Anna naine

Töö on valminud Rahvakunsti Arendus- ja Koolituskeskuse lõputööna aastal 2006.

Autor: Silvia Aarma
Rahvakunsti Arendus- ja Koolituskeskus
2006

Anna kihelkond asus Kesk-Eestis Järvamaal ja kuulus Põhja-Eesti rahvarõiva rühma.

EA 2
Peetri khk 1923
Adele Jürgens stud. Phil

Särk 

Särk õmmeldi valgest linasest ja takusest riidest: piht, jätk, jätkuga särk.

Särk ulatus allapoole sääremarja, Võeti kangalaiune tükk linast riiet, keerati pooleks parajasti särgi piha pikkuseks, õmmeldi külgede pealt kokku jättes varruka augu koha lahti. Õlgade peale õmblust ei tulnud. Oli riie särgi tarvis liig lai, siis lõigati kõrvalt tükk ära. Varrukaaugud lõigati vähe välja. Siis lõigati peaauk sisse ja eest lahti. Särk käis eest nn südameauguni lahti. Peaaugu lõikamisest saadud riidetükike ei lõigatud küljest ära vaid keerati kahele poole õlgade peale õlalappideks.

Jätk oli põigiti riidest piha külge aetud ja tal oli ainult üks õmblus. Jätku alumine äär oli ultuseäär ja seda ei palistatud.

Umbes 41 a tagasi (1923-41) on hakatud särke ühest tükist kandma. Kui riie oli liiga kitsas, pandi siilud alla külgede pealt kitsamaks lõikamisest ning nende pikkus ei olnud kindlaks määratud- nad võisid ulatud a alt vöökohani või kaenla alla.

Varrukad olid vanasti kroogitud, nn krookvarrukad. Lõige oli neil kahesugune ülevalt ja alt ühelaiune – kanga laiune või alt, käesuust vähe kitsamaks lõigatud. Esimene oli sagedasem.

Kui särgiväel käidi, olid varrukad pikad, kui ilmusid käistele pikad varrukad, tehti särgile poolpikad, nii et küünarnukk paistis.

Varruka ülemist otsa nimetati varrukapäraks, alumist- varrukasuuks. Varrukapärasse olid vollid, varruka suhu krooked pandud. Lühikene varrukas ei olnud enam nii lai ja varrukasuu oli sile ning ainult palistatud . Krookvarrukale suus oli värvel.

Ilma varrukateta särgist ei pea vanemad eided lugu .

Õlalapid ei olnud eraldi riidest peale õmmeldud vaid saadi sel teel et peaaegu väljalõige lõigati pooleks ning kahele poole õlgade peale käänata. siis  tõmmati pikuti äärte lähedalt üks lõng välja, ääred käänati kahekorra ning õmmeldi mööda väljatõmmatud lõnga aset tikandusega särgi külge. See tikandus pidi korralik ja ilus olema: iga kolme või nelja lõnga üle tuli piste järele. Kumbagi tikanduse kõrva jättes vahele 3-4 lõnga õmmeldi veel teine tikanduse rida. Mõnel särgil oli ka viies tikanduse rida keskkoha peal, Kaherae tikete vahel tegi kes tahtis väikesed ringi kujulised kujud saked järele, nukud. Õmmeldi valge linase lõngaga. Terve särk oli käsitsi õmmeldud, sest masinat ei olnud. 

Särgikaelusesse oli umbes 2 sõrme laiune kahekorra keeratud riideriba. Kanti püstkaelust, mille laius oli umbes paar sentimeetrit. Kaelus oli õieti kolmest tükist: taga ühest õlalapist teiseni ja ees kahest tükist  kuni õlalappideni. Kaelaauk kroogiti eest ja tagant väikestesse ühetasastesse kroogetesse. Niit tõmmati ainult üks kord kroogetest läbi. Kaeluse osad seati nii õlalappide külge, et kaelaauk ümmarguse kuju sai. Ilustust kaelusel ei olnud. tehti ks sarnaseid särke, millel ees ei olnud kaelust, vaid särgi äär, õigem kaelaaugu äär oli kahekorra keeratud ning ära palistatud ja selle sisse nöör aetud, millega särk eest krooke tõmmati. ja kinni seoti. Seda peeti hooletuks tööks ja sarnaseid särke oli vähem kui esimesi. Kaelaauk ei olnud suur- särk oli vabalt ümber kaela.

Rinna eest oli särk kuni südameauguni lahti. Siin mingisuguseid kaunistusi ei olnud, oli ainult riidribaga äärestatud.

Värvlid olid mõnel õige kitsad, kuid igatahes laiemad kui kaelus, umbes paari tolli laiused. Värvli otsad olid lahtised ning käisid kinni kahe nööri otsaga nn sõltusega või haagi või nööbiga. Värvli otsas tagid.

Suvel käidi särgiväel, talvel olid villased riides peal. Särgil oli vöö peal, iseäranis töö ajal. Kui teise talusse mindi, siis pandi alune (seelik) selga, Vanemad inimesed käisid igal pool särgiväel. Särk oli harilik tööriie. Korraga seljas üks särk.

Nurmsi (Särgvere) külas olnud maha keeratud kaelusega särke ka. Kaelus ulatunud õlalappideni ja olnud umbes kolm toll lai. eest olnud kaelaauk ainult palistatud ja paelaotstega kokku krooke tõmmatud. Särk käis preesiga kurgu alla kinni.

Särk õmmeldi vanal kuul, et täia ega kirpa ei sigineks.

Vollidega kuub

Vollidega kuub tehti täisvillasest toimsest kodusest riidest. Varem oli must, hiljem sinine, mida ka paremaks peetud.  Pikkus oli nii, et seelik natukene alt välja paistis. Vollidega kuuel olid samasugused lõiked kui seesidega kampsunil. Tagumine kitsam tükk oli kuni sabani ühest tükist, sama ka kõik teised tükid. Küljetükkidele olid siilud külge jäetud, millest kummagile  poole külje peale 4-5 kordne voll pandi (sellest ka kuue nimetus). Viiekordne voll oli toredam. Lastel oli harilikult 3-kordne voll. Keskselga õmblust ei olnud, õlgade peal oli õmblus. Rinnaesine oli moe pärast sügavalt välja lõigatud. Rätik oli kaelas ja selle otsad käisid kuue hõlmade alla ning katsid rinna kinni. Rinnaesine väljalõige oli ümmargune.

Varrukad olid laiad, kuid käe järele, minnes varrukasuu poolt kitsamaks. Käe peale ulatus kolmnurkne pall, mida upslaeks nimetati (upslaad). Kaelust ei olnud, samuti puudus lõhe külje peal. Taskuid ei olnud. Ei olnud ka mingisugust ilustusi peale upslaadide. Vollide peal nööpe ei olnud.

Vollidega kuub käis südameaugu kohalt ühe haagiga kinni . Hõlmad käisid siin vastamisi. Alt poolt vööd läksid hõlmad üksteisest eemale, nii et põll välja paistis. Naistel vööd kuue peal ei olnud. Olid olemas töökuued ja kirikukuued. Vollkuube kanti külma ajal kodus ja väljas, ka suvel. Kuued kadunud umbes 50-60 aastat tagasi. Kuubede asemel tulid palitud.

Pihal, varrukatel ja upslaadidel oli vooder all.

Kaabot, kaapot

Materjaliks oli sinine rootsiriie, või tumesinine või hall labane koduvillane riie. Tehti kahest osast: piht kuni vööni ja alumine osa suurte kroogetega oli piha küljes. Piha lõiked samasugused nagu kampsunil: seljatagune oli kolmest osast, kaenlaalused tükid ja esitükid. Kumbagis esitükis oli 2 rinnavolli „prussvolti“. Alumine osa oli mõnel üleni vollitud, mõnel olid puusa peal vollid ja taga krooked. Vöö, mis samast riidest oli, oli musta nööriga kaunistatud.

Varrukad olid laiad, õlgadest vahe alla poole 2 kohast tihedalt kroogitud. Varrukas oli kahest tükist-pealmine laiem ja alumine kitsam tükk. varruka suud olid parajasti ümber käe.

Kuni vöökohani käis haakidega vaheliti kinni. All pool olid nööbid. Riidest lakkadesse olid õmmeldud nööpaugud.

Kes tahtis pani voodri ja vati alla, kes tahtis, käis ilma. Kaabotiga käidi talvel. ta tuli vollitud kuubede järele. Kaaboti järele tuli anslissen palitu ja jakentaal.

Kampsun

Peetri khk nimetatakse kampsuniks „seesidega kampsun“.

Materjaliks talvel villast, suvel linaruudulist kodust või poest ostetud rootsi riiet.

Linaruuduline oli linane riie, millel põigiti ja pikuti ühelaiused sinised ja valged triibud üksteisest läbi käisid. Sinise värviks oli potisinine. Villased seesidega kampsunid olid kas potisinised või hallid, harilikult ei olnud läbivillane, oli poolvillane. Kampsunil olid vollid all, mida seesideks nimetati. Kampsuni piht ulatus vööni ja selle küljes olid siis umbes 3 tolli laiused seesid. Kampsuni seljatagune oli kolmest tükist: keskmine- pihalaiune ja alt umbes 1/3 selja laiust ja 2 küljetükki. esitükk oli kahest hõlmast, kummagil hõlmal kaka sissevõtuvolti. Kampsun hoidis ümber piha.

Kaelaauk oli sügavalt välja lõigatud (uuemal ajal oli madal püstkaelus ümber kaela), rätik käis kampsuni all kaelas. Kaelust ei olnud, ka ilustusi mitte.

Seesid olid ühetasaselt 1-1 ½ sõrme laiustest voltidest kokku seatud. Voltide rida käis ümber terve keha. Kinnihoidmiseks olid haagid ees. Kampsunil olid varrukad otsas, mille pära umbes 1 küünar lai oli. Varrukas oli kõver, suu oli kitsukene, ümber käe, ilma värvlita. Käeselja peale ulatus kolmenurgeline lapp- upslaad. Kampsunit kanti külmema ajaga. Tarvitusele tulemise aega ei tea, samuti ka tarvituselt kadumise aega. Mõnel vanal inimesel olnud kuni I maailmasõja ajani veel, kui suure riide puuduse ajal on ära lõhutud.

Uuemal ajal oli kampsunil vooder all. kampsuni asemel tulid lahtised jakid.

Kasukas

Kasukas tehti 5-7 lambanahast, selle järele kui suur inimene ja nahad olid.

Kasukas oli nii pikk et seelik paistis natuke alt välja. Pihtkasukad tulid alles uue moe ajal.

Kasukas oli kahest tülist, alumine osa oli piha külge kroogitud, see kutsuti kroogetega kasukas. Õmblused olid terasega õmmeldud. Kasukaid ei ilustatud. Kasukas käis eest haakidega kinni, vöö kanti peal. vanasti olid vollidega kasukad, pärast aga liht. Igapäevane oli vähe lühem, umbes põlvist saadik. Kasukat puhastati jahude või lubjaga nühkides.

Seelik

Peetri khk nimetatakse alus, alune. Aluseid olnud pikitriibulisi kuid  on ka ühevärvilisi halle, millel alt umbes 20-25 cm kõrgusel olnud mõned põigiti triibud, mida poortideks nimetati. Annel oli kolmevärvilise poortiga- must, kollane ja punane alune. Triibud olnud ühelaiused. Olnud ka rohkem kui 3 värvilisi porte. Üldiselt teati poortidega seelikutest vähem kui pikitriibulisi.

Materjaliks tarvitati villast või poolvillast kodukootud triibulist  riiet. Triibud seadis igaüks oma maitse järele kokku. esimene värv, mida nimetatakse oli kollane. Lõim linane, kude villane. Riie oli nii lai kui seelik pikk, triipude laius oli 3-4 cm. Mõned triibud olid mitmevärvilistest kitsamatest triipudest kokku seatud. Põhivärv (ühte värvi laiem triip) olnud sinine või roheline. Teised triibud, mis penikestest triipudest kokku seatud, punased mitmes varjundis, kollased ja kui põhi värv oli sinine, siis peenikene triip olnud roheline ehk vastupidi.

Poolvillast alust kanti igal ajal. Umbes 70 a tagasi kanti ka takust alust töö juures. Alus oli umbes 7 küünart lai.. Triibulised seelikud olid vanasti pealt vollitud, Vollide peal oli värvel, mida nööriga „aluse paelaga“ kinni seoti. Traksisid ei olnud. Vanasti seelikul tooti all ei olnud, uuemal ajal oli. Peale triibulist seelikut kanti veel linaruudulisi ühes seesidega kampsuniga.

Linaruudulised seelikud oid pealt kroogitud. neid kanti ainult suvel. Seelikute laius oli pealt ja alt samasugune, ainult vollide või kroogete abil tehti pealt keha järgi.

Teed käies või tööd tehes pidi seelik olema üles kääritud. Kiriku või külasse minnes pidi ikka kaks alust seljas olema, mõni kord kanti koduski. Tütarlapsed käisid ilma seelikuta nii kaua kui loodus lubas.

Käised

M.H. emal olnud mitmed käised. Materjaliks valge peen linane riie. Kui särgid olid pikkade krookvarrukatega, siis käised olid ilma varrukateta. Olid aga särgil lühikesed nn lihtsuuvarrukad, siis olid käistel pikad varrukad. Käised olid lahtised, vabalt ümber keha, ulatusid umbes vöökohani. Nad jagunesid  udukäised (kanti hommikul), päevakäised (päeval) ja öökäised. Päevakäised olid kõige ilusamad. Mõnel oli mahakeeratud kaelus, mõnel püstkaelus ja mõnel ei olnudki. Kitsas püstkrae olnud uuemal ajal, kui särgi kaelus ära kadunud. Käiste pikkus vööni, Vöö paistis välja, kui kummardus. Käiste all ääres oli ümber ääre musta lõngaga roosid õmmeldud. Väljaõmblust kaunistasid vasklitrid. Pitsi ei olnud.

Kaela ümber peened krooked, mis märja laua peal sisse pressiti. Õlalapid oli õlgade peal. varrukad olid laiad, pärast ja suust kroogitud, otsas olid umbes 5 cm laiune värvel, millel oli linase niidiga õmmeldud tikandus peal. Mahakeeratud kaelus käis kurgu alt preesiga kinni, rinna peal oli sõlg.

Liivistik

Materjaliks valge linane, linaruuduline ehk trükitud linane riie. MT emal olnud ka üks tumeroheline. Selg olnud 3 tükist, esitükk ühest, rinnavollidega. Kaelaauk olnud sügavalt välja lõigatud, nii et särk välja paistnud. Õla peal õmblus. Varrukaid ei olnud. Pikkus olnud vööst saadik. MH järele olnud ilma vollideta seesid küljes. Liivistikul ees haagid ees. ema on üle 40 aasta surnud. Kraed peal ei olnud. Liivistik tulnud pärast käiseid tarvitusele.

Õlakatted

Palakat tuntakse.See oli vanasti takune lina, tarvitati magamisel.

Ümbervõtmiseks tarvitati penikest linasest riidest linu nimetati ümbervõtmise riideks. Need kadusid umbes 60 aasta tagasi, kui nende asemel tulid kallid suurrätikud, milledel triibud ümber äärte.

Surnumatjatel käisid pikad valged rätikud üle õla puusa peale sõlme.

Rätikud

Kaelarätikud. materjaliks oli valge kodune linane riie, kas kolme või nelja nurgeline. Rätik pandi kaela siledalt, nii et otsad eest vaheliti tulid ja vöö alla ulatusid. eest hoiti preesi või sõlega kinni. Rätik kuulus vollidega kuue või kampsuni juurde. Vanasti oli ainult särk või käised, rätik alles hiljem tarvitusele. Rohkem kui üks rätik kaelas ei peetud.

Pearätikud. Oid linased kodusest riidest, kas valged või linaruudulised. Kaelas  kandmine oli varem, peas hakati rätikut hiljem kandma. Valge rätik olnud ometi sagedasem. Neidudel oli rätik tööjuures peas. talvel kanti seda pärja või tanu, nii et murdjoon ette tuli ja nurk taha jäi. Nurgad seoti lõua all  sõlme. Kirikurätikutele tehtud lõngast narmad äärde.

Leina märgiks kanti musta pearätikut., mis maakega oli värvitud.

Põll

Põll tehti linasest või takusest valgest kodukootud riidest. ta tehti neljanurgeline nii lai kui riie andis. Ammuta külas olid õhukesed villase lõngaga välja õmmeldud kiriku põllesid. Muidu aga ei teata, et põlledel oleks olnud ilustusi. Vanasti kandsid ainult naised põllesid, neile oli põll sama tähtis kui tanu. Mehe naine ei julgenud ilma põlleta välja minna. Põll pandi esimest korda ette põllelappimise ajal. Hiljem hakati mõisas tüdrukutele põllesid kinkima ja siis nende järele hakkasid taluneiudki neid kandma. Leina ajal kanti maake sees mustaks värvitud põlle.

Juuksed

Naiste juukseid piirati vähe, et hästi ühepikkused oleks. Piirati noorel kuul ja seda tehti kolm korda. Lõigatud juukseotsad või ka mahalangenud juuksed, põletati ära, et juuksed ei katkeks.

Juukseid määriti mageda võiga või rasvaga. Neidude juuksed olid lahti ja pärjad olid peas. Lahtisi juukseid ei määritud, hiljem kui juukseid hakati palmima, siis määriti. Palmitsetud juustel mingisuguseid lisandusi ei kasutatud.

Naised sugesid juuksed kahte palmikusse ja seadsid need kas ümber pea või kukla taha ühest kõrvast teiseni.

Neidude peakatted

Neiud kandsid harilikult pärga. Külmal või vihmasel ajal oli kas rätik pärja pea või ilma pärjata. Sohinaistele pandi müts mõõgaga pähe.

Peapaelu on kantud ümber pea., otsad sõlmiti patsi alla kinni. Peapaelaks võeti villane või siidi pael, umbes sõrme laiune. Harilikud olid sinised ja mustad, kuid oli ka valgeid ja punaseid.

Pärgi tegid vanad naised mitme värvilistest lappidest. Kõige ette pandi punane või sinine lapp ja tagapool olid mitmevärvilised villased või siidi lapid. igapäevane pärg tehti sitsilappidest. taga rippumas paelu ei olnud (Paide kihelkonnas olid pärgadel paelad taga), vaid laipael oli taha pärja ümber kroogitud. Mõnel olid lapid litritega kaunistatud.

Naiste peakatted

Peariistad 

olnud enne kõrget mütsi.

Oli madal tanu (sabaga tanu), mille küljes rippusid taga paelad. Paelte küljes oli selja peal nagu laud. M.H järele : Peariistad eest oli nagu tanu, kuna taga pikk kreen linik rippunud. M.T nimetab peariistadeks või sabaga tanuks tanu, millel olnud ees lai vaskkard ja tagant paelaga pähe seotud. Kitsad siidipaelad, mis alla poole vööd ulatunud, rippunud taga. See olnud kirikuehe. Tema ajal enam ei ole kantud sabaga tanu.

L.G. Sabatanud olnud valgest linasest või sitsiriidest tehtud. Sabaks olnud samast riidest nagu laud selja peal ja see oli tanu alumise ääre küljes kinni. See laud olnud musta siidiga välja õmmeldud ja litrid olnud peal. Mõnedel ei olnud seda lauda olnud peal. Mõnedel ei olnud seda laud a ega ka väljaõmblust, vaid oli vaid peapael samast riidest sarv.

Kõrged mütsid

Kõrged mütsid osteti harilikult linnast, kuid siiski oli ka maal sarnaseid isikuid, kes mütsi oskasid teha. Kõrged mütsid olid papi peale tehtud, pealmiseks riideks oli kas siid või sits. Toredamad tanud olid ikka siidist, ka vooder oli siid. Treemel oli ümber ääre. Pähe pannes kanti selle eest hoolt et treemel ilusti välja jäi. Peetri khk olid need mütsid õige kõrged. Mingisugust kindlat värvi ei olnud, oli iga värvilisi. Isamehe naine pani mütsi linutamisel jumalasõnaga noorikule pähe. Mida laiemad ja pikemad paelad olid, seda toredamaks peeti mütsi. Paelad olid samavärvilised nagu mütski. Kõrge müts pandi hästi otsa peale.  Kodus ja väljas, töö ja isegi saunas oli ikka müts peas. Kui naine kogemata ilma tanu või mütsita välja oli läinud ja see talle äkki meelde tuli, kahmas ta käega peast kinni ja hüüdis: “vaeh, kus müts“ ning hoidis käe niikaua pealael, kuni tuppa jõudis ja mütsi pähe pani. Jõukamatel oli peaaegu iga toimetuse jaoks ise müts nii ütles laul: Meie memmel mitu mütsi ( lk 554). 

Sohinaistele pandi ka müts pähe (mõõgaga tõsteti).

Külma ilmaga kanti mütsil rätikut. Oli juba vanakomme, et müts pärandati pesijatele (st kes sind pele surma peseb).

Püsttanu

Püsttanuks nimetati kotisopi moodi valgest linasest riidest tanu. See seisnud sirgelt nagu toru pealael ees ääres olnud kard või pits. taga ääres oli pael sees, millega tanu pea ümber tõmmati. Ülevalt sopi lähedalt oli tanu kroogitud. Krookimist toimetati märjast peast ning seoti kinni. Kui ära kuivas, oli kui tärgeldatud. A. L. nimetab sarnast tanu tornitanuks. See, is tema muuseumile kingib, on valge väljaõmblusega kaunistatud, mille peale veel vasklitrid õmmeldud. Pealael olnud vanasti tutt. Äär olnud musta ja potisinise villase lõngaga üle õmmeldud.

Topsmütsid

Vanad inimesed kandsid topsmütse, mille materjaliks igasugune riie kõlbas. Topsmüts oli ümmargune, kolmenurgelistest lappidest kokku õmmeldud, ilma ääreta. Teda kanti iga päev nagu nüüd kantakse rätikut. Mütsid võisid olla iga värvilised, pealael oli sinine või valge tops (tutt).

Vööd

Vöid kanti kõige rohkem särgi peal ja mitte üksi kaunistuseks, vaid see pidi inimese keha keskelt koos hoidma, et töö ajal ära ei veniks.

Vöö mähiti mitu korda ümber keha ja otsad pisteti pahema külje peal vöö vahele. Hiljem kanti vööd ka seeliku peal

Sääre ja jalakatted

Naistel olid talvel pika säärega villasest lõngast siledalt kootud sukad jalas. Sukkade pikkus oli põlvist saadik, kindlat värvi ei olnud. Sukkade kaunistuseks olid viklid. Lõng oli kahekordseks korrutatud, vähe keerd, laug lõng ei olevat hea, liig keerust lõngast tulevad jälle karmid sukad.

Sukasäärte üleval hoidmiseks olid paelad. sukapaelad põimiti värvilisest lõngast, neil olid pääsukese saba moodi kirjad sees.

Suvel tarvitati ka jalanartse, millele ülesse ja alla palad peale seoti.

Viisud

Viiske ei olnud palju (Jüri pool olevat rohkem olnud. Viiske tehti paju koorest, tarvitati ka niine koort. Viiske kanti suvel töö juures.

Pastlad

pastlad tehti parkimata nahast. pastlaid oli kaks paari, ühed kirikupastlad ja teised vanad. Pastlapaelad seoti jalapeale 2 kord risti ja seoti ümber jala.

vanasti nimetati pastlaid krookkingadeks. madalasse sidumist peeti ilusamaks. Sõlm jäi harilikult ette.

Enne tulnud meestele kollased venesaapad ja selle järel alles kingad. MT olnud 18 aastane kui toodud esimesed pargitud nahast taldadega kingad, neid nimetati ummiskingadeks. Kingad olid ainult rikkamatel ja ainult kiriku minnes. Kodus pandud jalanõud kompsu ja alles kiriku ukse ees aetud jalga.

Palus ostnud kaks venda endile ühe paari saapaid. Jõulu esimesel pühal sõidetud kiriku ja et õige toredad olla, pannud kumbki vend ühe saapa jalga: üks paremasse, teine pahemasse ja hoidnud siis saapas jalad saanist väljas. Küll inimesed imestanud. Enne kiriku minemist pandud kõrtsis pastlad jalga (P.H.P. lk. 571)

Kindad

Vanasti tarvitatud labakindaid, sõrmkindad tulnud uuemal ajal tarvitusele. Töökindad kahest lõngast. lambamustast ja valgest. Kindakirju: ämblikukiri, anesilmaline, vankrirattad, jänesekäpad.

Tasku

Vanasti kanti eraldi taskut. taskud olid alt kas kolmnurga või poolringi kujulised. tasku küljes olid paelad, millega ümber piha seoti. Taskut kanti särgi peal vähempahema külje peal pool ees. Heina niidu ajal oli parema külje peal. Kui seelik pandi selga, siis jäi tasku selle alla. taskus oli alati nuga ja nõelatoos.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku on 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui erivärvilisi klaashelmeid, vt Ambla ERM 11179. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast vitssõle ERM 14923 või väikse preesiga. Hõbeda asemel on materjaliks olnud ka vasesulamid. Väiksed õiemotiivilised preesid (2-4,5 cm läbimõõduga) ERM 14926 on eeskätt kaeluskinnitused, suured õiemotiivilised preesid (6-9 cm läbimõõduga) ERM 14892 on rinnakaunistused.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suurem prees või kuhiksõlg. Preesi võib kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees on korraga kasutusel), aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Suur prees, mis on 6-9 cm läbimõõduga, võib asendada kuhiksõlge, vt Lisa 1 teksti lõpus. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga, vt Peetri kuhiksõlg ERM A 509:699. Kuhiksõle graveeringu eeskujuks sobib Kattenbergi mustriraamatust sõlg nr 58, vt Lisa 2.

Kaela seati pidulikul puhul lisaks igapäevastele kurguhelmestele veel hõbekett (selle kohta kasutati siin nimetust kee) või nöörile lükitud helmestest kee, mille külge olid kinnitatud kannaga rahad ERM 2252. Need olid hõbetaalrid või -rublad, mis võisid olla ka kullatud. Ka hõbekett võis olla kullatud. Kaelarahasid oli kee küljes tavaliselt üks või kolm. Naabruses asuvast Peetri kihelkonnast on teada, et helmekeesid võis olla üks või mitu rida ja hõbekett oli ühe- või kaherealine (ERM EA 2, Peetri khk 1923). Ilmselt on kantud samamoodi ka kodarrahasid. Rahadega kee on piduliku ehtekomplekti põhielement just kaapotkleidi juures, sest sõlgesid ja preese oli kleidi külge raskem kinnitada ja praktilist funktsiooni neil enam polnud.

Sõrmustest sobib kandmiseks hõbedast vitssõrmus (näide Järva-Jaanist): ERM 8256 ja harisõrmus (näide Koerust) ERM 8205, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks, vt Lisa 3.


Lisa 1
Suur prees nr 23 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt ca 8 cm, puntsitud ornament. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. Sobib Lõuna-Harjumaa, Järvamaa ja Põhja-Viljandimaa rahvariiete juurde.









Lisa 2
Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.








Lisa 3

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.


Anna naaberkihelkonna Peetri kohta on ERM i vanemteadur Reet Piiri koostanud 20. sajandi alguse naise riietuse kohta kokkuvõtte ERMi kogude põhjal. See sobib ka Anna kihelkonnas 19.sajandi lõpul kantud riietuse kohta. 
Komplekti kokkupanekul lähtusin nendest muuseumis olevatest esemetest, mis laialt levinud ei olnud. Enim meeldib ikkagi tuntuim Anna käiste  must lilltikand.

Valisin komplekti aluseks järgmised esemed:
Anna käised ERM A637:150; seelik ERM A509:1975;  vöö ERM 14965; pottmüts. Särgi ja kampsuni valmistasin Reet Piiri koostatud kirjelduse järgi. Vardakott on sitsilappidest.


Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla