Tarvastu naine

Tarvastu naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik, laia sääremarjaosaga sukad, kindad ja jalanõudena pastlad.



Tarvastu naise rahvarõivakomplekt

Särk

Särk (ame, hame) oli Tarvastus lõikelt samasugune kui mujal Lõuna-Eestis. See õmmeldi kodukootud valgest peenest linasest labasest riidest ja madala püstkraega. Särgi kaelus kinnitati väikese vitssõlega. Särgiks kulus 2,5 meetrit 70 sentimeetri laiust riiet. Teiste rõivaste all kantav särk koosnes kahest osast, pihast ja alusest ehk jatkust, mis tehti jämedakoelisemast materjalist. Peosärgid erinesid töösärkidest nii materjali kui kaunistuste poolest. Õlalapid, krae, kätised ja rinnaesise liist kaunistati punase peene rist- või kastpistes tikitud geomeetrilise ornamendiga. Mulgi särgitikand oligi enamasti rist- ja kastpistes, värvlid ääristati aga nukupeade või tagidega. Kasutati ka siksakpaela. Mulgi ala särkidel leidub punase maagelõngaga püvisilmtikandeid, mille tavalisemad kujundid olid kolmnurk ja siksakjoon. Arvatavasti olid Lõuna-Viljandimaa särgitikandid enne maagelõnga sissetoomist samuti olnud valged, sest 1820. aasta andmed Tarvastust märgivad, et siis oli valgetikanditega särkide kõrval ka punaseid (Linnus 1973: 23).

Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad. On teateid kuni 36 sentimeetri laiuste varrukatega särgist (Manninen 1927: 147). Mida laiemad varrukad, seda tihedamad olid kurrud värvlite ja õla juures. Naistesärgi rinnalõhik tehti abielunaistel pikem kui neidudel, sest naistel oli pika rinnalõike kaudu parem last toita.

Valgest linasest riidest, pikkade varrukatega särk oli naistel väga sageli ainus kehakate. Tarvastust on teateid, et suvel käidi enamasti paljal hamel, põll ees ja naiste amed olnud vähem kirjutet kui meeste omad (Voolmaa 1990a: 20–21). Särgi peale, seeliku alla küljelõhiku kohale, sätiti lahttasku, mis õmmeldi erisugustest riidelapikestest.

Seelik

Seelik (undruk, körtsik, kört). Tarvastu kihelkonnas kanti talvel triibulist villast seelikut ja suvel valget linast pallapoolt. 19. sajandi lõpul hakati siin nagu mujalgi Eestis läbivillaseid ruudulisi seelikuid kandma. Triibuseelikud valmistati ühelaidsest poolvillasest koeripstehnikas kootud riidest, mille lõim oli linane ja kude villane. Seelik tehti hästi pikk ja lai. Seeliku laiuse kohta valitses arvamus, et mida enam volte, mida laiem ja raskem on seelik, seda toredam (Kurrik 1938: 142).
Pikitriibuline seelik kooti valdavalt punase põhjaga ja triibustik ei muutunud oluliselt kogu 19. sajandi jooksul. 19. sajandi teisel poolel asendati mahedate toonidega taimevärvid järk-järgult aniliin- ja asovärvidega, mis tingis seelikutriibustike muutumise märksa intensiivsemaks (Konsin 1979: 50). Vanematel seelikutel olid triibud laiemad, uuematel kitsamad. Triipmustreid käidi üksteiselt eeskujuks võtmas. Seeliku sissepoole alla äärde õmmeldi kuni kämblalaiune linane riideriba, nn. toot, millel oli eelkõige praktiline otstarve: see kaitses riiet alt määrdumise ja kulumise eest. Samas võis see täita muud ülesannet: olles küllalt paks, hoidis see seeliku alt ilusasti laiali.
Mitmete Tarvastust pärinevate teadete alusel on uurijad jõudnud arvamusele, et rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud olid sealses kihelkonnas kasutusel juba 19. sajandi algul (Voolmaa, Trees 1957: 44). Samas on Mulgi kihelkondadest kogunenud sellised andmeid, et 19. sajandi keskpaiku olnud siin kasutusel veel kokku õmblemata vaipseelikuid (Voolmaa 1990a: 21). Üks teade Tarvastust märkis, et sõukest kanti talvel, oli mustast vammuseriidest, ja teine, et vanasti käisid naised ainult särgiväel. Kiriku minnes kanti suvel pallapoolikut, talvel sõukest. Sõuke oli must villasest riidest undruk, millel mitmekujuline vaseline all. (Manninen 1927: 245).
Suveseelikud ehk pallapooled olid algul valdavalt täislinased, hilisemal ajal hakati nende kõrval järjest rohkem kandma poollinaseid, s.t. puuvillase lõime ja linase koega seelikuid. Poollinased olid vastupidavamad ja seepärast eriti hinnatud tööseelikutena. Suveseelik kooti toimne või kirjaline, kanga laius (78–85 cm) määras seeliku pikkuse. Pallapool pidi ulatuma sääremarjast allapoole. Kokku kulus 2,5–3 meetrit riiet. Suveseelikud olid värvli juurest vol-ditud, voldid kaldusid paremalt vasakule ja nende laius pealt oli 1 sentimeeter. Tihti olid voldid nii väikese sügavusega (1–2 cm) ja nii tihedasti üksteise kõrvale surutud, et jätsid lappkurdude mulje. Seeliku alumist äärt kaunistas 4–5 sentimeetri laiune tumesinine pook, mis kooti samas tehnikas nagu naiste vöödki, kuid mille äärekiri polnud süm¬meetriline. Pooga süda tehti alati punane: varem kitsam, uuemal ajal laiem ja selgema kirjaga.
Pühapäeva- ja piduseelikud olid linavalged ning tihti päikese käes veel eriti valgeks pleegitatud. Tööseelikud tehti tumedamad. Nende värvimiseks kasutati kas soomaaki, puukoort või mõnda muud värvainet. Suveseelikuid kooti harilikult samas kangas kui meeste suviseid linaseid tööriideid.
Eesti muuseumikogudes leidub säilinud linaseid seelikuid või andmeid suveseelikute kohta kõige rohkem Tarvastust ja Paistust. Ilmselt on tegemist asjaoluga, et suveseelikud kanti tööseelikutena lõpuni ära.

Põll

Tarvastu põll sarnanes Viljandi põllega. Triibulise seelikuga kanti valget linast põlle. Ees kantav linane põll tehti piklikust riidetükist ja ülaosa oli vanematel põlledel sageli nii palistatud, et põllepael võis kurrupaela moodi sees käia. Sagedamini riie vöökohalt kurrutati ja värveldati. Nii sai põll ülevalt kitsam kui alt. Pidulik põll oli kaunistatud pilu, võrkpitsi, tikandi ja narmastega. Tihti kasutati sinise-punasega ristpistetikandit. Kõige kaunimatel peopõlledel võis rikkalik kaunistus täita 1/3 põlle pikkusest ja see tikiti kas ühe- või mitmevärviliste lõngadega. Tavaliselt õmmeldi kodukootud linasest riidest põllede suuremõõtmelised tikandid villaste lõngade ja maagelõngaga, kuid Tarvastu põlledel esines peale tikandi ka niisama suuri kahesuunalisi pilukaunistusi, mida tuntakse rahvuslike ažuuride nime all (Linnus 1973: 24). Enamik põlletikandeid tehti ristpistetehnikas, kuid ka vars-, eelpiste-, tikk- või põlvikpistes. Nende pistetega tikiti sirg- ja siksakjooned ning rombid ja ruudukesed. Tarvastu põlledel asus kiri mõnikord narmasridade vahel. Põlle allserv ja küljed ääristati tikandi kõrguselt vaksa võrra pitsi või narmastega. See oli vanematüübiliste põllede tunnus. Narmas sõlmiti sama värvi lõngadest, millega oli kaunistus tikitud. Maagelõngaga välja õmmeldud põlled ääristati vahelduvalt valgete ja punaste narmastega (samas: 24).
Tarvastus kanti varem nagu mujalgi Mulgi alal ka puusapõlli ehk küllerätte. Mannineni järgi mäletatud Viljandimaal puusapõlli Paistus ja Tarvastus (Manninen 1927: 326). Neid kanti põhiliselt vaipseelikutega – villase sõukese või linase pallapoolikuga. Rikkalikult kirjatud puusapõlled kuulusid alati piduülikonna juurde ja just pulmaülikonnas püsisid kasutusel kõige kauem – 19. sajandi keskpaigani. Tarvastus võrreldi küljerätte alt laiema, ülespoole aheneva põllekesega, mida tunti ka Hallistes. Samuti seoti seal ahenevad küljerätid mõlemale küljele (Sild 1962: 235). Viljandi Muuseumis on hoiul üks ilmselt 19. sajandi algusest pärinev puusaräti ots, mille kohta on teada, et annetaja Elfriide Luik Viljandist saanud selle kelleltki Fr. Sangernebolt, kes omakorda saanud selle Põlluseltsi ökonoomi pr. Vinterilt Vanakamara kaasabil (VM 6452/E297). Lisatud on veel arvamus, et ilmselt on tegemist Tarvastu pulmapõlle otsaga. Muuseumi sattus see 1949. aastal. Pulmapõlle ots on linasest labasest riidest, millele on vars-, sämp-, rist- ja aedpistes tikitud värviline arhailine ornament. Tikkimiseks on kasutatud punast, kollast, hallikassinist ja tumesinist villast lõnga. Kirja moodustab hallikassinisest ja tumesinisest lõngast ruudustik, mille sees on vars- ja sämppistes ringid. Iga ring on tumesinisest lõngast varspistes ristjoontega jaotatud nelja segmenti ning igas segmendis on helesnine ja punane (kollane) tärnike. Ühes otsas on 3 sentimeetri pikkused tikandilõngadest narmad. Tavaliselt värviti tikkimislõng kodus taimevärvidega ja peale sinise lõnga kasutati veel punast, rohelist, kollast ja heledamat sinist. H. Linnus on selliseid arhailisi tikandeid uurides teinud üldistuse: Arhailises tikandis on kõik motiivid piiratud tumesinise lõngaga, mis aitab teisi värve siduda ja annab küllaltki hõredale tikandile tõsise ilme. Sinise värvuse mõjul muutub peamiselt jooneline ja väheste täiskaetud pindadega tikand jõulisemaks. (Linnus 1973: 34).
Vanemaid kaunistusi üldse iseloomustas tagasihoidlik tuhm toon, mis saavutati taimevärvidega. Isegi vanem sinine (nn. potisinine), mis pole küll kodumaine, on oma tuhmi tooniga teiste värvidega üldiselt kooskõlas. Punast, mis rõivavärvina kogu Viljandi maakonnas domineeris, saadi madara- (marana-) juurtest, kusjuures vahet tehti niidu- ja põllumarana vahel – esimene olevat parem olnud. Madarajuurte korjamine oli tähtis kõrvalkohustus Tarvastu karjalastel, kes uuristasid neid maast erilise kõbla (koogu) abil. Punast saadi veel Eestisse sisse toodud punasest puust, kollast karikakardest ja sibulakoortest ning ilusat rohekaskollast kaselehtedest. Värv kinnistati maarjajää (alumen) abil. (Viljandimaa 1939: 99).
Pidulike põllede valmistamiseks hakati juba üsna varakult tarvitama mitmesuguseid ostukangaid (kalingur, poevillane, sits, valge puuvillane riie jm.). 19. sajandi keskpaigast alates kuulusid kodukootud linased ja takused põlled enamasti töörõivastuse juurde. (Konsin 1979: 52).
Naised on põlle kandnud igivanadest aegadest saadik, neiud aga võib-olla ainult veidi üle saja aasta. Neiud said selleks tõuke mõisast, kui proua kinkis põlle oma teenijaile. Seega siis esimesed neiud-põllekandjad olid mõisa tubasemad naisteenijad ja need, kes tahtsid saksu jäljendada (Kadak 1936: 90). Tavaliselt oli põll naise perekonnaseisu tunnus. Mõnede andmete järgi kandnud Tarvastus põlle ka neiud, kuid alles pärast leeritamist. (Voolmaa 1990a: 23).
Uskumustes oli põllel täita oluline osa. Arvati, et kui põll on ees ripakil, siis mees vaatab teisi naisi, ja kui see maha kukub, läheb abielu lahku või jääb neiu igavesti vallaliseks. Põll pidanud olema ikka uus, puhas ja terve või muidu läinud tütar raisku. Ilma põlleta ei tohtinud naine kuhugi minna, seda peeti häbiasjaks. (Kadak 1936: 90).

Vöö

Vöö (üüke, ööke). Tarvastu vööd olid tavaliselt kitsamad kui Viljandist põhja pool kantud vööd. Need kooti valgest linasest niidist ja villasest lõngast korjatud kirjadega. Vanemate vööde värvides domineerisid sinine ja ma¬darapunane, hilisemais oli ülekaalus ere aniliinpunane. Vöö mähkimisel asetati selle ots vasakule küljele seeliku värvli peale ja mähiti siis 3–4 korda alt ülespoole ümber keha, jättes iga ülemise vöökorra alt eelmise korra alumise ääre 1–2 sentimeetri võrra paistma. Ots pisteti vöökordade alla. Vööd hakati kandma juba 10-aastaselt.

Õlakate

Tarvastus nagu mujalgi Viljandimaal kanti varasematel aegadel suvise abielunaise pea- ja õlakattena linikut. Linik kuulus hinnatud üleviskena ka pruudirõivastuse hulka. Liniku otsi kaunistati tikandi, pilu, punaste kootud põikijoonte, pitsi või narmastega. Raamatus Õlakatted – sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naise rõivastuses leidub ühe Tarvastu liniku otsa foto ja kirjeldus. See tänaseni säilinud ja pilkupüüdev linikuots kujutab endast valget linast võrkpitsi valge ja helesinise linase ning punase puuvillase sissenõelaga. Linased valged ja helesinised narmad on 9,5 sentimeetri pikkused. (Voolmaa 1990b: 43).
Tarvastus nagu Hallistes, Karksis ja Paistus kandsid naised kuni 19. sajandi viimase veerandini, mil Mulgi alalgi pääsesid võidule suurrätid, nn. viielõngalisi tekke. Ka siin pidi 19. sajandi esimese poole ja keskpaiga andmetel igal naisterahval kindlasti just seesugune tekk olema. Viielõngaline tekk oli villane ruuduline õlakate, mille ruudud moodustusid punastest, rohelistest, mustadest, kollastest ja valgetest lõngadest. Seda kasutati samuti nagu vaipa. Jaheda ilmaga, eriti sõitudel, võeti tekk ümber ja kaeti sellega pea. Soojema ilmaga kõndides või kui ruumi siseneti, hoiti tekki kokkupanduna käel. Seepärast nimetati viielõngalist tekki ka naiste käetekiks või käepealseks tekiks. Tarvastust on kirja pandud, et sealsed naistetekid olnud 4 jalga laiad ja 8 jalga pikad, s.t. kahest 60 sentimeetri laiusest ja 240 sentimeetri pikkusest riidelaiast kokku õmmeldud. (Voolmaa 1990b: 8). Suurrättide levides jäid käetekid sõitudel põlvepealseks tekiks.
Mulgi kihelkondades tunti varem ka ühevärvilisi villaseid õlakatteid. Seda tõendavad eelkõige Paistust saadud valged sõbad, samuti üksikud mälestused mustadest sõbadest. (Samas: 7).
19. sajandil tulid kasutusele suurrätikud. See oli vabrikukaup, mis levis laialt juba 1840.–1850. aastaist. Enamasti osteti rätid linnadest, hiljem ka laatadelt ning maal ringi liikuvatelt rändkaupmeestelt ehk harjukestelt. Tasapisi hakkasid neid kuduma mõisa- ja külakangrud ning vähemal määral talunaised oma kitsastel kangastelgedel. Talunaised kudusid kahelaidseid suurrätikuid: kaks sümmeetrilist poolt ühendati õmblusega. (Samas: 14). Suurrätid olid põhiliselt villased. Varasemad suurrätid olid ühevärvilise keskosa ja tumedamates toonides või erivärviliste ääretriipudega. Neid kanti kolmnurkseks kokku murtuna. Vilu ja sajuga võeti suurrätt ümber, kirikusse või mujale ruumi sisenedes ja ilusa ilmaga hoiti seda lappes käel.

Peakate

Mulgirätt (Tarvastu tanu, pearätt, tanu, rätt). Seda eripärast tanu-rätikut võib õigusega pidada 19. sajandi Viljandimaa omapäraks. Levinud arvamuse kohaselt oli see tanutüüp varem kasutusel üle Eesti ja see on arenguloolises seoses Halliste-Karksi pearätiga. 19. sajandil kanti Tarvastu tanu peale Tarvastu veel Paistu, Helme ja osalt Viljandi kihelkonnas pühapäeva- või pidutanuna. Soojema ilmaga välja minnes pandi tanule peale lõua alla sõlmitav valge rätik. Mõnikord seoti üle Tarvastu tanu veel läbipaistev tüllrätik ehk kirmirätt, mis tihti oli tikitud värvilise villase lõngaga. Külmaga pandi pähe villane rätik, lõua all sõlmes.
Mulgirätt on oma arengus läbi teinud mitu etappi. Esmalt valmistati rätt valgest keskmise jämedusega linasest labasest riidest kas peaaegu nelinurksena või pikema (92×83 cm) linase rätina, mille mõlemad otsad olid kaunistatud punase tiheda villase tikandi maaliga. Vanematel tanudel olid peale maali tikitud ainult nurgad. Hõlmakirjad tekkisid hiljem kui maal. Tarvastu tanu seoti pähe nii, et selle ühe otsa maal jäi poole lauba kõrgusele. Tanu sama otsa nurgad seoti kuklasse sõlme üle seljale rippuva rätiku saba.
Hiljem hakati pika sabaga Tarvastu tanusid valmistama puuvillasest poeriidest ja räti rippuv saba pikenes veelgi (näit. 83x109 cm). Nüüd kaeti ka räti pikiservad tikandiga. Tarvastu tanu iseärasuseks oli see, et tanukiri pikiäärtes ja nurkades õmmeldi riidele paremale, maalid aga vasakule küljele. Hõlmakirjadeks olid mitmesugused ristilised ja pöörilised. Otsamaalidele õmmeldi kaunistuseks säravad klaashelmed. Maali laius oli jõukuse ja uhkuse tunnuseks: mida rikkam keegi oli, seda laiemat maali ta kandis otsmikul. Kui üks rätikuots määrdus, jäeti see alumiseks ja pöörati alumine ülemiseks. (Viljandimaa 1939: 86).
Kolmanda arenguastmena tekkisid 19. sajandi teisel poolel ühe otsaga tanud. See tähendas seda, et tanu seljal rippuv osa lühenes, kuna rätiku sabaots pöörati üles kuklasse kahekordselt. Ülespööratud otsa tikand ei jäänud nähtavaks, mistõttu teist maali ega osa hõlmakirjast ei tikitud. Nüüd nimetati seda peakatet ühe otsaga tanuks. Tanule anti ka püsiv kuju voltidesse seadmisega sel moel, et hõlmakirjad jäid kõrvuti ja õmmeldi kergelt pistetega kinni. Pärast tanu pesemist tuli iga kord uuesti õmmelda. Et säravad kirjad maalil moodustusid kuld- ja hõbehelmestest, siis nimetati tanu rahvasuus vahel ka kuldkirjaga tanuks (Linnus 1973: 30). Lõpuks kadus sellegi tanu saba, riie kroogiti mütsitaoliselt ümber pea kokku ja pähe seotud rätiku alt jäi paistma ainult punane maal. 
Igapäevaselt ei kantud Tarvastus kunagi pidulikku pika või üles keeratud sabaga mulgirätti, vaid ikka ilma sabata ja kuklas kroogitud väikest tanu, mille ainsaks kaunistuseks oli esiääre tiheda tikandiga maal. Vahel õmmeldi tikandiribale peale pärleid. Rahvasuus kutsuti sellist tanu ka maaktanuks. Komme nõudis, et naine ei tohtinud end kunagi teistele näidata katmata peaga. Isegi langenud (lapsega) tüdrukud pidid kandma naise peakatet (Viljandimaa 1939: 85).
H. Linnuse andmeil osteti mulgirätid enamasti laatadelt või lasti teha mõnel spetsialistil. Tanude hinnaks oli tolleaegses rahas 1,5–4 rubla, kuid neid valmistati ka ise. Kodus valmistamist lubavad oletada mõnede muuseumieksemplaride vilumatu teostus, ebasobiv motiivide valik või pistete ebaühtlus. Kehvema põllupinnasega aladel tehti palju tikkimis- ja teisi töid kodus, kuigi maata inimeste hulgas oli tikkijaid, tärgeldajaid, triikijaid jne. (Linnus 1973: 29).
Tarvastus armastasid nii neiud kui naised kanda pikki lahtiseid juukseid.
Talviseks peakatteks oli Tarvastu naisel punasepõhjaline müts, mille äärt kaunistas nugise- või kopranahk. Punast talvemütsi kandsid nii neiud kui naised.


Ülerõivad: pikk-kuub, rüü, kasukas

Pikk-kuub

Pikk-kuub (vammus, särk, pikksärk) õmmeldi Tarvastus mustast täisvillasest kodukootud toimsest riidest. Toimse riide eelis seisnes selles, et see sai paksem ja pidas kauem vastu. Riide värvimist nimetati kahjamiseks. Värviks kasutati peamiselt lepakooremusta või poevärve. Enne mustaks värvimise kommet olid kuued enamasti loomulikku pruuni värvi ehk nn. lambapruunid. Vanim vahend pruuni ja musta värvi saamiseks oli lepakoor. Kasutust leidsid nii hallika koorega hall- ehk valgelepp kui ka sang- ehk mustlepp. Koort kasutati nii toorelt kui kuivatatult. Eriti sügava musta saamiseks kasutati materjali korduva keetmise ja kuivatamise meetodit. Värvitud materjali hautati ahjus või pleegitati päikese käes. Musta värvi tugevust suurendati nii, et segati lepakoort näiteks paakspuukoore ja leesikavartega. (Taimedega värvimine 1972: 39).

Kuue valmistamiseks kulus 3,7–4 meetrit 90 sentimeetri laiust toimset vanutatud kangast, 5 sentimeetrit punast kalevit, 5 sentimeetrit tumerohelist või sinist sametit ning kaaruspaela valmistamiseks punast ja sinist pehmet kolmekordset villast lõnga (Rooma 1937: 115). Mulgimaal pidi pealmine vammus kaaluma 10 naela, vastasel korral polevat teenijad seda palgana vastu võtnud (Konsin 1979: 56). Kas põhjuseks oli telgede laius või kokkuhoidlik elulaad või mõlemad, aga kangas kooti juba sellise arvestusega, et selle laius jäi kuue seljalaiuseks. Oluliseks sai õmbleja nupukus: vajaminevad siilud, varrukad jm. tuli väga oskuslikult riide laiusesse paigutada. Juurdelõikusest üle jäänud ka kõige väiksemad tükid õmmeldi omavahel kokku ja sobitati kuue hõlmadele sisevoodriks – tugevduseks. (Kuusik 2000: 8). 

Riiet vanutati (uhuti, villati), et villane kangas vastupidavamaks muuta. Selleks sobisid mitmesugused kodused vahendid, mis võimaldasid riide põhjalikumat hõõrumist. Seebitatud kangast nühiti kummuli keeratud suurema puuanuma põhjal, vankriredelite vahel, nööridega mähitud laual, ukse või karuäkke peal ja linalõuguti vahel. Spetsiaalseks vanutusvahendiks oli vanutusrull. Vanutamisel kasutati seepi ja leelist, mõnikord lisati ka lihasoolvett. Vanutustööd võeti ette kevadtalvel saunas või saunakojas. Kuna töö oli raske, tehti seda tihti talgute korras. Kokku tulid peamiselt noored külanaised. Vanutatud kangas loputati, mähiti ümber kaika ja pandi pärast leibade väljavõtmist linase riide sisse keeratult 2–3 tunniks ahju õlgede peale kuivama. 19. sajandi viimastel aastakümnetel hakati riiet vanutama juba vesiveskite juures. (Konsin 1979: 40).

Tarvastu kuued olid sirge seljaosaga, küljesiilud ulatusid peaaegu kaenlani ja siilude kohta moodustusid kühmud, nn. puusad. Seepärast nimetatakse neid rahvasuus ka puusadega kuubedeks. Ülevalt otsast lõigati küljesiilud kumerad ja õmmeldi põhiosaga kokku nõnda, et need hoidsid püsti. Tarvastu pikk-kuued olid eriti järskude puusadega ja ka kaunistused olid neil eriti rikkalikud. Külgede allosas särasid rohelisest või punasest kalevist lõhandikulapid ehk raiused. Punane, sinine ja roheline kaarusnöör kattis musta kuue hõlmade ääri õlast kuni vööni, rohelist või sinist kraed, taskuavausi puusadel ja lõhandikke kummagi hõlma allääres ning varrukasuid. J. Hurda rahvaluulekogudes säilinud andmeil pandud naiste vammustele rohkem kaarust, rinna ette lisaks punasele ka rohelist ning tehtud lõngast ilunöpsid. Kui meeste vammustele pandud raiuste peale punane kalev, siis naiste omadele sageli kard. (Voolmaa 1990a: 30). Öeldi: mida rikkam mees, seda uhkem kuub (Pärdi 2000: 23). Igal kihelkonnal oli oma nöörilustiste seadmise viis. Nööride rohkus väljendas kandja jõukust. Kaunistati nii naiste kui meeste vammuseid, kuid naiste kuubede kaunistused olnud rikkalikumad. J. Jungi järgi levis rahvasuus jutt, et nöörkirjad määras mõisahärra. See võimaldanud omasid orje teiste omadest kergemini eraldada. (Jung 1900: nr. 26). Värvilised kaaruspaelad tekkisid pikk-kuubedele 18. sajandil, olles ilmselt vene algupära (Manninen 1927: 191). Sellised kaunistused ja lõiked, mida me praegu muuseumikogudes säilitatavatel pikk-kuubedel näha võime, kujunesid lõplikult 19. sajandil.

Pikk-kuued tehti üsna pikad, Tarvastus ulatunud need poole sääreni (Voolmaa 1990a: 30). Kuue all kandsid naised värvilist kaelarätti, mille otsad harilikult selliselt rinnale seati, et nende vahelt hõbedased rinnaehted paistma jäid (Trees 1957: 35). Pikk-kuue hõlmade kinnitamiseks kasutati vaskhaake. Haakide arv oli suuresti erinev. Leidub ühe haagipaariga kuubesid, aga ka selliseid, millel neid oli 12. Tihti grupeeriti haagid kahe- ja kolmekaupa, kuid ülemist haaki ei pandud kunagi kõrgemale hõlmasiilu tipust. Kui siilu polnud, siis ei pandud seda kõrgemale kohast, kus siil pidanuks olema.

Sügiseti ja kevaditi jahedamate ilmadega nagu ka talvel kanti kuue all vööst allapoole ulatuvat kampsi, mis tehti kuueriidest, vöö kohal ümber keha hoidvana ja alt laienevana (Voolmaa, Trees 1957: 47). Naised pikk-kuue peal vööd ei kandnud. Lapsed said kuue leeriajaks ja kaunistusi tehti nende kuuele vähem.

Rüü

Rüü oli Mulgi alal laialt levinud suvine kergem ülerõivas, mida kanti kuni 19. sajandi viimaste aastakümneteni. See oli kogu Mulgimaal samasuguse lihtsa ja vanapärase lõikega kui pikk-kuub. Ilmselt oli see üsna vana rõivaosa, sest juba Merkel kirjutas, et eestlased kandsid 18. sajandi lõpul suviti kergelt lehvivat linast rõivast (Manninen 1927: 203). Rüü oli eelkõige suvine töörõivas, kuid esines teateid ka selle kohta, et linane rüü olnud kirikuriideks.

Kasukas

Talvel kanti Tarvastus valget puusadega lambanahkset kasukat, mis oli kaunistatud punasest ja rohekasmustast pargitud nahast rihmadega ehk liignahkadega. Teade Jakob Hurda rahvaluulekogust ütleb, et naistekasukad olnud külgedel punaste-mustade nahkadega rihmutatud (Voolmaa 1990a: 31). Liignahad kaunistasid kasuka hõlmu, kraed, õlgu, varrukaid, külgi (vöökohast allääreni) ja alläärt. Varrukaotsi, hõlmade ja küljelõhandike servi ning ka alläärt kaunistasid peale nende tuhkrunahast ribad (Trees 1957: 57). Veel on Tarvastus kasukakaunistusena tuntud vorelid – värvitud lisanahast keerdelised kaunistused, mis asetsesid pihajoonel hõlmadel, aga ka seljal. Mõnikord võis neid olla kuni kaks paari. Oma lõikelt oli naistekasukas nn. pikk-kasukas: sageli suure lahtise rinnaesisega, kust jäeti välja paistma sõlg või rinnarätik. Eesti kasukaid kanti üldiselt ühtepidi – karv seespool. Kasuka kaitseks, aga ka sooja pärast aeti kasuka peale pikk-kuub. Kasuka ja pikk-kuue vahele tõmmati mõnikord veel rüü.

Sukad

Tarvastus olid nagu Paistuski isesuguseks naise ilu tunnuseks ülijämedad sääred. Seepärast kooti sukasäärele sisse lai tumesinisest, punasest, rohelisest ja valgest korrutatud lõngast tihe kiri. Sukk ise oli valgest villasest korrutatud lõngast. Suka kogupikkus oli 61, sääre ümbermõõt ülaääres 32 ja keskel 50 sentimeetrit ning sukasääre laiendil olev geomeetriline kiri kooti umbes 15 sentimeetri laiune. (Trees 1957: 58). Kõige rohkem esines viiesilmalisi kirju. Need koosnesid neljast, üheksast, kuueteistkümnest, kahekümne viiest jne. viiesilmalisest motiivist, samuti on kirjades kasutatud algmotiivi suurendatud variante. (Saks 1960: 26).
Sukasääre ülaserv kooti 1,5 sentimeetri laiuselt vikkelkoes ning ka sääre alumist osa ja labajalga kaunistasid viklid. Olenevalt lõnga jämedusest loodi Tarvastus suka alustamiseks 88–120 silma ja kooti viie vardaga. (Samas: 10).
Et naistel peeti jämedaid sääri ilusaks, siis tuli sukasäärtele jämedust kunstlikult juurde lisada. Selleks kooti need nii avarad, et ümber jalasääre saaks mähkida ribarätid. See komme oli üks paljudest eesti rahvakultuuri nähtustest, mis püsis kõige kauem Mulgimaal Helmes, Paistus ja Tarvastus. I. Mannineni andmeil topiti sukk-kott takku või paberit täis, et jalg jämedam ja ilusam välja näeks, ning seesuguseid sukki kantud Paistus ja Tarvastus, vähem Viljandis ja Helmes (Manninen 1928: 29). Suvel kantavate sukkade valmistamiseks kasutati ka linast niiti ja puuvillast lõnga.

Kindad

Mulgi kindaid kooti lambavillast tehtud lõngast. Tarvastus kasutati kinnaste kudumiseks jämedat või keskmise jämedusega lõnga ja kinnaste alustamiseks loodi 52–72 silmust. Tihti kooti kirjatud mustriga kindad meelega suuremad, et nende sees saaks kasutada lihtsamaid kindaid. (Mulgi kindad 1998: 1).
Kindakirjad olid põhiliselt geomeetrilise ornamendiga. Vanemad kindad kooti kahevärvilised, eriti armastati sinist ja valget värvi kirju. Harvem esines musta ja valget või lambapruuni ja valget värvi kindaid. Vanematel kinnastel olid laiad mitmevärvilised randmekirjad. Kirja põhjaks kooti tume potisinine, kirjalõng aga kaselehekollane või madarapunane ja roheline. Roheline värv oli potiroheline, mis saadi kaselehekollase lõnga potisinisega ülevärvimisel. Sama värviskaala oli iseloomulik vanematele suka-, vöö- ja tikandikirjadele, mida tuleb pidada Mulgi ala omapäraks. (Saks 1960: 12).
Põhilised kudumistehnikad olid kirjamine ja vikeldamine. Vikeldamise all on mõeldud ühevärvilise lõngaga tehtavaid kudumisvõtteid, näiteks parempidine ja pahempidine silmus, õhksilmus, erinevad kokkukudumised või kasvatamised jne. Kirikinnaste juures kasutati vikeldamist kinda pära ehk randme kudumisel, samuti sõrmkinnaste kudumisel.
Kindapärad olid algul kitsad ja parempidi-pahempidi viklis ehk soonikkoes. Alates 19. sajandist muutusid kindapärad laiaks ja uhkeks, eriti Mulgi idaosas. Päradele olid iseloomulikud sissekootud keerukorrad, keerutused ja vitsad. Pidulikeks juhtudeks kooti sakilisi ning ka risti- ja põikilapilisi randmeosi. 19. sajandi teisel poolel hakati Ida-Mulgi kindakirjades kasutama eredaid punaseid, lillasid, roosasid jt. värve. Ilmekuse annavadki neile kinnastele värvid, kiri jääb võrreldes Halliste ja Karksiga suhteliselt tagasihoidlikuks.
Punasekirjalise rõivakomplekti juurde kuulusid punased roositud, eri värvides geomeetrilise kirjaga kindad. Kirevavärviline kiri kattis peale käeselja kõiki sõrmi. Roosimine oli uuem kaunistusvõte, mis võeti Eestis kasutusele 19. sajandi esimesel poolel (Ränk 1995: 62). See oli kinnaste või sukkade kaunistamine nii, et parempidisilmades kudumisel veeti kirjalõngad madalpistetaoliselt eseme pinnale. Vahel nimetati roosimiseks ka hilisemat madalpistes tikkimist. Viljandi Muuseumi E-kogust võiks nimetada Vana-Suislepa vallas 1888. aastal kootud naiste sõrmkinnast (VM 2720/E200), mille kirevavärvilised kirjad tähelepanu köidavad. Kinnas on kootud oranžist villasest lõngast. Kinda seljale ja sõrmedele on lilla, musta, rohelise ja kol¬lase poelõngaga tikitud eesnõelapistes kiri ja kinda pära on kootud punase-, lilla-, musta- ja roheliselapiline. Kindad olid meie rahvatraditsioonis üheks tavalisemaks kingituseks ja selle tõttu valmistati neid erilise hoolega.

Jalatsid

Tarvastust nagu Hallistestki on teateid, et seal kantud pajukoorest viiske iga päev, lõhmusekoorest olnud pühapäevased (Voolmaa 1970a: 33). Jõukamad tegid peenikesed kirikupastlad mustast parknahast ja need olid varbapealse punase nööriga ehk teraskandiga ninaõmblusel. Kuni 19. sajandi lõpuni kanti pasteldega pidulikul puhul sokke ja sukki. Pastlanöörid olid valged linased. Pidulike pastelde paelu pesti ja pleegitati. 19. sajandi lõpul tulid tarvitusele ka poest ostetud või nahast lõigatud rihmad. (Astel 1993: 26). Pastlad püsisid Tarvastus pidulike jalatsitena 1860.–1870. aastateni.

Ehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. Muinasaegsed helmekeed koosnevad kristallidest (kividest), merevaigust ja kaurikarpidest, näited Hallistest kristallidest ERM 18781:5/1-9 ja merevaigust helmestest ERM 18781:2/1-15.  

18.-19. saj tehti keesid peamiselt eri värvi ja kujuga klaashelmestest. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida ERM 694 (näidisel on keskel kaunistuselement, millist tavaliselt ei olnud, aga muidu tüüpiline näide mitmerealisest helmekeest). Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised ERM 18491, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised).

Särgi kaelus kinnitati vitssõlega, näide Paistust ERM 5910 või nn mulgi sõlega (väike valatud kuhiksõlg), näide Karksist ERM 4201.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur madal kuhiksõlg või selle eelkäija 17.-18. sajandist – rõngassõlg, näide Paistust ERM A 195:4.

Kaela seati pidulikul puhul pikem helmekee või hõbekett, mis ulatus servaga rinnaehte peale. 19. sajandil kanti kee küljes ka kannaga raha ERM 7736.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased, materjaliks vask või hõbe. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust ERM A 208:2 ja harisõrmust ERM A 509:6959.


Kirjandus

Astel, E. 1993. Pastlad. – Maakodu, nr. 3, lk. 24–26.
Astel, E. 1998. Eesti Vööd. Tartu.
Jung, J. 1900. Eesti rahva riietest. – Linda, nr. 26.
Jürgen, T. 2000. Viljandimaa rahvarõivad 19. sajandil Halliste ja Karksi kihelkonnas. VM Ar. 1999. Viljandi.
Kadak, T. 1936. Eesti rahvakunst. Peajooni Vana-Eesti kunstkäsitööst. Tartu.
Kurrik, H. 1937. Villased meestevööd. Äratrükk ERM Ar. XI (1935). Tartu.
Kurrik, H. 1938. Eest rahvarõivad. Tartu.
Kuusik, V. 2000. Viljandimaa pikk-kuued. Diplomitöö. Viljandi. Käsikiri Viljandi Kultuurikolledži talukujunduse ja rahvusliku käsitöö kateedris.
Konsin, K. 1979. Kudumid. Tallinn.
Linnus, H. 1973. Tikand Eesti rahvakunstis. II. Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti. Tallinn.
Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – ERM Ar. III. Tartu.
Manninen, I. 1928. Rahvateaduslikkude kogude juht. – ERM-i väljaanne, nr. 29. Tartu.
Mulgi kindad. 1998. Pärnu.
Neggo, H. 1918. Eesti rahvakunst. Tartu.
Rooma, S. 1937. Tarvastu kihelkonna ülikonna õmble¬mine. – Taluperenaine, nr. 4, lk. 115–118.
Ränk, A. 1995. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn.
Saks, L. (koostaja). 1960. Vanavarasalvest. Mulgi kirikindad ja kirisukad. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Etnograafia Muuseum. Tallinn.
Sild, H. 1962. Kuidas kanti Mulgi puusapõlli? – EM Ar. XVIII. Tartu, lk. 234–237.
Trees, L. 1957. Lõuna-Eesti rahvarõivarühm. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 31–43.
Pärdi, H. 2000. Mulgi müüt ja Mulgi identiteet. – Ettekandeid I mulgi konverentsilt. Mulgi Kultuuri Instituudi Toimetised I. Viljandi, lk. 15–34.
Taimedega värvimine. 1972. – Käsitöö. Album 8. Tallinn.
Viljandimaa. 1939. I. Tartu, lk. 84–91.
Voolmaa, A., Trees, L. 1957. Lõuna-Sakala ehk Mulgi rahvarõivad. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 43–49.
Voolmaa, A. 1990a. Materjale rahvarõivaste kohta Jakob Hurda rahvaluulekogudes. – ERM Ar. XXXIII. Tartu, lk. 9–47.
Voolmaa, A. 1990b. Õlakatted – sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naise rõivastuses. – Lisandeid Eesti rahvarõivaste juurde. Tallinn.
Vunder, E. 1992. Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Tallinn.


Teksti koostas: Tiina Jürgen
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla