Harju-Jaani mees

Harju-Jaani mehe rahvarõivad 19. sajandi teisel poolel

Harju-Jaani meeste rahvarõivaste hulka kuulus 18.-19. sajandil mitmesuguseid esemeid: särgid, püksid, pikk-kuued, kasukad, vatid, vestid, peakatted,vööd, sukad, jalakatted, kindad.

Särk

Meeste särk oli õmmeldud peenest linasest materjalist. Särgi allääres jätku ei olnud, aga särgi kahel pool külgedel olid 6 tolli pikkused sisselõiked (15 cm).

Meeste särgi rinnalõhik kinnitati krae alt väikese hõbepreesiga.

Õlalapid olid ilustatud, krae juures õlalapi peal oli eriline kolmenurkne õlalapp, kroogitud, nõelaga krooked sisse kriipsitud - kurrutatud kaelalapp. Kaenla all oli nelinurkne kaenlaaluse lapp, mis käeauku suuremaks tegi. (EA 6)

Krae ise oli maha pööratud, 7-8 cm lai ja otstest ilustatud. Krae kaunistuseks kasutati ka pilutamist, tikiti külad ja nukupead (sõlmpisterida) äärde.

Meeste särkidel oli varruka värvleid harva, aga 19. sajandi lõpuks värvlita varrukaid enam ei tehtud. Värvel ise oli 2-3 sõrme laiune, vahel ka ilustatud nukupeade või nööpidega.

Õlalappidel olid nupud ehk tikkpisterida hõredamalt, värvlitel tihedamalt.

Püksid

Harju-Jaanis tehti lühikesed põlvpüksid, eriti talvised, sinisest, hallist või mustast villasest riidest, täislakaga, ees 3 nööpi. Veel kanti külmal ajal seemisnahast, pukinahast ja kollasest nahast pükse. Nahk osteti linnast.

Suvel oli tööd tehes jalas üks paar takuseid kesapükse või sinise-valge triibulisi või ristilisi linaseid pükse. Püksid olid ühe suure nööbiga või puupööraga. Suvepükstel oli väljaspool tasku luisu jaoks.

Kõik püksid olid tehtud sarnaselt lühikesed – kintspüksid. Püksid ulatasid põlvini, värvli jagu jäi allapoole põlve.

Pükste sääreotstes olid 2 sõrme laiused värvlid. Värvli mõlemis otsades olid nööpaugud. Neist käis värviline kalasabapael läbi. Paelaga tõmmati värvli otsad vaheliti ja seoti värvel suka peale paelaga ümber jala kinni. Pael seoti ka üks kord ümber sääre värvli pealt. Paelast tehti jala kõrvale aasad ja otsad jäid tupsudega rippuma. (EA 6)

Taskuid talvistel pükstel ei olnud.

Aluspükse ei kantud.

Pikk-kuub

Täisvillasest kodukootud sinisest ja mustast kangast meeste pikk-kuued olid sooja andvaks ülerõivaks. Erinevusi naistekuuest oli lõike poolest vähe, enamasti oli erinevus kaunistusviisides ning selles, et meeste kuuele õmmeldi lai krae - tagant ümmargune ees järsku otsadega – ette ulatasid otsad kuni põikrinnakondini. (EA 6)

Kuue pikkus oli poolde säärde ja allapoole, kuue seljal õmblust ei olnud. Õmblused olid kummalgi küljel, õlgadel. Varrukad olid otsa õmmeldud. Kui kangas liiga kitsas oli, pandi alla kiilud vahele. Mõnikord pandi kiilud ka kaenla alla varruka vahele.

Kuubedel ei olnud varrukate peal käsuriideid ega ees haake. Kuue peal kanti vööd või nahkrihma.

Meeste kuubedel olid peal taskud, mis asetsesid poolviltu. Taskuid kaunistasid tinanööbid.

Kasukas

Lambanahksed kasukad sarnanesid lõikelt riidest ülerõivastega ning olid sama pikad kui kuued. Kasukad tehti 7 nahast ning neil oli peal must karvane krae.

Meeste kasukatel oli ees kaks rida nööpe, millega kasukas kinni käis, lisaks kanti veel vööd peal.

Vatt ehk kampson                        

Harju-Jaanis nimetati meeste vatte kampsoniteks. Need tehti sinisest villasest riidest, seljatagune oli hästi kõrgelt taljes ning oli lõigatud ühes tükis. Taga ristluude peal oli kahel pool selga 2 volli, nende peal kummalgi pool 3 vasknööpi.

Meeste kampsonil oli peal kitsas püstkrae, hiljem tehti ka mahapööratud kraesid. Kampson käis eest vaheliti kinni, 2 vasknööbirida oli ees.

Kampsoni pikkus oli poolde reide. (EA 6)

Suvel oli meestel ka valge ja sinise triibulised linased kampsonid – sama lõikega nagu villasedki. Ehkki meeste kampsoneid kutsuti seesidega kampsoneiks, ei olnud neil selliseid seese nagu naistel, ainult 2 lippi ehk volli taga.

Vest

Vest tehti mustast, kuid ka ruudulisest villasest riidest. Kinnises oli 2 rida musti nööpe.

Krae käis eest kinni.

Vest oli selja tagant keha järele õmmeldud, pikkuselt umbes vati pikkune.

Veste õmmeldi ka kasukaga samast nahast – talvel kanti selliseid sooja hoidmiseks.

Kaelarätt

Kasutusele tulid kaelarätid umbes 1850 aasta paiku, kui isegi mitte varem.

Mehed kandsid sitsiriidest valgeid ja kirjusid kaelarätte, igal mehel oli neid vähemalt üks. Meeste rätikud olid harilikult ristilised ja ruudulised. Rätik pandi lihtsalt kolmnurkselt kaela, kaks nurka ette, kolmas taha. Eest preesiga kinni.

Ehted

Meeste särgi rinnalõhik kinnitati krae alt väikese hõbedast vitssõlega (nimetati ka preesiks või meeste preesiks), vt Lisa 1 (teksti lõpus).

Sõrmustest sobib meestele nii hõbedast vitssõrmus ERM A 509:382 kui harisõrmus ERM 12800, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks. Vt Lisa 2.

Juuksed ja habe

Juukseid ei lõigatud peaaegu üldse, olid pikad nagu naistel. Kammiti ette otselauk ja tehti kaks patsi taha. Hiljem kanti ka poolest kaelast või kõrvast saadik juukseid. (EA 6)

Soengud olid arvatavasti ühesugused noortel ja vanadel.

Umbes 1870 aasta paiku vuntse veel ei kantud. Hiljem hakkasid nooremad mehed neid kasvatama, vanad aga ajasid maha – et oleks lõuad ja ninaalune puhas. (EA 6)

Vanasti kanti lõuahabet - nägu aeti puhtaks ja jäeti alla lõua kontide kohta ümberringi habe kasvama, ehk jälle aeti mujalt kõik paljaks ainult kahele poole palede kohta lõualuu kontide alla jäeti „kahlud“ kasvama. Lõug oli siis puhas, ka eest lõuaalune. Ka kanti kahel pool põskhabemeid. (EA 6)

Peakatted

Suvel kanti kõrgeid musta värvi kaabusid. Kaabus kanti pealael „silmakaltsu“ ja kaabu äärde oli seestpoolt torgatud puust pastlanõel. Pastla lagunedes oli siis alati nõel ja lõng käepärast. Suvel töö juures on ka õlest tehtud kaabusid kantud.

Talvemütsid olid lambanahast lakkadega karvased mütsid.

Sääre- ja jalakatted. Jalanõud

Ajal, mil meestel olid lühikesed püksid, kanti pikki sukki, need olnud harilikult mustad või sinised. Sukad ulatusid üle põlve püksi alla.

Igapäevaselt kasutati jalakatetena valgest linasest või takusest riidest jalarätte või jalanartse.

Jalas kanti pastlaid või põlvini ulatuvate säärtega säärsaapaid.

Vööd

Vöö mähiti pikk-kuue või kasuka ümber kaks korda ning otsad topiti vöökordade vahele ning jäeti alla rippuma.

Varrastega kootud talvine vöö oli kootud suka moodi torus, nimetati ka „lõngavööks“. Tavaliselt olid need punased või rohelised. Vöö otstes olid tutid.

Meestel olid ka nahkvööd – lihtsast pargitud kollasest nahast, pandlaga kinnitatavad.

Kindad

Meestel oli peale labakinnaste veel labakute all kandmiseks mõeldud „nõelkindad“. Need olid tehtud riidest, nõelaga tükid kokku õmmeldud.

Ka kandsid mehed lambanahast tehtud labakuid, ka neid kanti varrastega kootud villaste labakute all. Villast poolt kanti vastu kätt

Nuga. Tubakakott

Meestel oli alati ligi suur liigetega nuga. Veel olid alati kaasas tulelöömise raud ja „tael“ ning tubakakoti küljes olev piibunõel. Tubakaakott tehti nahast, lambanahast, ka riidest. Tubakakott õmmeldi mitmevärvilistest siiludest kokku, oli alt ümmarguse põhjaga ning pealt tõmmati pealaga krookesse kokku. Nahkkotil olid peened nahast lõigatud rihmad, riidest kotil kas keerutud või punutud villased tuttidega paelad.

Tubakakotti kanti värvli vahel ja koti paela tutid jäeti välja paistma.



Lisa 1
Hõbedast vitssõlg

Läbimõõt 3,6 cm. Sobib kaelusekinnituseks nii naistele, lastele kui meestele.

Lisa 2

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.


KASUTATUD ALLIKAD:

1)      Kaarma, M; Voolmaa, A EESTI RAHVARÕIVAD. Tallinn 1981

2)      ERM EA 6 Alice Karu. 1924

3)      Väravas, H. Lõputöö Harju-Jaani rahvarõivastest Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse Rahvarõivavalmistajate koolis. 2006


Teksti koostanud Meeli Lõiv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla