Palamuse naine

Palamuse naise ülikonna osad olid särk, seelik, vöö, põll, peakate, kampsun, liistik, pikk-kuub, kasukas, õlakate, jalanõud, sukad, ehted. 

Särk

Palamuse naise pikkade varrukatega särk ulatus poole sääreni. Ülaosa ehk piht valmistati peenemast linasest riidest ja alaosa (jatk, jätk, jakk) jämedamast takusest kangast. Lõuna-Eesti särgijätkud pandi põikiriidest, nii et õmblus jäi kas ühele küljele või ette. (Kaarma, Voolmaa. 1981:100)

Särke tehti T-kujulise kaelaavaga, õlgadele aga õmmeldi piklikud riideribad – õlalapid. Varrukad, mis eriti pidulikel särkidel olid avarad, koguti päras volti, suus värvli külge kurdu. Käele suurema liikumisvabaduse andmiseks õmmeldi kaenla alla nelinurkne kaenlalapp. Kaelaava äär kroogiti ja õmmeldi külge krae. (Kaarma, Voolmaa. 1981:samas)

Selliseid särke kaunistati valge linase tikandiga õlalappidel ja värvlitel. Tartumaal olid enim levinud püvisilmpistes külakirjad, tikkpisteread, ka pilud ning tagid.

Särgikaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga, krae otsa nööpaukudest läbipistetud valgetest linastest lõngadest sõltustega, mõnikord ka kaksiknööbiga.

Valge poole sääreni ulatuv särk, millele köideti peale vöö ning abielunaised kandsid selle peal ka põlle, oli suvel naistel sageli ainsaks kehakatteks. (Kaarma, Voolmaa. 1981:100, 101)

ERMis on säilinud naiste särgi pihaosa ERM A629:232.

Seelik

19. sajandi esimesel poolel olid Palamuse seelikud kaharad ja pikitriibulised. Tartumaal kandsid need seelikud 19.saj keskpaigaks tõenäoliselt Tartu linna mõjul saksapärast nimetust undruk, undrik. Üleminekul linnamoele hakkasid 19. sajandi keskpaiku Lõuna-Eesti põhjaosas levima ka põikitriibulised ning ruudulised seelikud. (Kaarma, Voolmaa. 1981:101)

Värvi- ja triibukombinatsioonid omandasid koduse käsitöö tulemusena teatud paikkondliku omapära. Tartumaal olid seelikute domineerivateks toonideks punane, sinine, kollane ja roheline. (Kaarma, Voolmaa. 1981:samas)

ERMis on säilinud mitu Palamuse seelikut ja seeliku katket: ERM A 629:227, ERM 3977ERM A 509:2054, ERM A 509:2055.

Kirivöö

Palamusel olid kasutusel valge linase põhjaga ning villase kirjaga kirivööd.

Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadena ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. (Voolmaa 1988:16) Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme.

ERMis on säilinud mitmeid erinevaid Palamuse kihelkonna kirivöösid.

Põll

Iseloomulik Lõuna-Eesti abielunaiste rõivastusese oli valgest linasest riidest põll, kaunistatud pilu, geomeetrilise tikandiga, pitsi või narmastega.

Jõukamad naised pidasid 19. sajandi alguses lugu mitmesugustest värvilistest ostetud materjalist põlledest, mis 19. sajandi keskelt ka laiemalt levisid. Need põlled olid poevillasest, puuvillasest või isegi siidist.

ERMis on säilinud Palamuse kihelkonnast peenvillane põll ERM A 125:21 ja siidpõll ERM 4590.

Peakatted

Abielunaiste peakatted. Abielunaise pea pidi olema tingimata kaetud.

Iseloomulik naiste peakate oli valgest linasest või puuvillasest riidest tanu, mis oli valmistatud kahekorra kokkumurtud riidetükist. Tartumaa tanud olid väikesed, pehme kroogitud sopiga. Kuklapalistusest läbi tõmmatud krookpaelaga köideti tanu pähe nii, et see kattis juuksed täielikult. Tanu eesserva ääristav pits (kiri, teen) jäi juuksepiirist allapoole otsmikule. Pidulikele tanudele köideti kuklasse siidipaelad.

Neidude peakatted. Neiud kandsid peas papp- või kasetohtalusel võrupärgasid. Pärg oli enamasti kaetud punase siidriidega, kaunistatud litrite ja helmestega. Kuklasse kinnitati pikad, seljale rippuvad mitmevärvilised siidlindid. (Kaarma, Voolmaa. 1981:105)

Õlakatted

Palamuse kihelkonnas nagu mujalgi Põhja-Tartumaal olid 19. sajandil moes ruudulised õlakatted. Vanemad neist olid ühe- või kahelaidsed pruuni-valge- või sinise-valgeruudulised piklikult kantavad tekid, rüüd, mille vahetasid ajapikku välja ruudukujulised, narmasääristusega, kolmnurkseks kokkumurtult kantavad suurrätid. 

Kampsun

Põhja-Tartumaal olid 19. sajandi algusest kasutuses liibuva pihaga kampsunid, mille allääres vöökohal oli voltidesse seatud riideriba sees. Seesidega kampsunid tehti enamasti potisinisest villasest riidest. Pidulikeks kampsuniteks kasutati rohkesti ka tumesinist või musta vabrikukalevit.

Palamuse kihelkonna kampsunid olid õlgadelt siledalt otsa õmmeldud varrukatega, avara kaelalõikega, pidevseesilised. (Kaarma, Voolmaa. 1981:103)

ERMis on neli seesidega kampsunit Palamuse kihelkonnast: ERM 2304, ERM 18433,  ERM A 125:16,  ERM A 138:1

Liistik

19. sajandil kantud liistikud olid lõikelt ja materjalilt sarnased samal ajal kantud seesidega kampsunitega. (Kaarma, Voolmaa. 1981:103)

Pikk-kuub

Kõige pidulikumaks rõivaks oli Palamusel kuni 19. sajandi keskpaigani villasest riidest ülerõivas pikk-kuub ehk kuub. Valdavalt olid kuued musta värvi. Kuued olid piha ümber hoidvad, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega.

Naiste kuubesid kaunistati Palamusel punase kaaruspaelaga. Pikk-kuue hõlmad kinnitati eest haakidega. (Kaarma, Voolmaa 1981:107, 108).

Kasukas

Kasukas oli lõikelt pikk-kuue sarnane.

Sukad. Säärepaelad. Jalanõud

Pidurõivastusega kanti põlvini sukki. Sukad olid kootud valgest villasest lõngast ja kaunistatud lihtsate vikeldustega, kuid 19. sajandi keskel kandsid naised ka juba potisiniseid sukki. (Kaarma, Voolmaa 1981:108)

Sukad olid põlve alt kalasabaliste säärepaeltega ümber jala seotud.

Jalanõudeks olid  tavaliselt pastlad, pidupuhkudel kanti ka kingi. Tööjalatsitena kasutati ka paju- või pärnakoorest viiske.

Ehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. Muinasaegsed helmekeed ERM A 480:20 koosnesid kristallidest, merevaigust ja kaurikarpidest, näide Maarja-Magdaleenast ERM A 479:25/1-13.
18.-19. saj tehti keesid peamiselt eri värvi ja kujuga klaashelmestest. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida.
Klaashelmed ERM A 225:2 olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid), näide Laiuselt ERM 9312 või soonitud (kruvilised), näide Kõpust ERM 5880.
Särgi kaeluses kandsid nii naised kui mehed vitssõlge ERM A 228:21. Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale 6-10 cm läbimõõduga rõngassõlg (näide Nõost) ERM A 476:71, kuhiksõlg või prees ERM A 509:6104.

Kaela seati pidulikul puhul veel pikem helmekee või hõbekett, mis ulatus sõle või preesi peale. Kee küljes võis rippuda üks või kolm kannaga raha ERM A 371:12 või kodarraha.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, näide Tormast ERM 14399, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust ERM 3998:1 ja harisõrmust AM_8217 E 511.

KASUTATUD ALLIKAD:


1)     Kaarma, M; Voolmaa, A Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981

2)     Kurrik, H. Eesti rahvarõivad. Tartu 1938


Teksti koostas: Meeli Lõiv
Retsenseeris: Reet Piiri
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla
Komplekti valmistas: Pille Arold