Tarvastu neiu


Tarvastu neiu kandis samasuguseid rõivaid kui
Tarvastu naine, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest, sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga.



Tarvastu tütarlapse rõivakomplekt

Särk

Särk (ame, hame) oli Tarvastus lõikelt samasugune kui mujal Lõuna-Eestis. See õmmeldi kodukootud valgest peenest linasest labasest riidest ja madala püstkraega. Särgi kaelus kinnitati väikese vitssõlega. Särgiks kulus 2,5 meetrit 70 sentimeetri laiust riiet. Teiste rõivaste all kantav särk koosnes kahest osast, pihast ja alusest ehk jatkust, mis tehti jämedakoelisemast materjalist. Peosärgid erinesid töösärkidest nii materjali kui kaunistuste poolest. Õlalapid, krae, kätised ja rinnaesise liist kaunistati punase peene rist- või kastpistes tikitud geomeetrilise ornamendiga. Mulgi särgitikand oligi enamasti rist- ja kastpistes, värvlid ääristati aga nukupeade või tagidega. Kasutati ka siksakpaela. Mulgi ala särkidel leidub punase maagelõngaga püvisilmtikandeid, mille tavalisemad kujundid olid kolmnurk ja siksakjoon. Arvatavasti olid Lõuna-Viljandimaa särgitikandid enne maagelõnga sissetoomist samuti olnud valged, sest 1820. aasta andmed Tarvastust märgivad, et siis oli valgetikanditega särkide kõrval ka punaseid (Linnus 1973: 23).
Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad. On teateid kuni 36 sentimeetri laiuste varrukatega särgist (Manninen 1927: 147). Mida laiemad varrukad, seda tihedamad olid kurrud värvlite ja õla juures. Naistesärgi rinnalõhik tehti abielunaistel pikem kui neidudel, sest naistel oli pika rinnalõike kaudu parem last toita.
Valgest linasest riidest, pikkade varrukatega särk oli naistel väga sageli ainus kehakate. Tarvastust on teateid, et suvel käidi enamasti paljal hamel, põll ees ja naiste amed olnud vähem kirjutet kui meeste omad (Voolmaa 1990a: 20–21). Särgi peale, seeliku alla küljelõhiku kohale, sätiti lahttasku, mis õmmeldi erisugustest riidelapikestest.

Seelik

Seelik (undruk, körtsik, kört). Tarvastu kihelkonnas kanti talvel triibulist villast seelikut ja suvel valget linast pallapoolt. 19. sajandi lõpul hakati siin nagu mujalgi Eestis läbivillaseid ruudulisi seelikuid kandma. Triibuseelikud valmistati ühelaidsest poolvillasest koeripstehnikas kootud riidest, mille lõim oli linane ja kude villane. Seelik tehti hästi pikk ja lai. Seeliku laiuse kohta valitses arvamus, et mida enam volte, mida laiem ja raskem on seelik, seda toredam (Kurrik 1938: 142).
Pikitriibuline seelik kooti valdavalt punase põhjaga ja triibustik ei muutunud oluliselt kogu 19. sajandi jooksul. 19. sajandi teisel poolel asendati mahedate toonidega taimevärvid järk-järgult aniliin- ja asovärvidega, mis tingis seelikutriibustike muutumise märksa intensiivsemaks (Konsin 1979: 50). Vanematel seelikutel olid triibud laiemad, uuematel kitsamad. Triipmustreid käidi üksteiselt eeskujuks võtmas. Seeliku sissepoole alla äärde õmmeldi kuni kämblalaiune linane riideriba, nn. toot, millel oli eelkõige praktiline otstarve: see kaitses riiet alt määrdumise ja kulumise eest. Samas võis see täita muud ülesannet: olles küllalt paks, hoidis see seeliku alt ilusasti laiali.
Mitmete Tarvastust pärinevate teadete alusel on uurijad jõudnud arvamusele, et rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud olid sealses kihelkonnas kasutusel juba 19. sajandi algul (Voolmaa, Trees 1957: 44). Samas on Mulgi kihelkondadest kogunenud sellised andmeid, et 19. sajandi keskpaiku olnud siin kasutusel veel kokku õmblemata vaipseelikuid (Voolmaa 1990a: 21). Üks teade Tarvastust märkis, et sõukest kanti talvel, oli mustast vammuseriidest, ja teine, et vanasti käisid naised ainult särgiväel. Kiriku minnes kanti suvel pallapoolikut, talvel sõukest. Sõuke oli must villasest riidest undruk, millel mitmekujuline vaseline all. (Manninen 1927: 245).
Suveseelikud ehk pallapooled olid algul valdavalt täislinased, hilisemal ajal hakati nende kõrval järjest rohkem kandma poollinaseid, s.t. puuvillase lõime ja linase koega seelikuid. Poollinased olid vastupidavamad ja seepärast eriti hinnatud tööseelikutena. Suveseelik kooti toimne või kirjaline, kanga laius (78–85 cm) määras seeliku pikkuse. Pallapool pidi ulatuma sääremarjast allapoole. Kokku kulus 2,5–3 meetrit riiet. Suveseelikud olid värvli juurest vol-ditud, voldid kaldusid paremalt vasakule ja nende laius pealt oli 1 sentimeeter. Tihti olid voldid nii väikese sügavusega (1–2 cm) ja nii tihedasti üksteise kõrvale surutud, et jätsid lappkurdude mulje. Seeliku alumist äärt kaunistas 4–5 sentimeetri laiune tumesinine pook, mis kooti samas tehnikas nagu naiste vöödki, kuid mille äärekiri polnud süm¬meetriline. Pooga süda tehti alati punane: varem kitsam, uuemal ajal laiem ja selgema kirjaga.
Pühapäeva- ja piduseelikud olid linavalged ning tihti päikese käes veel eriti valgeks pleegitatud. Tööseelikud tehti tumedamad. Nende värvimiseks kasutati kas soomaaki, puukoort või mõnda muud värvainet. Suveseelikuid kooti harilikult samas kangas kui meeste suviseid linaseid tööriideid.
Eesti muuseumikogudes leidub säilinud linaseid seelikuid või andmeid suveseelikute kohta kõige rohkem Tarvastust ja Paistust. Ilmselt on tegemist asjaoluga, et suveseelikud kanti tööseelikutena lõpuni ära.

Vöö

Vöö (üüke, ööke). Tarvastu vööd olid tavaliselt kitsamad kui Viljandist põhja pool kantud vööd. Need kooti valgest linasest niidist ja villasest lõngast korjatud kirjadega. Vanemate vööde värvides domineerisid sinine ja ma¬darapunane, hilisemais oli ülekaalus ere aniliinpunane. Vöö mähkimisel asetati selle ots vasakule küljele seeliku värvli peale ja mähiti siis 3–4 korda alt ülespoole ümber keha, jättes iga ülemise vöökorra alt eelmise korra alumise ääre 1–2 sentimeetri võrra paistma. Ots pisteti vöökordade alla. Vööd hakati kandma juba 10-aastaselt.

Õlakate

Tarvastus nagu Hallistes, Karksis ja Paistus kandsid naised kuni 19. sajandi viimase veerandini, mil Mulgi alalgi pääsesid võidule suurrätid, nn. viielõngalisi tekke. Ka siin pidi 19. sajandi esimese poole ja keskpaiga andmetel igal naisterahval kindlasti just seesugune tekk olema. Viielõngaline tekk oli villane ruuduline õlakate, mille ruudud moodustusid punastest, rohelistest, mustadest, kollastest ja valgetest lõngadest. Seda kasutati samuti nagu vaipa. Jaheda ilmaga, eriti sõitudel, võeti tekk ümber ja kaeti sellega pea. Soojema ilmaga kõndides või kui ruumi siseneti, hoiti tekki kokkupanduna käel. Seepärast nimetati viielõngalist tekki ka naiste käetekiks või käepealseks tekiks. Tarvastust on kirja pandud, et sealsed naistetekid olnud 4 jalga laiad ja 8 jalga pikad, s.t. kahest 60 sentimeetri laiusest ja 240 sentimeetri pikkusest riidelaiast kokku õmmeldud. (Voolmaa 1990b: 8). Suurrättide levides jäid käetekid sõitudel põlvepealseks tekiks.
Mulgi kihelkondades tunti varem ka ühevärvilisi villaseid õlakatteid. Seda tõendavad eelkõige Paistust saadud valged sõbad, samuti üksikud mälestused mustadest sõbadest. (Samas: 7).
19. sajandil tulid kasutusele suurrätikud. See oli vabrikukaup, mis levis laialt juba 1840.–1850. aastaist. Enamasti osteti rätid linnadest, hiljem ka laatadelt ning maal ringi liikuvatelt rändkaupmeestelt ehk harjukestelt. Tasapisi hakkasid neid kuduma mõisa- ja külakangrud ning vähemal määral talunaised oma kitsastel kangastelgedel. Talunaised kudusid kahelaidseid suurrätikuid: kaks sümmeetrilist poolt ühendati õmblusega. (Samas: 14). Suurrätid olid põhiliselt villased. Varasemad suurrätid olid ühevärvilise keskosa ja tumedamates toonides või erivärviliste ääretriipudega. Neid kanti kolmnurkseks kokku murtuna. Vilu ja sajuga võeti suurrätt ümber, kirikusse või mujale ruumi sisenedes ja ilusa ilmaga hoiti seda lappes käel.

Peakate

Tarvastus armastasid nii neiud kui naised kanda pikki lahtiseid juukseid.
Abielunaisele oli peakate sunduslik, kuid neidudele meeldis argioludes käia paljapäi. Tarvastu ja Paistu neidude peapael ehk pealõng, mida pidulikel juhtudel kanti, oli pigem ehe kui kate. Pealõng koosnes kitsast (0,8 cm laiusest), kirivöötehnikas valmistatud ja võrukujuliselt kokku õmmeldud paelast ning varrega tutist, mis olnud suur nagu pesukolgits. Paks tutt valmistati tumesinisest, punasest ja rohelisest villasest lõngast. Juba Hupel mainis, et neiud Viljandi pool kandnud juustes tutte (Manninen 1927: 37). Paela ja tutti ühendasid peened pined (pidepaelad), mis igaüks eraldi oli õhukese vaskspiraaliga ümbritsetud. Pealõng hoidis juuksed koos ja oli samal ajal oma värvikirevusega kandjale ehteks. Tarvastust kogusid kirjasaatjad teateid ka mõnevõrra teistsuguse pealõnga kohta. Nimelt märgiti, et Tarvastu pealõng olnud ümber pea käiv palmik, küünrapikkune tutt kuklas rippumas (Voolmaa 1990a: 26).
Talviseks peakatteks oli Tarvastu naisel punasepõhjaline müts, mille äärt kaunistas nugise- või kopranahk. Punast talvemütsi kandsid nii neiud kui naised. Tarvastust pärineb ka selline teade, et neiud kandnud koguni meeste karusnahkseid peakatteid (Viljandimaa 1939: 85).


Ülerõivad: pikk-kuub, rüü, kasukas

Pikk-kuub

Pikk-kuub (vammus, särk, pikksärk) õmmeldi Tarvastus mustast täisvillasest kodukootud toimsest riidest. Toimse riide eelis seisnes selles, et see sai paksem ja pidas kauem vastu. Riide värvimist nimetati kahjamiseks. Värviks kasutati peamiselt lepakooremusta või poevärve. Enne mustaks värvimise kommet olid kuued enamasti loomulikku pruuni värvi ehk nn. lambapruunid. Vanim vahend pruuni ja musta värvi saamiseks oli lepakoor. Kasutust leidsid nii hallika koorega hall- ehk valgelepp kui ka sang- ehk mustlepp. Koort kasutati nii toorelt kui kuivatatult. Eriti sügava musta saamiseks kasutati materjali korduva keetmise ja kuivatamise meetodit. Värvitud materjali hautati ahjus või pleegitati päikese käes. Musta värvi tugevust suurendati nii, et segati lepakoort näiteks paakspuukoore ja leesikavartega. (Taimedega värvimine 1972: 39).

Kuue valmistamiseks kulus 3,7–4 meetrit 90 sentimeetri laiust toimset vanutatud kangast, 5 sentimeetrit punast kalevit, 5 sentimeetrit tumerohelist või sinist sametit ning kaaruspaela valmistamiseks punast ja sinist pehmet kolmekordset villast lõnga (Rooma 1937: 115). Mulgimaal pidi pealmine vammus kaaluma 10 naela, vastasel korral polevat teenijad seda palgana vastu võtnud (Konsin 1979: 56). Kas põhjuseks oli telgede laius või kokkuhoidlik elulaad või mõlemad, aga kangas kooti juba sellise arvestusega, et selle laius jäi kuue seljalaiuseks. Oluliseks sai õmbleja nupukus: vajaminevad siilud, varrukad jm. tuli väga oskuslikult riide laiusesse paigutada. Juurdelõikusest üle jäänud ka kõige väiksemad tükid õmmeldi omavahel kokku ja sobitati kuue hõlmadele sisevoodriks – tugevduseks. (Kuusik 2000: 8). 

Riiet vanutati (uhuti, villati), et villane kangas vastupidavamaks muuta. Selleks sobisid mitmesugused kodused vahendid, mis võimaldasid riide põhjalikumat hõõrumist. Seebitatud kangast nühiti kummuli keeratud suurema puuanuma põhjal, vankriredelite vahel, nööridega mähitud laual, ukse või karuäkke peal ja linalõuguti vahel. Spetsiaalseks vanutusvahendiks oli vanutusrull. Vanutamisel kasutati seepi ja leelist, mõnikord lisati ka lihasoolvett. Vanutustööd võeti ette kevadtalvel saunas või saunakojas. Kuna töö oli raske, tehti seda tihti talgute korras. Kokku tulid peamiselt noored külanaised. Vanutatud kangas loputati, mähiti ümber kaika ja pandi pärast leibade väljavõtmist linase riide sisse keeratult 2–3 tunniks ahju õlgede peale kuivama. 19. sajandi viimastel aastakümnetel hakati riiet vanutama juba vesiveskite juures. (Konsin 1979: 40).

Tarvastu kuued olid sirge seljaosaga, küljesiilud ulatusid peaaegu kaenlani ja siilude kohta moodustusid kühmud, nn. puusad. Seepärast nimetatakse neid rahvasuus ka puusadega kuubedeks. Ülevalt otsast lõigati küljesiilud kumerad ja õmmeldi põhiosaga kokku nõnda, et need hoidsid püsti. Tarvastu pikk-kuued olid eriti järskude puusadega ja ka kaunistused olid neil eriti rikkalikud. Külgede allosas särasid rohelisest või punasest kalevist lõhandikulapid ehk raiused. Punane, sinine ja roheline kaarusnöör kattis musta kuue hõlmade ääri õlast kuni vööni, rohelist või sinist kraed, taskuavausi puusadel ja lõhandikke kummagi hõlma allääres ning varrukasuid. J. Hurda rahvaluulekogudes säilinud andmeil pandud naiste vammustele rohkem kaarust, rinna ette lisaks punasele ka rohelist ning tehtud lõngast ilunöpsid. Kui meeste vammustele pandud raiuste peale punane kalev, siis naiste omadele sageli kard. (Voolmaa 1990a: 30). Öeldi: mida rikkam mees, seda uhkem kuub (Pärdi 2000: 23). Igal kihelkonnal oli oma nöörilustiste seadmise viis. Nööride rohkus väljendas kandja jõukust. Kaunistati nii naiste kui meeste vammuseid, kuid naiste kuubede kaunistused olnud rikkalikumad. J. Jungi järgi levis rahvasuus jutt, et nöörkirjad määras mõisahärra. See võimaldanud omasid orje teiste omadest kergemini eraldada. (Jung 1900: nr. 26). Värvilised kaaruspaelad tekkisid pikk-kuubedele 18. sajandil, olles ilmselt vene algupära (Manninen 1927: 191). Sellised kaunistused ja lõiked, mida me praegu muuseumikogudes säilitatavatel pikk-kuubedel näha võime, kujunesid lõplikult 19. sajandil.

Pikk-kuued tehti üsna pikad, Tarvastus ulatunud need poole sääreni (Voolmaa 1990a: 30). Kuue all kandsid naised värvilist kaelarätti, mille otsad harilikult selliselt rinnale seati, et nende vahelt hõbedased rinnaehted paistma jäid (Trees 1957: 35). Pikk-kuue hõlmade kinnitamiseks kasutati vaskhaake. Haakide arv oli suuresti erinev. Leidub ühe haagipaariga kuubesid, aga ka selliseid, millel neid oli 12. Tihti grupeeriti haagid kahe- ja kolmekaupa, kuid ülemist haaki ei pandud kunagi kõrgemale hõlmasiilu tipust. Kui siilu polnud, siis ei pandud seda kõrgemale kohast, kus siil pidanuks olema.

Sügiseti ja kevaditi jahedamate ilmadega nagu ka talvel kanti kuue all vööst allapoole ulatuvat kampsi, mis tehti kuueriidest, vöö kohal ümber keha hoidvana ja alt laienevana (Voolmaa, Trees 1957: 47). Naised pikk-kuue peal vööd ei kandnud. Lapsed said kuue leeriajaks ja kaunistusi tehti nende kuuele vähem.

Rüü

Rüü oli Mulgi alal laialt levinud suvine kergem ülerõivas, mida kanti kuni 19. sajandi viimaste aastakümneteni. See oli kogu Mulgimaal samasuguse lihtsa ja vanapärase lõikega kui pikk-kuub. Ilmselt oli see üsna vana rõivaosa, sest juba Merkel kirjutas, et eestlased kandsid 18. sajandi lõpul suviti kergelt lehvivat linast rõivast (Manninen 1927: 203). Rüü oli eelkõige suvine töörõivas, kuid esines teateid ka selle kohta, et linane rüü olnud kirikuriideks.

Kasukas

Talvel kanti Tarvastus valget puusadega lambanahkset kasukat, mis oli kaunistatud punasest ja rohekasmustast pargitud nahast rihmadega ehk liignahkadega. Teade Jakob Hurda rahvaluulekogust ütleb, et naistekasukad olnud külgedel punaste-mustade nahkadega rihmutatud (Voolmaa 1990a: 31). Liignahad kaunistasid kasuka hõlmu, kraed, õlgu, varrukaid, külgi (vöökohast allääreni) ja alläärt. Varrukaotsi, hõlmade ja küljelõhandike servi ning ka alläärt kaunistasid peale nende tuhkrunahast ribad (Trees 1957: 57). Veel on Tarvastus kasukakaunistusena tuntud vorelid – värvitud lisanahast keerdelised kaunistused, mis asetsesid pihajoonel hõlmadel, aga ka seljal. Mõnikord võis neid olla kuni kaks paari. Oma lõikelt oli naistekasukas nn. pikk-kasukas: sageli suure lahtise rinnaesisega, kust jäeti välja paistma sõlg või rinnarätik. Eesti kasukaid kanti üldiselt ühtepidi – karv seespool. Kasuka kaitseks, aga ka sooja pärast aeti kasuka peale pikk-kuub. Kasuka ja pikk-kuue vahele tõmmati mõnikord veel rüü.

Sukad

Tarvastus olid nagu Paistuski isesuguseks naise ilu tunnuseks ülijämedad sääred. Seepärast kooti sukasäärele sisse lai tumesinisest, punasest, rohelisest ja valgest korrutatud lõngast tihe kiri. Sukk ise oli valgest villasest korrutatud lõngast. Suka kogupikkus oli 61, sääre ümbermõõt ülaääres 32 ja keskel 50 sentimeetrit ning sukasääre laiendil olev geomeetriline kiri kooti umbes 15 sentimeetri laiune. (Trees 1957: 58). Kõige rohkem esines viiesilmalisi kirju. Need koosnesid neljast, üheksast, kuueteistkümnest, kahekümne viiest jne. viiesilmalisest motiivist, samuti on kirjades kasutatud algmotiivi suurendatud variante. (Saks 1960: 26).
Sukasääre ülaserv kooti 1,5 sentimeetri laiuselt vikkelkoes ning ka sääre alumist osa ja labajalga kaunistasid viklid. Olenevalt lõnga jämedusest loodi Tarvastus suka alustamiseks 88–120 silma ja kooti viie vardaga. (Samas: 10).
Et naistel peeti jämedaid sääri ilusaks, siis tuli sukasäärtele jämedust kunstlikult juurde lisada. Selleks kooti need nii avarad, et ümber jalasääre saaks mähkida ribarätid. See komme oli üks paljudest eesti rahvakultuuri nähtustest, mis püsis kõige kauem Mulgimaal Helmes, Paistus ja Tarvastus. I. Mannineni andmeil topiti sukk-kott takku või paberit täis, et jalg jämedam ja ilusam välja näeks, ning seesuguseid sukki kantud Paistus ja Tarvastus, vähem Viljandis ja Helmes (Manninen 1928: 29). Suvel kantavate sukkade valmistamiseks kasutati ka linast niiti ja puuvillast lõnga.

Kindad

Mulgi kindaid kooti lambavillast tehtud lõngast. Tarvastus kasutati kinnaste kudumiseks jämedat või keskmise jämedusega lõnga ja kinnaste alustamiseks loodi 52–72 silmust. Tihti kooti kirjatud mustriga kindad meelega suuremad, et nende sees saaks kasutada lihtsamaid kindaid. (Mulgi kindad 1998: 1).
Kindakirjad olid põhiliselt geomeetrilise ornamendiga. Vanemad kindad kooti kahevärvilised, eriti armastati sinist ja valget värvi kirju. Harvem esines musta ja valget või lambapruuni ja valget värvi kindaid. Vanematel kinnastel olid laiad mitmevärvilised randmekirjad. Kirja põhjaks kooti tume potisinine, kirjalõng aga kaselehekollane või madarapunane ja roheline. Roheline värv oli potiroheline, mis saadi kaselehekollase lõnga potisinisega ülevärvimisel. Sama värviskaala oli iseloomulik vanematele suka-, vöö- ja tikandikirjadele, mida tuleb pidada Mulgi ala omapäraks. (Saks 1960: 12).
Põhilised kudumistehnikad olid kirjamine ja vikeldamine. Vikeldamise all on mõeldud ühevärvilise lõngaga tehtavaid kudumisvõtteid, näiteks parempidine ja pahempidine silmus, õhksilmus, erinevad kokkukudumised või kasvatamised jne. Kirikinnaste juures kasutati vikeldamist kinda pära ehk randme kudumisel, samuti sõrmkinnaste kudumisel.
Kindapärad olid algul kitsad ja parempidi-pahempidi viklis ehk soonikkoes. Alates 19. sajandist muutusid kindapärad laiaks ja uhkeks, eriti Mulgi idaosas. Päradele olid iseloomulikud sissekootud keerukorrad, keerutused ja vitsad. Pidulikeks juhtudeks kooti sakilisi ning ka risti- ja põikilapilisi randmeosi. 19. sajandi teisel poolel hakati Ida-Mulgi kindakirjades kasutama eredaid punaseid, lillasid, roosasid jt. värve. Ilmekuse annavadki neile kinnastele värvid, kiri jääb võrreldes Halliste ja Karksiga suhteliselt tagasihoidlikuks.
Punasekirjalise rõivakomplekti juurde kuulusid punased roositud, eri värvides geomeetrilise kirjaga kindad. Kirevavärviline kiri kattis peale käeselja kõiki sõrmi. Roosimine oli uuem kaunistusvõte, mis võeti Eestis kasutusele 19. sajandi esimesel poolel (Ränk 1995: 62). See oli kinnaste või sukkade kaunistamine nii, et parempidisilmades kudumisel veeti kirjalõngad madalpistetaoliselt eseme pinnale. Vahel nimetati roosimiseks ka hilisemat madalpistes tikkimist. Viljandi Muuseumi E-kogust võiks nimetada Vana-Suislepa vallas 1888. aastal kootud naiste sõrmkinnast (VM 2720/E200), mille kirevavärvilised kirjad tähelepanu köidavad. Kinnas on kootud oranžist villasest lõngast. Kinda seljale ja sõrmedele on lilla, musta, rohelise ja kol¬lase poelõngaga tikitud eesnõelapistes kiri ja kinda pära on kootud punase-, lilla-, musta- ja roheliselapiline. Kindad olid meie rahvatraditsioonis üheks tavalisemaks kingituseks ja selle tõttu valmistati neid erilise hoolega.

Jalatsid

Tarvastust nagu Hallistestki on teateid, et seal kantud pajukoorest viiske iga päev, lõhmusekoorest olnud pühapäevased (Voolmaa 1970a: 33). Jõukamad tegid peenikesed kirikupastlad mustast parknahast ja need olid varbapealse punase nööriga ehk teraskandiga ninaõmblusel. Kuni 19. sajandi lõpuni kanti pasteldega pidulikul puhul sokke ja sukki. Pastlanöörid olid valged linased. Pidulike pastelde paelu pesti ja pleegitati. 19. sajandi lõpul tulid tarvitusele ka poest ostetud või nahast lõigatud rihmad. (Astel 1993: 26). Pastlad püsisid Tarvastus pidulike jalatsitena 1860.–1870. aastateni.

Ehted

Tarvastu naise rõivaid ehtisid preesid, keskmise suurusega kuhiksõled, kodaratega rahad ja mitmesugused klaashelmed. Püstkrae kinnitamiseks kasutati preesi või väikest vitssõlge meenutavat kuhiksõlge ja suurema rinnaehtena preesi või kuhiksõlge rinnalõhandiku kinnitiks. Kanti ka mitmesuguseid sõrmuseid.

Tarvastus olid mehed, eriti nooremad, 19. sajandi lõpukümnendiks üle läinud nn. linnamoelisele ülikonnale. Selle kohta leidub J. Hurda rahvaluulekogus 1889. aastast kirjasaatja J. Kägeri teade, mis ütleb, et meestel peale vanade on kõigil uuemaaegsed kuued, püksid, vestid, saapad. Samuti toimus muutus naiste rõivastuses: sai üldiseks jakkide kandmine ristitriipu ja ruuduliste seelikutega. Suhteliselt kaua, veel 20. sajandi algulgi püsis kasutusel Mulgi pikk-kuub. Ka pastlad olid 19. sajandi teise poole jooksul jäänud põhiliselt tööjalanõuks, püha- ja pidupäeviti kandsid nii mehed kui naised saapaid – mehed pikkade säärtega, naised nööritavaid või nööbitavaid poolsaapaid. (Voolmaa 1990a: 35).


Kirjandus

Astel, E. 1993. Pastlad. – Maakodu, nr. 3, lk. 24–26.
Astel, E. 1998. Eesti Vööd. Tartu.
Jung, J. 1900. Eesti rahva riietest. – Linda, nr. 26.
Jürgen, T. 2000. Viljandimaa rahvarõivad 19. sajandil Halliste ja Karksi kihelkonnas. VM Ar. 1999. Viljandi.
Kadak, T. 1936. Eesti rahvakunst. Peajooni Vana-Eesti kunstkäsitööst. Tartu.
Kurrik, H. 1937. Villased meestevööd. Äratrükk ERM Ar. XI (1935). Tartu.
Kurrik, H. 1938. Eest rahvarõivad. Tartu.
Kuusik, V. 2000. Viljandimaa pikk-kuued. Diplomitöö. Viljandi. Käsikiri Viljandi Kultuurikolledži talukujunduse ja rahvusliku käsitöö kateedris.
Konsin, K. 1979. Kudumid. Tallinn.
Linnus, H. 1973. Tikand Eesti rahvakunstis. II. Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti. Tallinn.
Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – ERM Ar. III. Tartu.
Manninen, I. 1928. Rahvateaduslikkude kogude juht. – ERM-i väljaanne, nr. 29. Tartu.
Mulgi kindad. 1998. Pärnu.
Neggo, H. 1918. Eesti rahvakunst. Tartu.
Rooma, S. 1937. Tarvastu kihelkonna ülikonna õmble¬mine. – Taluperenaine, nr. 4, lk. 115–118.
Ränk, A. 1995. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn.
Saks, L. (koostaja). 1960. Vanavarasalvest. Mulgi kirikindad ja kirisukad. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Etnograafia Muuseum. Tallinn.
Sild, H. 1962. Kuidas kanti Mulgi puusapõlli? – EM Ar. XVIII. Tartu, lk. 234–237.
Trees, L. 1957. Lõuna-Eesti rahvarõivarühm. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 31–43.
Pärdi, H. 2000. Mulgi müüt ja Mulgi identiteet. – Ettekandeid I mulgi konverentsilt. Mulgi Kultuuri Instituudi Toimetised I. Viljandi, lk. 15–34.
Taimedega värvimine. 1972. – Käsitöö. Album 8. Tallinn.
Viljandimaa. 1939. I. Tartu, lk. 84–91.
Voolmaa, A., Trees, L. 1957. Lõuna-Sakala ehk Mulgi rahvarõivad. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 43–49.
Voolmaa, A. 1990a. Materjale rahvarõivaste kohta Jakob Hurda rahvaluulekogudes. – ERM Ar. XXXIII. Tartu, lk. 9–47.
Voolmaa, A. 1990b. Õlakatted – sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naise rõivastuses. – Lisandeid Eesti rahvarõivaste juurde. Tallinn.
Vunder, E. 1992. Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Tallinn.


Teksti koostas: Tiina Jürgen