Tartu-Maarja mees

Tartu-Maarja mehe rõivastuse osad olid särk, kintspüksid, pikk-kuub, vöö, vatt, kaapkübar, sukad, säärepaelad, jalanõud.

Särk

Meeste särk oli õmmeldud valgest linasest kangast ning ulatus poolde reide. Meeste särgil oli krae, õlaõmblused puudusid – särk oli valmistatud pooleks murtud kangast. Õlgadel tikkpisteridadega kaunistatud õlalapid. Särgil on avasuuvarrukad.

Muuseumis säilinud Tartu-Maarja meeste särgi kaelalõhandik on suletav nööpidega. Varasematel särkidel kinnitati rinnalõhik krae alt väikese vitssõlega või õmmeldi särgile rinnalõhiku ülaossa ka paelad, sõltused, millega särgikaelus kokku tõmmati.

ERMis on säilinud meeste särk ERM A 599:163

Püksid

Tartu-Maarja mehed kandsid põlvpükse, mis talvel olid enamasti potisinisest villasest riidest. Jõukamad kandsid pidulikul puhul seemisnahast ehk pukinahast  pükse. Nahk osteti linnast. Lõikelt olid nahkpüksid samasugused kui riidest püksid. Suvel kanti igapäevaselt takuseid või linaseid pükse.

Püksid olid täislakaga ehk mõlemast ülanurgast nööbitavad. Harvemini õmmeldi poollakaga pükse – need avanesid ainult ühest ülanurgast. Püksisääred ulatusid põlvini, värvli jagu jäi allapoole põlve.

Pükste sääreotstes olid 2 sõrme laiused värvlid. Värvli mõlemas otsas olid nööpaugud, millest käis läbi värviline säärepael - kalasabapael. Paelaga tõmmati värvli otsad vaheliti ja seoti värvel suka peale paelaga ümber jala kinni. Pael seoti ka üks kord ümber sääre värvli pealt. Paelast tehti jala kõrvale aasad ja otsad jäid tupsudega rippuma.

Vatt

Tartu-Maarja mehe vatt valmistati potisinisest villasest riidest, seljaosa oli taljes ning lõigatud kahes tükis – keset selga oli õmblus. Hõlma- ning küljeõmbluste vahele õmmeldi kiilud ehk lõtused. Väga iseloomulikud olid lipiga ehk selja keskjoonel vööst allpool oleva lahtise voldiga vatid.

Vatil oli mahapööratud krae. Vatt käis eest vaheliti kinni, oli nii ühe- kui kaherealisi vasknööpidega vatte. Suveks tehti ka valgeid linaseid vatte, mis lõikelt sarnanesid villastega.

Pikk-kuub

Täisvillasest toimsest lambapruunist või lambamustast vanutatud kangast meeste pikk-kuued olid põhiliseks sooja andvaks ülerõivaks. Meeste kuue hõlmad hoiti koos vööga. Kuube kanti aasta läbi, talvel tõmmati pikk-kuub kasuka peale.

19. sajandi keskpaiku kanti händadega kuubesid, millel olid kaarjalt seljale ulatuvad küljeõmblused, nii et vööjoonelt algavad voldid ehk hännad jäid selja taha. Hännad pressiti tihedateks voldikimpudeks. Meeste kuued õmmeldi kaunistusteta. (Raudsepp, A; Arold, P. 2013:5)

Kuue pikkus oli poolde säärde ja allapoole. Meeste kuuele õmmeldi ka püstkrae.

ERMis on säilinud meeste pikk-kuub Tartu-Maarja  kihelkonnast ERM A 179:25

Kasukas

Lambanahksed kasukad sarnanesid lõikelt riidest ülerõivastega ning olid sama pikad kui kuued.

Vööd

Meeste üleriideid kinnitas ja kaunistas lai villane telgedel kootud vöö või ostukaubana levinud kamlotvöö.  (Raudsepp, A; Arold, P. 2013:7)

Tekstiilvööd olid ligi 3 meetrit pikad. Vöö sidumist alustati eest keskelt, viidi otsad taha ja toodi taas ette, ristates need kõhul. Vöö otsi ei sõlmitud, vaid poetati vöö alt läbi ning jäeti külgedele rippu. (Raudsepp, A; Arold, P. 2013:samas)

ERMi kogudes on Tartu-Maarja kihelkonnast 6 meeste vööd: ERM A179:13, ERM A179:42, ERM A179:43, ERM A509:6312 (helmesvöö), ERM A633:86 (helmesvöö, peigmehevöö), ERM A656:14 (kamlottvöö),  ERM 9123 (telgedel kootud vöö).

Peakatted

Meeste kõige pidulikum peakate oli ühtlase laiusega silindrikujulise rummuga mustast vildist kaapkübar. Tööd tehes kanti suvisel ajal õlgedest punutud kaabut.

Talvel kanti nahast nelja kõrvaga läkiläkit.

Sukad. Säärepaelad. Jalanõud

Põlvpükstega kanti pikki vikkelsukki, need olnud lambavalged,-hallid,-mustad. Sukad ulatusid üle põlve püksi alla. Sukad kinnitati ülevalt äärest ümber jala säärepaeltega. Paelaotsad pisteti püksi sääreotsa värvli aukudest läbi ning kinnitati jooksvasse sõlme. Säärepaelad palmitseti värvilistest villastest lõngadest kalasabatehnikas.

Tartu-Maarja säärepaelu ERMis: ERM 6915, ERM A 366:5, ERM A 368:33

Jalas kanti pidupasteldena mustaks pargitud pastlaid. Kujult olid pastlad tömbi ninaga ja kroogitud ninapealsete nn tippudega. Parknahast tippudega pastlad püsisid piduliku jalanõuna 19. sajandi lõpuni. Paelu sidudes tehti labajala peale rist ning pastlapaelad seoti kinni pahkluu kohal või siis ristati põlvini ja paelad kinnitati põlve all.

 

KASUTATUD ALLIKAD:

1)     Kaarma, M; Voolmaa, A Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981

2)     Raudsepp, A; Arold, P, Rahvarõivaste valmistamise juhend. Palamuse mees. Tartu 2013


Teksti koostas: Meeli Lõiv
Retsenseeris: Reet Piiri