Harju-Jaani naine ja neiu

Harju-Jaani naise ja neiu rõivad 19. sajandi keskel ja teisel poolel


Harju-Jaani kihelkond oli ajalooline kihelkond Harjumaal ja naaberkihelkondadeks on Jõelähtme, Kuusalu, Kose, Jüri ja Ambla.
Harju-Jaani kihelkond paiknes Ida-Harjumaal, mistõttu kuulub Harju-Jaani rahvariie Põhja-Eesti rahvarõivarühma.
Esimesed vanavara kogumisretked Harju-Jaani kihelkonda olid usaldatud Kehra kooliõpetajale Gustav Vilbergile, keda tänapäeval teame botaaniku Gustav Vilbastena. Vilberg korjas aastatel 1911–1914. Ta märgib, et rahvariided olid sealkandis kaduma hakanud 1850 aasta paiku ning terve kihelkonna ülikonna kokkuseadmisega tuli ette raskusi, rohkem oli saada vöösid ja käiseid, kuid meesterahva riietest ei olnud aga aimugi: „Wanemad inimesed oskawad weel ikka seletada, kuidas ennewanast kintspüksa kantud ja kampsunid wasknööpidega säranud. Saada ei ole neid aga kusagilt enam“ (ERM TAp 69:3).
Järgnevatel kogumismatkadel on enam tähelepanu pööratud ainelise vanavara korjamisele, selle kõrval on vähehaaval kasvanud ka esemekogu. TÜ filosoofiateaduskonna üliõpilase Alice Karu (Aliise Moora) 1924. aastal kogutud teatmematerjalist saame andmeid Harju-Jaani rahvariietest, söögimajandusest, tähtpäevakombestikust, naiste käsitööst jm, näiteks saame teada, kuidas triibulisele seelikule voldid tehti: „Seeliku kangas wõeti ja mõedeti paras seeliku laius, jätkati laed ühte, jäi aga tagant ehk külje pealt kokku õmblemata. Siis pandi laiule ja õmmeldi ajutiselt wollid sisse tihti üksteise kõrva, mida sügavamad wollid, seda kauem seisid nad sees. Oli riie korralikult kurrutatud tehti ta pealt niiskeks eriti wolli servad. Siis aeti tugewasti ümber kaika, seoti kinni, et lahti ei läheks ja pandi ahju kuiwama. Kui oli juba teatud aeg ahjus olnud, muidugi, parajas soojas ahjus, wõeti wälja, laotati lauale ja pandi siis wajutise alla. Selleks on tihti tarvitatud ahjust wälja wõetuid sooje leibu. Nende all kuiwas siis riie lõpulikult ja kooldusid vollid sisse. Niiviisi tehtud wollid on õige kaua sees seisnud. Vollide kooldumine võttis mõni päew aega. Näituseks on üks ja sama seelik paari leiwateo ajal leibade all koolduda olnud. Wollid õmmeldi ülewalt üksteise külge kinni, värwli sisse. Värwel oli õige kitsas.“ (ERM EA 6:185–187)

Kirjelduse koostamiseks on kasutatud Melanie Kaarma ja Aino Voolmaa 1981. aasta raamatut Eesti Rahvarõivad, Alice Karu 1924. aastal koostatud käsikirja ERM EA 6 ja Hilja Väravase poolt Rahvarõivakoolis 2006.aastal koostatud kirjatööd Harju-Jaani naise kostüümi kohta.

Harju-Jaani naise rahvarõiva komplekti kuuluvad särk, käised, seelik, vöö, põll, peakate, kampsun, pikk-kuub, kasukas, suurrätt, pearätt, ehted, sukad, sukapaelad ja jalanõud.

Särk

Varrukateta särki kanti käiste all. Kui käised käibelt ära jäid, hakati kandma pikkade varrukatega särke.

Peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega varrukateta särk oli tuunika tüüpi – piht moodustati kahekorra kokkumurtud riidelaiast. Särgi alane tehti pikiriidest ja laiendati külgedel umbes 30 cm pikkuste kolmnurksete siiludega.

Kuna särk oli alusrõivas, jäeti see kaunistuste ja õlalappideta. Avar kaelaava tõmmati koomale palistusest läbi pandud krookpaelaga. (Kaarma, Voolmaa. 1981:214).

Särk ulatus poole sääreni.

Pikkade varrukatega särke õmmeldi juba ka kitsa püstkraega ning särke kaunistati valge linase tikandiga õlalappidel ja värvlitel. Eriti uhked olnud valgest peenlinasest kangast tehtud suvised pidulikumad särgid, mida kanti loovõtmise ja rukkilõikuse ajal. (EA 6)

KÄISED

Harju-Jaani naine kandis varrukateta särgi peal käiseid (käikseid, käispead, käisped, käispihad) – need ulatusid napilt rindade alla. Käised olid kurrutatud pihaga, nagu Põhja-Eestis üldiselt moes. Käiste piht vajutati vastaval kurrulaual kurdu (nööriti, kroogiti) harilikult küll vaid alase kaunistuseni: tikandini, piluni, pitsini. Tikandi all kasutati sageli kaunistuseks niplispitsiriba. (Kaarma, Voolmaa. 1981:260)

Käiste alläär on kaunistatud käisteniplisega, mis on 8-12 cm laiune. Lisaks on käistele õmmeldud suuremaid vasklitreid.

Käistele õmmeldi õlalapid, pandi mahapööratav krae ja värvli külge kroogitud krooksuuvarrukad.

Krae on mahapööratav, lõikelt ristkülikukujuline. Krae laius on 6 cm.

Käiste õlalapid on kitsad, vaid 1,7 cm. Õlalapid on kinnitatud käistele valge tikkpistega.

Käiste varruka pikkus on Põhja-Eestile omaselt kolmveerandine. Varrukapäral on keskmiselt 11 lappvolti kummalgi pool õlalappi, õlalapi kohalt jäetud siledaks. Voldi sügavus on 0,5 cm, voltide vahe 1 cm. Varrukasuu on kurrutatud ja varustatud kitsa 1,5 cm laiuse kätisega, mida kaunistavad tagid ja tikkpiste read. Kinnituseks on varrukatel sõltused.

Kaenla alla õmmeldakse kaenlalapid 6x6 cm.

Seelik

Harju-Jaani seelikuid muuseumides säilinud ei ole.

1924. aastal mäletati sealses Raasiku vallas veel kunagise musta villase seeliku, ümbriku kandmist. Kirjelduse järgi oli sel seelikul külgedel kaks volti, allservast veidi ülalpool paiknes valgete linaste narmaste rida (EA 6).

19. sajandi esimesel poolel said pikitriibulised seelikud Põhja-Eestis valitsevaks. Need olid kasutuses kuni linnamoele üle minekuni. Värvi- ja triibukombinatsioonid omandasid koduse käsitöö tulemusena teatud paikkondliku omapära. Pikitriibulistele seelikutele õmmeldi tihti alla äärde kardpaelu ja värvilisi villaseid kaunistusribasid (tressid, poordid). (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Etnograafilises arhiivis (EA 6) toodud kirjelduses on öeldud, et seeliku alla õmmeldi 20 cm laiune purpurist isetükk, mis oli kaunistatud kulla- ja hõbedavärvi kardpaelaga. Veel soovitati alumine toot teha sama lai kui isetükk.

19. sajandi keskpaiku hakkasid Põhja-Eestis pikitriibuliste seelikute kõrvale ilmuma ka põikitriibulised ja ruudulised seelikud. Nende ilmumist loetakse linnamoele ülemineku alguseks. Põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid kanti küll veel ka vana moe järgi käiste või särgipihaga, enamasti aga kas seelikuga samast või ka erinevast riidest õmmeldud alt laieneva lahtise või piha ümber liibuva kinnise jakiga. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

PÕLL

Põll oli abielunaise ülikonna lahutamatu komponent. Põll pandi pulma ajal pruudile pidulikult ette. Edaspidi oli talle põll samuti kui abielunaise peakategi rangelt kohustuslik. Öeldi, et naine ei tohi minna põlleta üle põranda ega tanuta üle tänava. (Kaarma, Voolmaa 1981:215)

Põll tehti pidulikuks puhuks tavaliselt valgest õhukesest klaarriidest, kuid võib teha ka suurelillelisest või puulehelisest sitsist. Igapäevaselt kanti takuseid põlli.

19. sajandi lõpupoolel, mil naiste peakattena püsis pottmüts, püüti poevillane põll valida mütsi katteriidega sama värvi. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, kui põll polnud veel täielikult kaotanud oma traditsioonilist osa naiste rõivastuses, ilustati valgeid kalingurpõlli heegelpitsi ja sageli punase rist- või varspistetikandiga. (Kaarma, Voolmaa 1981:215)

Põllel on üldiselt 5-7 volti. Mõõdud: Laius 70-80 cm, pikkus 80 cm. Põll peab olema nii pikk, et seelik u 10-15 cm alt välja paistab – igal juhul nii, et pool isetükki on kaetud. Põllepaelte asemel võisid olla ka värvli mõlemas otsas öösid samast riidest.

Põll seoti paika punase villase paelaga, otstes olid tutid samast villasest lõngast.

Pottmüts

Kunagi 19.sajandi alguses kanti Harju-Jaanis veel linaseid, vahel lilltikandiga kaunistatud tanusid, kuid need tõrjuti juba varakult pottmütside poolt välja ja muuseumides neid pole säilinud. (EA 6).

Abielunaiste peakatteid pottmütse (tohvmütsid) valmistasid meistrid linnades, hiljem ka külades. 19. sajandi teisel poolel tehti pottmütsid hästi kõrged, kõval pappalusel ning polsterdati takkude või vatiga ümarapõhjalise poti kujuliseks. Sajandi lõpul, kui neid kanti juba linnamoelise rõivastusega, tehti mütsid madalamad, ümmarguse muna kujulised (munamüts). (Kaarma, Voolmaa 1981:218)

Pottmüts oli kanditud valmis kandipaelaga, Ääres kitsas valge niplispits – treemel. Mütsi kuklale kinnitati siidilindid, mis enamasti valiti mütsi katteriidega ühte värvi.  

PÄRG

Harju-Jaani neiud kandsid peas kõrvadega pärga. Kuid samal ajal tunti ja kanti ka tavalisi võrupärgasid. Pärjad olid mitmes värvitoonis – enamasti punased, kuid oli ka rohelisi, kollaseid. Vahel kaunistati neid karra ja litritega  (EA 6). Kõrvadega pärgadel oli mõlemal küljel pealisriidest ettepoole koolutatud umbes 3 cm sügavused kõrvu meenutavad lahtised voldid. Kõrvade kohta öeldi „mängukaardi suurused”. Lindid sellistel pärgadel puudusid. (Kaarma, Voolmaa 1981:217)

Neid kaunistati litrite ja tressidega. Rätik pandi peale nii et kõrvad paistma jäid.

VÖÖ

Vööga mähiti kordadena seeliku, abielunaistel ka põlle värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht. Põhja-Eesti vööde korjatud kirjadele olid kuni 19. sajandi keskpaigani iseloomulikud mahedad taimvärvid, 19. sajandi teisel poolel kasutusele tulnud aniliinvärvidega ilmusid vöökirjadesse eredamad toonid. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Harju-Jaanist on teada preesikirjaline kirivöö punase, rohelise ja oranzi villase lõngaga. Ääres must või tumesinine küü. Koeks kasutati 6-kordset linast niiti.

Kampsun

Kampsun moodsa rõivaesemena hakkas läänepoolses Põhja-Eestis levima juba 18. sajandi lõpust, ida poole levis alles 19. sajandi I poole jooksul, kuid seal kanti  seda siiski suhteliselt vähe. Kampsunid olid põhiliselt rühmseesilised. Eelistatud oli potisinine värvus, kui oli vähegi võimalik seda omale lubada. (Kaarma, Voolmaa. 1981:217)

19. sajandi teisel poolel kanti pikkade varrukatega lühikesi soojemaid pihakatteid Põhja-Eestis üldiselt juba uuemamoeliste jakkidena. (Kaarma, Voolmaa. 1981:217)

Kampsun (kampson) tehti Harju-Jaanis poolvillasest riidest, mõnikord ka linasest. Mustjassinise-valge ristiline, musta-punase ristiline, varem olnud ka potisiniseid. Kampsuneid ei kaunistatud.

Vanemad kampsunid olid pikemad, poolde reide, allservas olid neil seesid. Uuema moe järgi tehtud kampsunid ulatusid puusast veidi allapoole, neid õmmeldi ka lühikeste seesidega allservas. Harju-Jaanis kantud kampsoneid ka samavärvilise seelikuga (vt. kaapoteid) või kui kampsun oli kirjust rootsi riidest, siis tehti seelik teist värvi riidest (EA 6).

Liistik

19. sajandi keskpaiku hakati Harju-Jaanis mõnikord ka moodsaid liistikuid (liivistik) kandma. Nagu veel 1924. aastal mäletati, tehti neid „aastat 50 tagasi“ värvilisest kirjust linnariidest, kanti vahel ka üleni punaseid ühevärvilisi. Liistike kantud suvel isegi käiste peal, koos triibulise seelikuga. Allservas olid liistikutel seesid, mis võisid ka puududa, pikkuselt ulatunud liistikud vähe üle puusade  (EA 6).

Kaapotkleit

1860.-1870. aastatel kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised 19.sajandi keskpaiga kodanliku moe hilisrokokoo krinoliinkleitide eeskujul põikitriibulisest ja ruudulisest riidest kaapotkleiti (kaput, kapot, pihaga riided, pihaga seelik). Kodukootud materjal ning külaõmblejate õmblustöö andsid neile  talurahva rõivastusele omase eriilme. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Harju-Jaani kaapotkleidid olid täis- või poolvillased, ristilised – sinise-valge, punase-musta, ka halli-lillaga.

Pikk-kuub

Ülerõivastest oli tähtsaim villane pikk-kuub ka Harju-Jaanis. See oli piha ümber hoidev, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega. Neid voldikimpe kutsuti ka händadeks

19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambamustpruun värv, aga juba 19. sajandi keskpaigast sai pidukuubede värvina valitsevaks potisinine.

Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Naiste kuubede rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake, teine ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati nendest haakidest vaid 1-2, mis asetsesid vöökohal. (Kaarma, Voolmaa 1981:220)

Harju-Jaanis olid 19.sajandi teisel poolel pidulikuks pikk-kuueks potisinine kuub, töökuuena kanti lambamusta värvi kuube.

Kaapotkuub

19. sajandi kolmandal veerandil tuli Eestis moodi lõikelt kaapotkleidiga sarnanev kaapotkuub (kaapot, kaput, kaputikuub), mis tingimata püüti teha heast sinisest villasest riidest. Kehvematele käis nende muretsemine üle jõu. Kaapotkuued olid kinnise kaeluse ja enamasti väikese lamava kraega, hõlmad haagiti neil kurgu alt kuni vööni kinni. (Kaarma, Voolmaa 1981:220)

Kasukas

Kasukas tehti viiest lambanahast. 19. sajandi teisel poolel omandasid naiste kasukad kaapotkuue lõike, mis tähendas seda, et kasukad muutusid puusadest kaharaks. (Kaarma, Voolmaa 1981:221).

Naistekasukal kraed ei olnud.

Sukad

Pidurõivastusega kandsid Harju-Jaani naised pikki sukki. 19. sajandi teisel poolel kandsid naised ka potisiniseid sukki, kuid kõige iseloomulikumad sukad olid kootud valgest villasest lõngast ja kaunistatud lihtsate vikeldustega. (Kaarma, Voolmaa 1981:221)

Vanemad inimesed kandsid halle sukki, musti oli vähe.

Sukapaelad

Sukad seoti sukapaelaga (kalasabapael), millel oli ühes otsas aas. Sukapaelad olid tavaliselt punutud seelikuvärvi lõngadest labases tehnikas.

Jalanõud

Jalas kandsid naised pastlaid kuid ka musti laia madala kontsa ja ümara ninaga kingi. Harju-Jaanis olevatel kingadel oli ilustuseks suur vaskpannal.

Suurrätt

Külma eest kaitseks võeti kolmnurkseks kokkupandult õlgadele villane suureruuduline rätt, mille ääres olid narmad.

Pearätid

Pearätid olid linased või villased. Neid kanti pärgade ja mütside peal. Enamasti olid kasutuses punase-valge ruudulised, kuid kanti ka sinise-valge ja sinise-musta ruudulisi rätte. Rätte kanti ka kampsunite peal, ees kinnitati neid preesiga.

Ninarätid

Ninarätt oli 25-30 cm küljepikkusega. Äärekaunistuseks kasutati kas narmaid või pilusid. Punase niidiga õmmeldi tikand küla äärde.

Kott ja tasku

Kott tehti valgest või vähese pleekimisega linasest riidest. Selleks kasutati ka vanade käiste tikandiosa. Linasele kotile võidi tikkida ka ainult ühe motiivi käistetikandi mustrist. Sangaks kasutati koti suuäärest läbitõmmatud paelu või ka küljeõmbluste sisse kinnitatud nööri või riideriba.

Koti suurus olenes sellest, mida oli tarvis kaasas kanda. Lõige on enamasti ristküliku kujuline, kaks poolt on kokku õmmeldud. Samas esineb ka vaheribaga kotte.

Tasku (task) oli naistel vanasti alati vööl, kanti särgi peale seotuna ja paistis kõrvalt seeliku taskuaugust välja (EA 6)

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku esineb 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui värvilisi klaashelmeid, vt Ambla kurguhelmeid ERM 11179. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). 19. sajandi teisel poolel hakati kurguhelmestena kandma ka õhukesest klaasist kuuseehteid meenutavaid sädelevaid helmeid, mida nimetati siidpärliteks, vt näiteks Nissist pärit siidpärleid: ERM 10552.

Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõle ERM 12745, või väikse (tavaliselt õiemotiivilise) preesiga ERM 12758, mis oli 2-4,5 cm läbimõõduga.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võib kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees on korraga kasutusel), aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga, vt Lisa 1 (teksti lõpus). Suur prees, mis on 6-9 cm läbimõõduga (vt Lisa 2), võib asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid on enamasti kuuest punasest või läbipaistvast klaastahukast „silmaga“ ERM 5115.

Kaela seati piduülikonnaga veel hõbekett kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad), mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Rahadega kee on piduliku ehtekomplekti põhielement just kaapotkleidi juures, sest sõlgesid ja preese oli kleidi külge raskem kinnitada ja praktilist funktsiooni neil enam polnud.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised. Vt Lisa 3. Harisõrmus Harjumaalt: ERM 12800. Vitssõrmuse näide: ERM A 509:382.


Lisa 1
Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.

Lisa 2
Suur prees nr 23 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt ca 8 cm, puntsitud ornament. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. Sobib Lõuna-Harjumaa, Järvamaa ja Põhja-Viljandimaa rahvariiete juurde.

Lisa 3

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.


KASUTATUD ALLIKAD:

1)      Tael, T. http://www.erm.ee/et/Avasta/Kihelkonnad/Harju-Jaani-kihelkond

2)      Kaarma, M; Voolmaa, A EESTI RAHVARÕIVAD. 1981

3)      ERM EA 6 Alice Karu. 1924

4)      Väravas, H. Rahvarõivakooli lõputöö Harju-Jaani naise kostüümi kohta. 2006


Teksti koostas: Meeli Lõiv
Toimetas ja retsenseeris: Igor Tõnurist
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla