Hageri naine

Hageri naise rõivad 19. sajandi keskel ja teisel poolel

Naiste ülikonna osad olid särk, seelik, vöö, põll, peakate, kampsun, liistik, pikk-kuub, jalanõud, sukad, ehted. Varem on kantud ka käiseid, kuid nende kandmine vähenes 19. saj. I poolel ning jäi lõpuks ära.

Särk

Särk oli ülaosas linane, allosas takune. See õmmeldi 19.sajandi keskel pikkade varrukatega, mille otsas olid värvlid ja umbes kahe sõrme laiuse kraega. Õlaõmblused puudusid, õlgadele olid peale õmmeldud õlalapid, kaunistatud tikkpisteridadega. Pidulikumad särgid olid kaunistatud pilutikandiga krae ääres ning varrukavärvlitel.

Seelik

Seelikud olid 19. sajandi keskel kodukootud pikitriibulised, hiljem ka ruudulised. Triibulistel seelikutel oli põhi kas must või tumesinine, värvitriipudes oli sinist ja madarapunast. Seelikud olid ülaosas volditud, voldid pressiti sisse soojade leibade all. Allääres seeliku seespool oli valgest linasest riidest toot, mis pidi seeliku alläärt seestpoolt kaitsma määrdumise eest. 19.sajandi lõpus hakati seelikutoodi jaoks riiet värvima. (EA 216)

Igapäevased tööseelikud kooti sageli takusest materjalist ning neid volti ei pressitud. (Voolmaa, 1988:15)

Vöö 

Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadema ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. (Voolmaa 1988:16) Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme. (EA 216)

Põll

Põll oli naisel alati ees. Pidulikud põlled olid kas kirjust sitsist või õhukesest valgest puuvillriidest. On kootud ka pikitriibulist põlleriiet valgel linasel põhjal värviliste villaste triipudega. (Voolmaa 1988:15)

Argipäevadel oli põll enamasti valge. Valgeid põllesid kaunistati nii volangide kui poepitsiga. Põllekandmise mood säilis Hageri kihelkonnas ka 20.sajandi alguses. (EA 216)

Põllepaelad viidi eest taha, ristati need selja taga ning toodi tagasi ette ja siis seoti kinni. (Voolmaa 1988:16)

Õlarätik

Õlgadel kantav rätik oli 19. sajandil kindel riietuse osa. Rätte olnud nii kodukootud sinise valgeruudulisi või päris valgeid linaseid, kui ka ostetud ruudulisi (nn rootsiruudulisi) ja trükimustrilisi sitse. (Voolmaa 1988:16)

Kampsun 

Kampsunid õmmeldi keha ümber liibuvaid, ülgadel puhvi kogutud varrukatega, rühmseesilised. 19. sajandi keskpaiku olid need valdavalt tumesinise villasest riidest, avara rinnalõikega. 19. sajandi kolmandal veerandil aga hakati õmblema ruudulisest riidest väikese kaelaava ja kurguni haagitavate hõlmadega. Selliseid kampsuneid kanti enamasti juba samast riidest seelikuga, kusjuures niisuguse komplekti nimetus oli üleüldseriided. Niisamuti nimetati ka kokkuõmmeldud piha ja seelikuga nn kaapokleitegi. (Voolmaa 1988:17)

Pikk-kuub 

Ülerõivasteks olid Hageri naistel, nagu Põhja-Eestis üldiselt, seljal kahe vööst algava voldikimbuga, nn händadega pikk-kuued. Sajandi kolmandal veerandil tulid moodi voldidtud alaosaga kaapotkuued. (Voolmaa 1988:17)

Lõikelt sarnanesid reedest ülerõivastega ka lambanahast kasukad. 19. sajandi moerõivaks oli ruudukujuline suurrätik.

Peakatted 

Pärgi peaehtena on kandnud ka Hageri neiud. Kanti kitsaid võrupärgi. Siinsetel pärgadel puudusid aga kuklast rippuvad siidilindid. 19.sajandi esimesel poolel hakkasid Lääne-Harjumaa neiud ja abielunaised kandma pottmütse. Erinevalt abielunaiste mütsidest, mis pidupuhkudeks olid valdavalt siidist, tehti neiumütsid sitsist ning neil puudusid naistemütsidele iseloomulikud kuklasse kinnitatud lindid ning äärepits. (Voolmaa 1988:18)

Välja minnes pandi mütsile peale rätik, pidulikel puhkudel oli see rätik siidist või õhukesest villasest, serv kinnitatud nõeltega mütsi külge ja otsad sõlmitud lõua alla. (Voolmaa 1988:18, 19)

Kaapotkleit 

1860.-1870. aastatel kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised 19.sajandi keskpaiga kodanliku moe hilisrokokoo krinoliinkleitide eeskujul põikitriibulisest ja ruudulisest riidest kaapotkleiti (kaput, kapot, pihaga riided, pihaga seelik). Kodukootud materjal ning külaõmblejate õmblustöö andsid neile talurahva rõivastusele omase eriilme. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Hageri kihelkonna kaapotkleidid olid täis- või poolvillased, suveks tehti need sinise-valgeruudulised linased, talveks villased või poolvillased rohkemate värvidega.

Kaapotkleidiks nimetati samast riidest kokku õmmeldud piha- ja seelikuosa. Kaapotkostüümiks nimetati rõivastust siis, kui samast materjalist tehtud pihaosa ja seelikuosa kokku ei õmmeldud.

Kaapotkostüümi ja -kleidi asendas juba 19.saj. lõpus täielikult linnamoeline riietus. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Kaapotkuub 

19. sajandi kolmandal veerandil hakati kandma liibuva piha külge õmmeldud volditud alaosaga potisiniseid kaapotkuubi. Erinevalt händadega kuuest, mis olid lahtise rinnaesisega ning mille hõlmad kinnitati vöö kohal paari haagiga, olid kaapotid vööst kurguni kinni haagitud. Need kuued ulatusid kandadeni. (Kaarma, Voolmaa. 1981:220)

Kaapotite varrukad olid ülevalt laiad, õla juurest tugevalt kroogitud, randme juurest aga kitsalt ümber.

See kuub tehti kolmest riidelaiast, ilma õmbluseta seljal nagu vanadki kuued. Naistel olid need kuued volditud. Varrukad olid volditud küünarnukist saadik ja varrukaotsad (käisesuu) teravad.

Nendele kuubedele tehti ka erinevaid kaunistusi – õmmeldi kahele poole hõlmadele värviliste klaaspärlite read. Krae äärde, varrukasuhu ning hõlmade äärde tehti erinevad tikandid.

Kaapotkuue vooder ulatus vesti või kampsuni alla äärde.

Kaapotkuued olid kasutuses 19. sajandi II poolel, kuid nendega samal ajal püsisid ka eespool kirjeldatud lihtsamad pikk-kuued. (Kaarma, Voolmaa. 1981:220)

Jalanõud, sukad

Naiste sukad olid Hageris potisinised või lambamustad, vahel ka valged.

Külma ilmaga kanti jalas enamasti kaks paari villaseid sukki.

Tööjalanõudeks olid karvasest või parknahast pastlad, 19.sajandi lõpupoole ka kingad. Piduliku ülikonnaga kanti kingi, vaesemad kandsid pastlaid.

Tasku 

Vajalik komponent naiserõivastuses oli tasku. See seoti vööle kahe seeliku vahele (alusseeliku või särgi peale ja pealisseeliku alla). See seati kohale nii, et tasku jäi küljel kohakuti seeliku kinniseauguga, kust vajaduse korral võis käe tasku pista. (Voolmaa 1988:18)

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku esineb 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui värvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). 19. sajandi teisel poolel hakati kurguhelmestena kandma ka õhukesest klaasist kuuseehteid meenutavaid sädelevaid helmeid, mida nimetati siidpärliteks. Vt näiteks Nissist pärit siidpärleid: ERM 10552.

Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Särgi kaelus kinnitati hõbedast vitssõle ERM A 509:305 või väikse preesiga (2-4,5 cm läbimõõduga), vt õiemotiiviline prees (vt Lisa 1 teksti lõpus). Pidulikul puhul seati keset rinda rinnaräti peale hästi nähtavale suurem prees (6-9 cm läbimõõduga), vt Lisa 2, silmadega prees (näidis Harju-Jaanist ERM 5115) või kuhiksõlg, vt Lisa 3. Preesi võib kanda ka ülalpool, aga sõlg on rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega preesid on enamasti kuuest punasest klaastahukast „silmaga“, aga need võivad olla ka läbipaistvast klaasist.

Kaela seati piduülikonnaga lisaks igapäevastele kurguhelmestele veel helmestest kee kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad (näidis Raplast ERM 9616) kui kannaga rahad, näidis Raplast ERM 14645:1. Need on hõbetaalrid ja -rublad. Kee küljes on tavaliselt üks või kolm kaelaraha, harvem viis. Rahadega kee on piduliku ehtekomplekti põhielement just kaapotkleidi juures, sest sõlgesid ja preese oli kleidi külge raskem kinnitada ja praktilist funktsiooni neil enam polnud.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised. Vt Lisa 4. Harisõrmus Harjumaalt: ERM 12800. Vitssõrmuse näide: ERM A 509:382.


Lisa 1
Väike õiemotiiviline valatud hõbeprees

Läbimõõt ca 4 cm. Sobib kaelusekinnitusena Harjumaa, Järvamaa, Virumaa ja Läänema rahvariiete juurde.



Lisa 2
Suur prees nr 23 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt ca 8 cm, puntsitud ornament. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. Sobib Lõuna-Harjumaa, Järvamaa ja Põhja-Viljandimaa rahvariiete juurde.


Lisa 3
Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.








Lisa 4

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.


KASUTATUD ALLIKAD

1)      http://et.wikipedia.org/wiki/Hageri_kihelkond - info kihelkonna asendi kohta

2)      Kaarma, M; Voolmaa, A. Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981

3)      ERM EA 216, kogunud Voolmaa, A 1960 Lääne-Harjumaalt

4)      Voolmaa A. Lääne-Harjumaa rahvarõivastest. –  Harju kärajad 2.-3. juulil Sauel (koost. V. Sarv) . Tallinn 1988, lk. 14-28

Teksti koostas: Meeli Lõiv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla