Haljala naine

Haljala naise ja neiu rahvarõiva komplekti kuulusid 19. sajandi keskel särk, käised, seelik, vöö, põll (naisel), peakate, pikk-kuub, sukad, jalanõud, ehted.

Särk

Kasutuses oli kahte tüüpi särke: pikkade varrukatega ja varrukateta.

Pikkade varrukatega särk õmmeldi linasest riidest. Varrukasuus oli värvel. Selliseid särke kasutati üldiselt töö tegemisel, samal ajal kui käised olid pidupäevaks.

Käiste all kanti alusrõivana kaunistusteta varrukateta särki. Seetõttu oli see lihtsa tegumoega ja tehtud linasest labasest riidest. Särk oli ilma varrukateta, õlalappideta ja kraeta, avara kaelaavaga, mis kurrupaelaga kokku tõmmati. Õlaõmblus puudus. Rinna ees 3 cm sügavune sisselõige. Kaeluse õmblusvaru keeratud paremale poole ja saadud kanalist oli läbi aetud kurrupael. Piht tehti peenemast linasest, jätk jämedamast linasest materjalist. Jätkuks on ühelaidne riie õmblusega külgedel. Küljeõmblustes on kolmnurksed 14 cm pikad ja 11,5 cm laiused kiilud särgile liikumisvabaduse andmiseks.

Käised

Käised, ka käiksed, tehti valgest linasest riidest, lõikelt suhteliselt lühikesed

Ühe teate järgi kogunesid tütarlapsed laupäeva õhtul pärast vihtlemist sooja sauna ja peergutule valgel tikkisid käiseid. Üks õpetanud üht ja teine teist. Uhkemaid käiseid telliti meistrite käest. (EA 61, Voolmaa 1955)

Pidulike käiste alane kaunistati rikkaliku lillkirjas tikandiga, kasutuses olid siidlõngad. Tikandi osa oli kaunistatud veel litritega ehk litrikorraga. (Kaarma, Voolmaa, 1981:214)

Käiste piht vajutati kuni tikandini plisseetaoliselt kurdu. Varrukavärvel  oli äärestatud valgest linasest niidist tagidega ja tikk-pistereaga, mis on nii kaunistuseks kui kaitseks kulumise vastu.

Kaelaava äär on tihedalt kurrutatud. Iga üksik nõelkurd on kinnitatud eraldi krae külge. Krae on täisnurkne, kahekordsest riidest,  mahapööratav. Kinnise lõhik on töödeldud kitsa lihtpiluga. Õlaõmblust katab ühekordsest riidest õlalapp, mis on kinnitatud tikkpistereaga  ja valge linase niidiga. Krae poolt on õlalapp kurrutatud, varruka poolt sirge. Varrukad on õla kohal pandud lappvoltidesse, kuid õlalapi kohalt jäetud voltimata. Kaenla alla on õmmeldud nelinurksed kaenlalapid. Varrukasuu on tihedalt kurrutatud, iga üksik varrukasuu nõelakurd on kinnitatud värvli külge. Varrukavärvlid on kahekordsest riidest, äärestatud valgest linasest niidist tagidega ja tikkpistereaga. Pidulike käiste alläärde on õmmeldud kardpits. Pitsi alumine serv peaks jääma vööjoonest 4-5 cm kõrgemale

Igapäevased käised olid jämedamast riidest ja lihtsama tikandiga, kuid siiski hoolikalt kurrutatud. Sellistel töödel, kus rohkem rahvast koos, nagu talgutel, aga ka heinal ja viljalõikusel, püüdnud tüdrukud end siiski ilusate käistega ehtida. (EA 61, Voolmaa 1955)

Seelik

Triibulised seelikud olid kangru kootud. Ise kooti lihtsamaid. (EA 61, Voolmaa 1955)

Haljalas kanti 19. sajandi keskel veel triibuseelikuid, aga levima olid hakanud ka põikitriibulised ja ruudulised seelikud. Uusi põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid kanti veel mõnikord ka vana moe järgi käistega, kuid enamasti siiski kas seelikuga samast või erinevast riidest õmmeldud jakiga.

Sageli kanti erilisi ehk pihaga kokku õmmeldud triibuseelikuid. Linane piht, alustalje, oli seelikuga kokku õmmeldud, sest seelik oli raske, paksult vollitud, pihaga oli kergem kanda. (EA 61, Voolmaa 1955)

Kanga laius annab seeliku pikkuse. Seeliku laiuseks on kolmekordne vööümbermõõt, keskmiselt 3 meetrit. Seeliku kinnis jääb ette veidi vasakule küljele põlle alla, kinnitamiseks kasutatud haake. Värvli külge kinnisesse õmmeldud salatasku.

Allääre pahupoolele õmmelda 15cm laiune linane toot, mis kaitseb seelikut kulumise eest.

Vöö

Kasutusel olid kirivööd. Korjatud kirju nimetab Kreutzwald rahvapäraselt vöölookadeks. Vöö kinnitamisviisi kirjeldusest järeldub, et 19. sajandi keskpaiku kinnitasid naised Virumaalgi oma vööd tihedate kordadena ümber keha, nagu see Eestis varem üldiselt on olnud. Vöö alla jäävad peitu ka põlle paelad.

Põll

Põll oli abielunaise kohustuslik ülikonnaosa. Põll pandi pruudile pulma ajal pidulikult ette. Naine ei tohtinud põlleta isegi üle toa minna.

18. sajandil  suurenes ostukaupade osatähtsus maal elavate inimeste rõivastuses. Suur osa ehteid, väiksemaid detaile ja materjale (siidipaelad, pearätid, nööbid, karrad, litrid, riidekangad) saadi rändkaubitsejatelt ja linnakäsitöölistelt ning poodidest. Seetõttu läksid moodi ka igasugu ostetud materjalidest pidulikud põlled. 19. sajandi pidulikud põlled tehti enamasti mitmesugustest puuvillastest kangastest.

19. sajandi lõpupoolel, mil naiste peakattena püsis pottmüts, püüti poevillane põll valida mütsi katteriidega ühte värvi. (Kaarma, Voolmaa, 1981:215)

Põlle laius on 55-70 cm, põlle servad on palistatud kahekordse palistusega. Põlle esiosa on lappvoltidest, ees keskel on 6 cm voltimata ala. Värvli laius on tavaliselt 1,5-2 cm. Põlle paelad jäävad kirivöö kihtide alla peitu.

Peakatted

Abielunaise pea pidi vana kombe kohaselt olema kaetud.

18. sajandi keskel võtsid Tallinna ümbruse talunaised järk-järgult tarvitusele linnast ostetud, kõval pappalusel mustrilise siidkattega pottmütsi, mis 19. sajandi algupoolel vallutas kogu Põhja-Eesti, seal hulgas Haljala kihelkonna.

See oli kallis peakate. Eriti kalliks tegid mütsi kuklasse kinnitatud pikad ja laiad siidlindid.

Neidude peaehteks oli pärg. Pärja aluseks oli 2-3 sõrme laiune höövlilaastudest võru, mis kaeti siidriidega või –lindiga, jättes lindiotsad kuklast rippu. Pärja ääred kaunistati kardpitsi või –paelaga.

Juuksed

Lääne-Virumaal kandsid pikki lahtiseid juukseid nii naised kui neiud. Lahtiste juuste kandmine oli tavaline eriti koos pühapäeva-rõivastega.

Kirikusse minnes kammiti juukseid kirikuaias hoolega, juukselahk pidi olema keskel ja joonsirge.

Abielunaiste tööde juures olid lahtised pikad juuksed tülikad. Seepärast tehti neist kaks patsi, mis keerati ümber pea rõngaks või rulliti kurniks pealaele. Mõnikord seoti juuksed vähemalt kuklast paelakesega kinni ja jäeti otsad rippuma. (Kaarma, Voolmaa, 1981:217)

Pikk-kuub

Ka Haljalas olid põhiliseks sooja andvaks pealisriideks villased pikk-kuued. See oli piha ümber hoidev, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega. Neid voldikimpe kutsuti ka händadeks

Vanemad pikk-kuued olid peaaegu alati täisvillasest materjalist. Pool-villane kuub oli kehvuse tunnuseks. Pikk-kuube peeti pidurõivaks.

Vanemal ajal pidi pikk-kuub kindlasti seljas olema kirikusse minnes ja kirikus olles, olenemata sellest, kas oli suvi või talv. Ilma kuueta kirikusse minekut peeti sündsusetuks. Samuti pidi kuub seljas olema külla minnes. Kindlasti kandsid kuube vaderid ristimisel ja ametimehed pulmas.

Kuni 19. sajandi keskpaigani olid meeste ja naiste pealisrõivad sama lõikega.

19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambapruun värv, aga üha enam hakati eelistama värvusena potisinist.

Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Naiste kuubede rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake, teine ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati nendest haakidest vaid 1-2 mis asetsesid vöökohal.

Pikk-kuub tehti nii pikk, et seelik jäi selle alt umbes 10 cm ulatuses paistma.

Suur-rätt

Külma eest kaitseks võeti kolmnurkseks kokkupandult õlgadele villane suureruuduline rätt, mille ääres olid narmad.

Vaesemad leeritüdrukud võtnud suurräti asemel ümber linase palaka. (EA 61, Voolmaa 1955)

Villased rätid olid Haljalas enamasti kodukootud.

Vanemad inimesed käisid ikka suurrätiga, kirikusse minnes oli alati suurrätt kaasa võetud.

Sukad. Jalanõud

Sukad olid põikitriibulised, mitmevärvilised ja kirjadega.

Jalas kanti veisenaha tükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed), vt Simuna kurguhelmeid ERM A 292:314. Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaik on 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui erivärvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Käised kinnitati kurgu alt hõbedast vitssõle ERM 15021:2 või väikse preesiga (2-4,5 cm läbimõõduga), ERM 18009. Hõbeda asemel on materjaliks olnud ka vasesulamid.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale silmadega prees või kuhiksõlg vt Lisa 1 (teksti lõpus) ja ERM 15049. Preesi võib kanda ka ülalpool, aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega preesid on neljast või kuuest klaastahukast „silmaga“, mis on tehtud punasest või läbipaistvast klaasist ERM 15008.  

Piduülikonnaga kanti kaelas hõbekette kaelarahadega. Keti külge kinnitatavad kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui lihtsalt kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad). Kee küljes oli üks või kolm, harvem viis raha. Kui komplektis on kodaratega raha, siis see paikneb keskel. Kannaga raha Haljalast: ERM A 424:84.

Sõrmustest sobib kandmiseks hõbedast vitssõrmus, näide Viru-Nigulast: ERM 12672 ja harisõrmus (näide Viru- Jaagupist) ERM 10481, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks. 



 Lisa 1
 Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

 Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva  kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti  rahvariiete juurde.


KASUTATUD ALLIKAD:

1)      http://et.wikipedia.org/wiki/Haljala_kihelkond - info kihelkonna asendi kohta

2)      KAARMA, M; VOOLMAA, A, 1981 EESTI RAHVARÕIVAD

3)      EA 61, kogunud VOOLMAA, A, 1955 Haljalast, Jõhvist, Viru-Jaagupist, Viru-Nigulast, Väike-Maarjast

Teksti koostas: Meeli Lõiv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla