Rõngu naine

Särk

Naiste särk oli vanapäraselt õlaõmbluseta, kaelusest kokku körditud, varrukad värvlist kroogitud ja õlaõmbluse juurest volditud. Vanemad särgid tehti kolmest erinevast riidest. Krae, kaaltagune kõige paremast, piht ja varrukad teisest ning seeliku all peidus olev hamejakk, jätk jämedast linasest kangast, paklane. 19. sajandi teise poole särkidel on pihaosa ühest riidest. 20. sajandi alguses levis ka mood teha kogu hame ühest kangast.

Kangas kooti üldjuhul särgi laiune. Pihaosa jaoks lõigati kanga otsast kahekordse särgi pikkusega (puusani) tükk, jätkuta hame jaoks siis muidugi kahekordne kogu särgi pikkus. Tartumaal õmmeldi särkidele jätk ristikangast, kokkuõmblus jäi ette või küljele. Vanematüübilised ja argised särgivarrukad olid lihtsad – neljakandiline varruka pikkune riidetükk murti põigiti kokku ja lõigati keskelt katki. Kitsad otsad jäid varrukasuu jaoks ning laiemad otsad õla poole (vt joonist, ERM EA 2, 273). Värvlitega ehk körtkäistega varrukas oli nelinurkne riidetükk, värvli juurest kroogitud ja üleõmbluse juurest kahelt poolt õlalappi volti seatud. Kaenlaalused lapid lõigati nelja sõrme (u 10 cm) laiused ruudud, õmmeldi kaenla alla varruka ja särgi küljeõmbluse vahele.

Krae oli kõigil hamedel, tavaliselt 3 sõrme laiune – mida laiem, seda ilusamaks peetud. Oli isegi 7-8 cm laiuse mahapööratava kraega särke. 20. sajandi alguses levisid rohkem 2 sõrme laiused püstkraed. Krae, kaaltagune oli kokku kördit’. Ilustuseks tikiti kraele valged varesejalad või säresilma pilutused (horisontaaljoontega aedpiste) või nopsid. Kraeotsad, õlalapid ja värvliotsad olid valge linase niidiga nööpaugupistes üle õmmeldud. Krae oli „nöpsiga” ehk mõlema krae otsa alla tehti augud, mille abil nööri või paelaga, hilisemal ajal niidist nööbiga kaelus kinnitati. Õlalapid olid vass pikad ja 2-3 sõrme laiused. Kaunistuseks oli tikand – lihtsamad tikitud 4 nuppudega, kupudega, mitmed särgid punase maagelõngaga varesjalgade ehk püvisilmpistetega. Kasutati ka geomeetrilisi vöökirjade sarnaseid tikandeid. Õlalapid, samuti krae ääred ja käisevärvlid kinnitati tikkpistega läbi pilu, välja tõmmatud lõngarea. Õla juurest olid varrukad körditud, nii et voldid üksikult teine teisele poole läksid.

Vanematel kurrutatud varrukatega särkidel olid varrukavärvlid sõrmelaiused, hilisemad 2-3 sõrme laiused varrukavärvlid kaeti maagelõnga tikandi või piludega ning ääristati tippude ehk tagidega. Värvlid seoti kinni nööri või paelaga. Maagelõnga kõrval kasutati särkide kaunistamiseks ka valget linast niiti, näiteks õmmeldi värvel 2 – 3 korda masinpiste moodi läbi.

Vahel kanti särgi peal lahtist kraed, petust ehk rantsi. See oli linane kraega rinnaesine, mis pandi kodusele hamele, kui see oli must ning kinnitati sõlega. Rantsi tunti rohkem Aakre kandis. Särkide rinnalõhik ulatus viljakas eas naistel tavaliselt nabani ning oli äärest pilutatud, lõhiku lõpuotsa nimatatud nabamulk. Seljast ära võttes lasid naised hamel üle tagumiku alla langeda. Tüdrukute ja vanade naiste rinnalõhik oli lühem. Valgete tikandite tegemisel kasutati omakedratud linast niiti, punase puhul ostetud maagelõnga. Maagelõng on üks vene mõjutusi, mis levis siia tänu rändkaupmeestele.

Suvel käidi särgiväel heinal, vöö peale seotud, abielunaistel tingimata ka põll. Enne 19. sajandit olevat ka kirikus käidud vaid särgiväel. Särk oli laste põhiline riietusese, tütarlastel 19. sajandi lõpul seejuures vöö ja põll. 19. sajandi lõpuks muutus hame vaid alusrõivaks. 20. sajandi alguses kandis värvlitega pikakäiselist hamet veel mõni üksik vanainimene. ERMi kogudes on säilinud 4 Rõngu naise hamet.

Ehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. 18.-19. saj tehti keesid peamiselt eri värvi ja kujuga klaashelmestest. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida.
Särgi kaelus kinnitati vitssõlega ERM A 118:1, mida kandsid nii mehed kui naised.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale prees, näidis Rannust ERM 517, suur kuhiksõlg, näidis Rannust ERM 524 või selle eelkäija 17.-18. sajandist – rõngassõlg, näidis ERM A 555:129 Rannust.
Kaela seati pidulikul puhul pikem helmekee, mis ulatus servaga sõle peale. Helmekee küljes võis olla kannaga raha. Helmekee asemel võis kaelas olla kett kannaga rahaga. Vanem, keskajast jäänud komme oli kanda väikeste kaelarahadega keesid ERM 11925.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust ja harisõrmust ERM A 279:40.

Ehete teema: Jana Reidla