Paistu mees

Paistu mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku linane särk, poolpikad valged villased või linased püksid, must villane pikk-kuub, linane rüü, kasukas, villane vöö või nahkrihm taskuga, lambamustad sukad, kindad, pastlad ning lambamust viltkaabu ehk kaapkübar.

Särk (ame, hame, kaukaga hame)

Paistus kandsid mehed argipäeviti jämedast linasest riidest ja pidupäeviti peenest valgest linasest labasest riidest särki. Särgi lõige sarnanes üldjoontes naistesärgi lõikega ning kuigi varrukatel polnud värvlit, olid varrukasuud äärestatud tagide ja kitsa pilupalistusega. Särgi rinnal ja seljal piha kõrgusel oli jämedamast riidest vooder, mis õlgade pealt ei kinnitunud särgi külge ja mis rinna ees eraldi palistati, nii et moodustus kauka. Igapäevastel töösärkidel oli kaugas ainult ühel hõlma poolel. Kaukas hoiti piipu, tubakakotti, tulerauda, rahakotti, toitu jm. Kahekordne piht olevat olnud selleks, et teoorjuse ajal kupja kepp nii valus ei tunduks (Manninen 1927: 151). Põhjendatum tundub voodri kasutamine kulumise või higistamise vastu (Kuigo 1968: 277). Meestesärgi rinnaesise lõhandik kaunistati rikkaliku põimpiluga. Püstkrae ääristati tagidega. Nendele järgnesid kahetulbaline pilu, paar rida püvisilmpisteid ja jällegi kahetulbaline pilu. Kahe pilukaunistuse vahele krae keskele tikiti sageli ristikud ja kõverikud. Tagid kaitsesid riideserva kulumise eest ning need õmmeldi tavaliselt värvlite ja püstkraede serva, harvem ka õlalappide äärde. Särkidel ei olnud nööpe, kaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga.

Meestesärgid olid jätkuta ja lühemad, ulatudes enamasti põlvini. Särk pükstes tõmmati kotina üle värvli. Et see paremini pükstes püsiks, lõigati kaelaava nii, et särgi tagaosa jäi esiosast pikem. Särgi laiendamiseks külgedel olid alumises külgservas ca 10 cm sügavused lõhikud (samas: 278). Töömehel kulus aastas 2-3 särki.

Meestesärgi näiteid Paistust on ERM-is A509:5029 ja VM-is kaks Tarvastu särki (VM 8984/E416 ja VM 2937/E105) ja linased püksid (VM 8985/E417).

Püksid (kaltsad, kaldsad, kalsad)

Paistu mehe pükste (keeruga kaltsad) materjaliks oli valge linane (suvel)  või tasapindne toimne valge villane (talvel) riie. Püksid olid poolpikad ja püksisääred seoti altpoolt põlve säärepaeltega kinni, nii et sääreosa moodustas koti. Püksid kinnitati eest nööriga (kablaga) või nööbiga.


Ülerõivad: pikk-kuub, rüü, kasukas
Pikk-kuub

Pikk-kuub (vammus, särk, nöörkuub, pikksärk) oli meestel lõikelt samasugune nagu naistelgi ja see õmmeldi mustast toimsest villasest riidest. Meeste vammused olid kurgu alt kinnisemad kui naiste omad. Peamine erinevus oli kaunistustes. Meestekuubi kaunistati rikkalikult punase nöörilustuse ehk kaaruspaelaga. Nöörkaunistused olid peamiselt krael, ees hõlmade ääres kuni vööni, varrukasuudel ja küljelõhendikel. Kuue krae oli tumesinisest, rohelisest või tumepunasest kalevist. Lõhandikulapp oli meestel rohelisest kalevist ja selle kohale pandi punane nöör. Ainult paiguti oli meeste kuubedel vähem nöörkaunistusi kui naiste omadel. Ka Paistus öeldi: mida rikkam mees, seda uhkem kuub (Pärdi 2000: 23).

Ees vöö kohal olid kinnituseks haagid. Üldine komme oli kanda kuube rinna eest lahti, isegi pakasega. Seda mainib juba Petri. Mehed kandsid alati pikk-kuue peal vööd.

Pikk-kuub oli auväärt kehakate, viimati eriti Lõuna-Eestis. Näiteks mäletati Rõuges, et vanast mindi kas turgu või mujale, kas suvel või talvel, kas kohtu ette või lauakirikusse, kõlla või pulma, ikka pidi seljas olema (Manninen 1927: 23).

Paistu pikk-kuubi on ERM-is kui ka Viljandi muuseumis. ERM-is nt: A509:2177; A509:5180 ja Viljandi muuseumis: VM 2721/ E54.

Puusadega kuue lõiked on olemas rahvarõivaste raamatutes.

Rüü

Suvel kanti kerge pealisrõivana lõikelt pikk-kuuega sarnanevat valget toimset linast või takust rüüd. Nagu naisedki, tõmbasid mehed sajuse ilmaga üle kasuka veel rüü ja sellele omakorda peale pikk-kuue.

Kasukas

Kasukas tehti tavaliselt valgeks pargitud lambanahkadest, harvemini kasutati vasikanahku. Meestekasukaid kaunistati musta liignahaga. Kasuka peal kandsid mehed vööd, mille vahele pistsid piitsa ja kindad.

19. sajandi II poolel kandsid noored mehed pidulike rõivastega valge kasuka peal värviliste helmestega kaunistatud nahast helmevööd.

Vöö (pussak, pussakas, ööke, meestevöö)

Meestevöödeks olid Paistus laiad villased võrkvööd või kõlavööd. Villaste meestevööde peamine liik oli ca 3 m pikkune võrkvöö, mida kanti väljaskäimise rõivastega (Astel 1998: 145). Kasutusel olid ka kõlavööd, mis kooti õhukeste nelinurksete lauakeste ehk kõladega. Kudumi mõlemad pooled olid tihti sarnased. Sageli olid vöö otstes tutid, mis jäeti ette rippuma. Vöö oli meestel eelkõige ülerõivaste kooshoidmiseks.

Vööd kanti peamiselt pükstel, kuid ka pikk-kuuel ja kasukal. Kootud meestevööd erinesid naistevöödest selle poolest, et need olid pikemad ja mähiti kaks korda ümber keha: eest tahapoole ja tagant ettepoole. Otsad jäid vöö vahelt läbi panduna külgedele rippuma.

Mulgi meesteülikonnale oli iseloomulik ka pükste peal kantav nahkvöö koos selle küljes rippuva musta nahktaskuga. Taskus hoiti kõige tarvilikumaid esemeid: raha, nuga, piipu, tubakakotti, tulerauda, taela jm. Seda kandsid kõik mehed noorusest hauani (Voolmaa 1990a: 18). Vööl arvati terveks tegev jõud olevat ning selle kandja oli kaitstud halbade inimeste ja jõudude (kuri silm, vaimud) eest.

19. sajandi keskel hakati Eestis kasutama helmevöösid. Need olid kaunistatud klaashelmestega (kudrused, pärlid) ja neid kandsid mehed pidulikul puhul ülerõivastel. Vööde lisaehteks olid graveeritud ornamendiga kaetud vasest või hõbedast pandlad. Helmevöid tegid ka naised ise, kuid sagedamini osteti neid ringirändavatelt harjuskitelt, laadalt või linnast (Astel 1998: 225).

 Viljandi muuseumis on Paistust mõned meestevööd: võrkvöö VM 1938/E96, kamlottvöö VM 4306/E52 ja üks helmevöö VM 9215/E759.

Kindad

Tavaliselt kandsid mehed kahelõngalisi silmkoes labakindaid, pidulikumad kindad kooti aga värvilisemad. Kanti ka sõrmkindaid. Usuti, et ilma kinnastata pole mehe rõivastus täielik. Seepärast rippusid isegi suvel kindad vöö vahel. Ka kosja mineja pidi endale eelkõige muretsema ilusad kirikindad. Mulkidel rippus kindlasti looga küljes paar kindaid, nn. loogakindad, kui pruuti peigmehe koju sõidutati.

Viljandi Muuseumis leiduvad hästi säilinud meeste kirikindad 1830. aastate Paistust (VM 2935/E 334). Need labakud on kootud lambamustast ja valgest villasest lõngast, ülal 2 cm laiuse lambamusta-valge vikkelkoes äärega.

Peakate

Peakatteks oli Paistus lambamust, ülespoole kitseneva rummuga kaap, talvel kanti aga lamba- või rebasenahkset kõrvadega mütsi. Enamasti tehtud talvekübarad lambanahast: pesa olnud seest karune, pealagi kaetud musta parknahaga või riidega, kõrvad karused. Jõukamate talvekübarad olnud rebase- või saarmanahast. (Voolmaa 1990a: 20). Talvemütse tehti ise, lasti rätsepatel valmistada või osteti linnast. Meeste juuksed ulatusid kõrvadeni või oli pikemad, keskel lahuga. Juuste sugemiseks tarvitati seaharjastest harja. Naisemehed kandsid kõik ka pikemat või lühemat habet, poissmehel võis habe puududa.

Jalatsid

Jalatsiteks olid meestel nagu naistelgi paju- või niinekoorest viisud ja terava ninaga pastlad. Tööjalanõudena kanti sageli veel veisenahast raagnahkseid pastlaid. Meeste pastlapaelad seoti poole sääreni. Tööl kanti pastlaid jalarättidega, pidulikel puhkudel aga sukkade ja sokkidega. Talvesukad olid mustad villased, suvesukad aga valged linased. Saapaid hakkasid rikkamad kandma alles 19. sajandi kolmandal veerandil.

Pastelde valmistamine oli talus tavaliselt meeste töö. Neid püüti teha vanal kuul või vastlapäeval, arvates, et need siis kauem vastu peavad (Astel 1993: 26). Viljandimaalt on teateid, et uute pastelde hoidmiseks käidi kirikuteel paljajalu (samas: 16). Pastlaid hoiti kokkuseotult aidas või rehetoas naela otsas. Katkisi jalanõusid paigati seni, kuni täkmed veel terved olid.

20. sajandi alguseks asendub rahvarõivas Paistus linnamoelise rõivaga. Ainult vanemaid naisi võis kirikus näha veel rahvarõivastega. Kodu-uurija M. Torm kirjutab: Rahvariide asemele tuli ühevärviline villane, poolvillane - linnalõimega, linane ja takune riie. Jõukamad ostsid poest villast, siidi ja sametit. Tegumood aimas järele linnakodanikke. Pearätt kadus, asemele tuli tanu ja pikkade narmastega siidrätt. Tüdrukud kandsid narmasteta siidrätti. Ka meeste riidemood muutus. Hakati kandma kraed, lipsu, maniskut, kuube ja poolsaapaid - kamasse. Vanemad mehed säärsaapaid. Üliriieteks oli palit ja talvel riidega kasukas. (Torm 1960: 18).

 

Kirjandus

Astel, E. 1993. Pastlad. – Maakodu nr. 3, lk. 24–26.

Astel, E. 1998. Eesti vööd. Tartu.

Eesti Naine. 1947. Nr. 9, lk. 24.

Kuigo, E. 1968. Eesti särkide lõikest XIX sajandil ja XX sajandi algul. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXIV. Tartu.

Kurrik. H. 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu.

Konsin, K. 1979. Kudumid. Tallinn.

Linnus, H. 1973. Tikand Eesti rahvakunstis II. Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti. Tallinn.

Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat III. Tartu.

Manninen, I. 1928. Rahvateaduslikkude kogude juht. – ERM-i väljaanne nr. 29. Tartu.

Maser, K. 1998. Lambanahkne kasukas. Diplomitöö. Viljandi. Käsikiri Viljandi Kultuurikolledži Talukujunduse ja Rahvusliku käsitöö kateedris.

Moora, H. 1957. Eesti rahvarõivaste arenemise ajaloost. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 7–28.

Mulgi kindad. 1998. Pärnu.

Mulgi kirikindad ja kirisukad. 1960. Vanavarasalvest. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Etnograafia Muuseum. Koostaja Saks, L. Tallinn.

Neggo, H. 1918. Eesti rahvakunst. Tartu.

Pärdi, H. 2000. Mulgi müüt ja Mulgi identiteet. – Ettekandeid I Mulgi konverentsilt. Mulgi Kultuuri Instituudi Toimetised I. Viljandi, lk. 15–34.

Torm, M. 1960. Holstre talude kodukultuurist läinud sajandil. Käsikiri Viljandi Muuseumis VM 9574.

Trees, L. 1957. Lõuna-Eesti rahvarõivarühm. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 31–43.

Viljandimaa. 1939. I. Tartu, lk. 84–91.

Voolmaa, A., Trees, L. 1957. Lõuna-Sakala ehk Mulgi rahvarõivad. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 43–49.

Voolmaa, A. 1990a. Materjale rahvarõivaste kohta Jakob Hurda rahvaluulekogudes. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XXXIII. Tartu, lk. 9–47.

Voolmaa, A. 1990b. Õlakatted – sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naise rõivastuses. – Lisandeid Eesti rahvarõivaste juurde. Tallinn.

Vunder, E. 1992. Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Tallinn.

Vunder, E. 1998. Rahvakunst. – Eesti rahvakultuur. Tallinn, lk. 513–543.

 

Teksti koostas: Tiina Jürgen