Vigala naine

Vigala naise ülikonda kuulusid 19. sajandi keskpaigas pikkade varrukatega särk, seelik, kirivöö, õlarätik, kampsun või liistik, pikk-kuub, pottmüts, abielunaisel põll, sukad, säärepaelad, kindad, jalanõudena pastlad või kingad ning ehted. (ERM Fk 958:79)

Särk

Särk valmistati peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega ning pikkade kurdvarrukatega. Kaelaava oli T-kujuline, krae puudus, kaeluse tagakülg oli kurrutatud, esiküljel oli tunnel linasest niidist punutud nööriga, millega tõmmati kaelaava kokku. Särgi varrukavärvlid ja õlakud kaunistati valge tikandiga.

19. sajandi lõpul hakati Vigala ümbruses valmistama rinnalapi ja vasakule küljele nööbitava püstkraega särke. Särgi õlalapid, värvlid, rinnalapp ja krae kaunistati uue moe kohaselt punase puuvillase niidiga rist- või madalpistetikandiga. See stiliseeritud looma- ja taimemotiive meenutav kiri põhines mustriraamatutest ERM A 566:446, ERM A 618:237Särgi laiad varrukad olid kurrutatud, otstes varrukavärvlid, mis suleti riidest nööbi ning aasaga. Suvel käidi särgiväel, ümber piha seoti kirivöö. 

Seelik

Naised kandsid 19. sajandi I poolel pikka pikitriibulist voltidega seelikut, mis ulatus pahkluuni. Seelik tehti ühest tükist, põikiriidest, mis kooti juba nii lai, et andis vajaliku pikkuse välja. Seoses aniliinvärvide levimisega 19. sajandi keskel, muutusid seeliku triibud eredamaks ning valitsevaks sai punane toon. Värvli juures asetati seelik voltidesse, naiste seelikutel jäeti esilaid  ca kümne sentimeetri laiuselt voltimata. Värvli otsad keerati silmuseks, millest köideti läbi pael, või suleti haagiga. Seeliku alumise ääre kaitsmiseks ja tugevduseks õmmeldi pahemale poole, serva linasest kangast riideriba ehk toot.

19. sajandi keskel hakati valmistama ruudulisi seelikuid, mis said rahva seas väga populaarseks.  (ERM A624:137) Sajandi lõpul hakati Vigala ümbruses valmistama neolõngadest (värvimisel seoti lõngaviht teatud kohtadest linase niidiga tihedalt kinni, nii et osad kohad jäid värvivabaks) kujundatud mustriga seelikud. Neolõngu tarvitati kas koe- või lõimelõngadena ERM A459:53. Tööd tehes kandsid naised aga lihtsat takust või tumedaks värvitud linast tööseelikut. 

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, mida kaunistati pilu-, pitsi- või narmastega. 19. sajandi teisest poolest alates, kasutati rohkem puuvillasest ostukangast valmistatud põllesid ERM A 624:126, ERM A 566:437. Põlleriie kroogiti värvli külge ja seoti põllepaeltega ümber keha. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud ilustamata põllesid. 

Vöö

Ümber piha kanti kirivööd. See andis kehale tugevust ja hoidis venituste eest. Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste geomeetriliste kirjadega. Kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane, sajandi teisel poolel erkpunane toon ERM A 566:424. Vöö mähiti kordadena ümber keha, villane pool väljaspool. Ots asetati ette, keskkohale ja mähiti siis kolm-neli korda alt ülespoole ümber keha ning vööotsad pisteti kihtide alla. Suvel, kui käidi särgiväel, seoti ümber piha vaid kirivöö. (ERM 9863, ERM 9921, ERM 10540, ERM 15190, ERM A 11931, ERM A 119:31, ERM A 509:746, ERM A 522:23, ERM A 522:27, ERM A 566:454)

Õlarätikud

Õlgadel kanti õlarätikut ERM A 616:79. Varem oli see linane, kuid alates 19. sajandi algusest siidist või õhukesest poevillasest riidest trükimustriline (narmastega) rätik. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele. Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut. Kirju räti alla asetati valge linane rätt, mis pealmise alt veidi paistma pidi. Samasuguselt asetati rätik liistiku või kampsuni alla, kattes sellega avatud rinnaesist. Rätt kinnitati rinnal sõlega. 

Külmaga võeti õlgadele narmasääristega ruudulise mustriga villane suurrätt, mis murti kolmnurkselt kokku. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel.

Peakate

Abielunaisele oli peakate kohustuslik. 19. sajandi alguseni oli abielunaiste pidulikuks peakatteks tanu. Pruudid kandsid sel ajal veel värviliste siidniitidega tikitud linukat ehk pruudimütsi ERM 17402. 19. sajandi alguses hakati peas kandma riidega kaetud pappalusel kabi- ehk laimütsi (pappalusel, hobuse kapja meenutav terava harjaga, laia kujuga müts ERM 4047, ERM 9883, ERM A 566:246. Pidulikud kabimütsid olid kaetud lillelise siidiga, ääristatud kahekordse ülespööratud pitsi ehk reemliga või kardpitsiga ja kuklast alla rippuvate siidilintidega. Leskedel mütslindid puudusid. Mütsi värv varieerus olenevalt kandja vanusest. Müts seati pähe veidi kuklapoole nii, et juuksed jäid otsmikul pisut ääre alt välja paistma. (ERM 4055, ERM 9795, ERM 9799, ERM 9814)

Vigalas olevat kabimütsile kirikusse minnes seotud peale kaks rätikut – valge alla ja kirju peale, need pidid mütsi kaitsma vihma, tuule või  päikese pleegitavate kiirte eest. Kodus kanti pearätikuid, talvel villaseid, suvel puuvillaseid.

Talvel käidi väljas  lambanahkse voodriga ja karusnahkse äärega talimütsidega. Mütsi põhi tehti punasest villasest riidest, kas kolme või nelja sopi ehk topiga ERM 9843. Kanti ka lihtsa kumera põhjaga talimütse.

Kampsun, liistik

Kampsuneid hakati valmistama hiljemalt 18. sajandil. Varem tunti pealisrõivana vaid pikk-kuubesid. Kampsun õmmeldi kodukootud villasest toimsest sinisest või mustast riidest, kuid kasutati ka mitmesuguseid ostumaterjale: tumesinist ja musta vabrikukalevit, kergemaid villaseid kangaid. Kampsun oli lühikese liibuva pihaga, suure ümara kaelaavaga, puhvis pikkade varrukatega, rühmiti voltidesse seatud ääreriba ehk rühmseesiline. Üleriidel olid  õlaõmblused, seljaosa kaarjate küljetükkidega ning kitsenes vöökohani. Kampsuni kaelava ümbrus ja hõlmaääred on kaunistatud tumeda niidiga õmmeldud masintikandiga ERM 9827. Hõlmad suleti väikeste metallhaakidega ja voodriks oli linane riie. Vigala kihelkonnas kanti kampsunit suvel pealisriidena. (ERM 11634, ERM A 522:34, ERM Fk 1347:10)

Kampsunite kõrval kanti ka liistikut. 19. sajandi teisel poolel domineeris Läänemaa liistikutes punane värv. Vigalas kasutati liistiku õmblemiseks tumesinist või musta villast kodukootud  riiet või vabrikukalevit. Lõikelt olid nad kampsunile sarnased: taljes, rühmseesilised ja suure kaelaavausega.

Pikk-kuub, kasukas

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kanti ülerõivana pikk-kuube, mis valmistati mustast toimsest villasest riidest ERM 9862. Pikk-kuub ulatus allapoole põlvi, jättes alt seeliku välja paistma. Läänemaa kuued olid lahtise rinnaesise, händadega (selja taga olevad voldikimbud) ja hästi taljes. Kuub koosnes ühest selja tükist, kahest hõlma tükist ning varrukatest. Õlgadel olid õmblused, seljaosa oli kaarjas ning kitsenes vöökohani, sealt laienes järsult ristloodis mõlemale poole, lühike ja kitsas krae oli  ühes seljatükiga. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud, hõlmasiile ei olnud. Seljatagused voldid asusid kahes rühmas, mõlemas rühmas 3-5 volti. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedalt kinni, siit ka nimetus kimpvoldid. Voldid ehk hännad  pidid olema sirged ja õhukesed, need pressiti sisse ahjust võetud palavate leibadega. Kuubede hõlmad kinnitati haakidega. Naiste kuub oli eest palju lahti, sest ehted,  rahad ja muud rinnailustused pidid nähtavale jääma. Taskuid kuuel ei olnud. Pikk-kuub olnud nii kitsas, et kampsun mahtus vaevalt alla. 

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Vihmase ilmaga tõmmati kasuka peale pikk-kuub. Kasuka määrdumise vältimiseks asetati pikk-kuue alla linane rüü (linasest riidest, pikk-kuuele sarnase lõikega). Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest.

Sukad, säärepaelad

Jalas kanti silmkoelisi villasest lõngast koemustrilisi, triibulisi ERM A 566:737 või ka punaseid mitmevärviliste põiktriipudega sukki ERM A 566:420. Triibustike sisse kooti  rombe, rööpkülikuid jms. Värvide vahetus ja sääremarja järgi kahandused on tehtud suka siseküljel. 20. sajandi algul on jalas kantud ka valgeid või punaseid värviliste siksaktriipudega heegeldatud sukki ERM A 618:212

Pikad sukad seoti põlve alla kirjude säärepaeltega ERM A 566:469. Need punuti värvilistest villastest lõngadest labaselt  või toimselt. Säärepaelad olid 1,5-3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused. Igapäevaselt kasutati lihtsamaid paelu või „ärapeetud“ säärepaelu. Säärepaelte otstesse on tehtud ka riideribadest tutid, kuid siis kutsuti neid pulmapaelteks, kuna neid kingiti peamiselt pulmades andidena. 

Kindad

Vigala naised kandsid käes silmkoelisi villaseid kindad. Igapäevased labakindad olid kootud kahe lõngaga,  pühapäevased rohkemate värvidega. Mustrites kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest. (ERM A 566:331ERM A 509:2879)

19. sajandi teisel poolel hakati kuduma ka kirjatud sõrmkindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel ja olid eelistatumad noorte neidude hulgas. Levinud olid kirisõrmkindad ja pitsilise koega sõrmkindad. Kirisõrmkindad olid kas väikese mustrilised vähemate värvidega või hästi värvikirevad, kudumisel kasutati ka neotud lõnga, eelistatum värv oli punane, kui rõõmu ja pidulikkuse värv. Viimaste sõrmed kooti tavaliselt neotud lõngast ERM 18391. Ornamentidest eelistati kaheksakanna-, risti- või rattamotiive. 

Jalanõud

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid, varemalt ka puukooreribadest punutud viiske. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastlapaelad olid keerutatud linast ERM A 566:337harvem kanepist. 19. sajandi lõpus seoti pasteldele nahast lõigatud rihmad peale. Pastlapaelad seoti pealpool pahkluud kinni. 19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga  kingad. 19. sajandi lõpus hakati kingade kõrval kandma ka teravaninalisi nööritavaid poolsaapaid.

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paissid kaelusest vaid osaliselt välja (püstkrae puhul ei paista üldse välja), sest on pigem talisman kui ehe. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. Klaashelmed võivad olla erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela (osadel teadetel „siis, kui esimene hammas tuli“) ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.
Kui rõivamoodi tuli püstkraega särk, siis selle alt ei paistnud kurguhelmed enam üldse välja ja nii on 19. sajandi lõpu - 20. sajandi alguse fotodel näha, et kurguhelmeid kantakse särgi peal. Nende hulgas kohtab ka nn siidpärleid, mis on õhukesest klaasist ja meenutavad kuuseehteid ERM 9954.

Kaela seati piduülikonnaga helmekee või helmekeede read kaelarahadega. Helmed olid mõnikord lükitud traadile (näide Kirblast) ERM A 976:41, nii hoiab kee kaarekujulist vormi. Helmed võisid olla ka nöörile lükitud ERM A 424:93 Lisaks klaashelmestele võis kees olla ka hõbehelmeid (krõlle). Kaelarahad olid nii kodaratega rahad ERM A 566:296 kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad) ERM A 566:297, mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis. Keesid oli jõukamatel naistel kaks-kolm rida.
Lisaks võis pidulikul puhul rinnale seada suure hõbedast kuhiksõle  ERM A 910:6 või preesi (enamasti silmadega) ERM 11676. Mõnikord kinnitati särgi külge kurgu alla ka väike hõbedast ERM A 566:299 või vasest ERM A 528:3 prees.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse ERM 19043 erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus, „kõikenägeva silmaga“ ERM A 509:36 ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.


Ehete teema: Jana Reidla

Kirjandus:

Eesti rahvarõivad 19 sajandist ja 20 sajandi algult. 1957. Toim. Moora, A. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. 
Kaarma, M. Voolmaa, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.
Manninen, I. 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
Piiri, R. 2004. Talurahva jalanõud. Tartu.
Piiri, R. 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu.
Piiri, R. 2011 a. Helmekeed. Tartu.
Piiri, R. 2011 b. Ehtimine. Tartu.
Tõnurist, I. 2003. Rahvarõiva kandja abiline. Tallinn: OÜ Vali Press.
Vunder, E. 2008. Rahvakunst. Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 
Värv, E. 2008. Riietumine ja rahvarõivad. Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.


 Teksti koostas: Liivi Vainu
Teksti retsenseeris: Igor Tõnurist