Tartu-Maarja naine


Tartu-Maarja naise ülikonna osad olid särk, seelik, vöö, põll, peakate, kampsun, liistik, pikk-kuub, kasukas, õlakate, jalanõud, sukad, ehted.

Särk

Tartu-Maarja naise pikkade varrukatega särk ulatus poole sääreni. Ülaosa ehk piht valmistati peenemast linasest riidest ja alaosa (jatk, jätk, jakk) jämedamast takusest kangast. Lõuna-Eesti särgijätkud pandi põikiriidest, nii et õmblus jäi kas ühele küljele või ette. (Kaarma, Voolmaa. 1981:100)

Särke tehti T-kujulise kaelaavaga, õlgadele aga õmmeldi piklikud riideribad – õlalapid. Varrukad, mis eriti pidulikel särkidel olid avarad, koguti päras volti, suus värvli külge kurdu. Käele suurema liikumisvabaduse andmiseks õmmeldi kaenla alla nelinurkne kaenlalapp. Kaelaava äär kroogiti, särgile pandi krae. (Kaarma, Voolmaa. 1981:samas)

Selliseid särke kaunistati valge linase tikandiga õlalappidel ja värvlitel. Tartumaal olid enim levinud püvisilmpistes külakirjad, tikkpisteread, ka pilud ning tagid.

Särgikaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga, krae otsa nööpaukudest läbi pistetud valgetest linastest lõngadest sõltustega, mõnikord ka kaksiknööbiga.

Valge poole sääreni ulatuv särk, millele köideti peale vöö ning abielunaised kandsid selle peal ka põlle, oli suvel naistel sageli ainsaks kehakatteks. (Kaarma, Voolmaa. 1981:100, 101)

Seelik

19. sajandi esimesel poolel olid Tartu-Maarja seelikud kaharad ja pikitriibulised. Tartumaal kandsid need seelikud 19. sajandi keskpaigaks tõenäoliselt Tartu linna mõjul saksapärast nimetust undruk, undrik. Üleminekul linnamoele hakkasid 19. sajandi keskpaiku Lõuna-Eesti põhjaosas levima ka põikitriibulised ning ruudulised seelikud. (Kaarma, Voolmaa. 1981:101)

Värvi- ja triibukombinatsioonid omandasid koduse käsitöö tulemusena teatud paikkondliku omapära. Tartumaal olid seelikute domineerivateks toonideks punane, sinine, kollane ja roheline. (Kaarma, Voolmaa. 1981:samas)

ERMis on säilinud mitu seelikukatket mida on kantud Tartu-Maarja kihelkonnas. ERM 7467, ERM A 423:14, ERM A 446:284

Kirivöö

Tartu-Maarja kihelkonna naised kasutasid valge linase põhjaga ning villase kirjaga kirivöid.

Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadena ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. (Voolmaa 1988:16) Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme.

ERMis on säilinud väga palju erinevaid Tartu-Maarja kihelkonna kirivöösid. 

Põll

Iseloomulik Lõuna-Eesti abielunaiste rõivastusese oli valgest linasest riidest põll, kaunistatud pilu, geomeetrilise tikandiga, pitsi või narmastega.

Jõukamad naised pidasid 19. sajandi alguses lugu mitmesugustest värvilistest ostetud materjalist põlledest, mis 19. sajandi keskelt ka laiemalt levisid. Need põlled olid poevillasest, puuvillasest või isegi siidist.

Peakatted

Abielunaiste peakatted. Abielunaise pea pidi olema tingimata kaetud.

Iseloomulik naiste peakate oli valgest linasest või puuvillasest riidest tanu, mis oli valmistatud kahekorra kokkumurtud riidetükist. Tartumaa tanud olid väikesed, pehme kroogitud sopiga. Kuklapalistusest läbi tõmmatud krookpaelaga köideti tanu pähe nii, et see kattis juuksed täielikult. Tanu eesserva ääristav pits (kiri, teen) jäi juuksepiirist allapoole otsmikule. Pidulikele tanudele köideti kuklasse siidipaelad.

Neidude peakatted. Neiud kandsid peas papp- või kasetohtalusel võrupärgasid. Pärg oli enamasti kaetud punase siidriidega, kaunistatud litrite ja helmestega. Kuklasse kinnitati pikad, seljale rippuvad mitmevärvilised siidlindid. (Kaarma, Voolmaa. 1981:105) 

Õlakatted

Kursi kihelkonnas nagu mujalgi Põhja-Tartumaal olid 19. sajandil moes ruudulised õlakatted. Vanemad neist olid ühe- või kahelaidsed pruuni-valge- või sinise-valgeruudulised piklikult kantavad tekid, rüüd, mille vahetasid ajapikku välja ruudukujulised, narmasääristusega, kolmnurkseks kokkumurtult kantavad suurrätid.

Kampsun

Põhja-Tartumaal olid 19. sajandi algusest kasutuses liibuva pihaga kampsunid, mille allääres vöökohal oli voltidesse seatud riideriba sees. Seesidega kampsunid tehti enamasti potisinisest villasest riidest. Pidulikeks kampsuniteks kasutati rohkesti ka tumesinist või musta vabrikukalevit.

Tartu-Maarja kihelkonna kampsunid olid õlgadelt siledalt otsa õmmeldud varrukatega, avara kaelalõikega, pidevseesilised. (Kaarma, Voolmaa. 1981:103)

Liistik

Tartu-Maarja kihelkonnas kantud liistikud olid lõikelt ja materjalilt sarnased samal ajal kantud seesidega kampsunitega.

ERMis on liistik Tartu-Maarja kihelkonnast ERM A563:1699

Pikk-kuub

Kõige pidulikumaks rõivaks oli Tartu-Maarjal kuni 19. sajandi keskpaigani villasest riidest ülerõivas pikk-kuub ehk kuub. Valdavalt olid kuued musta värvi.

Kuued olid piha ümber hoidvad, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega.

Naiste kuubesid kaunistati Tartu-Maarja kihelkonnas punase kaaruspaelaga. Pikk-kuue hõlmad kinnitati eest haakidega. (Kaarma, Voolmaa 1981:107, 108).

Kasukas

Valge lambanahkne kasukas õmmeldi pikk-kuue lõikeline.

Sukad. Säärepaelad. Jalanõud

Pidurõivastusega kanti põlvini sukki. Sukad olid kootud valgest villasest lõngast ja kaunistatud lihtsate vikeldustega, kuid 19. sajandi keskel kandsid naised ka juba potisiniseid sukki. (Kaarma, Voolmaa 1981:108)

Sukad olid põlve alt kalasabakirjaliste säärepaeltega ümber jala seotud. Jalanõudeks olid tavaliselt pastlad, pidupuhkudel kanti ka kingi. Tööjalatsitena kasutati ka paju- või pärnakoorest viiske.

Ehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. Muinasaegsed helmekeed ERM A 464:12 koosnesid kristallidest, merevaigust ja kaurikarpidest ERM A 292:271.
18.-19. saj tehti keesid peamiselt eri värvi ja kujuga klaashelmestest. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid), näide Laiuselt ERM 9312 või soonitud (kruvilised), näide Kõpust ERM 5880.
Särgi kaeluses kandsid nii naised kui mehed vitssõlge, näidis Maarja-Magdaleenast ERM A 228:21. Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale 6-10 cm läbimõõduga rõngassõlg (näide Nõost) ERM A 476:71, kuhiksõlg või prees, ERM A 174:20.

Kaela seati pidulikul puhul veel pikem helmekee või hõbekett, mis ulatus sõle või preesi peale. Kee küljes võis rippuda kannaga raha või kodarraha. Keskajast kuni uusajani olid kasutusel ka hõbehelmed (krõllid) ERM 9139/1-2 ja näide krõllidega keest Suure-Jaanist ERM A 869:12/1-16.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust, näide Maarja-Magdaleenast ERM A 178:29 ja harisõrmust ERM A 632:30.

 

KASUTATUD ALLIKAD:

1)     Kaarma, M; Voolmaa, A Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981


Teksti koostas: Meeli Lõiv
Retsenseeris: Reet Piiri
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla