Kursi naine

Kursi naise ülikonna osad olid särk, seelik, vöö, põll, peakate, kampsun, liistik, pikk-kuub, kasukas, õlakate, jalanõud, sukad, ehted.

Särk

Kursi naise pikkade varrukatega särk ulatus poole sääreni. Ülaosa ehk piht valmistati peenemast linasest riidest ja alaosa (jatk, jätk, jakk) jämedamast takusest kangast. Lõuna-Eesti särgijätkud pandi põikiriidest, nii et õmblus jäi kas ühele küljele või ette. (Kaarma, Voolmaa. 1981:100)

Särke tehti T-kujulise kaelaavaga, õlgadele aga õmmeldi piklikud riideribad – õlalapid. Varrukad, mis eriti pidulikel särkidel olid avarad, koguti päras volti, suus värvli külge kurdu. Käele suurema liikumisvabaduse andmiseks õmmeldi kaenla alla nelinurkne kaenlalapp. Kaelaava äär kroogiti, särgile õmmeldi külge krae. (Kaarma, Voolmaa. 1981:samas)

Selliseid särke kaunistati valge linase tikandiga õlalappidel ja värvlitel. Tartumaal olid enim levinud püvisilmpistes külakirjad, tikkpisteread, ka pilud ning tagid.

Särgikaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga, krae otsa nööpaukudest läbi pistetud valgetest linastest lõngadest sõltustega, mõnikord ka kaksiknööbiga.

Valge poole sääreni ulatuv särk, millele köideti peale vöö ning abielunaised kandsid selle peal ka põlle, oli suvel naistel sageli ainsaks kehakatteks. (Kaarma, Voolmaa. 1981:100, 101)

Seelik

19. sajandi esimesel poolel olid Kursi seelikud kaharad ja pikitriibulised. Tartumaal kandsid need seelikud 19. sajandi keskpaigaks tõenäoliselt Tartu linna mõjul saksapärast nimetust undruk, undrik. Üleminekul linnamoele hakkasid 19. sajandi keskpaiku Lõuna-Eesti põhjaosas levima ka põikitriibulised ning ruudulised seelikud. (Kaarma, Voolmaa. 1981:101)

Värvi- ja triibukombinatsioonid omandasid koduse käsitöö tulemusena teatud paikkondliku omapära. Tartumaal olid seelikute domineerivateks toonideks punane, sinine, kollane ja roheline. (Kaarma, Voolmaa. 1981:samas)

ERMis on säilinud mõned Kursi seelikute katked, kahjuks mitte ühtegi terviklikku seelikut. ERM A 47:52/1, 2, 3; ERM A 47:34

Kirivöö

Kursi kihelkonnas olid kasutusel valge linase põhjaga ning villase kirjaga kirivööd.

Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadena ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. (Voolmaa 1988:16) Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme.

ERMis on säilinud 16 erinevat Kursi kihelkonna kirivööd või vöö katket.

Põll

Iseloomulik Lõuna-Eesti abielunaiste rõivastusese oli valgest linasest riidest põll, kaunistatud pilu, geomeetrilise tikandiga, pitsi või narmastega.

Jõukamad naised pidasid 19. sajandi alguses lugu mitmesugustest värvilistest ostetud materjalist põlledest, mis 19. sajandi keskelt ka laiemalt levisid. Need põlled olid poevillasest, puuvillasest või isegi siidist.

Peakatted

Abielunaiste peakatted. Abielunaise pea pidi olema tingimata kaetud. 19. sajandi algul oli noorikute piduliku peakattena kasutusel linuk ehk sabaga tanu. See koosnes kotikujuliselt kokku õmmeldud sabaga pealinast ja pead ümbritsevast kardpärjast. Linukasaba kaunistas käsitöömeistrite tikitud Põhja-Eesti-pärane lillkiri.

Iseloomulik naiste peakate oli valgest linasest või puuvillasest riidest tanu, mis oli valmistatud kahekorra kokkumurtud riidetükist. Tartumaa tanud olid väikesed, pehme kroogitud sopiga. Kuklapalistusest läbi tõmmatud krookpaelaga köideti tanu pähe nii, et see kattis juuksed täielikult. Tanu eesserva ääristav pits (kiri, teen) jäi juuksepiirist allapoole otsmikule. Pidulikele tanudele köideti kuklasse siidipaelad.

Neidude peakatted. Neiud kandsid peas papp- või kasetohtalusel võrupärgasid. Pärg oli enamasti kaetud punase siidriidega, kaunistatud litrite ja helmestega. Kuklasse kinnitati pikad, seljale rippuvad mitmevärvilised siidlindid. (Kaarma, Voolmaa. 1981:105)

Õlakatted

Kursi kihelkonnas nagu mujalgi Põhja-Tartumaal olid 19. sajandil moes ruudulised õlakatted. Vanemad neist olid ühe- või kahelaidsed pruuni-valge- või sinise-valgeruudulised piklikult kantavad tekid, rüüd, mille vahetasid ajapikku välja ruudukujulised, narmasääristusega, kolmnurkseks kokkumurtult kantavad suurrätid.

Kampsun

Põhja-Tartumaal olid 19. sajandi algusest kasutuses liibuva pihaga kampsunid, mille allääres vöökohal oli voltidesse seatud riideriba, sees. Seesidega kampsunid tehti enamasti potisinisest villasest riidest. Pidulikeks kampsuniteks kasutati rohkesti ka tumesinist või musta vabrikukalevit.

Kursi kihelkonna kampsunid olid õlgadelt siledalt otsa õmmeldud varrukatega, avara kaelalõikega, pidevseesilised. (Kaarma, Voolmaa. 1981:103)

ERMis on säilinud 2 kampsunit Kursi kihelkonnast: ERM A 47:23, ERM A 47:75.

Liistik

18. sajandi alguse piltide järgi on Põhja-Tartumaal sellal juba kantud liistikuid. Need olid ilmselt punasest ostetud materjalist, lõikelt arvatavasti samuti puusadega nagu varasemad kampsunid. 19. sajandil kantud liistikud olid lõikelt ja materjalilt sarnased samal ajal kantud seesidega kampsunitega. (Kaarma, Voolmaa. 1981:103)

Pikk-kuub

Kõige pidulikumaks rõivaks oli Kursil kuni 19. sajandi keskpaigani villasest riidest ülerõivas pikk-kuub ehk kuub. Valdavalt olid kuued musta värvi.

Kuued olid seljal kahe vööst algava voldikimbuga, nn händadega.

Naiste kuubesid kaunistati punase kaaruspaelaga. Pikk-kuue hõlmad kinnitati eest haakidega. (Kaarma, Voolmaa 1981:107, 108).

Kasukas

Valgetest lambanahkadest õmmeldud kasukas oli lõikelt pikk-kuue sarnane.

Sukad. Säärepaelad. Jalanõud

Pidurõivastusega kanti põlvini sukki. Sukad olid kootud valgest villasest lõngast ja kaunistatud lihtsate vikeldustega, kuid 19. sajandi keskel kandsid naised ka juba potisiniseid sukki. (Kaarma, Voolmaa 1981:108)

Sukad olid põlve alt kalasabaliste säärepaeltega ümber jala seotud.

Jalanõudeks olid  tavaliselt pastlad, pidupuhkudel kanti ka  kingi. Tööjalatsitena kasutati ka paju- või pärnakoorest viiske.

Ehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. Muinasaegsed helmekeed koosnevad kristallidest ERM A 366:71, merevaigust ERM A 366:70 ja kaurikarpidest. 18.-19. saj tehti keesid peamiselt eri värvi ja kujuga klaashelmestest. Keskajast kuni uusajani olid kasutusel ka hõbehelmed ERM 19427:1/1-12, mida on kantud koos teiste helmestega või eraldi. ERM A 363:1/1-23. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida (näide Kolga-Jaanist) ERM A 424:20  19. sajandi II p tulid kasutusele ka õhukesest klaasist kuuseehteid meenutavaid sädelevad helmed, mida nimetati siidihelmed. VM VM 743 E 2605
Särgi kaelus kinnitati vitssõlega ERM A 47:36, mida kandsid nii mehed kui naised.
Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur kuhiksõlg ERM A 509:6634. Kuhiksõle asemel võis keset rinda olla suur prees, läbimõõduga 6-10 cm ERM A 47:48.
Kaela seati pidulikul puhul veel pikem helmekee, mis ulatus sõle või preesi peale. Keskajast uusajani kanti pika kee küljes ripatsina paatrit ERM A 363:3, uusajal kannaga raha ERM A 424:129 või kodarraha.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust ERM A 47:94  ja harisõrmust, näidis Kolga-Jaanist ERM 13973.

 

KASUTATUD ALLIKAD:

1)    Kaarma, M; Voolmaa, A Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981


Teksti koostas: Meeli Lõiv
Retsenseeris: Reet Piiri
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla
Komplekti valmistas: Kadriann Koppel