Alutaguse naine

Alutaguse naise ja neiu rahvarõivad 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul

19. sajandi algupoole Virumaa rahvarõivaste kohta on olemas Alutaguse naiste piduriiete kirjeldus ja seda täiendavad värvilised joonised, mille Fr.R.Kreutzwald saatis 1842.aastal Õpetatud Eesti Seltsile (K.Aru, 2012:6). Suurel määral Kreutzwaldi kirjelduste põhjal, mida on kommenteerinud etnograaf Aino Voolmaa, on kokku pandud ka alljärgnev tekst (Kreutzwald. 2012)

Kreutzwald on kirjeldanud kolme rahvarõivakomplekti:

1)      Vanapärane, Alutagusel veel 19.sajandi algul kantud ülikond kitsa musta villase seeliku (ümbriku), rõhkude ja pead katva linikukujulise peakattega.

2)      Jõuka naise  rõivastus 19. sajandi algul eriti pidulikuks peetud kahara rohelise villase seeliku ja valge sõbaga.

3)      Alutaguse naise piduriietus 19. sajandi esimesel poolel üldiseks saanud pikitriibulise seelikuga.

Naise rahvarõiva komplekti kuulusid särk, käised, seelik, vöö, põll, peakate, pikk-kuub, sukad, jalanõud. 18.sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses kantud ühevärvilise musta seeliku juurde kuulusid ka rõhud, mida hiljem pikitriibulise seelikuga ei kantud.

Särk

Peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega varrukateta särk oli tuunika tüüpi – piht moodustati kahekorra kokkumurtud riidelaiast. Särgi alane pandi Põhja-Eestis pikiriidest ja laiendati külgedel siiludega. Võrdluseks võiks tuua Lõuna-Eesti, kus samasugusel tuunikalaadsel särgil pandi alane risti riidest, mis oli laiem ning siile ei olnud vaja külgedele panna. Kuna särk oli alusrõivas, jäeti see kaunistuste ja õlalappideta. Avar kaelaava tõmmati koomale palistusest läbi pandud krookpaelaga. (Kaarma, Voolmaa. 1981:214).

Särk ulatus poole sääreni.

Käised

Varrukateta särgi peal kanti lühikesi käiseid – käikseid, käiseid, Kirde-Virumaal käispead, käisped, käispihad – need ulatusid napilt rindade alla. Lõikelt sarnanesid need Lõuna-Eesti naistesärgi pihaga. Neile õmmeldi õlalapid, pandi mahapööratav krae ja värvli külge kroogitud krooksuuvarrukad. Käised olid kurrutatud pihaga, nagu Põhja-Eestis üldiselt moes. Käiste piht vajutati vastaval kurrulaual kurdu (nööriti, kroogiti) harilikult küll vaid alase kaunistuseni: tikandini, piluni, pitsini. Käistealasel oli Ida-Virumaale väga iseloomulik küüsilise väädiga ühendatud motiividest lillkiri, ääres kardpits. (Kaarma, Voolmaa. 1981:260)

Seelik

18. sajandil oli Põhja-Eestis ja ka Alutagusel valitsev kitsas seelik. See oli kas mustast villasest riidelaiast ümber puusade mähitud või kokkuõmmeldud ümbrik. Kõige tavalisem ümbriku alläärekaunistus oli värvilistest villastest lõngadest palmitsetud kitsas pael, ai, millele aga hiljemalt 18. sajandi algusest lisandusid helmestikandi- ja karraribadest kaunistused. 18. sajandi lõpul ehtisid jõukamad talunaised oma ümbrikke punasele kalevile värvilistest helmestest lillelises kirjas tikitud kudrustükkide ehk kõverikkudega.

Kitsaste mustade seelikute, ümbrike kõrval hakkas 18. sajandi algusest peale levima kahar, värvli juures tihedatesse vabalt langevatesse voltidesse seatud seelik, algul ühevärvilisena, 18. sajandi keskpaigast peale juba ka pikitriibulisena. Uuemoelise seeliku nimetusena levis praegu kirjakeeles üldiselt käibel olev seelik (ka sielik). (Kaarma, Voolmaa. 1981:214)

Roheline undruk villasest taftist, roheline wolltahti seelik, oli 19. sajandi alguses jõukamate naiste poolt väga armastatud rõivaese, mida reeglina emalt tütrele edasi pärandati. (Kreutzwald. 2012: 37)

Nagu ühevärvilised rohelised kaharad seelikud, olid ka varasemad mitmevärviliste pikitriipudega seelikud õmmeldud ostetud riidest või siis mõisakangrute kootud kangast.

19. sajandi esimese veerandi jooksul said pikitriibulised seelikud Põhja-Eestis valitsevaks, alguses Tallinna ümbruses, natuke hiljem ka Ida-Virumaal.

Nagu ühevärvilistele kaharatele seelikutele, õmmeldi kohati ka pikitriibulistele alla äärde kardpaelu ja värvilisi villaseid kaunistusribasid (tressid, poordid). (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Vöö ja rõhud

Vööga mähiti kordadena seeliku, abielunaistel ka põlle värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht. Alutaguse vööde korjatud kirjadele olid kuni 19. sajandi keskpaigani iseloomulikud mahedad taimvärvid. Võib märkida, et Virumaal kasutati vöökirjades rohelisi toone sagedamini kui Harjumaal või Järvamaal. 19. sajandi teisel poolel kasutusele tulnud aniliinvärvidega ilmusid ka vöökirjadesse eredamad toonid, seda eriti Ida-Virumaal. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Kirjust villasest lõngast kootud wöö peal on reeglina kujutatud äärmiselt ilusaid arabeskilaadseid kujundeid, mida kutsutakse wöö loogad. See vöö käib mitu tiiru ümber keha üle puusade, esimesed kaks kuni kolm ringi on ümbriku all, ülejäänud selle peal. (Kreutzwald 2012:25)

Veel 18. sajandil oli vähemalt idapoolses Põhja-Eestis naistel kasutusel vanapärane vööilustus – vöö küljest rippusid vaskkettidest rõhud, nagu need viimati 19. sajandi lõppkümnenditeni püsisid Hiiumaal. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Taha vöö külge riputatud kulinad, mida kutsutakse rõhud, koosnevad osalt messingist kettidest, osalt piklikest plaatidest. Need osad puutuvad iga liigutuse juures kokku ja teevad nimelt tantsides midagi justnagu janitšarimuusika taolist torupilli kõrvale. (Kreutzwald 2012:25, 57-59)

Põll 

Põll oli abielunaise ülikonna lahutamatu komponent, mida tütarlapsele loeti häbistavaks. Põll pandi pulma ajal pruudile pidulikult ette. Edaspidi oli talle põll samuti kui abielunaise peakategi rangelt kohustuslik. Öeldi, et naine ei tohi minna põlleta üle põranda ega tanuta üle tänava.

Traditsiooniliste pilu- ja pitskaunistustega valged linased põlled leidsid küll Alutaguselgi kasutust, kuid iseloomulikud olid seal hiljemalt 18.sajandi algusest peale mitmesugusest ostetud materjalist pidulikud põlled. 18. sajandi alguse ja lõpu pildid, samuti kirjalikud teated tõendavad, et sellal on Põhja-Eestis eriti hinnatud rohelisi poevillaseid, kard- ja värviliste (enamasti punaste) paeltega kaunistatud alastega põllesid. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Kitsas rohelist värvi põll, roheline põll, ei tohiks pidulikel puhkudel kunagi puududa. Algupäraselt on sellel põllel kuldpoort olnud, nagu annavad mõista vana rahvalaulu read: “Osta mulle põllekene. Põlle alla haljukene.” (Kreutzwald 2012:25)

Ka 19. sajandi algupoolel kandsid jõukamad talunaised mõnevõrra poevillaseid põlli, kuid roheline värv neis enam eriti ei domineerinud.

19.sajandi pidulikud põlled tehti eeskätt mitmesugustest puuvillastest kangastest. Noorikupõllede materjalina hinnati iseäranis õhukest valget või valgete ja väheste värviliste koekirjadega klaarriiet. Sageli tikiti klaarpõlledele värviliste villaste lõngadega madal- ja varspistes suured lillemotiivid. Taolisi suurte punaste lilledega kaunistatud põlli on Põhja-Eestis kantud juba päris 19.sajandi algul ja neid on siit viidud Soomegi.

 (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Abielunaise peakatted

Abielunaiste traditsiooniliste peakatete eri vormide poolest on Kirde-Eesti rikas. Kreutzwald on loetelu järjestanud järgmiselt: rätt, pearätt ehk linakas, võrutanu, tutik, harjakas, teravtanu. Kõik need peakatted olid valgest linasest riidest. (Voolmaa 1992:35)

Traditsioonilise abielunaiste peakattena esines vanapärane, umbes 2 m pikkune pealinik, mida siin nimetati lina või rätt, veel 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul Virumaa rannakihelkondades. Pealiniku täpse sidumisviisi kohta andmeid pole. On siiski teada, et  pähe seati lina koonusekujuliselt kokkukeeratuna, otsad aga jäeti seljale rippuma. (Kaarma, Voolmaa. 1981:217)

Kreutzwald kirjeldas seda pealinikut nii:

Peakatte, mida nimetatakse rätt, moodustab kitsas, nelja küünra pikkune kunstipäraselt kokku seatud valge kangas, mille otstesse on kinnitatud paar elegantselt kinnitatud tutti, mis kukla juurest alla ripuvad. Tutid olid mitmevärvilise siidi, kuld- ja hõbekarrast niitidega enamasti väga maitsekalt välja õmmeldud ja rikkalikult kuldlitritega kaunistatud. Käesolev peakate, mis tanu nimetusele just ei pretendeeri, kinnitati kahe kokkukeeratud juuksesalgu abil osavalt pähe, nõnda, et väliselt ei jäänud sellest kinnitusest jälgegi. Käesoleva sajandi kolmekümnendate aastate alul nähti Viru-Nigula kirius veel mõnda vana naist, selle iseäraliku peakaunistusega, kuni nii oli neid nende pulmapäeval ehitud. Selle kohta öeldi: selle tanuga, misga meid linutati, peame ka mulda minema. (Kreutzwald 2012:21)

Vana, juba 18. sajandil eeskätt noorikute pidulik peakate linuk ehk sabaga tanu oli Põhja-Eestis kasutusel veel 19.sajandi esimesel poolel. (Kaarma, Voolmaa. 1981:217)

Linukale tüübilt lähedane oli Virumaal varem üldiselt omane, kuid 19. sajandil juba haruldaseks jäänud lühikese sabaga otsiktanu (ka harjakas, harakas), millel nii lagipea kui ka pärjataoline äär olid moodustatud mitmekordseks kokkumurtud riidetükist ning millel nagu enamasti linukatelgi olid kuklas mitmevärvilised siidnarmad. (Kaarma, Voolmaa. 1981:217)

Samasse rühma kuulub ilmselt ka Virumaa võrutanu. Seegi oli 19. sajandil juba haruldane.

19. sajandi esimesel poolel oli veel vaid Virumaal valitsev valgest linasest riidest väike tanu, mis 18. sajandil oli Põhja-Eestis veel üldine. See moodustati püstisuunas pooleks murtud piklikust riidetükist ning tõmmati üle pea pingule kuklas seotava kurrupaelaga. Samuti nagu linukad ja otsiktanud, kaunistati Põhja-Eesti väikesed tanud 18. sajandi lõpust peale lilltikandiga. Igapäevastel tanudel moodustas see kitsama, pidulikel aga laia ja rikkaliku äärevööndi. Ida-Virumaa tanud, mis püsisid pottmütsi kõrval kasutusel osalt veel 19. sajandi teisel poolelgi, olid kas üleni või ainult eest plisseetaoliselt kurdu pressitud (nöörtanu, nibutanu, nipptanu). Põhja-Eesti tanud pandi pähe koketse, otsmikul juuksepiiri katva kübarakesena. (Kaarma, Voolmaa. 1981:217)

Neidude peakate: pärg

Peas kandsid Alutaguse neiud Põhja-Eesti neidudele iseloomulikku peaehet – siidriide ja kardpaeltega kaetud võrukujulist pärga kuklast rippuvate lintidega (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Võrupärja äärtele kinnitati kardpitsist või –paelast kaunistusribad, tressid. Pärgi kandsid Ida-Virumaa neiud kuni 1870. aastateni. (Voolmaa 1992:35)

Sõba

Fr.R Kreutzwaldi andmeil on kuni 19. sajandi alguseni Ida-Virumaa naiste traditsioonilisse peorõivastusse kuulunud valge villane sõba, kaunistatud värviliste äärispaelte, tikandi ja nurkades tuttidena kinnitatud narmastega. Erinevalt muust Eestist, kanti valget sõba siin võetuna õlgadele lühema küljega  (Kreutzwald 2012:37, 59-60)  

19. sajandi keskpaigaks olid moerõivastusest üle võetud suurrätikud Põhja-Eestis vanatüübilised piklikust riidelaiast villased õlakatted välja tõrjunud. Valget linast õlakatet, lina või palakat kanti küll veel 19. sajandi teisel poolelgi, kuid see tehti ruudukujuline nagu suurrätikki ning võeti kolmnurkseks kokkumurtult ümber õlgade. (Kaarma, Voolmaa. 1981:216)

Pikk-kuub

Ülerõivastest oli tähtsaim villane pikk-kuub. See oli piha ümber hoidev, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega. Neid voldikimpe kutsuti ka händadeks

19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambapruun värv, aga üha enam hakati eelistama värvusena potisinist.

Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud, rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake, teine ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati nendest haakidest vaid 1-2 mis asetsesid vöökohal.  (Kaarma, Voolmaa. 1981:220)

Kingad. Sukad

Jalas kanti pastlaid. (Voolmaa 1992:42)

Pastlapaelad asetati kõigepealt kanna taha risti, seejärel tõmmati jala peale risti ning kinnitati ümber sääre kederluust natuke kõrgemale. (Voolmaa 2012: 59)

Ranna-aladel kanti ka valgeid sukki ja kollasest nahast soome susse (rannakingad, susskingad). (Kaarma, Voolmaa. 1981:261)

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Vt Simuna kurguhelmeid ERM A 292:314Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku on 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui erivärvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedase vitssõle või väikese preesiga (2-3 cm läbimõõduga valatud, akantuse- või õiemotiiviline), vt akantusemotiiviline prees Jõhvist ERM 17257, õiemotiiviline prees (vt Lisa 1 teksti lõpus) ja vitssõlg Haljalast ERM A 509:275. Hõbeda asemel on materjaliks olnud ka vasesulamid.

Pidulikul puhul seati lisaks keset rinda hästi nähtavale silmadega prees (selle asemel võib olla ka kuhiksõlg, aga valiku korral võiks Alutaguse komplekti juures kuhiksõlele eelistada silmadega preesi). Silmadega preesi „silmad“ on selles piirkonnas eriti väljaulatuvad, vt Lüganuse silmadega preesi ERM 17540.

Piduülikonnaga kanti kaelas hõbekette kaelarahadega. Keti külge kinnitatavad kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui lihtsalt kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad). Kee küljes on tavaliselt üks või kolm raha, harvem viis. Kui komplektis on kodaratega raha, siis see paikneb keskel. Kannaga raha Virumaalt: ERM A 509:546.

Kreutzwaldi käsikirjas Alutaguse rahvarõivastest (Kreutzwald 2012: 21-23) ei ole nimetatud kuhiksõlge ega ole seda näha ka piltidel. Mainitakse väikese hõbepreesi või silmadega preesi kandmist rinnaehtena ning klaashelmesest kurguhelmeid ja keti külge kinnitatud rahadega keede komplekte – paatreid. Viimased katsid kogu rinna kolmes, viies või enamas reas. Kreutzwaldi ajal (1842) on Alutagusel alles olnud ka 15.-17. sajandist pärit paaterripatsite kandmise komme, neid nimetab ta katoliku ajast pärit amulettideks, mida kutsutakse ristid ja mis kaitsevad kurja silma vastu. Seda kaitsevahendit kasutati Kreutzwaldi sõnul ka lapse ristimisel.

Sõrmustest sobib kandmiseks hõbedast vitssõrmus, näide Viru-Nigulast: ERM 12672 ja harisõrmus (näide Viru- Jaagupist) ERM 10481, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks. 



 Lisa 1
 Väike õiemotiiviline valatud hõbeprees

 Läbimõõt ca 4 cm. Sobib kaelusekinnitusena Harjumaa, Järvamaa,    Virumaa ja Läänema rahvariiete juurde.



KASUTATUD ALLIKAD:

1)  KAARMA, M; VOOLMAA, A, 1981 EESTI RAHVARÕIVAD

2)  KREUTZWALD, Fr. R, 2012 KREUTZWALD VIRUMAA RAHVARÕIVASTEST. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi käsikiri etnograaf Aino Voolmaa kommentaaridega.

3)  Aru, K 2012 Eessõna raamatule KREUTZWALD VIRUMAA RAHVARÕIVASTEST

4)  Aino Voolmaa artiklit “Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil” kogumikus “Ida-Virumaa rahvakultuurist”, Tallinn, 1992. lk. 27 – 43. 


Teksti koostas: Meeli Lõiv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla