Varbla mees

Varbla mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil: särk, põlvpüksid, vatt, pikk-kuub, kasukas, vöö, sukad, säärepaelad, kindad, peakate ja jalanõud.

Rahvarõivad püsisid meestel peaaegu muutumatuna kuni 19. sajandi viimase veerandini, asendudes vähehaaval linnalõikelise ülikonnaga.

Särk

Särk valmistati labasest linasest riidest, see oli õlaõmblusteta, mahapööratud kraega, piluga ääristatud rinnalõhiku, peale õmmeldud õlalappide, kolmnurksete kaelalappide (need olid ka naiste särkidel) ja pikkade kurrutatud varrukatega. Särgi varrukad olid värvliga. Särk ulatus põlvini ja oli lõikelt sarnane naiste särgile, kuid õmmeldi ühest kangast. Särk kinnitati kurgu all väikese vitssõlega või seoti kokku punutud paeltega.

19. sajandi teisel poolel hakati meestele valmistama rinnalapi ja paremale küljele nööbitava püstkraega särke. Särgi õlalapid, värvlid ja rinnalapid kaunistati valge põimpiluga, hiljem punase rist- või madalpistes tikandiga. Särki kanti pükstes.

Püksid

Meeste püksid valmistati villasest potisinisest toimsest riidest, samuti nahast. Neil olid veidi alla põlve ulatuvad sääred. Põlvpüksid olid eest lakaga, mis kinnitati mõlemalt poolt ülanurkades nööbiga värvli külge, värvel keskelt nööbitav. Püksid olid kehasse õmmeldud, mõlema sääre otstes külgedel lõhikud, mis suleti kolme vasknööbiga. Tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad. Kandja jõukust tõendasid seemisnahast valmistatud kintspüksid.

Suvel kanti valgeid linaseid või takuseid pükse. Tihti värviti linased püksid siniseks.  Peorõivana kanti ka sinise-valgetriibulisi pükse. Talvel aga tõmmati linaste pükste peale villased püksid. Hiljem kandsid mehed jalas pikki pükse.

Vatt

Särgi peal kandis mees lühemat pintsakulaadset kuube ehk vatti. See oli pikk-kuue pihaosa sarnane. 19. sajandi keskel valmistati vatt sarnaselt pükstele potisiniseks värvitud toimsest villasest riidest. Vatt oli seljaõmblusega ning sellest algava lipiga, puusade juures õmmeldi küljeõmbluse vahele kiilud. Vatil oli püstkrae, (hilisematel reväärid), kaares sisselõigatud hõlmanurgad, hõlmadel kaks rida vasknööpe ja taskud. Suveks tehti ka linaseid vatte. 20. sajandi algul kanti koos pikkade pükstega uue moe kohast pintsakut.

Vest

Jõukam talumees kandis vati all vesti. Selle hõlmad lõigati kirjust poekangast, aga ka kodukootud ruudulisest või triibulisest kangast. Vesti seljataguseks ja voodriks kasutati linast riiet. Lõikelt oli vest vatile sarnane.

Pikk-kuub, rüü, kasukas

Meeste pidulikuks ülerõivaks oli lambapruunist villasest kangast õmmeldud pikk-kuub, mis sarnanes  lõikelt naise pikk-kuuele. Meeste pikk-kuue ühele hõlmaäärele õmmeldi tihe rida hernetaolisi tinanööpe, teisele punasest kaarusnöörist aasad. Kinnitusfunktsioon neil nööpidel puudus.  Pikk-kuue vöökohale olid kinnitamiseks õmmeldud haagid. Selleks, et kuue hõlmad lahti ei vajuks, seoti piha ümber villane meestevöö.

Suvisel ajal kandnud mehed igapäevaselt põlvini ulatuvat linasest toimsest  riidest pikk-kuue lõikelist valget rüüd. Talvel kandsid mehed seljas valget lambanahkset kasukat. Kirikusse minnes tõmmati selle peale rüü ja pikk-kuub. Kasuka hõlmad hoiti koos laia vööga või pandlaga nahkrihmaga.  

Vöö

Ülerõivastel kandsid mehed pandlaga nahkrihma, võrkvöö tehnikas valmistatud vööd või telgedel kootud vööd ehk pussakat. Võrkvööd olid erineva laiusega, kaunistatud lihtsa rombilise või triibulise kirjaga. Telgedel kootud vööd olid villased, 3–7 cm laiad ja pikitriibulised. Meeste vööd mähiti paar korda ümber keha, toodi otsad ette ja  jäeti vöö vahelt läbipanduna külgedele rippuma.

Kaelarätik

19. sajandi keskpaiku hakkasid mehed kaelas kandma kaelarätikut. Kaelarätid osteti kaupmeeste käest ja need olid puuvillasest riidest, vähemal määral ka siidist. Rätik pandi kaela nii, et murti kolmnurkselt kokku, keerati rulli, keskkoht seati kurgu alla, taha viidud otsad ristati kuklal, toodi ette ning sõlmiti kurgu all lipsu.

Peakate

Pidulikul puhul kanti peas tumepruuni või musta kõrge, pealt laieneva rummuga viltkübarat. Argipäeval kanti linastest riidekiiludest õmmeldud murumütsi või valgest linasest niidist varrastel kootud tuttmütse. Talvemütsid olid nahast, murumütsile sarnase lõikega ja kahe allalastava kõrvaga ehk läkiläkid. 19. sajandi lõpus sai meeste põhiliseks peakatteks mustast või tumesinisest riidest kõva läikiva sirmi ehk nokaga müts.

Kindad

Mehed kandsid käes laba- või sõrmkindaid. Igapäevaselt pandi kätte lihtsama mustriga silmkoelised labakindad. Pidulikumad kindad kooti värvilisemad ja peenemast lõngast. Nii meeste laba-, kui sõrmkindaid ehtisid väiksed geomeetrilised kirjad.

Säärekatted, säärepaelad

Jalgade ja säärte katmine rättide ja sääremähistega püsis töörõivastuses nii naistel kui meestel üsna kaua. Jalarättideks kasutati vanu, peetud riideid, näiteks lõigati vanade pükste tagumisest poolest. Pidulikel puhkudel tõmmati jalga kootud villased, värvuselt pruunid või mustad pikad sukad, mis ulatusid põlvpükste säärevärvli alla. Sukad kinnitati värvilistest villastest lõngadest punutud säärepaeltega püksisääre alt (vahel ka pealt). Paelaotsad seoti sõlme.

Jalanõud

19. sajandil kandsid mehed tööjalanõudena viiske või parkimata nahast pastlaid. Pidulikud pruunid pastlad tehti pargitud nahast. Jõukamad kandsid jalas musti nahast kingi ja saapaid . Säärsaapaid hakati kandma 19. sajandi lõpus.


Kirjandus:

Astel, E. 1998. Kirivööd. Tartu: Ilmamaa.
Eesti rahvarõivad 19 sajandist ja 20 sajandi algult. 1957. Toim. Moora, A. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Eesti VIII. Läänemaa I. 1938. Toim. Haberman, H. Tartu.
Kaarma, M. Voolma, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.
Manninen, I. 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
Piiri, R. 2004. Talurahva jalanõud. Tartu.
Piiri, R. 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu.
Tõnurist, I. 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press.
Viires, A. 2001. Kultuur ja traditsioon. Tartu: Ilmamaa.
Vunder, E. 2008. Rahvakunst. - Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Värv, E. 2008. Riietumine ja rahvarõivad. - Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Teksti koostas: Liivi Vainu
Teksti retsenseeris: Igor Tõnurist