Setu naine



Ehted Kirivöö Jalanõud Pealinik Peavöö Põll Räbik Rätik Sukad Sukman Suurrätt Särk

Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus
Eesti Rahva Muuseum
Tartu Rahvakultuuri Keskselts
Tartu Rahvarõivaste Valmistajate Kool
Autor: SIrje Ots
2009

Pikk-kuub ehk räbik

Pikk-kuub oli pidurõivas. Pikk-kuub pidi tingimata seljas olema kirikusse minnes ja kirikus, oli kas talv või suvi. Vaderid kandsid ristimise aegu pikk-kuube. Setu naiste poolvillasest riidest pikk-kuube kutsuti räbikuks ja täisvillasest riidest villasärgiks. Setu naise räbik ja setu mehe poolsärk on mõlemad tüüpilised händkuued. 

Särk

Setu naise vanemat tüüpi särk oli ebaloomulikult pikkade kitsaste varrukatega. Varrukad olid kuni 130 cm pikad ja ainult nii laiad, et sellest võis käe läbi pista. Särgi peal kanti umbkuue taolist poolvillasest valgest riidest vene sarafani tüüpi rüüd. Selle valge ülikonna juurde kuulus valgest linasest riidest tikitud puusapõll. 19. sajandi teisel poolel hakati kandma laiade varrukatega särgitüüpi.

Sukman

19. sajandi teisel poolel tuli koos laiade varrukatega särgiga kasutusele umbkuub. Mustast või tumesinisest poekalevist rüüd nimetatakse sukmaniks ja puuvillasest riidest tehtud igapäevarõivast kitasnikuks. Sukman oli peoriie.

Põll

Põlle kantakse sukmani peal.

Pealinik

Kui on räbik seljas, jäetakse liniku otsad selle alla. Liniku peal kannavad setu naised kolmnurkselt murtud lõua alt seotud rätikut. Vanikut kandsid setu neiud.

Peavöö

Peavöö seotakse liniku peale.

Sukad ja jalanõud

Ehted

Setu naise uhkuseks olid rohked ja mitmekesised hõbeehted. Kesksel kohal oli ehete seas suur sõlg. Sellele lisandus palju hõberahadega keesid ja kette. Ehete rohkus näitas ka talu rikkust. Setu naised kandsid ehteid komplektidena, mis elu erinevatel perioodidel mõneti muutusid. Ehteid kandsid juba väikesed tüdrukud. 5-10 aastasele tüdrukule kinkis vanaema pika peenikese kee. Hõbeehete hulk saavutas maksimumi mõrsja- ja sünnitusealistel naistel. Kanti ka palju sõrmuseid, käevõrusid ja kõrvarõngaid. Vanematel naistel ehete hulk vähenes, kadus suur sõlg. Viimaks kandis vana naine vaid üht keed, seega sama palju kui lapse eas. (Piho 2001)

Suurrätt

Suurrätid levisid laialdaselt 19. sajandil. Algul küll rohkem vabrikukaubana toodi neid Peterburist, Riiast ja teistest linnadest. Suurrätte sai osta ka maal ringi liikuvatelt rändkaupmeestelt. Vabrikutoodete eeskujul hakkasid suurrätikuid kuduma mõisa- ja külakangrud ning vähehaaval ka talunaised. 

Käesolev rahvarõivakomplekt on suuresti valmistatud minu emapoolse vanaema Darja Kattai (13.märts 1891 – 24. detsember 1968) säilinud rõivaste järgi. Vanaema elas Petserimaal, Meremäe vallas Kure talus. Vanaema oli väga töökas ja sai hakkama kõigi eluraskustega. Ema mäletamist mööda oli ta kõva kangakuduja, kudus ühe päevaga „saina“ (st 7 meetrit lõime) kangast. Ka õmbles ta ise kõik riided.

Olen tutvunud ka ERM-i kogude setude rahvarõivastega.