Tarvastu mees

Tarvastu mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku särk, valged villased või linased püksid, must villane pikk-kuub, linane rüü, kasukas, villane vöö või nahkrihm taskuga, sukad, kindad, pastlad ja lambamust kõvast vildist kaapkübar.

Särk

Särk (kaukaga hame, hame, ame). Tarvastu mehe särk õmmeldi valgest labasest linasest riidest. Kaelaauk ääristati püstkraega, mis oli veidi laiem kui Hallistes ja Karksis. Kraeäärsed kaunistused tagid, pilud, ristikud ja kõverikud tikiti valge linase niidiga. Rinnaesise lõhandik ja ilma värvlita varrukaotsad palistati 3 millimeetri laiuselt sisse¬poole. Kaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga ja särki kanti pükstes. Pidulikul puhul kanti ka rikkalikuma kaunistusega särki nagu Paistuski. I. Mannineni andmeil mäletanud vanemad inimesed Tarvastus veel kaukaga hamet (Manninen 1927: 151). See oli pihaga hame, kahe kaukaga (katte kaugaga) ame, mille kraed kaunistas püvisilmtikand ja hõlmu 4 sentimeetri laiune valge-punane mähkpilu (VM Ar. 1999: 35–36). 

Püksid

Püksid (kaltsad, kaldsad, kalsad). Suvel kanti valgeid linaseid, talvel valgeid villaseid körtpersega vanamoelisi pükse, mis eest värvliotstest kinnitati kas nööri (kabla) või nööbiga. Selline kinnitusviis jättis püksi esilõike pooleldi lahti (kiiliauk), nii et särk kippus sealt välja paistma. Selle varjamiseks kanti ees vöö küljes väikest nahktaskut. Tarvastust leidub J. Hurda rahvaluulekogudes teade, et kaldsa olid suvel linatsest ja paklasest riidest, aga toimitse (ame riie oli labane). Toim oli mitmesugune: ürgtoim, murdtoim silmiline, pööriline. Kaldsad tehti väga laiad, iseäranis kintsude ümber. Viervitsa otsa külles oli kabel (nöör) kellega mõlemad viervitsa otsad niuete ümber kokku seoti. Talvel kanneti villasest riidest valgeid kaltse. (Voolmaa 1990a: 14). Püksid ulatusid meestel põlvini ja need köideti põlve alt ühes sukkadega paela (puudiku) abil kõvasti kinni, nii et need kotina üle sideme rippusid. (Jürgen 2000: 36)


Ülerõivad: pikk-kuub, rüü, kasukas

Pikk-kuub

Pikk-kuub tehti mustast toimsest villasest riidest. Krae oli tumesinisest ja lõhandikulapp punasest kalevist. Pikk-kuub kaunistati punase ja helesinise kaaruspaelaga. Ees vöö kohal olid kinnitamiseks haagid. J. Hurda rahvaluulekogudes leiduvates materjalides märgitakse, et Tarvastus kaunistati nii meeste kui naiste vammuseid kaarusnööridega, kuid naistekuubede kaunistused olnud rikkalikumad ja meestekuubedel polnud kunagi rohelisi nööre (Kuusik 2000: 32). Samas leidub Tarvastu korrespondentide teateid selle kohta, et meeste ülerõivad olnud kurgu alt kinnisemad kui naiste omad ja peamine meeste ja naiste ülerõivaste erinevus olnud kaunistustes (Voolmaa 1990a: 30).

Rüü

Rüü õmmeldi valgest linasest või takusest riidest ning see oli eelkõige suvine töö- ja käimisrõivas. Lõikelt sarnanes rüü pikk-kuuega. Sageli oli üle kasuka selga tõmmatud veel rüü ja sellele omakorda peale kuub. Sellist mitmekordset riietusekoormat ei kantud mitte üksnes talvel, vaid ka suvel. (Viljandimaa 1939: 87). Näib, et riietuse rohkusega jälgiti mingit moodi või rõhutati asjaomase isiku jõukust.

Kasukas

Kasukas õmmeldi nagu naiste omagi valgeks pargitud lambanahkadest, harvemini vasikanahkadest. Mehed kandsid lihtsamaid kasukaid, millel oli kaunistusi tagasihoidlikumalt kui naistekasukail. Mitmed Tarvastust pärinevad teated räägivad meestekasukate kaunistamisest musta liignahaga (Voolmaa 1990a: 32).

Vöö

Vöö oli meestel eelkõige ülerõivaste hõlmade kooshoidmiseks. Meestevööd olid naiste omadest laiemad ja pikemad. Tarvastu mehed kandsid taskuga nahkvööd, triibulist toimset võrkvööd (pussak, ööke, meeste vöö) või kõlavööd.
Lakaga tasku valmistati mustast nahast suurusega keskmiselt 18×20 sentimeetrit. See seoti rihmaga vööle nii, et see jäi ette rippuma. Taskuga nahkvööd kanti nii pükste kui pikk-kuue peal, sel juhul asendas see vööd.
Tarvastus kooti meeste võrkvööd kahekordselt korrutatud kodulõngast kas labased või diagonaalsed (ruudulised). Lõimelõngade arvust ja tugevusest olenes vöö laius, lõngakeerust võrgu tihedus. Võrkvöö kooti 5–13 sentimeetrit lai ja 2,5–3 meetrit pikk ning otstesse jäeti 13 sentimeetri pikkused nööriks keerutatud narmad. Vöö valmistati heledamast punasest, keskmisest rohelisest, heledamast sinisest ja tumesinisest villasest lõngast. Võrkvöö mähiti kaks korda ümber keha, tuues otsad ettepoole. Otsad jäid vöö vahelt läbi panduna rippuma. (Astel 1998: 147). Villast vööd kandsid mehed harilikult ainult pealisrõivaste, talvel kasuka ja suvel pikk-kuue peal (Kurrik 1937: 120). Seega kuulus villane vöö kiriku- ja pidurõivaste juurde, kuna töö juures kanti nahkrihma või vana kulunud villast vööd (Manninen 1927: 373).
Kõlavööd kooti õhukeste nelinurksete lauakeste – kõladega. Need olid eestlaste kõige kitsamad vööd (laius 0,7–1,5 cm ja pikkus 1,5–3 m). Mehed sidusid kõlavöö mitu korda ümber keha kas pükstele või vammusele, kas pikk-kuuele või kasukale. (Astel 1998: 51).
1840.–1860. aastatel hakkasid noored mehed pidulike rõivastega valge kasuka peal kandma värviliste helmestega kaunistatud nahast helmevööd. Sellist vööd peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks. Sageli kinkis pruut helmevöö peigmehele pulmadeks. Sellega on seletatav ka sagedane vööle nimetähtede ja aastaarvude sissetikkimine mitmevärviliste helmestega. Vööde alusmaterjaliks oli pruun pargitud nahariba, mis täideti tihedalt ühekaupa kinnitatud helmestega. (Samas: 225).

Kindad

Tarvastust pärinevate teadete järgi panid sealsed mehed veel möödunud sajandi keskpaiku pikematele reisidele või sõitudele kätte luunõelaga valmistatud vildist kindad. Need olnud hästi paksud ja tihedad. (Voolmaa 1990a: 34). Igapäevaselt kanti kahelõngalisi silmkoes labakindaid, pidulikuks puhuks mõeldud kindad kooti aga värvilisemad. Labakindaid nimetati Tarvastus peokinnasteks. Peale labakinnaste kanti Tarvastus ka sõrmkindaid. Mehed panid käest võetud kindad alati vöö vahele. Kinnastel oli meie pidulike rahvarõivaste juures kindel koht. Need olid vahel isegi suverõivaste dekoratiivseks lisandiks.

Peakate

Soojema ilma peakatteks oli Tarvastu mehel lambapruun, kõvast vildist kaapkübar, mis tehti kõrge rummuga ja kitsama või laiema äärega. Suvekübara kõrguseks oli keskmiselt 13 ja ääre laiuseks ligikaudu 7–8 sentimeetrit. Rummu ümbermõõt ülalt oli 58 ja alt 62 sentimeetrit. J. Hurda rahvaluulekogudes leidub teade Tarvastust selle kohta, et suvekübarat ehtinud veel punane nöör, millega saanud kübarat suuremaks või väiksemaks teha (Voolmaa 1990a: 20). Suvekübarad osteti linnast meistrite käest ja need maksnud kaunis head hinda. Kübaraid valmistanud kübarsepale viidi nael villu ja maksti tööraha. Üks kübar käinud 15 suve. (Samas: 20).
Talvepeakatet nimetati samuti kübaraks. Talvekübar valmistati lambanahast ja enamasti niimoodi, et peaosa ja kõrvad jäid seest karvased, pealagi aga kaeti musta parknaha- või riidega. Tarvastus mäletati, et talvekübaratel käinud kaks kõrva alla. Jõukamate meeste talvemütse valmistati peale lambanaha veel rebase- või saarmanahast. Talvekübaraid tehti tavaliselt kas ise, lasti rätsepal valmistada või osteti linnast meistrite käest. Lamba- ja vasikanahksed olid odavamad, rebasenahksed kallimad (3–12 rubla). (Samas: 20).

Jalatsid

Tööjalanõudeks olid viisud või veisenahast raagnahksed pastlad. Viiske kulunud teol käies nädala jooksul kolm või neli paari (Manninen 1928: 26). Jõukamad mehed kandsid Tarvastus pidulikul puhul mustast parknahast pastlaid, mille ninaõmbluse vahel oli punane nöör. Pastlaid pidi iga mees teha oskama. Neid nagu teisigi rõivaid püüti teha vanal kuul, arvates, et need siis kauem vastu peavad. Samal põhjusel tehti neid vastlapäeval.
Meeste pastlanaha pikkus oli 14 tolli, nina ja kanna laius 8 ja 5–6 tolli, naistel 12,7 ja 5–6 tolli. Tuli silmas pidada, et pastlad saaksid pikuti nahast, sest põigiti nahk tõmbus kokku. Valmis pastlaid hoiti kokkuseotult naela otsas aidas või rehetoas. (Astel 1993: 26).
Püksid ulatusid meestel poole sääreni ja sukad seoti nagu naiste omadki säärepaeltega. Talvel kandsid Tarvastu mehed musti villaseid sukki, mis tõmmati pikkade pükste ehk kaltsade peale ja mis ulatusid põlvini. Suvel kandsid nad aga valgeid kirivaste (kirjatud) äärtega lühikesi või lihtsaid valgeid linaseid sukki. Säärepaelte kasutamise kohta Tarvastus leidub huvitav kirjeldus jällegi J. Hurda rahvaluulekogus: Säärepuudik oli iseäranis neist ilusamatest asjadest. Pikkus oli umbes üks küünar, laius mitmesugune, sagest toll ja kitsam. Puudikud koeti mitmekarvalistest lõngadest, nagu: marana punatse, karikakra kollatse, lillisinitse j.n.e. Kahel pool otsas olid suured lõngatutid, mis mööda säärt maha rippusid. Puudik seoti põlve alla sääre ümber kaltsade peale. Kosimise ajal kinkis ikka pruut paar sääre puudikuid peiule veimeks. (Voolmaa 1990a: 32–33).

Tarvastus olid mehed, eriti nooremad, 19. sajandi lõpukümnendiks üle läinud nn. linnamoelisele ülikonnale. Selle kohta leidub J. Hurda rahvaluulekogus 1889. aastast kirjasaatja J. Kägeri teade, mis ütleb, et meestel peale vanade on kõigil uuemaaegsed kuued, püksid, vestid, saapad. Samuti toimus muutus naiste rõivastuses: sai üldiseks jakkide kandmine ristitriipu ja ruuduliste seelikutega. Suhteliselt kaua, veel 20. sajandi algulgi püsis kasutusel Mulgi pikk-kuub. Ka pastlad olid 19. sajandi teise poole jooksul jäänud põhiliselt tööjalanõuks, püha- ja pidupäeviti kandsid nii mehed kui naised saapaid – mehed pikkade säärtega, naised nööritavaid või nööbitavaid poolsaapaid. (Voolmaa 1990a: 35).


Kirjandus

Astel, E. 1993. Pastlad. – Maakodu, nr. 3, lk. 24–26.
Astel, E. 1998. Eesti Vööd. Tartu.
Jung, J. 1900. Eesti rahva riietest. – Linda, nr. 26.
Jürgen, T. 2000. Viljandimaa rahvarõivad 19. sajandil Halliste ja Karksi kihelkonnas. VM Ar. 1999. Viljandi.
Kadak, T. 1936. Eesti rahvakunst. Peajooni Vana-Eesti kunstkäsitööst. Tartu.
Kurrik, H. 1937. Villased meestevööd. Äratrükk ERM Ar. XI (1935). Tartu.
Kurrik, H. 1938. Eest rahvarõivad. Tartu.
Kuusik, V. 2000. Viljandimaa pikk-kuued. Diplomitöö. Viljandi. Käsikiri Viljandi Kultuurikolledži talukujunduse ja rahvusliku käsitöö kateedris.
Konsin, K. 1979. Kudumid. Tallinn.
Linnus, H. 1973. Tikand Eesti rahvakunstis. II. Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti. Tallinn.
Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – ERM Ar. III. Tartu.
Manninen, I. 1928. Rahvateaduslikkude kogude juht. – ERM-i väljaanne, nr. 29. Tartu.
Mulgi kindad. 1998. Pärnu.
Neggo, H. 1918. Eesti rahvakunst. Tartu.
Rooma, S. 1937. Tarvastu kihelkonna ülikonna õmble¬mine. – Taluperenaine, nr. 4, lk. 115–118.
Ränk, A. 1995. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn.
Saks, L. (koostaja). 1960. Vanavarasalvest. Mulgi kirikindad ja kirisukad. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Etnograafia Muuseum. Tallinn.
Sild, H. 1962. Kuidas kanti Mulgi puusapõlli? – EM Ar. XVIII. Tartu, lk. 234–237.
Trees, L. 1957. Lõuna-Eesti rahvarõivarühm. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 31–43.
Pärdi, H. 2000. Mulgi müüt ja Mulgi identiteet. – Ettekandeid I mulgi konverentsilt. Mulgi Kultuuri Instituudi Toimetised I. Viljandi, lk. 15–34.
Taimedega värvimine. 1972. – Käsitöö. Album 8. Tallinn.
Viljandimaa. 1939. I. Tartu, lk. 84–91.
Voolmaa, A., Trees, L. 1957. Lõuna-Sakala ehk Mulgi rahvarõivad. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 43–49.
Voolmaa, A. 1990a. Materjale rahvarõivaste kohta Jakob Hurda rahvaluulekogudes. – ERM Ar. XXXIII. Tartu, lk. 9–47.
Voolmaa, A. 1990b. Õlakatted – sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naise rõivastuses. – Lisandeid Eesti rahvarõivaste juurde. Tallinn.
Vunder, E. 1992. Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Tallinn.


Teksti koostas: Tiina Jürgen