Tarvastu naine

Tarvastu naiseülikonda kuulusid 19. sajandil särk, villane või linane seelik, vöö, pearätt e tanu, eespõll, puusapõll, linane ja (või) villane õlakate, rüü, pihtkuub, pikk-kuub, kasukas, talvemüts, kindad, sukad, säärepaelad ning viisud, pastlad ja sajandi lõpu poole ka kingad, saapad.



Tarvastu naise rahvarõivakomplekt

Särk

Valgest linasest riidest pikkade varrukatega särk oli Tarvastu kihelkonna naistel väga sageli ainus igapäevane kehakate. Kirikusse ja külla minnes pandi särgile ikka seelik peale.

Vanemamoeline särk (ame). Tarvastu naiste pidulik särk õmmeldi kodukootud peenest linasest riidest pihaosa (piht) ja takuse või pooltakuse põikikangast jätkuga (jakk). Ühe särgi õmblemiseks kulunud tavaliselt 70 sentimeetri laiust riiet 2,5 meetrit.

Lõikelt oli Tarvastu naiste särk 19. sajandil samasugune kui teistes Ida-Mulgi kihelkondades – õlalappide (õlapõõn, õlarihm), kitsukese püstkrae (kaaltuk) ja varrukatega, millel oli pikad laiad värvlid (värrel, värveltupp). Kaenla alla õmmeldi särgile käsivarreaugu avardamiseks ja varrukale laiuse andmiseks nelinurkne lapp – kaenlalapp. Kurgu alt kinnitati särk sõltuspaela või väikese sõlega. Ka varrukavärvli kinnitamiseks kasutati sõltuspaela või linase niidi nööpi.

Tarvastu särgid olid ka valdavalt väga peenelt kurrutatud. Nõelkurrutust kasutati kaelaava, varrukate ülaosa ja varrukavärvlite juures. Särkidel, millel oli kitsas püstkrae, tehti kurrud terve kaelaaugu ümber, sest need jäid näha.

Särgi jätk tehti ühest riidetükist õmblusega ühel küljel. Tarvastu särkidel esineb jätku õmblus nii vasakul küljel (ERM A 553: 27; A 509: 4741), kui ka paremal küljel (ERM A 509: 5021). Küljel olev õmblus jäeti alt äärest 6-8 cm ulatuses lahti.

Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Lõuna-Eesti särkidel, olid laiad varrukad. On teateid kuni 36 cm laiuste varrukatega särgist. Mida laiemad varrukad, seda tihedamad olid kurrud värvlite ja õla juures. Värvlid ääristati aga nukupeade või tagidega.

Tarvastus esines kohati ka Võru- ja Lõuna-Tartumaale iseloomulikku särgi varrukapära kaunistamist punasest maagelõngast koetriipudega.

Tarvastu vanematüübilised pidulikud naistesärgid kaunistati valge geomeetrilise tikandiga krael, õlalappidel ja varrukavärvlitel. Enamikel säilinud Tarvastu särkidel on peatikandiks püvisilmtikand, kuid paaril särgil esineb see koos madalpistetikandiga. Rinnaesise lõhik palistati tagapistes või pilupistes. Siinsetel särkidel kasutati ka valge niidiga õmmeldud tikkpistet, mis oli olulise tarbepistena vajalik värvlite, õlalappide ja krae kinnitamiseks, aga ka neil tikitava pinna eristamiseks. Valge niidiga õmmeldi ka mitmesugused äärepisted ja tagid värvlite ning püstkraede äärde.

19. sajandi II poolel hakati vanemat tikanditüüpi kohandama vastavalt uutele materjalidele, lisaks punasele niidile hakati kasutama ka puuvillast kangast särgipihtade või särgi detailide valmistamiseks. Materjali muutus ei mõjutanud oluliselt särkide lõikeid ja puuvill linast riiet kui särgipiha materjali kasutusest välja ei tõrjunud. Ka valge tikand püsib särgikaunistusena visalt alles.

Uuemamoeline särk (ame). Kõrvuti valgetikandiga särkidega hakkasid Tarvastu naised oma särke kirjama ka punase maagelõngaga. Ei ole täpselt teada, millal siin punased särgitikandid levima hakkasid, kuid nende üsna varast esinemist Tarvastu kihelkonnas märgib juba üks 1820. aastast pärinev teade – siis esinenud valgetikanditega särkide kõrval ka punaseid. Esialgu kasutati veel punast maagelõnga, mis aga 19. sajandi viimasel veerandil asendus osaliselt punase märkniidiga. Domineeris punane geomeetriline ristpistetikand (VM 4059), kuid esines ka ainult punast püvisilmtikandit (ERM A553: 60). Säilinud on muuseumikogudes ka üks punase madalpistetikandiga särk (ERM 6095) ja üks tikitud krae (VM 316). Tikandi osana esines Tarvastu naiste särkidel veel ka kast- või eelpistet (ERM 7751; A 553: 60).

Lisaks tikandi- ja selle tooni muutustele esines uusi jooni ka särke kaunistavate elementide lõikes: püstkraed ja õlalapid tehti mõõtmetelt laiemad kui valge tikandiga särkidel. Krae laiuseks oli valdavalt 2 – 3 cm ja õlapõõnal 6 – 8 cm. Varrukavärvlid olid jäänud aga samaks: 3 – 6 cm. Uuendusena tuli lihtsa pilu või õmblusega rinnalõhiku kõrvale 2,5 – 3 cm kandiga lõhik.

Puuvillariide laialdasem levik 19. sajandi III veerandil mõjutas ka Tarvastu naistesärkide valmistamist. Kuna riie oli kallis, ei saanud kõik seda endale särgipiha riideks lubada. Sellisel puhul pandi puuvillasest riidest särgile ainult krae, õlalapid ja varrukavärvlid. Ida-Mulgimaalt kogutud muuseumisärke vaadeldes võib näha, et särkide õmblemiseks võidi kasutada lisaks kahele kangale ka kolme erijämedust kangast. Näiteks kasutati särgialase ja kaenlalappide jaoks takust linast, särgi pihaks peenemakoelist linast või puuvillast ning särkide kraede, õlalappide ja värvlite valmistamiseks eriti peent linast või puuvillast.

19. sajandi lõpupoole hakati ka Tarvastu särke kaunistama poest ostetud siksakpaelaga. Sageli ääristati siksakpaelaga särgi krae – hame kaaltuke äärde pandi ahtake servik, omatehtud sakiline pael (ERM KV 90: 313).


Särk (ame, hame) oli Tarvastus lõikelt samasugune kui mujal Lõuna-Eestis. See õmmeldi kodukootud valgest peenest linasest labasest riidest ja madala püstkraega. Särgi kaelus kinnitati väikese vitssõlega. Särgiks kulus 2,5 meetrit 70 sentimeetri laiust riiet. Teiste rõivaste all kantav särk koosnes kahest osast, pihast ja alusest ehk jatkust, mis tehti jämedakoelisemast materjalist. Peosärgid erinesid töösärkidest nii materjali kui kaunistuste poolest. Õlalapid, krae, kätised ja rinnaesise liist kaunistati punase peene rist- või kastpistes tikitud geomeetrilise ornamendiga. Mulgi särgitikand oligi enamasti rist- ja kastpistes, värvlid ääristati aga nukupeade või tagidega. Kasutati ka siksakpaela. Mulgi ala särkidel leidub punase maagelõngaga püvisilmtikandeid, mille tavalisemad kujundid olid kolmnurk ja siksakjoon. Arvatavasti olid Lõuna-Viljandimaa särgitikandid enne maagelõnga sissetoomist samuti olnud valged, sest 1820. aasta andmed Tarvastust märgivad, et siis oli valgetikanditega särkide kõrval ka punaseid (Linnus 1973: 23).

Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad. On teateid kuni 36 sentimeetri laiuste varrukatega särgist (Manninen 1927: 147). Mida laiemad varrukad, seda tihedamad olid kurrud värvlite ja õla juures. Naistesärgi rinnalõhik tehti abielunaistel pikem kui neidudel, sest naistel oli pika rinnalõike kaudu parem last toita.

Valgest linasest riidest, pikkade varrukatega särk oli naistel väga sageli ainus kehakate. Tarvastust on teateid, et suvel käidi enamasti paljal hamel, põll ees ja naiste amed olnud vähem kirjutet kui meeste omad (Voolmaa 1990a: 20–21). Särgi peale, seeliku alla küljelõhiku kohale, sätiti lahttasku, mis õmmeldi erisugustest riidelapikestest.

Seelikud

Vaipseelik (sõuke) Tarvastu kihelkonnast on kogutud andmeid sarnaselt teistele Mulgi kihelkondadele selle kohta, et 19. sajandi keskpaiku võis siin kohata veel kokkuõmblemata vaipseelikuid. Tarvastus mäletati, et sõukest kanti talvel, oli mustast vammuseriidest või sõuke oli must villasest riidest undruk, millel mitmekujuline vaseline all (ERM 7741). Uhkeid vaseliste (vaskspiraalid) ja tinulistega (tinaplaadid) kaunistatud vaipseelikuid kandsid Mulgi naised veel 18. sajandilgi, 19. sajandi I poolel aga esines vaselisi sõukse allääres vaid pruutidel ja noorikutel traditsioonilise pulmarõivastusega. Tõendiks vaseliste kasutamisest ka Tarvastu vaipseelikute allääres on ERMi kogus 1959. aastani hoitud vaselised (ERM 7739), mis säilinud legendi järgi olnud sõukse all. 1912. aastal nimetati nende vanuseks üle 100 aasta. Viljandi ümbrusest on kogutud ka 17 tinulist e tinakõla (ERM A 292: 305) mõõtmetega 1,6x1,3 cm.

Pikitriibuline seelik (kört). Tarvastu kihelkonnas kandsid naised 19. sajandil valdavalt pikitriibulist (jutilist) poolvillast seelikut. Mitmete Tarvastust pärinevate teadete alusel olid need sealses kihelkonnas kasutusel juba 19. sajandi algul.

Triibuseelikud valmistati ühelaidsest poolvillasest koeripstehnikas (lõim linane, kude villane) kootud riidest. Seeliku laiuse kohta valitses arvamus, et mida enam volte, mida laiem ja raskem on seelik, seda toredam. Varasemal ajal kanti Tarvastus pidulikul puhul või kirikus käies mitut seelikut korraga seljas, leidub teateid isegi 3 seeliku korraga kandmise kohta.

Tarvastu kihelkonna pikitriibuline seelik kooti valdavalt punase põhjaga. Siia lisandusid kimbu kaupa kollased, mustad, sinised, valged ja harvem rohelised triibud. Tarvastus mäletati: Värvid olid punane, must, valge, roheline. Varemalt oli veelgi rohkem värve esinenud – sinine, kollane (ERM KV 90: 110).

Seelikute triibustik ei muutunud oluliselt kogu 19. sajandi jooksul. 19. sajandi teisel poolel asendati mahedate toonidega taimevärvid järk-järgult aniliin- ja asovärvidega, mis tingis seelikutriibustike muutumise märksa intensiivsemaks. Triipmustreid käidi üksteiselt eeskujuks võtmas.

Seeliku alla äärde sissepoole õmmeldi kuni kämblalaiune linane riideriba, nn toot, millel oli eelkõige praktiline otstarve – see kaitses riiet alt määrdumise ja kulumise eest. Samas võis see täita muud ülesannet: olles küllalt paks, hoidis see seeliku alt ilusasti laiali.

Ruuduline seelik (kört). 19. sajandi lõpul hakati Tarvastus läbivillaseid ruudulisi seelikuid kandma. Kaharate punasepõhjaliste seelikute tarbeks kooti rohkem kangast ja need õmmeldi kokku pikiriidest.

Suveseelik (pallapool, pallapoolik). Suveseelikud ehk pallapoolikud olid algul valdavalt täislinased, hilisemal ajal hakati nende kõrval järjest rohkem kandma poollinaseid, st puuvillase lõime ja linase koega seelikuid. Poollinased olid vastupidavamad ja seepärast eriti hinnatud just tööseelikutena.

Pallapoolik kooti toimne või kirjaline (silmiline), kanga laius (78–85 cm) määras seeliku pikkuse. Seelik pidi ulatuma sääremarjast allapoole. Kokku kulus 2,5–3 meetrit riiet. Suveseelikud olid enamuses värvli juurest volditud, voldid kaldusid paremalt vasakule ja nende laius pealt oli 1 sentimeeter. Tihti olid voldid nii väikese sügavusega (1–2 cm) ja nii tihedasti üksteise kõrvale surutud, et jätsid lappkurdude mulje. Tavaliselt tehti linastele seelikutele ümberringi ühtpidi voldid ja eest siledaks ei jäetud, kuid ühel ERMi kogus asuval pallapoolikul on kõhule jäetud voltimata sile osa (ERM 7741). Seeliku värvli otsad kinnitati vanematel linase paelaga, hiljem haagi või nööbiga. Linasele suveseelikule seoti alati peale vöö.

Seeliku alumist äärt kaunistas 4–5 sentimeetri laiune tumesinine puuk, mis kooti kirivöötehnikas. Pooga süda tehti alati punane: varem kitsam, uuemal ajal laiem ja selgema kirjaga.  

Seelik (undruk, körtsik, kört). Tarvastu kihelkonnas kanti talvel triibulist villast seelikut ja suvel valget linast pallapoolt. 19. sajandi lõpul hakati siin nagu mujalgi Eestis läbivillaseid ruudulisi seelikuid kandma. Triibuseelikud valmistati ühelaidsest poolvillasest koeripstehnikas kootud riidest, mille lõim oli linane ja kude villane. Seelik tehti hästi pikk ja lai. Seeliku laiuse kohta valitses arvamus, et mida enam volte, mida laiem ja raskem on seelik, seda toredam (Kurrik 1938: 142).
Pikitriibuline seelik kooti valdavalt punase põhjaga ja triibustik ei muutunud oluliselt kogu 19. sajandi jooksul. 19. sajandi teisel poolel asendati mahedate toonidega taimevärvid järk-järgult aniliin- ja asovärvidega, mis tingis seelikutriibustike muutumise märksa intensiivsemaks (Konsin 1979: 50). Vanematel seelikutel olid triibud laiemad, uuematel kitsamad. Triipmustreid käidi üksteiselt eeskujuks võtmas. Seeliku sissepoole alla äärde õmmeldi kuni kämblalaiune linane riideriba, nn. toot, millel oli eelkõige praktiline otstarve: see kaitses riiet alt määrdumise ja kulumise eest. Samas võis see täita muud ülesannet: olles küllalt paks, hoidis see seeliku alt ilusasti laiali.
Mitmete Tarvastust pärinevate teadete alusel on uurijad jõudnud arvamusele, et rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud olid sealses kihelkonnas kasutusel juba 19. sajandi algul (Voolmaa, Trees 1957: 44). Samas on Mulgi kihelkondadest kogunenud sellised andmeid, et 19. sajandi keskpaiku olnud siin kasutusel veel kokku õmblemata vaipseelikuid (Voolmaa 1990a: 21). Üks teade Tarvastust märkis, et sõukest kanti talvel, oli mustast vammuseriidest, ja teine, et vanasti käisid naised ainult särgiväel. Kiriku minnes kanti suvel pallapoolikut, talvel sõukest. Sõuke oli must villasest riidest undruk, millel mitmekujuline vaseline all. (Manninen 1927: 245).
Suveseelikud ehk pallapooled olid algul valdavalt täislinased, hilisemal ajal hakati nende kõrval järjest rohkem kandma poollinaseid, s.t. puuvillase lõime ja linase koega seelikuid. Poollinased olid vastupidavamad ja seepärast eriti hinnatud tööseelikutena. Suveseelik kooti toimne või kirjaline, kanga laius (78–85 cm) määras seeliku pikkuse. Pallapool pidi ulatuma sääremarjast allapoole. Kokku kulus 2,5–3 meetrit riiet. Suveseelikud olid värvli juurest vol-ditud, voldid kaldusid paremalt vasakule ja nende laius pealt oli 1 sentimeeter. Tihti olid voldid nii väikese sügavusega (1–2 cm) ja nii tihedasti üksteise kõrvale surutud, et jätsid lappkurdude mulje. Seeliku alumist äärt kaunistas 4–5 sentimeetri laiune tumesinine pook, mis kooti samas tehnikas nagu naiste vöödki, kuid mille äärekiri polnud sümmeetriline. Pooga süda tehti alati punane: varem kitsam, uuemal ajal laiem ja selgema kirjaga.
Pühapäeva- ja piduseelikud olid linavalged ning tihti päikese käes veel eriti valgeks pleegitatud. Tööseelikud tehti tumedamad. Nende värvimiseks kasutati kas soomaaki, puukoort või mõnda muud värvainet. Suveseelikuid kooti harilikult samast kangas kui meeste suviseid linaseid tööriideid.
Eesti muuseumikogudes leidub säilinud linaseid seelikuid või andmeid suveseelikute kohta kõige rohkem Tarvastust ja Paistust. Ilmselt on tegemist asjaoluga, et suveseelikud kanti tööseelikutena lõpuni ära.

Vööd

Igapäevaselt mähkisid naised sageli vöö otse särgile, pidulikul puhul aga neiud seelikuvärvli ja abielunaised põllevärvli peale.

Kirivöö (ööke) Tarvastu naised köitsid vööle valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste kirjadega kirivöö. Tavaliselt asetati vöö sidumisel selle ots vasakule küljele seeliku värvli peale ja mähiti siis 2–4 korda alt ülespoole ümber keha, jättes iga ülemise vöökorra alt eelmise korra alumise ääre 1–2 sentimeetri võrra paistma. Ots pisteti vöökordade alla.

Vanemate vööde värvides domineerisid sinine ja madarapunane, hilisemais oli ülekaalus ere aniliinpunane, kohati ka tumepunane. Tarvastus mäletati: Vöö värvideks olnud punane, must, valge ja roheline, varemalt esinenud veel rohkem värve – lisaks sinine ja kollane. Kõik kodused värvid (ERM KV 90: 110).

Eesti muuseumikogudes säilitatavate Tarvastu vööde laius jääb vahemikku 3,1–8 cm ja pikkus 153–305 cm. Vanemad vööd tehti laiemad kui 19. sajandi lõpul valmistatud vööd.

Vöökirjadest oli Tarvastus eriti armastatud nn ruuduline kiri (ERM 18466; ERM 18454; ERM 18466) või ristikiri (ERM 18475; ERM 18453).

Taskud

Särgi peale, seeliku alla lõhiku kohale, sätiti lahttasku (vöötask, task, naeste task), mis enamasti õmmeldi erisugustest riidelapikestest või harvem ka ühest riidest. Tasku seoti palmitsetud või põimitud paelaga vööle ja selles hoiti rahakotti, nõelatoosi, peaharja, ninarätti jm väiksemaid esemeid. Tarvastus olnud vööle seatavad taskud vallalistel väiksemad kui abielunaistel.

Põlled

Eespõll. Eespõlle sai pruut pulma ajal ja edaspidi ei tohtinud ka Tarvastus mehenaine ilma põlleta külla ja kiriku minna, isegi mitte üle põllupeenra astuda (ERM EA 45: 921).

18. sajandil olid Tarvastus, nagu Paistuski, moeasjaks roheline vabrikumaterjalist eespõll, mille alaosa võidi kaunistada ka kard- ja punasest paelast pealeõmmeldud ornamendiga. 19. sajandi I poolel kuulus roheline põll enamasti veel vaid Mulgi pruudi ja nooriku rõivastusse. Pruudikomplektis paistsid need sel juhul välja põlleräti lahtise pilu vahelt.

Triibulise seelikuga kandsid abielunaised kodulinasest või ostetud kangast eespõlle, mis õmmeldi täisnurksest piklikust või peaaegu ruudukujulisest riidetükist. Viljandi Muuseumis säilinud Ida-Mulgi naiste põlled on pikkusega 70–113 cm ja laiusega 60–84 cm. Vanemate põllede ülaäär keerati sissepoole ja palistati nii, et põllepael võis kurrupaela moodi sees käia. Levinud oli ka põlle ülaääre kurrutamine või voltimine värvli alla. Nii sai põll ülevalt kitsam kui alt. Põllepaelad enamasti punuti või palmitseti mitmekordsest linasest niidist, kuid esineb ka tihvaga kootud paelu (ERM A 553: 31).

Vanemad eespõlled võisid ulatuda seeliku allääreni, kuid enamasti jäeti põlle serva alt vaksa jagu seelikut paistma.

Tarvastu naise piduliku põlle kaunistusvõteteks olid enamasti pilu, tikand, narmad või pits. Siin armastati põlle alläärt kaunistada ka sarnaselt Viljandi kihelkonna lõunaosale laiema võrkpitsi ja narmastega. Mõned teated räägivad ka pikitriipudega põlleriide kasutamisest Tarvastus: Vanemad põlled on enamasti joonikese olleva (ERM EA 45: 921). On teada, et 19. sajandi keskpaigast alates hakati kuduma valgepõhjalist linast punaste ja siniste peenikeste triipudega põlleriiet.

Varasemate, 17. ja 18. sajandi villase taimeainelise tikandiga linaste eespõllede kohta puuduvad Tarvastust andmed. Ka erinevates muuseumikogudes ei ole ühtki põlle seni teadaolevalt säilinud. Küll on aga talletatud geomeetrilise tikandiga põlli, mille kaunistusvõtted on sarnased Paistus ja Viljandi kihelkonna lõunaosas kantud Ida-Mulgi põlledega. Kõige kaunimatel peopõlledel võis rikkalik kaunistus täita 1/3 põlle pikkusest.

Vanemate, 19. sajandi esimese poole geomeetrilise tikandiga põllede puhul on kasutatud villaseid värvilisi lõngu diagonaalkompositsiooni loomiseks. Tikandi värvid annavad aimu geomeetrilisele tikandile eelnevast arhailisest vabakäe tikandist, mille põhivärvideks olid taimtoonides potisinine (indigo), madarapunane, potiroheline (indigo+kollane) ning lisaks pruunid ja kollakad toonid (ERM 711).

Umbes 19. sajandi keskpaigast alates, hakati linaste geomeetrilise tikandiga eespõllede puhul kasutama punast maagelõnga. Nendele põlledele oli iseloomulik pigem horisontaalne äärekiri (ERM 723), kuid esines ka diagonaalkompositsiooni.

Põlle lõige ja tikkimispisted jäid mõlema põlletüübi puhul sarnaseks. Nii värvilise villase lõngaga kui ka punase maagelõngaga tikitud põlledel kasutati rist-, eel-, tikk-, kast- ja varspisteid. Nende pistetega tikiti sirg- ja siksakjooned ning rombid ja ruudukesed. Tarvastu eespõlledel asus kiri mõnikord ka narmasridade vahel (ERM 723). Põlle allserv ja küljed ääristati tikandi kõrguselt pitsi või narmastega, mis oli vanematüübiliste põllede tunnuseks.

Tarvastu eespõlledel esines peale tikandi ka niisama suuri kahesuunalisi pilukaunistusi, mida tuntakse rahvuslike ažuuride nime all. Ažuurse pilukaunistusega põlli kanti 19. sajandil ka Tarvastu lähinaabruses – Viljandi kihelkonna lõunaosas: Päri, Viiratsi ja Viljandi vallas. Viljandi muuseumis asuva ažuurkaunistusega eespõlle (VM 10761) kaunistamisel on kasutatud lisaks ka litreid.

Pidulike põllede valmistamiseks hakati juba üsna varakult tarvitama mitmesuguseid ostukangaid (poevillane, valge puuvillane riie jm.). Jõukamad said endale lubada uhkemat põlleriiet.

Põllerätt. Üksikute 19. sajandi lõpul rahvasuust ülesmärgitud mälestuste järgi kanti pulmarõivastuse korral koos eespõllede ja puusapõlledega sõuksel veel ka põllerätte. Põllerätte kantud rohelisel paksust toimsest poeriidest põllel, mis räti lõhkise pilu vahelt välja paistnud. Tarvastu kihelkonnast neid Eesti muuseumikogudes säilinud ei ole. Sellekohaseid teateid on aga kogutud naabritelt Paistu kihelkonnast. Peterburis Riiklikus Vene Muuseumis on säilinud ka üks Paistu põllerätt (B-2581).

Puusapõll. Tarvastus kanti varem, nagu mujalgi, Mulgi alal ka puusapõlli ehk küllerätte. Neid kanti põhiliselt vaipseelikutega – villase sõukse või linase pallapoolikuga. Rikkalikult kirjatud puusapõlled kuulusid alati piduülikonna juurde ja just mulkide pulmaülikonnas püsisid kasutusel kõige kauem – 19. sajandi keskpaigani. Puusapõlli kandsid täiskasvanud tüdrukud, pruudid ja noored abielunaised e noorikud.

Tarvastus võrreldi küllerätte alt laiema, ülespoole aheneva põllekesega, mida tunti ka Hallistes. Samuti seoti seal ahenevad küljerätid mõlemale küljele.

Peakatted ja juuksemood

Tarvastus armastasid nii neiud kui naised kanda pikki lahtiseid juukseid: Naestel ja neiudel ei lõigatud juukseid (ERM TAp 290: 11). Kui abielunaisele oli peakate sunduslik, siis neidudele meeldis argioludes käia paljapäi.

Pearätt (päärätt, Tarvastu tanu, punane tanu, tanu, sabaga tanu, poolrätt, täisrätt, rätt). Tarvastu abielunaise pidulikuks peakatteks oli punasega tikitud valge piklik rätt – päärätt ehk tanu. Seda eripärast rätik-tanu võib õigusega pidada 19. sajandi Viljandimaa omapäraks.

19. sajandil kanti päärätti peale Tarvastu veel Paistu, Helme ja osalt Viljandi kihelkonnas pühapäeva- või pidutanuna: kirikus käies kandsid naised ja noorikud tanu, mille punane maal otsa kohal pealmise räti alt wälja paistis. /..../ Päärätti kanti ka laulatuse ja laual käimise ajal (ERM TAp 290: 10-12).

Ida-Mulgi päärätt on oma arengus läbi teinud mitu etappi. Esmalt valmistati rätt valgest keskmise jämedusega linasest labasest riidest kas peaaegu nelinurksena või pikema (92×83 cm) linase rätina, mille mõlemad otsad olid kaunistatud punase tiheda villase tikandiriba ehk maaliga. Vanematel rättidel olid peale maali tikitud ainult nurgad. Hõlmakirjad tekkisid hiljem kui maal. Päärätt seoti pähe nii, et selle ühe otsa maal jäi poole lauba kõrgusele. Tanu sama otsa nurgad seoti kuklasse sõlme üle seljale rippuva rätiku saba.

Hiljem, 19. sajandi keskpaiku, hakati pika sabaga päärätte valmistama puuvillasest poeriidest ja räti rippuv saba pikenes veelgi (83x109 cm). Nüüd kaeti ka räti pikiservad tikandiga. Nende rättide iseärasuseks oli see, et tanukiri pikiäärtes ja nurkades õmmeldi riidele paremale, maalid aga vasakule küljele. Hõlmakirjadeks olid mitmesugused ristilised ja pöörilised. Otsamaalidele õmmeldi kaunistuseks säravad klaashelmed. Maali laius oli jõukuse ja uhkuse tunnuseks: mida rikkam keegi oli, seda laiemat maali ta kandis otsmikul. Kui üks rätikuots määrdus, jäeti see alumiseks ja pöörati alumine ülemiseks.

Kolmanda arenguastmena tekkisid 19. sajandi teisel poolel ühe otsaga tanud e poolrätid. See tähendas seda, et tanu seljal rippuv osa lühenes, kuna rätiku sabaots pöörati kahekordselt üles kuklasse. Räti saba ulatus veidi allapoole õlgu. Ülespööratud otsa tikand ei jäänud nähtavaks, mistõttu teist maali ega osa hõlmakirjast ei tikitud. Nüüd nimetati seda peakatet ühe otsaga tanuks või poolrätiks. Tanule anti ka püsiv kuju voltidesse seadmisega sel moel, et hõl­makirjad jäid kõrvuti ja õmmeldi kergelt pistetega kinni. Pärast tanu pesemist tuli iga kord uuesti õmmelda. Et säravad kirjad maalil moodustusid kuld- ja hõbehelmestest, siis nimetati tanu rahvasuus vahel ka kuldkirjaga tanuks.

Tanude kaunistamiseks on peale helmeste kasutatud ka litreid (VM 6071; VM 6793; VM 6033), mille esinemine Mulgi tikandeis ei olnud tavapärane. Kuid arvestades punase maagelõnga ja litritega kaunistatud ažuursete põllede kandmist Tarvastu naiste poolt, täiustasid need tanud kantavat rõivakomplekti kenasti.

Lõpuks kadus ka ühe otsaga tanu saba, riie kroogiti mütsitaoliselt ümber pea kokku ja pähe seotud rätiku alt jäi paistma ainult punane maal.

Tarvastus püsis punase tanu kandmine kauem kui teistes Mulgi kihelkondades, mõnede teadete järgi kanti neid mõnel pool veel 1930. aastatelgi.

Siid- ja tüllrätik. Puuvillane rätik. Soojema ilmaga välja minnes pandi punasele tanule peale lõua alla sõlmitav valge rätik ja siidrätik. Mõnikord seoti üle rätik-tanu läbipaistev tüllrätik – kirmirätt e kirm, millele oli värvilise villase lõngaga muster tikitud. Külmaga pandi pähe villane rätik, lõua all sõlmes. Naiste pearätikuid hakati traditsiooniliste peakatete peal kandma alates 18. sajandi lõpust.

Punasele tanule köideti rätik peale. Sitsrätik püsis ilusasti. Siidrätile pandi aga tärgeldatud valge rätt toestuseks alla. Vanaema pani veel valge räti esiääre vahele (s.o kolmnurkseks kokkumurru kohale) õlekõrre, et rätik ilusasti vormis seisaks. Valge räti ja siidräti otsad köideti koos lõua alla sõlme. Talvel külmaga võeti veel suurrätik üle. Suveti ema kandis ka kirmirätti s.o tärgeldatud tüllrätti, see oli ka hea kohev (ERM EA 231: 138).

Väike tanu (maatanu). Igapäevaselt kanti kodus ilma sabata ja kuklas kroogitud väikest tanu, mille ainsaks kaunistuseks oli esiääre tiheda tikandiga maal. Vahel õmmeldi tikandiri­bale peale pärleid. Rahvasuus kutsuti sellist tanu ka maaktanuks. Üks teade Tarvastust aga ütleb, et vaestel inimestel oli ilma sabata tanumüts (ERM KV 90: 312). Sellise tanu peale seoti kirikusse minnes rätik või rätikud ja välja jäi paistma vaid punase tikandiga esiäär.

Muuseumikogudes on säilinud ka mõned Tarvastust kogutud linased maatanud. Need on väikesed kuklasse kokkukroogitavad tanud, mis on kaunistatud punase või punase-sinise tikandi ning eesääres niplispitsiga (ERM 18114; ERM A 469:131; SU 4106: 785; SU 4106: 786). Maatanude levik Lõuna-Eestis sai alguse alates 17. sajandist. Tarvastu väikesed linased tanud sarnanesid Viljandi tanudele oma kuju, tikandi ja esiääre pitsi poolest. Väike tanu oli algselt koduskandmiseks, hiljem hakati seda ka pidulikul puhul kasutama.

Tarvastu kihelkonnast on andmeid ka väikeste puuvillaste, esiääres tüllpitsiga, ja ka üleni tüllriidest maatanude kandmise kohta. See mood piirdus eelkõige Tarvastu lõunaosa ehk Helmega piirneva alaga.

Neiu pealõng (päleng), pealint (pälint), pärg. Tarvastu ja Paistu neidude peapael e päleng, mida pidulikel juhtudel kanti, oli pigem ehe kui kate. See koosnes kitsast, kuni 1 cm laiusest kirivöötehnikas kootud ja võrukujuliselt kokku õmmeldud punase-sinise-valge kirjalisest paelast ning varrega tutist, mis olnud suur nagu pesukolgits. Paks 30-40 cm pikkune tutt valmistati tumesinisest, punasest ja rohelisest villasest lõngast. Paela ja tutti ühendasid peened pined (pidepaelad), mis igaüks eraldi oli õhukese vaskspiraaliga ümbritsetud.

Tarvastust on kirjasaatjad kogunud teateid ka mõnevõrra teistsuguse pealõnga kohta. Nimelt märgiti, et Tarvastu pealõng olnud ümber pea käiv palmik, küünrapikkune tutt kuklas rippumas või pealõng on siidi ja villastest lõngadest punutud (rohelist, punast, kollast, roosat jne), käis üle juuste ja taga rippusid lahtiselt pikad lõngaotsad (ERM KV 90: 316).

Mäletati ka siidlintide kandmist: Päälõng seoti ümber pea, oli enamaste punasest lõngast, kuid uhkemad kandsid siidi lintisid, mida juudid ja harjakad müüsid (ERM TAp 290: 10).

Mulgi kihelkondadest on ainult Tarvastust teateid erkpunaste litterkaunistustega pärgade kohta. Neid kanti alates 19. sajandi III veerandist ehk enne kui rahvarõivad kasutuselt ära jäid. ERMi kogus säilitatakse ka üht uhket Tarvastu kihelkonnas valmistatud punast pärga (ERM 3666), mis kujutab endast punase puuvillase riidega kaetud papist võru. Kaunistatud on pärg pealeõmmeldud litritega. Kuigi mainitud pärjal lindid puuduvad, õmmeldi tavaliselt pärgadele kuklast seljale rippuvad siidlindid.

Neiud kandsid 19. sajandi lõpul ka valgest siidist pearätte, millel olid lühikesed ja peened udunarmad, st narmad, mis tekkisid riide harutamisel. Neiud ei tohtinud rätiga minna lauakirikusse, vaid pidid seda tegema katmata peaga (ERM KV 90: 312). Ka lapsega tüdrukud olevat kandnud rätikuid peas ja varem isegi tanu rätiku all nagu abielunaine (ERM KV 90: 280).

Talvemüts. Talviseks peakatteks oli Tarvastu naisel punasepõhjaline müts, mille äärt kaunistas nugise- või kopranahk. Punast talvemütsi kandsid nii neiud kui naised. Tarvastust pärineb ka selline teade, et neiud kandnud koguni meeste karusnahkseid peakatteid.

Õlakatted

Villane ühevärviline õlakate (sõba, sõuke, kõrik). Tarvastus nagu teisteski Mulgi kihelkondades tunti varem ühevärvilisi villaseid õlakatteid, mille nimetus sõba või kõrik on üleviske tähenduses tuntud kogu Lõuna-Eestis. Sõba tarvitati kirikus käimisel abielunaise ja nooriku õlarätikuna ja pruudi rõivakomplekti juures pea- ja näokattena. Kauem, kohati 19. sajandi keskpaigani, püsis see vanapärane õlakate pruudiehtena.

Villane õlakate valmistati ühevärvilisest toimsest riidest ja värvilt kas valge (kõrik) või must (sõba). Need olid ühelaidsed, laiusega 65–80 cm ja pikkusega 190–265 cm. Siit nähtub, et villase õlakatte pikkus oli kolm korda suurem kui laius.

Kahjuks ei ole Tarvastu kihelkonnast muuseumikogudes säilinud ühtki valget ega musta sõba, kuid naaberkihelkonnast Helmest kogutud mustad sõbad ja Paistust saadud valged arhailise taimeainelise tikandiga kõrikud annavad alust arvata, et ka Tarvastus on varasemal ajal kantud nii valgeid kui ka lambamusti villaseid õlakatteid.

Ruuduline villane õlakate (viielõngaline tekk, naiste käetekk, käepealne tekk). Tarvastus nagu Hallistes, Karksis ja Paistus kandsid naised kuni 19. sajandi viimase veerandini, mil Mulgi alalgi pääsesid võidule suurrätid, nn viielõngalisi tekke. Ka siin pidi igal naisterahval kindlasti just seesugune tekk olema.

Viielõngaline tekk oli täisvillane ruuduline õlakate, millel nii kude kui lõim olid peenest ühekordsest värvitud villasest lõngast. Värvilised ruudud moodustusid punastest, rohelistest, mustadest, kollastest ja valgetest lõngadest.

Linane õlakate (linik, palakas). Tarvastus, nagu mujal Mulgimaal, kanti varasematel aegadel suvise abielunaise pea- ja õlakattena linikut (linnik, linuk, linikurätt). Selle kandmise õigus oli ainult abielunaistel ja pruutidel. Tarvastus olla ainult jõukamad naisterahvad kandnud kirikus ja külas käies linikut (ERM KV 91: 235). Pruudi nägu aga oli linikuga kaetud laulatusele sõites, laulatusel, pulmasõidul ja hiljem kaasitamise ajal.

Liniku otsi kaunistati tikandi, pilu, punaste sissekootud põikijoonte, pitsi või narmastega.

Tarvastu linikud olid tüübilt sarnased Helme, Rõngu ja Tartu-Maarja omadega. Need valmistati valgest peenest linasest riidest, enamasti laiusega 42–55 cm ja pikkusega 257–265 cm. Otsakaunistusteks oli neil helepunasest ja valgest niidist pits või lai pitsisarnane pilutus sisseõmmeldud punaste kirjadega ning 5–10 cm pikkused narmad.

Lisaks eelpoolnimetatutele kanti ka Tarvastus, nagu Paistus, Hallistes ja Karksiski, omanäolisi linaseid õlalinikuid, mille otstesse olid sisse kootud jämedatest mustjassinistest ja peentest madarapunastest villastest lõngadest reljeefsed triibud. Need linikud kooti telgedel 59–62 cm laiad ja 250–155 cm pikad ja otsi ääristasid kuni 20 cm pikkused valged või rühmiti valged ja värvilised linased, mõnikord lisaks ka villased narmad. Ka neid õlakatteid mäletati viimati kui pruudilinikuid, millega kaeti pulmas pruudi pea ja nägu.

Suurrätik. 19. sajandi II poolel tulid ka Tarvastus kasutusele villased suurrätikud. See oli vabri­kukaup, mis levis laialt juba 1840.–1850. aastaist. Tasapisi hakkasid neid kuduma mõisa- ja külakangrud ning vähemal määral talunaised oma kitsastel kangastelgedel. Talunaised kudusid kahelaidseid suurrätikuid: kaks sümmeetrilist poolt ühendati õmblusega.

Kaelarätid

Pikk-kuue all kandsid Tarvastu naised pidulikul puhul värvilist kaelarätti (rinnatätt), mille otsad harilikult selliselt rinnale seati, et nende vahelt hõbedased rinnaehted paistma jäid. Mitmevärviliste kirjadega kaelarätikuid kanti kaelas, nii et rätiku otsad langesid üle õlgade rinnale varjamata ehteid. Rätikut kanti ainult ilustisena riietuse juurde. Kandsid neiud ja nooremad naised (ERM KV 90: 107-108).  

Pihtkuued

Sügiseti ja kevaditi jahedamate ilmadega ja talvel kanti Tarvastus pikk-kuue all vööst allapoole ulatuvat kampsi, mis õmmeldi kuueriidest, vöö kohal ümber keha hoidvana ja alt laiene­vana. Tarvastus mäletati: Tehti esiteks linasest riidest, mille pääl sinised jutid olid. Veel mustast särgi riidest. Kadusid hilja (ERM TAp 9: 23).

Tarvastust on üksikuid teateid potisiniste kampsunite kandmise kohta kogutud, kuid üldiseks nende kandmine Tarvastus siiski ei kujunenud. Soome Rahvusmuuseumis on säilitamisel üks Tarvastust kogutud potisinine rühmseesidega kampsun (SU 4106: 828), mille vanuseks oli kogumishetkel, 1902. aastal nimetatud 100 aastat. Arvestades potisiniste villaste kampsunite üldist levikut Põhja-Viljandimaal, julgeb autor siiski märgitud kampsi vanuses kahelda.

Rüüd

Rüü (rüüd) õmmeldi valgest linasest või takusest riidest ning oli Tarvastus samasuguse vanapärase lõikega nagu pikk-kuubki. Rüüd oli Mulgi alal laialt levinud suvine kergem ülerõi­vas, mida kanti kuni 19. sajandi viimaste aastakümneteni. See oli eelkõige suvine töörõivas, kuid erinevate teadete järgi oli linane rüüd varasemal ajal olnud ka kirikuriideks.

Sageli kanti rüüdi kasuka peal ja sellele tõmmati omakorda peale pikk-kuub. Sellist mitmekordset riietusekoormat ei kantud mitte üksnes talvel, vaid ka suvel.  

Pikk-kuued

Laia selja ning puusadega pikk-kuub (vammus, särk, must särk, pikksärk). Tarvastu naiste ülerõivaks oli must villane pikk-kuub, mis õmmeldi kodukootud täisvillasest toimsest riidest. Kanga mustaks värvimist nimetati kahjamiseks. Enne mustaks värvimise kommet olid kuued enamasti loomulikku pruuni värvi ehk nn lambapruunid.

Kuue valmistamiseks kulus 3,7–4 meetrit 90 sentimeetri laiust toimset vanutatud kangast, 5 sentimeetrit punast kalevit, 5 sentimeetrit tumerohelist või sinist sametit ning kaaruspaela valmistamiseks punast ja sinist või rohelist pehmet kolmekordset villast lõnga. Vanemad pikk-kuued tehti ilma õlaõmbluseta, uuematel on õlal õmblus.

Tarvastu kuued olid sirge seljaosaga, küljesiilud ulatusid peaaegu kaenlani ja siilude kohta moodustusid kühmud, nn puusad. Seepärast nimetatakse neid rahvasuus ka puusadega kuubedeks. Ülevalt otsast lõigati küljesiilud kumerad ja õmmeldi põhiosaga kokku nõnda, et need hoidsid püsti. Tarvastu pikk-kuued olid eriti järskude puusadega ja ka kaunistused olid neil eriti rikkalikud. Külgede allosas särasid rohelisest või punasest kalevist lõhandikulapid ehk raiused.

Tarvastu pikk-kuued tehti üsna pikad ja need ulatusid poole sääreni. Hõlmade kinnitamiseks kasutati vaskhaake. Tihti grupeeriti haagid kahe- ja kolmekaupa, kuid ülemist haaki ei pandud kunagi kõrgemale hõlmasiilu tipust. Kui siilu polnud, siis ei pandud seda kõrgemale kohast, kus siil pidanuks olema.

Tarvastu naiste kuubedel kattis punane, sinine ja roheline kaarusnöör musta kuue hõlmade ääri õlast kuni vööni, enamasti rohelist või sinist värvi kraed, taskuavausi puusadel ja lõhandikke kummagi hõlma allääres ning varrukasuid.

Omapärase kaunistusvõttena piirasid nööride ridu 19. sajandi teise poole kuubedel peenikese kollase, punase, oranži või rohelise niidiga tehtud tikete read. Muuseumieksemplaridel on sageli roheline niit ajaga pleekinud valgeks.

Ühe teate järgi kaunistati Tarvastu naiste kuubi punase hõlmavoodriga. Rosalie Kallas (sünd. 1886) Suislepa valla Kivilõppe küla Päidu talust meenutas: Särk oli päris pidulik rõivas, igal pool käia. Endal ka oli must punaste nööridega särk, punane kaleviriba hõlmavoodriks (hõlmad olid pahupoolel ääristatud punase kaleviga) (ERM EA 231: 143).

Tarvastus on vanemaid kuubi kaunistatud veel karrast lõhandikulappidega.

Naised pikk-kuue peal vööd ei kandnud. Lapsed said kuue leeriajaks ja kaunistusi tehti nende kuuele vähem.

Kasukad

Talvel kandsid naised Tarvastus valget pikka puusadega lambanahkset, harvem vasikanahkset kasukat (kask, kasuk, valgekask, pikkkask), mis ulatus poolde säärde ja oli kaunistatud punasest ja rohekasmustast pargitud nahast rindrihmade ehk liignahkadega. Rindrihmu on mitut värvi kasutatud: punast, musta, kollast (ERM EA 45: 925).

Paistu ja Tarvastu naistekasukatele oli omane võrdlemisi lai (kuni 5 cm) punastest ja mustadest naharibadest põimitud küljeõmbluse kaunistus – naistekasukad olid külgedel punaste-mustade nahkadega rihmutatud. Tarvastu kasuka rihmade ääred olid sirged, Paistus sakilised. Liignahad kaunistasid veel naistekasuka hõlmu, kraed, õlgu, varrukaotsi ja alläärt.

Peale liignahkade kaunistasid varrukaotsi, hõlmade ja küljelõhikute servi ning alläärt veel ka tuhkrunahast ribad.

Veel on Tarvastus kasukakaunistusena tuntud võrelid – värvitud lisanahast keerdelised kaunistused, mis asetsesid pihajoonel hõlmadel, aga ka seljal. Mõnikord võis neid olla kuni kaks paari.

Kindad

Tarvastus kandsid naised 19. sajandil nii sõrm- kui labakindaid. Viimaseid nimetati ka siinses Mulgi kihelkonnas peokinnasteks, sõrmkindaid sõrmilisteks kinnasteks.

Vanimatest Tarvastus kasutatud kindatüüpidest annavad meile teavet ERMi esemekogus asuvad kaks paari nõelkindaid (ERM 558; 732). Vanapärased olid ka naiste valge labaosa ja laiade mitmevärviliste randmekirjadega labakindad, mis olid tuntud kõigis Ida-Mulgi kihelkondades. Randmekirja põhjaks kooti tume potisinine, kirjalõng aga kaselehekollane või madarapunane ja roheline.

Vanemad kirikindad kooti kahevärvilised, eriti armastati sinist ja valget värvi kirju. Harvem esines musta ja valget või lambapruuni ja valget värvi kindaid. 19. sajandi teisel poolel hakati Tarvastu kindakirjades kasutama eredaid punaseid, lillasid, roosasid jt värve. Ilmekuse annavadki neile kinnastele värvid, võrreldes Halliste ja Karksiga jääb kiri suhteliselt taga­sihoidlikuks. Kindakirjad olid põhiliselt geomeetrilise ornamendiga.

Kirikinnaste kudumiseks kasutati jämedat või keskmise jämedusega lõnga ja kinnaste alustamiseks loodi keskmiselt 52–72 silmust. Tihti kooti kirjatud mustriga kindad meelega suuremad, et nende sees saaks kasutada vajadusel lihtsamaid kindaid.

Kindapärad olid varasematel kinnastel algselt kitsad ja soonikkoes, muutudes 19. sajandi esimese poole jooksul aga laiaks ja uhkeks. Päradele olid iseloomulikud sissekootud keerukorrad, keerutused ja vitsad. Pidulikeks juhtudeks kooti sakilisi ning ka risti- ja põikilapilisi randmeosi.

19. sajandil hakati Tarvastus üha enam kuduma ka sõrmkindaid ehk sõrmilisi kindaid. Eriti armastati Tarvastus roositud, aga ka valgeid pitsilise koekirjaga sõrmkindaid. Neid kandsid pidulikel puhkudel enamasti nooremad inimesed. Pitsilist koekirja on rahvapäraselt nimetatud ka vikliteks. Koekiri kujundati õhksilmuste ja kahandatud silmuste korrapärase paigutusega koepinnal.

Randmekindad (randmesoojendajad, käetulba(i)d). Lühemate kindapärade korral ja ka siis, kui särgi varrukaid väga pikki ei tehtud, jäid randmed tihti katmata. Külma vältimiseks hakati käetulpe kandma.

Säärekatted

Sukad. Tarvastu naiste pidulikud sukad kooti valgest villasest korrutatud lõngast. Olenevalt lõnga jämedusest loodi Tarvastus suka alustamiseks 88–120 silma. Sukasääre ülaserv kooti 1,5 sentimeetri laiuselt vikkelkoes ning ka sääre alumist osa ja labajalga kaunistasid viklid.

Kuna Tarvastus olid isesuguseks naise ilu tunnuseks ülijämedad sääred, siis seetõttu kooti sukasää­rele sisse lai tumesinisest, punasest, rohelisest ja valgest või punasest, mustast, sinisest ja rohelisest korrutatud lõngast tihe kiri. Laia säärelaiendiga sukki nimetati kottsukkadeks.

Tarvastus kandsid naised peale laia sääremarjaga sukkade ka valgeid vikeldatud (ERM 708) ja 19. sajandi lõpul ka hästi kirevavärviliste triipudega sukki (ERM 3544). Suvel kantavate sukkade valmistamiseks kasutati linast niiti ja puuvillast lõnga.

Jalarätid, jalaribad. Mulgimaa idaosas püsis 19. sajandini komme mähkida naiste jalgu pakutaoliselt jämedaks. Säärte ümber mähiti sääremähised e riba, ribaräti ja nende peale tõmmati siis laia sääre keskosaga kirisukad. Viimati, 19. sajandi keskel, ehtisid oma jalgu niiviisi vaid pruudid ja noorikud.

Igapäevaste jalakatetena kasutati jalarätte ka hiljem. Labajalg ja säär mähiti piklike riideribadega. Mähkimist alustati varvastest ja lõpetati põlve all, kus kinnitati paeltega. Talvel kanti ka villaseid rätte.

Säärepaelad (säärepuidikud, säärepuudikud, puudikud). Sukki hoiti üleval kas pastlapaelte või põlve alla seotud säärepaeltega. Nagu Paistuski, esines ka Tarvastu naiste sukapaeltel sageli ühes otsas aas jala ümber sidumise hõlbustamiseks ja teises otsas lõngade koondumine ühte või mitmesse palmikusse. Vahel jäeti otstesse ka lahtised narmad.

Jalatsid

Viisud. Tarvastust on teateid ka viisukandmise kohta – seal kantud pajukoorest viiske iga päev, lõhmusekoorest olnud pühapäevased.

Pastlad. Argipäevadel kandsid Paistu naised harilikust parknahast pastlaid, eelistati paksema, seega vanema looma nahka. Pidulikul puhul eelistati aga õhemast, vasikanahast pastlaid, mida oli kergem töödelda. Need tehti kollasest või mustast parknahast ja hästi valgeks pestud ja pleegitatud nööridega. Jõukamad tegid peenikesed kirikupastlad mustast parknahast ja need olid varbapealse punase nööriga ehk teraskandiga ninaõmblusel.

Pastlad püsisid Tarvastus pidulike jalatsitena 19. sajandi lõpuni. Sama kaua kanti pasteldega pidulikul puhul sukki.

Saabaste kandmine sai alguse 1860.-1870. aastate paiku. 1910. aastal kirjutasid ERMi korrespondendid Tarvastust, et naistel tekkisid saapad 50 aasta eest (ERM TAp 9: 85).

Ehted

Rinnaehted. Kui särgikaelust ei seotud paelaga, kasutati kaeluse ja rinnalõhiku kinnitamiseks igapäevaselt vitssõlge või väikest valatud kuhiksõlge nn Mulgi sõlge.

Piduliku sündmuse puhul kasutati ka preesi ja(või) pandi rinna kõrgusele kuhiksõlg: Sõled (kuhiksõled) ei olnud väga suured, umbes 6-7 cm läbimõõt, vahest ka peopesa suurused (ERM KV 90: 314).

Kaelaehted Tihedalt ümber kaela ühe- või kaherealiselt kantud helmeid nimetati kurguhelmesteks. Need jäid kaeluses sageli võõra pilgu eest varju.

Pidulike sündmuste puhul lisasid naised kurguhelmestele veel pikema, kuni kuhiksõleni ulatuva helmekee, sageli koos kannaga rahaga. Kaelaraha võis olla ka eri paelaga kaelas.

Tarvastus mäletati, et kaela- ja rinnaehetena kanti kaelas helmeid ühest reast kuni viie reani ja rinnas sõlge, mis oli kinnitatud särgi külge. Ka oli kaelarahasid paelade küljes – ulatusid sõlele (ERM KV 90: 107).

Sõrmused. 18.-19. sajandil olid Tarvastu naiste väga armastatud eheteks ka mitmesugused sõrmused.  

Kirjandus

Astel, E. 1993. Pastlad. – Maakodu, nr. 3, lk. 24–26.
Astel, E. 1998. Eesti Vööd. Tartu.
Jung, J. 1900. Eesti rahva riietest. – Linda, nr. 26.
Jürgen, T. 2000. Viljandimaa rahvarõivad 19. sajandil Halliste ja Karksi kihelkonnas. VM Ar. 1999. Viljandi.
Kadak, T. 1936. Eesti rahvakunst. Peajooni Vana-Eesti kunstkäsitööst. Tartu.
Kurrik, H. 1937. Villased meestevööd. Äratrükk ERM Ar. XI (1935). Tartu.
Kurrik, H. 1938. Eest rahvarõivad. Tartu.
Kuusik, V. 2000. Viljandimaa pikk-kuued. Diplomitöö. Viljandi. Käsikiri Viljandi Kultuurikolledži talukujunduse ja rahvusliku käsitöö kateedris.
Konsin, K. 1979. Kudumid. Tallinn.
Linnus, H. 1973. Tikand Eesti rahvakunstis. II. Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti. Tallinn.
Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – ERM Ar. III. Tartu.
Manninen, I. 1928. Rahvateaduslikkude kogude juht. – ERM-i väljaanne, nr. 29. Tartu.
Mulgi kindad. 1998. Pärnu.
Neggo, H. 1918. Eesti rahvakunst. Tartu.
Rooma, S. 1937. Tarvastu kihelkonna ülikonna õmble¬mine. – Taluperenaine, nr. 4, lk. 115–118.
Ränk, A. 1995. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn.
Saks, L. (koostaja). 1960. Vanavarasalvest. Mulgi kirikindad ja kirisukad. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Etnograafia Muuseum. Tallinn.
Sild, H. 1962. Kuidas kanti Mulgi puusapõlli? – EM Ar. XVIII. Tartu, lk. 234–237.
Trees, L. 1957. Lõuna-Eesti rahvarõivarühm. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 31–43.
Pärdi, H. 2000. Mulgi müüt ja Mulgi identiteet. – Ettekandeid I mulgi konverentsilt. Mulgi Kultuuri Instituudi Toimetised I. Viljandi, lk. 15–34.
Taimedega värvimine. 1972. – Käsitöö. Album 8. Tallinn.
Viljandimaa. 1939. I. Tartu, lk. 84–91.
Voolmaa, A., Trees, L. 1957. Lõuna-Sakala ehk Mulgi rahvarõivad. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 43–49.
Voolmaa, A. 1990a. Materjale rahvarõivaste kohta Jakob Hurda rahvaluulekogudes. – ERM Ar. XXXIII. Tartu, lk. 9–47.
Voolmaa, A. 1990b. Õlakatted – sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naise rõivastuses. – Lisandeid Eesti rahvarõivaste juurde. Tallinn.
Vunder, E. 1992. Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Tallinn.


Teksti koostas: Tiina Jürgen
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla