Helme naine ja neiu

Helme naiseülikonda kuulusid 19. sajandil särk, pikitriibuline seelik, linane seelik, vöö, pearätt, maatanu, eespõll, puusapõll, linane õlakate, villane sõba, kampsun, rüü, pikk-kuub, kasukas, kindad, sukad ning pastlad ja kingad. 

Helme neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma eespõlle, pearäti, tanu, liniku ja sõbata. Peas kandis ta siidpaela või pärga.



Helme naine punase tikandiga särgi, triibuseeliku ja tülltanuga. 19. sajandi lõpp.
Komplekti valmistas Valve Alamaa. VM 10496


Särgid

Helme naistesärkide vanemat moodi esindas 18. sajandi lõpul ja kohati 19. sajandi esimesel poolel peenest valgest linasest riidest arhailise lõikega särk ((h)ame) nagu Hallistes ja Karksis kantu. Seda tüüpi särgil oli püstjooneline kaelaava ja selle ääres kitsas põimpilu. Puudusid krae, õlalapid ja varrukavärvlid. Arhailise lõikega särgiga kanti musta vaipseelikut ja ilmselt ka valget kaunistusteta päärätti.
19. sajandi esimesel poolel ja keskpaiku, osalt hiljemgi, kandsid Helme naised laiemalt ka teistsuguse lõikega särki, millel olid T-kujuline kaelaava, kroogitud kitsukese värvliga varrukad, kitsas 1-2 cm laiune püstkrae (kaaltuke, kaalduk,) õlalapid (õlalatid, õlapõõnad) ja kaunistuseks valge tikand. Needki särgid õmmeldi valgest peenest labasest linasest riidest pihaosa ja takusest riidest alaosa ehk jätkuga (jakk, jak). Kitsa riide tõttu pandi jätk põikikangast, nii et sel jäi ainult üks õmblus, tavaliselt ette. Jätku ülaserv seati veidi krookesse ja õmmeldi piha külge - jätk oli kurrutatud ehk kibrutatud piha külge. Särgile õmmeldi kaenla alla kaenlalapid (kainglapid).
Helme naistesärgi kaelaava laius lõigati sirgelt piki õlapealset kokkumurru kohta. Teine lõige tehti selle lõike keskkohalt allapoole, millest moodustus rinnalõige sügavusega ca 30-40 cm. Hiljem kaelaava ümbrus laiendati ja kurrutati või kroogiti. Särkide kaelus kinnitati nii igapäevaselt kui pidulikul puhul eest väikese vitssõle ehk preesiga (rees, riis). Helme naised kasutasid selleks ka väikeseid valatud kuhiksõlgi ehk nn mulgi sõlgi.
Pidulike särkide värvlitega varrukad tehti üsna laiad ja pikad. Sellist suus kroogitud ja värvliga varrukatega särki nimetati körtkäistega hameks. Ajaliselt vanematel idamulgi särkidel olid 0,5-1 cm laiused värvlid, 19. sajandi keskel levisid üldiselt juba 4-6 cm laiused värvlid.
Pidulike särkide valge tikand tehti hästi valgeks pleegitatud linase niidiga, mis paistis silma tugevuse ja läike poolest. Tikandiga kaunistati tavaliselt särgi püstkrae, õlalapid ja varrukavärvlid. Püvisilmkirjas esineb peamiselt ühel nurgal seisev lihtne või kombineeritud romb või siis kolmnurk ja siksakjoon. Särk kaunistati tikandiga koelõngu loendades, seetõttu valmistati särgi ülaosa või piht labasekoelisest riidest, õlalappideks ja värvliteks kasutati särgiriidest peenemat riiet.
19. sajandi II poolel asendus Helmes särkide valge tikand punasega. Esialgu oli kasutatavaks materjaliks veel punane maagelõng, kuid sajandi viimasel veerandil asendus see punase, kohati lisaks ka sinise märkniidiga.

19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi algul säilis särkidel küll samasugune lõige ja tegumood kui varasemal ajal, kuid märgata võib mitmeid uuendusi. Kaelaava tehti endiselt T-kujuline, kuid kroogitud kaeluse külge õmmeldi nüüd kitsas kantpael. Endise palistatud rinnalõhiku peale õmmeldi sageli kitsad 2-3 cm laiused riideribad, mille kinnitamiseks kasutati nööpe. Särgile õmmeldi veel õlalapid, kuid pikapeale kadusid needki.

Seelikud

Vaipseelik (sõuke). A. W. Hupeli ajal 18. sajandi lõpul, oli Helme ümbruses üldlevinud lahtine must vaipseelik – sõuke. Pruudiseelikuna oli 19. sajandi esimesel poolel ilmselt Helmeski veel jõukamatel kasutusel punane sõuke, mille esinemise kohta pruudirõivastuses on teateid kõigist ülejäänud Mulgi kihelkondadest.
Pikitriibuline seelik (kört, hiljem undruk, ündrik, prunts). Triibuseelik võeti kasutusele juba 19. sajandi algul. Jõukamatel olnud Helmes enamavärvilised undrukud ja kantud kahte seelikut korraga.
Triibuline seelik oli tavaliselt ühelaidne ja riide laius jäeti seeliku pikkuseks. Värvli juurde tehti sügavad lappvoldid, mis volditi vöömõõdule vastavalt. Seeliku esiosa jäeti enamasti 22–25 cm ulatuses siledaks ja küljelõhik jäi vasakule küljele. Alla serva, seeliku pahemale poole, kinnitati 5–10 cm laiune toot ehk linane riideriba allääre kulumise vältimiseks, aga võib-olla ka selleks, et seelik kaharam hoiaks.
Seelikutriibustikus esines kõige rohkem punast, selle kõrval valget, kollakat ja pruunikat. Vabarnapunase põhivärvi taustal on esinenud triibustiku värvidena veel punast, tumedamat potisinist, mustjaspruuni, rohelist, helelillat, hallikasrohelist ja heledamat rohekashalli.
Helmest on saadud teateid pikitriibuliste seelikute alusseelikuna kandmise kohta. Teiste all kantud ikka vanu, kulunud seelikuid. Samuti on Helmest teateid 19. sajandi II poolel ristitriipu seelikute kandmise kohta.
Ruuduline seelik (kört, undruk). 19. sajandi viimasel veerandil said Helme nooremate naiste hulgas populaarseks ruudulised seelikud. Need villased kaharad seelikud olid punase põhivärviga – ruudud olid punased ja mõnd teist värvi (rohelist jne) sees. Ruudulistele seelikutele käisid kaharuse andmiseks alla alusseelikud.
Suveseelik. Suveseelikuks oli Helmes valge linane pallapool, mis kooti hanesilma- või murdtoimses tehnikas. Pallapool oli algul puusade ümber mähitav kokkuõmblemata riidelaid, hiljem värvli juurest kroogitud või volditud seelik, mille alläärde õmmeldi punase-sinisekirjaline kirivöötehnikas pook. Seeliku laiuseks arvestati kolm puusaümbermõõtu ja see pidi langema allapoole sääremarja.

Vöö (üüke, ööke)

Kirivöö. 18.-19. sajandil oli Helmes olulisemaks vööliigiks kirivöö. Lääne-Mulgimaale iseloomulikuna domineeris ka Helme vanematel vöödel tumedam madarapunane ja sinine villane kiri.
Alates 19. sajandi keskpaigast, kui võeti kasutusele aniliinvärvid, hakkab Helme vöödel domineerima erksam punane. Vööde keskmiseks laiuseks oli Helmes 4-7 cm. Vöö pikkus pidi võimaldama seda 2-3 korda ümber keha mähkida. Mitmekordne mähkimine oli eriti oluline vaipseelikute kandmise ajal. Vana kombe kohaselt pisteti vöö otsad vöökordade vahele.
Vanemad, peamiselt taimevärvidega värvitud kirivööd olid tavaliselt laiemad kui hilisemad, aniliinvärvidega värvitud. Ka ühe kihelkonna piires võisid vööd laiuselt erineda mitu cm. Helme vöödele nagu üldse Ida-Mulgi kirivöödele on iseloomulik tihedal villasel koepinnal üksikutest, selgelt eraldi seisvatest motiividest ornamendirida.
Läbivillane vöö. 19. sajandi II poolel levisid Helmes 4–6 värvi lapilised (nopsilised) läbivillased vööd, mis olid punase põhjaga ja peamiselt sinise-rohelise lapilise kirjaga. Selliseid vöid on nimetatud ka lätilapiliseks ja need levisid 19. sajandi teisel poolel Lõuna-Eestis laiemalt.

Tasku (task)

Helme naised kasutasid taskut väiksemate tarbeesemete kaasaskandmiseks. Taskul oli väga praktiline tähtsus, sest sageli puudusid rahvarõivastel taskud. Taskus kanti nuga, leiba ja muid tarvituse asju töö juures. Perenaine hoidis sääl sees tulirauda, kiva ja taela.
Tasku köideti vööle paremale poole seelikukinnise alla - körditasku, käis kördi alla kinnisaugu kohale. Tasku valmistamiseks kasutati enamasti villast- või puuvillast riiet. Tasku esikülg võis olla kas ühest riidetükist või riidelappidest kokku õmmeldud. Helmest on säilinud üks helmestikandiga tasku, millel on kaunistuseks mustadest priipellidest hõre taimornament.

Põll

Eespõll. 19. sajandil kandsid Helme abielunaised valgest labasest linasest põlli, mida kanti nii tööl kui pidulikus rõivastuses. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul kaunistas ilmselt ka Helme naiste linaseid eespõlli veel villane keskaegsete sugemetega taimeaineline kiri. Need põlled kuulusid vaipseelikute juurde. 19. sajandi valgetele Helme naiste põlledele oli siiski iseloomulik alläärde paigutatud geomeetriline kaunistus nii pilu, tikandi kui pitsi näol. Põllealastel esines ka narmasridu vaheldumisi tikandi- ja piluridadega kui ka ilma nendeta. Narmastega ehtisid mulgid isegi siidpõlli. Valge linase tikkimisniidi kõrval hakati rohkesti kasutama punast maagelõnga.
Arvatavasti on Helmes 18. sajandil ja veel 19. sajandi algulgi olnud eriti pidulikena kasutusel ka rohelised villased põlled, mis olid tol ajal moeasjaks laiemalt Eestis. Nende eriti hinnatud põllede ainsaks kaunistuseks olid pealeõmmeldud paelad, mis õmmeldi enamasti põlle alläärega paralleelselt kas sirgete või siksakiliste ridadena. Mujal Mulgi alal kuulusid need kard- ja punase paelkaunistusega põlled viimati pruudirõivastuse juurde. 19. sajandi algul kuulusid Mulgi noorikuülikonda ka põlle peale seotavad linased rätid, küllerätid ja põllerätid, mida mulgid kandsid rohelise villase põlle peal.
Uuematele põlledele õmmeldi sageli kaunistuseks alla äärde ja külgedele kuni värvlini pits ning tikiti ristipidi vahele kaks pilurida. Triibuliste seelikutega ja eriti koos potisinise kampsuniga kanti 19. sajandi keskpaigast alates Helmes ka ostetud siidriidest või puuvillasest riidest põlli. Kirmiriidest (tüllist) maatanude ja rättide levikuga, võeti pidulikul puhul kasutusele ka samast riidest või õhukesest puuvillasest riidest põlled.
Puusapõll (küllerätt). Helmest on teateid puusapõllede kandmisest vanemal ajal. Puusapõlli kanti Mulgimaal peamiselt vaipseelikutega – villase sõukese ja linase pallapoolega. Rikkalikult kaunistatud puusapõll kuulus 19. sajandi I poolel abielunaise, eelkõige aga pruudi või nooriku piduliku rõivastuse juurde. Mõnede teadete järgi kandsid puusapõlli ka täiskasvanud tüdrukud. Puusapõlli kanti külje peal, et katta vaipseeliku vaheliti käiv osa. Rohkem ongi Mulgi kihelkondadest säilinud teateid selle kohta, et puusapõlle kanti ühel küljel. Helmes sidunud noorik samasuguse haruliste otstega puusapõlle nii ette, et see ühe puusa peal rippunud.

Peakatted ja juuksemood

Helme neiud kandsid 19. sajandil pikki lahtiseid juukseid. Ka Helme naised olid enamuses kasvatanud endale pikad juuksed. Üksikud teateid vana tava järgi juuste kõrvust saati piiramise kohta pärinevad sajandi lõpupoolelt Karksiga piirnevast Taagepera vallast, kus nii mõnedki vanapärased nähtused olid visamad kaduma
Pearätt (päärätt, pikktanu, tarvastu tanu, kahe otsaga tanu, ühe otsaga tanu). Helme kihelkonna lääneosas, kus vanapärased nähtused kauem püsisid ja osalt ilmselt ka Karksi naabrusest tingituna, kanti 19. sajandil vanapärase laiaseljalise kaunistusteta pikk-kuue ja arhailise särgiga valget päärätti nagu Hallistes ja Karksis.
Helmes kanti valge pearäti kõrval ka samasugust veidi pikliku kujuga päärätti nagu Tarvastu ja Paistu kihelkonnas. Helmes kutsuti seda pikktanuks või kahe otsaga tanuks. Vanematel linastel rättidel (u. 85x95 cm) kaunistati kaks pearäti vastasotsa 2–5 cm laiuselt tiheda punase tikandi ehk maaliga, jättes nurgad umbes 15–17 cm pikkuselt vabaks. Rätiku nurkadesse tikiti nurgakiri ja hõlmadele üksikud üsna väikesed motiivid. Pähe seoti pikktanu nii, et räti üks tikitud äär jäeti otsmikule ja nurgad seoti kuklas rätiku peal sõlme, teine tikandiga ots rippus sabana seljal. Tarvastu ja Paistu kõrval mäletati ka Helmes, et kuna rätiku otsamaalid ei olnud ühesugused, siis kasutati sidumiseks nii ühte kui ka teist maaliga otsa.
Tanu järgmisel arengujärgul ehk juba puuvillasest riidest tanudel, tehti seljal rippuv osa veidi pikem (kuni 117 cm), maal 5-7 cm laiem ja üsna suured villasega, mõnel ka puuvillasega tikitud hõlmakirjad.
19. sajandi II poolel muutusid ka Helmes nagu mujal Ida-Mulgis pikktanud ühe otsaga tanudeks ehk tanu pikk saba pöörati kahekordsena üles kuklasse. Tanule anti pea järgi püsiv kuju ja ainult pesemiseks tuli see lahti harutada.
19. sajandi II poolel jälgisid Helme naised üldist moodi, kus nii kahe kui ühe otsaga tanul kanti suvel puuvillasest, siid- või tüllriidest valmistatud ja kolmnurkseks seatud pearätti, mis sõlmiti lõua all. Siidrätile pandi sageli veel tärgeldatud valge rätik toetuseks alla. Talvel külmaga võeti veel ka suurrätik üle.

Tanu
(maatanu). Iseloomulikuks Helme naiste peakatteks 19. sajandil oli ka linasest ja sajandi keskpaigast alates ka puuvillasest riidest väike pehme kroogitud sopiga tanu – maatanu. Tanu eesserva ääristas umbes 2 sõrme laiune linane niplispits või tüllpits. Pidulikele tanudele kinnitati kuklasse siidlindid. Kuklapalistusest läbitõmmatud krookpaelaga köideti tanu pähe nii, et juuksed selle alt välja ei paistnud. Äärepits tuli juuksepiirdest allapoole, nii et see otsaesise vastu paistis valgena.
Kirikusse või käimise peale minnes köideti 19. sajandi II poolel tanu peale lõua all sõlmitav puuvillane, tüll- või siidrätik. Linaseid tanusid kasutati nii igapäevaselt kui ka pidulikel puhkudel. Pidulikud tanud tehti peenemast riidest.
Uuemad, 19. sajandi teise poole Helme maatanud valmistati ostetud materjalist, puuvillasest riidest, tüllist ehk kirmiriidest ja kaunistati vabrikupitsiga.
Peapael ja pärg. Peapaelad ja pärjad olid neidude ehted. Helme neiud sidusid pidulikul puhul lahtiste juuste kooshoidmiseks ümber pea siidpaela (peasiid), mõnel pool peapaela (päälõng). Helmest on teateid ka pärgade kandmise kohta. Külmaga panid neiud pähe rätiku.
Helme neiud kandsid peas ka pappalusel võrukujulist pärga, mis oli kaetud punase siid- või puuvillase riidega ja ehitud litrite ning helmestega.
Talvemüts. Talvel külmaga kandsid naised Helmes punasest kalevist talvemütsi (naistemüts, talvekübar), millel seespool oli lambanahk ja välisääres ilutses kas nugise-, kopra- või tuhkrunahast riba. Punast talvemütsi kandsid ainult abielunaised ja noorikud.

Õlakate



Helme naine valge tikandiga särgi, vaipseeliku, tagapõlle, pikktanu ja musta sõbaga.
19. sajandi I pool
Komplekti valmistas Külli Starke.

Villane ühevärviline õlakate (sõba, sõu(ke), kõrik). Helme abielunaised kandsid 19. sajandil visalt lambapruune ja -musti sõbasid. Mõningail andmeil kanti neid üldiselt kuni 1850-60.-ndate aastateni. Seda Mulgi kihelkondadele varasemal ajal iseloomulikku ühevärvilist villast õlakatet võib pidada üsna arhailiseks kehakatteks. Hinnalised ja rikkalikult kaunistatud villased õlakatted kuulusid abielunaise piduliku rõivastuse juurde. Kirikusse minnes kanti neid ümber õlgade, külma ja saju korral aga kaeti ka pea. Soojema ilmaga hoiti sõba lappesse panduna käe peal.
Villaste sõbade valmistamiseks kasutati ühekordset tasapindses toimses koes villast riiet ja need tehti ühest kangalaiast laiusega 70–90 cm ja pikkusega 200–290 cm. Sõba ääri kaunistasid
voolikuna kootud värviline kõlapook ja värviline triibustik, otstes erinevate mustritega kalasabapõimingud, värvilised tutid ja narmad.
Linane õlakate (linik, kaal, palakas). Helme abielunaiste suvisteks pidulikeks õlakateteks olid linased linikud ja palakad. Linikud valmistati peenest linasest riidest ja kaunistati otstes pilude, sissekootud punaste lõngajooksude ning väikeste geomeetriliste motiividega.
Linikut kandsid ainult mõrsjad ja abielunaised, tüdrukud mitte. Mõrsja linik olnud rohkem ehitud kui harilik linik. Helmes mäletati: Linikuga käidi kirikus. Seda kanti õlgadel, ümber kaela või peas. Peas kandsid eriti mõrsjad. Linikuga oli mõrsja laulatusele minnes ja laulatuse ajal kaetud. Ta kandis seda ka kaasitamise ajal. Pulmasõidul oli ta nägu sellega üleni kaetud.
Palakad olid üldjuhul kahelaidsed ja ümber võeti need ühte külge pidi, kusjuures laide ühendav õmblus jäi keset selga. Peenemast linasest palakad kuulusid suviste pidupäevaste käikude ja sõitude juurde.
Helmest on muuseumidesse kogutud võrkpitsist linikukaunistusi, mille vanuseks on kogumishetkel nimetatud 100-200 aastat. Linikuotste kaunistustes domineerivad rombijaotuses sissenõelutud mustrid. Võrkpitsi sissenõele kui ka täiendavates tikandiridades on valge linase niidi kõrval kasutatud punast maagelõnga, mõnikord koguni värvilisi villaseid lõngu.
Helmest puuduvad andmed omanäoliste, peene labasekoelise linase keskosaga ja punase-sinisetriibuliste otstega õlalinikute kohta, mida kanti teistes Mulgi kihelkondades.
Suurrätikud. 19. sajandil tulid Helmes kasutusele suurrätikud. Vabrikukaubana levisid need massiliselt juba alates1840.-1850. aastaist. Mälestuste järgi hakatud Helmes alles 19. sajandi lõpu poole suurrätikuid poest ostma. Esimesed suurrätikud tehti kodus ise ja need olid kodus kedratud villasest kahekordselt korrutatud lõngast. Hilisemad, poest ostetud aga ühekordsest või puuvilla ja villa segusest lõngast kootud. Algul kooti suurrätid jämedamast materjalist labased, 19. sajandi lõpul aga laiadel telgedel kootuna toimsed. Helmest mäletati: Esimesed suurrätid olid ainult ääretriipudega – kuidas ülesveetud, nii ka sissekootud. Alguses kooti 10 cm suurused ruudud, hiljem ääreruudud suuremad ja keskel väiksemad ruudud. Värvidelt olid suurrätikud väga tagasihoidlikud. Enamasti musta, halli ja tumepruuni segu, mõnedel juhtudel harv valge lõngake seas. Must värv värviti kartulipealsetega, pruun männikoortega, oranžikaspruun lepakoortega. Halli värvi saadi musta ja valge villa segust. Suurrätik pandi neljakandiliselt mitmekordselt kokku (käe randme pikkuselt) ja kanti vasakul käel, asetati sõites kas põlvedele või istmekasti. Suurrätti hoiti nagu pühalikku eset: ta pidi olema puhas ja ilus. Eriti pidulikel juhtudel oli suurrätik suure au sees nagu tanugi. Alati kaasas.

Pikk-kuub (särk, vammus, nöörkuub)

Pidulikuks ülerõivaks oli 19. sajandil Helmes sirge laia seljaga ja puusadega särk, mis oli kaunistatud rikkalike punaste kaaruspaelkaunistuste ja punaste kalevitega. Helme läänepoolses osas kanti kohati veel 19. sajandi II poolel arhailise lõikega laiaseljalist pikk-kuube. Seda vanapärast särki kanti koos arhailise lõikega särgi ja valge pearätiga.
Pikk-kuued õmmeldi vanutatud ja kahjatud toimsest täisvillasest riidest. Vanemad kuued olid õlaõmblusteta, uuematel oli õlal õmblus. Puusadega kuubedele pandi puusadeks kaks siilu, üks suurem, teine väiksem. Et puusad hästi ümmargused ning üleval seisaksid, topiti mõnikord siilu sopp seestpoolt riidega täis ja õmmeldi kinni. Pikk-kuue külgedel allääres oli umbes 14 cm pikkune lõhik ja selle kohal kaunistuseks punasest kalevist lõhandikulapp ehk nelinurkne kaleviriba.
Pikk-kuue varrukad tehti ühest tükist, varrukasuu vooderdati linase riidega, vahel ka puuvillase, villase või sametist ribaga. Kuuele pandi ahenevate otstega püstkrae. Kraelapiks oli Helmes sagedasti pruun, aga ka mõnda muud värvi kalev.
Kuue kinnituseks kasutati vaskhaake, mille arv hõlmadel oli suuresti erinev. Leidus ühe haagipaariga kuubi, aga oli ka 12 haagiga kuubi. Sageli esinesid Helme pikk-kuubedel haagid kahe- ja kolmekaupa grupeeritult. Ülemist haaki ei pandud kõrgemale hõlmasiilu tipust või kui siilu polnud, siis sellest kohast, kus siil pidi algama.

Kampsun (kampson, pihtkuub)

Erinevalt teistest Mulgi kihelkondadest kodunes Helmes pikk-kuue kõrval ka potisinine kampsun. Helmest on üksikuid teateid saadud ka vesti kandmise kohta.
Kampsun õmmeldi kodukootud villasest riidest või vabrikukalevist avarama rinnalõike, pikkade varrukate ja alla äärde õmmeldud volditud riideriba ehk seesiga. Helme kampsunid olid pidevseesilised, haagitavate hõlmadega ja ulatusid veidi üle vöökoha. Kampsunit kanti särgi peal.

Kaelarätt (rinnarätt)

Helme naised hakkasid kandma kaelarätte suhteliselt hilja, rahvarõivaste kandmise lõpuperioodil. Kaelarätte kanti särgi peal. Helmest on teateid, et siin kanti pühapäeviti kahte rätti korraga kaelas ja rinnal – alumine alati valge, pealmine kirju, enamasti siid. Kuid on teateid isegi mitme räti korraga kandmise kohta – all punast rätti, keskel valget ja pealmisena mõnikord veel siidrätti.

Rüü (rüüd, rüid)

Rüü oli valgest linasest riidest suvine ülerõivas, mis tegumoelt vastas pikk-kuuele. Võrdlemisi lihtsa lõike poolest sarnanes see rohkem särgiga. Rüül puudusid õlaõmblused ja krae. Külgedele õmmeldi kaks pikka siilu, mis algasid kaenla alt ja ulatusid allääreni. Harvem esines ühte küljesiilu.
Varasemal ajal oli rüü Helmes olnud kirikurõivaks. Teateid on rüü kasutamisest ka pruudirõivana. Talvel, kui vammus tõmmati kasuka peale, kanti nende vahel linast rüüdi, et vammus kasukat ära ei määriks 19. sajandi II pooleks oli rüü jäänud töö- ja karjaskäimise rõivaks.

Kasukas (kask, pikk-kasuk)

Kasukas õmmeldi Helmes 5–8 nahast, olenevalt sellest, missugused olid nahad ja kui suur oli inimene. Helme kasukad olid lõikelt pikk-kuue sarnased puusadega kehakatted ja rikkalikult kaunistatud. Eriliste kaunistustega silmapaistvate kihelkondade seas märgib Ilmari Manninen Viljandimaal Paistu kõrval ka Helmet.
Kasuka külgedele õmmeldi mõlemale poole kaks kolmnurkset siilu, mis ulatusid peaaegu kaenla alla. Helmes mäletati, et naiste kasuka küljel oli siilak (volt) mõlemal pool puusadest allapoole, nii et kasuk oli altpoolt lai. Rikkalikud värvilistest paeltest kaunistused - ümber kaela lai pael, käisel vastukätt tõhu (tuhkru) nahk karvadega vastu rannet, edasi käiseotsast ülespoole punane, roheline ja kollane pael
Kaunistamise kõige levinumaks võtteks oligi nn. liignahkadega rihmutamine, s. t. kasuka ääred kanditi ja õmblused kaeti rohekasmusta ja punast värvi peenemat sorti naharibaga (kroomnahk), mida jõukamad muretsesid linnast ostes, vaesemad aga kasutasid lihtsalt tumedamaks pargitud pügatud lambanahka. Kaunistamisel pöörati erilist tähelepanu hõlmade rihmadele. Sageli moodustati nendest vööl kinniste kohal spiraalsed võrelid. Need olid värvitud lisanahast keerdelised kaunistused, mis asetsesid pihajoonel hõlmadel, aga ka seljal. Hõlmarihmad võisid olla kas ühe- või mitmekordsed, kasutati mitmevärvilisi naharibasid. Vastavalt rihmade arvule nimetati kasukat ühe-, kahe- või kolmerihmaliseks. Siiludega kasukatel rihmutati ka kõik kolm küljeõmblust, keskmine laiema ja välimised kitsama ribaga. Laiem nahariba hammastati st õmmeldi käsitsi heleda niidi ja lihtsa üleäärepistega kasuka külge nõnda, et riba serv paistis sakiline. Puusal ühendas ribasid kolmnurkne lapp, nn. puusalapp.
Laialt levinud kaunistuseks olid ka nn. puhud – kärbi-, orava- või koeranahast ääred, mis jäeti kasukaserva alt välja paistma. Puhud olid hõlmadel, varrukasuudes, kaela ümber, allservas ja puusalappidel. Puusadega kasukatel pandi puhud kindlasti puusalapi äärte alla.

Kindad

19. sajandi esimesel poolel kandsid Helme naised vanapäraseid laia randmekirjaga valgeid labakindaid, mis olid varasemalt tuntud kõigis Ida-Mulgi kihelkondades. Nende kinnaste valdavaks randmekirja värviks oli potisinine, kuid selle kõrval kasutati ka madarapunast ja rohelist.
19. sajandi I poolel olidki kindad enamasti labakindad ehk peokindad, sajandi keskpaigast hakati üha enam kuduma sõrmkindaid ehk sõrmilisi kindaid. Kindapärad olid vanematel kinnastel algselt kitsad ja soonikkoes, muutudes 19. sajandi I poole jooksul aga laiaks ja uhkeks.
Helme naiste kindad kooti jämedamast lambavillasest lõngast ja põhiliseks kudumistehnikaks olid kirjamine ja vikeldamine. Viimast kasutati sagedamini kinda pära ja sõrmkinnaste kudumisel. Viklitega kindad olid harilikult valged, ainult pära tehti värviline.
Helme kirikinnaste tuntumad kirjad on vahtralehe kiri, arkjala kiri, ämblikukiri, ristikiri, põdrasarve kiri, rattakiri, kõdare ja kahessaarulise tähe kiri, kõõrukiri, pööra ehk kaardi kiri, kuvvesarviline kiri, ristikheinalehe kiri, ubina kiri, vahtralehe kiri, väikse elgu kiri, suure elgu kiri, kitsisilmakiri, kassikäpakiri, sookiri, seitsmesilmalise ehk tunnikella kiri, lumerätsaka kiri, ämbliku kiri, kassikäpa kiri, raamikiri, küütselise kiri, viiesilmaline kiri jne. Ühel kindapaaril võidi kasutada eri kirju.
Helmes armastati ka roositud sõrmkindaid, kus roositud kiri esines punasel või oranžil põhjal. Kirjavärvideks olid sageli helekollane, heleroheline, helepruun ja keskmine sinine. Roositud mitmevärviline muster kujundati kudumise ajal. Mustrilõngu tõstetakse põhilõngaga kudumise ajal olenevalt mustrist töö paremale või pahemale poolele. Neist lõngajooksudest tekib madalpistetikandit meenutav muster. Erksavärvilised roositud kindad moodustasid kena komplekti punasekirjalise tanu ja punaste nööridega pikk-kuuega.

Säärekatted

Sukad. Naistesukad olid Helmes kas üleni valged villased või kirisukad (kirjega sukad). Suvesukad kooti linased. 19. sajandi I poolel kooti kirisukad valgest villasest korrutatud lõngast ja keskelt laia säärega. Kaunistuseks oli sääre laial keskosal üks kitsas ja teine laiem kirjatriip. Seda tüüpi sukkade kirjad olid geomeetrilised. Mulgi idaosast on teada umbes kümmekond erinevat sukakirja.
Helme laia sääreosaga sukkade kandmise kohta on teada, et jalasääred mähiti ribarättidega jämedaks ning nende peale tõmmati avarasäärelised sukad. Helmest on ka selliseid teateid, et sukakott topiti liiva ehk takku täis, et jämedam ja ilusam välja näeks.
19. sajandi teisel poolel kanti küll veel laia keskosaga sukki, kuid sääremähisteta ja ka takku neisse enam ei topitud. Üleminekul linnamoelisele rõivastusele 19. sajandi lõpul hakkasid Helmes levima triipude ja lihtsate kirjadega sukad ja sokid, populaarsed olid põikitriibulised ehk jutilised sukad.
Jalarätid, jalaribad. Ribadega jalgade mähkimine oli 18. sajandil tavaline. Talveribad olid villased, suveribad linased. Ka 19. sajandist on Mulgimaalt teateid ribadega säärte mähkimisest - jalad jäid jämme kui pomba. Säärte mähkimise komme esines ka Helme pruutidel.
Jalarätte kasutati 19. sajandil peamiselt töö juures. Helene Reiman Hummuli vallast Järve külast mäletas: Igapäeviti kandis vanaema suvel jalarätte. Jalarätid tegi ta vanadest voodilinadest, need olid head pehmed. Suvel oli ta päris nartsudes.
Säärepaelad. Helme naised sidusid sukad põlve all säärepaeltega. Need jäid naistel seeliku varju ja olid seetõttu vähem värvikad kui meeste omad. Säärepaelte tegemisel kasutati tavaliselt mitut eri värvi lõngu, mida vastavalt rühmitades ja põimides moodustus põimtehnikale iseloomulik kalasabakiri, mille nimetusena oli Helmes laialt tuntud sea sõra kiri.

Jalatsid

Jalatsitena kanti Helmes niinest või pajukoorest viiske ja pargitud või parkimata nahast pastlaid, 19. sajandi viimasel veerandil aga ka juba musti väikese kontsaga kingi. Helmes olevat kantud pajukoorest viiska äripäevadel, lõhmusekoorest viiska pühapäevadel. Teateid on ka kadakakoorest viiskude kohta, mida kantud ainult kuiva ilmaga.
Pastelde materjalina kasutati 19. sajandil rohkesti parkimata nahka (tõpranahk) ja seda enamasti tööpastelde tegemiseks. Pidujalanõudeks olid Helmes 19. sajandil pargitud nahast pastlad. Peale heledaks pargitud veisenahast pastelde kandsid perenaised Helmes ka mustaks pargitud pastlaid, mille ninapealse õmbluse vahel oli punane villane pael või nahariba.

Ehted

Traditsioonilisi talupojaehteid kanti Helmes nagu teisteski Mulgi kihelkondades sama kaua kui rahvarõivaidki – 19. saj III veerandini, osalt kauemgi. Ehted kui hinnalised esemed pärandati põlvest põlve emalt tütardele.

Igapäevaselt kinnitati särk eest kaeluse juurest sõle või preesiga. Särgikinnituseks olid siinkandis nn mulgi sõled ERM 3688 ja ERM A 509:638 – väiksed valatud kuhiksõled, millel reljeefne ornament (enamasti rombid ja lilleõied). Preesiks (rees, riis) nimetati Helmes ka väikest vitssõlge ERM 3687. Mulgi sõlgi ja vitssõlgi kandsid särgikinnitusena nii mehed kui naised.

Pidulikul puhul kandsid naised kaelas hõbekettidest keesid, milles tavaliselt rippus üks kannaga raha. Neid kanti sagedasti koos krõllidega. Oli sõlg rinnas, tuli kaelaraha seada selle peale kõlisema. Piduülikondade kaunistajaks olid jõukamatel Helmes ka suured kuhiksõled ja preesid ERM 4455. Need kinnitati särgi külge nii, et jäid nähtavale ka kampsuni või pikk-kuue kaelusest.
Hinnatud ehteks olid Helme naiste seas helmed. Neid kanti ühe või mitme reana kaelas. VM VM 9315:2 E 429Neid oli mitut moodi: ümarikke, piklikke, musti ja rohelisi. Ilusasti läikivaid helmeid nimetati siidihelmesteks.

Helme naiste ehtkomplekti kuulusid veel mitmesugused sõrmused. Enamasti kanti mitut sõrmust korraga. Enamasti abielusõrmustena oli kasutatusel hõbedast harisõrmus ERM 3704 või plaadiga sõrmus, millele võivad olla graveeritud nimetähed ERM A 95:8, neid kandsid nii mehed kui naised.


Teksti koostas: Tiina Jürgen 
Ehete teemat täiendas: Jana Reidla