemood

Naised kandsid juukseid lahtiselt õlgadel. Juukselahk pidi olema joonsirge ja asuma pealae keskel. Peakate takistas juukseid silma langemast. 19. saj. viimasel veerandil hakkasid neiud juukseid patsidesse punuma ning abielunaised palmitsema neid kuklasse nuia.

Peakatted: pärglilltanu, Vändra müts, oub, pearätik, talvemüts

Kui neiud võisid soovi korral käia katmata peaga, siis abielunaistel pidi pea kaetud olema.

PärgLahtiste juustega kandsid Vändras neiud pidulikel puhkudel ehtimise pärast kõrvadega pärga. Taolist pärjatüüpi iseloomustavad pealisriidest külgedele moodustunud umbes 2,5-3 cm sügavused ettepoole suunduvad lahtiseid voldid ehk kõrvad. Pärja põhjaks võeti papist võru, mis vooderdati puuvillase kangaga. Välisküljele pandi enamasti siidiriie ning esiosa kaunistati lisaks veel paeltega. Mäletatakse, et Vändra piirkonna pärgadel olid taga pikad siidilindid, kuid kõrvadega pärgadel ei ole traditsiooniliselt taga kuklaosas siidilinte kantud. Seega võis esineda Vändra kihelkonnas ka muu pärjatüübi kandmist. Seoses juustemoes toimunud muutustega kadus 19. sajandi viimaseks veerandiks pärgade kandmistraditsioon.

Pärgade esemelised näited: ERM A291:512, ERM A291:513, ERM A291:514

LilltanuVändra kihelkonnas on 19. sajandi alguses abielunaised kandnud valgeid kodukootud linasest riidest tanusid, mis on kaunistatud Põhja-Eestile iseloomuliku lilltikandiga. Kuklaosas kantud lintide kandmisest Vändra piirkonnast teateid ei ole. Kuid kuna Põhja-Eesti lilltanudele kinnitati taha lindid, võib oletada, et pidulikematel juhtudel on neid ka Vändras kasutatud.

Lilltanude esemelised eeskujud: ERM 8500, ERM 8439, ERM 409

Pappalusel müts – “Vändra müts”Väikesed pappalusel Vändra mütsid olid kogu Eesti kontekstis täiesti omanäolised naiste peakatted. Vanim Eesti Rahva Muuseumi fondis olev esemeline näide on pärit ~1835. aastast. Vändra kihelkonnas võeti mütsid 19. sajandi keskpaigaks nii omaks, et tõrjusid linasest riidest lilltanud täiesti välja.

Mütsi teostamiseks kasutati pappi, voodriks kas puuvillast kangast või linast kodukootud riiet. Pealisriidena on enam tarvitatud siidi- või puuvillast kangast, harvemini peenemat villast või sametit. Pealiskangad on olnud nii ühevärvilised kui mustrilised. Värvidest domineerivad punase-, sinise- ja heledapõhjalised (kreemikad, helebeežid) kangad. Esineb ka pruuni ja lillat, vähem musti ja rohelisi variante. Soovitav on arvestada mütsi kanga valimisel seeliku värvidega. Mütsi äärt kaunistas valgest riidest volditud riba - treemel (reemel), mis on ulatunud 3–5 mm üle väliserva. Pesemiseks harutati treemel mütsi küljest ära.

Vändrast pärinevate mütside taga kuklas kantud lindid võisid ulatuda isegi peaaegu põlvini. F.Leinbocki uurimuse põhjal on need enamasti olnud 1,5-2 m pikkused. Vändras kasutatud lintide laius on varieerunud 4-13 cm vahel. Paelte värvi on valitud nii mütsi pealisriidega sarnases kui kontrastses värvilahenduses. Lindid volditi lehvi ning kinnitati kas nööpnõeltega või õmmeldi mütsi kuklaosa külge. Vanadelt fotodelt on näha, et mütsi kanti kuklas ning linte sätiti uhkuse pärast ka tagant üle õlgade ette, et neid eestvaates näha oleks. Lisaks abielunaistele on ka lapsega tüdrukud Vändra mütsi kandnud.

Vändra mütside esemelised eeskujud: ERM 4386ERM 8383, ERM 8392, ERM 8393, ERM 8394, ERM 8396, ERM 8401, ERM  8403, ERM 8404, ERM 8409, ERM  8430, ERM 8451, ERM 8452, ERM 8453, ERM 8460, ERM 8465, ERM 8468, ERM 8472, ERM 8473, ERM 8476, ERM 8482, ERM 8485, ERM 8487, ERM 8488, ERM 8490, ERM 8493, ERM 8496, ERM 8499, ERM 8503, ERM 8508, ERM 8509, ERM 8513, ERM 8514, ERM 8515, ERM 8516, ERM 8519, ERM 8528, ERM 8541, ERM 9728, ERM 12589, ERM 12595, ERM 14649, ERM 14673, ERM 14741, ERM 14742, ERM 15787, ERM A119:91, ERM A128:3, ERM A509:3797, ERM A509:3803, ERM A509:3807, ERM A509:3811, ERM A509:3812, ERM A561:117, ERM A563:1206, ERM A563:1577, ERM A563:1578, ERM A563:1774, ERM A563:1775, PÄMU 2867/E724:16, mütsi pael ERM  8398

Oub19. sajandi viimasel veerandil hakkas mütsi kõrval tulema kasutusele uus naiste peakate – oub. Need olid väikesed traatvõrule tehtud saksatanud, mida kaunistati siidi, pitside ja paelakestega. Vändrast on kogutud ERM-i fondidesse 20. sajandi algusest kaks oubi, mille keskel on kasutatud kunstlilli. Rahvarõivakontekstis sobib oubi abielunaise peakattena kanda, kui ollakse riietatud jakki koos rahvarõivaseeliku ja põllega.
Oubide esemelised eeskujud: ERM A563:818, ERM A563:819

Pearätik. Halvema ilma korral ja sageli väärtuslikuma peakatte kaitseks kandsid nii abielunaised kui ka neiud pearätikut. Vändras on piibliloole tuginedes öeldud, et naise pea olgu kolmekordse katte all. Rätik sätiti otsmikul pisut torusse nii, et juuksed natuke näha jäid. Seejärel vajutati kõrva juurde volt ning sõlmiti lõua alla kahekordsesse sõlme. Pühapäevased rätikud olid sitsist või peeneruudulisest villasest riidest.

TalvemütsNaiste talvemütse Vändrast säilinud ei ole, kuid eeskujudeks võib võtta Pärnumaal kantud punase mütsi või talikübara, mis oli kõvendatud alusega kolme- või neljasopilise põhjaga müts.


Sukad, säärepaelad

Sukad kuulusid eeskätt piduliku riietuse juurde. Need kooti villasest lõngast ning olid enamasti kas ühevärvilised või triibulised. Ühevärvilised sukad on olnud kas valged, hallid või mustad. Kirjude sukkade puhul kooti pöiaosad samuti kas valged, hallid või mustad ning säärtele põigiti kirimustrilised triibud. 19. sajandi lõpus on hakatud kuduma ka lihttriibulisi sukki.

Sukad ulatusid kas põlvini või veidi üle põlve ning kinnitati vajadusel säärepaeltega. Naistel ei paistnud sukki ülal hoidvad säärepaelad välja, mistõttu need võisid olla lihtsamad paelad või isegi nöörid. Vändra säärepaelte mustrid on kahe- või kolmevärvilised täiskalasabakirjad. Paelte laius on varieerunud 1,1-1,5 cm ja pikkus 60-90 cm vahel. Paela ühte otsa tehti aas, millest paela teine ots läbi tõmmati ning fikseeriti.

Sukkade esemelised eeskujud: mustriline säärekatke ERM 1821, lihttriibuline sukapaar ERM A563:1576.

Säärepaelte esemelised eeskujud: ERM 8458, ERM 8529, ERM 8405.

Jalanõud: pastlad, kingad, nöörsaapad

Pidulikeks jalanõudeks olid pargitud nahast tömbi ninakujuga pastlad, mida kanti uuemamoeliste jalatsite kõrval veel ka 20. sajandi alguseski. Pastlad olid ühest nahatükist kerged kontsata jalanõud. Pastla äärde tehtud tärgetest tõmmati läbi linadest põimitud nöör. Paelte pikkus olenes nende ümber jala mähkimise viisist, mis võis olla eri valdades omamoodi. Üldiselt on Vändras pastlapaelad olnud nii pikad, et mähkmine oli võimalik lõpetada põlve all. Võimalik, et naised sellisel puhul eraldi säärepaelu ei kasutanud.

19. sajandi viimasel veerandil hakati Vändra kandis pastelde kõrval kandma kingi ning eest nööritavaid poolsaapaid. Poolsaapad ulatusid võrreldes kingadega pahkluust kõrgemale ning kinnitamiseks olid neil nööbid või metallrõngastega ääristatud augud, kust paelad kas ümber või läbi käisid


Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. Klaashelmed võivad olla erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Eelistatud värvid olid valge ja sinine, näiteks sinised helmed ERM A 119:23 ja erivärvilistest klaashelmestest kee Pärnu-Jaagupist ERM A 120:50. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja neid kandis naine elu lõpuni. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.
Särgi krae kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest)  preesiga (4-5 cm läbimõõduga) ERM 8400. Pärnu piirkonna preesidel on kergelt ülespoole pööratud suuserv.
Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees (vt Lisa 1 teksti lõpus), silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võib kanda ka ülalpool, aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 7-10 cm läbimõõduga ERM A 509:704 ja Pärnu kullassepp S. G. Nageli valmistatud kuhiksõlg ERM A 509:7236. Silmadega preesid on enamasti kuuest punasest klaastahukast „silmaga“, näidis Audrust: ERM 6717.
Kaela seati piduülikonnaga rinnale ulatuv helmekee või kett kaelarahadega ERM 12592 ja ERM 14641, mis jäi riietuse peale hästi nähtavale. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad ERM A 563:1123 kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad) ERM A 563:1122, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ERM 8517:1 ja harisõrmuse erinevatest tüüpidest (inglipeasõrmus ERM A 509:422, kätega sõrmus) kõige enam õiemotiividega harisõrmus: ERM 8517:3, mida kandsid nii mehed kui naised.                             

Kotid

Vajadusest kanda kaasas pooleliolevat käsitööd või kirikusse minnes lauluraamatut, on naised kandnud kas käes või käevangus kantavaid kotte. Materjalidena on kasutatud nii ostumaterjale (näiteks sitsi, mida sageli kombineeriti kokku erinevatest kangatükkidest) kui kodukootud linaseid ja villaseid materjale. Lisaks riidest õmblemisele on kotte vahel ka heegeldatud või kootud. Kantud on neid kas kotisuus olevast tunnelist läbi tõmmatud paeltest moodustunud aasadest või eraldi koti külge õmmeldud paelast või sangadest hoides.

Kottide soovituslikud esemelised eeskujud: Tori vardakott ERM A563:996, Tori kupukott PÄMU 812/E25, Juuru raamatukott ERM 15737, Rapla vardakott ERM A565:933


Kindad

Jahedama ilmaga on vajadus kinnaste järele loomulik. Kõige tüüpilisemad eesti kirikindad olid lambapruuni ja potisinise mustriga. Selliseid kanti ka Vändras.

Kinnaste esemelised eeskujud: kinda katked ERM 14723, ERM 14724, labakindad ERM A426:4209, ERM A509:2655, ERM A509:2813, ERM A509:2860, ERM A563:1230



Lisa 1

Suur prees (nr 24 Kattenbergi mustriraamatus)

Läbimõõt ca 8-9 cm, puntsitud ornamendiga. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. See on nn Põltsamaa tüüpi suur prees, mida on kantud ka Pärnumaal ja Mulgimaal kuhiksõle asemel.

KASUTATUD ALLIKAD:


Tekst on koostatud magistritöö “Vändra kihelkonna naiste traditsioonilised rahvarõivad: komplektide koostamine ja valmistamine tänapäeval” põhjal. 

Teksti koostaja ja komplekti autor: Inna Raud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvuliku käsitöö osakond, pärandtehnoloogia magister

Juhendajad: Igor Tõnurist ja Kristi Jõeste

Retsenseerija: Ellen Värv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla