Jõelähtme mees

Jõelähtme meeste riided 18.-19. sajandil

Jõelähtme meeste rahvarõivaste hulka kuulus 18.-19. sajandil mitmesuguseid esemeid: särgid, püksid, pikk-kuued, peakatted, rüüd, kasukad, vatid, vööd, sukad, jalakatted, kindad.

ERMi esemekogus Jõelähtme kihelkonna mehe riiete kohta kahjuks eriti esemeid ei ole.

Põhiliseks allikaks alljärgneva rahvarõivaste kirjelduse juures on ERMi etnograafilise arhiivi 8.köide (EA 8). Kui 1920. aastatel hakati ERMis lisaks esemelisele vanavarale koguma ka teatmematerjali, siis sai 1924. aastal Jõelähtme kihelkonna esimeseks informatsiooni korjajaks Tartu Ülikooli üliõpilane August Meiesaar. Ta kogus andmeid Jõelähtme rahvariietest, kalastusest ning mitmesugustest etnograafilistest nähtustest ja tema kogutud materjalist koosnebki etnograafilise arhiivi 8. köide.

Allikana olen kasutanud ka ERMi kirjasaatjate vastuseid KV 27 ja KV 45, mis olid saadetud F.Grünthali poolt vastavalt 1936. ja 1938. aastal.

Särk

Tallinna linna läheduse mõjul hakkas juba 1820.aastate paiku särkide mood muutuma. Enne olid meeste linased laiad kaunistusteta särgid ulatunud vähemalt põlvini. Peale 1820. aastat tehti särgid lühemad ja kitsamad, tikitud õlalappidega ja varrukatele pandi otsa värvlid ning külgedele särgi allääres jäeti lõhikud.(KV 45)

Meeste särk oli õmmeldud peenest linasest materjalist. Särgi allääres jätku ei olnud, aga särgi kahel pool külgedel olid 6 tolli pikkused sisselõiked (15 cm).

Meeste särgi rinnalõhik kinnitati krae alt hõbepreesiga, juhul kui prees oli olemas. Tavaliselt õmmeldi särgile rinnalõhiku ülaossa ka paelad, sõltused, millega särgikaelus kokku tõmmati.

Meeste särgil oli kõrge maha pööratud krae laiusega 3 tolli (7,5 cm), rinnalõhik ei olnud väga pikk.

Kaunistuseks tikiti meeste särkide õlalappidele ja varruka värvlitele väikesed nupud (sõlmpisterida). Õlalappidel olid nupud hõredamalt, värvlitel tihedamalt.

Meeste särkidel oli varruka värvleid harva, aga 19. sajandi lõpuks värvlita varrukaid enam  ei tehtud.

Rehepeksmisel töötasid mehed särgiväel (KV 27)

Püksid

Püksata meest pole Jõelähtmes ristiinimesed näinud. (EA 8)

Suvel olid tööd tehes jalas üks paar takuseid kesapükse. Püksid olid ühe suure nööbiga või puupööraga. Talvel olid takuste alumiste pükste peal sooja hoidmiseks veel teised villased püksid. (KV 45)

Püksid tehti villasest, linasest ja takusest riidest. Pükse oli halli, musta, valget või potisinist värvi.

Suvel kanti linaseid ja takuseid pükse, talvel villaseid ja pukinahkseid. Vanad mehed kandsid ka „pukinahast“ ehk kitsenahast pükse karv seespool.

Püksid olid altpoolt põlve, nn „kintspüksid”. Külje peal olid õmblused.

Eest olid püksid täiesti kinni, asjale minnes pidi siis kaunis pika toimingu tegema iga pisemagi asja puhul. Püksilakal olid mõlemal puusal nööbid või puupöörad. Argipäeva pükstel kasutati kinniseks pöörasid, uutel ja pidulikemal olid nööbid. Püksid olid värvliga. (EA 8)

Pükste sääreotstes olid lõhikud ning 2 tolli (5 cm) laiune värvel oli otsa õmmeldud. Allääre värvel kinnitati üsna pingule sääre ümber alguses paeltega, hiljem 3-4 nööbiga. Köidetud paela otsad näha ei jäänud. Sukasäär jäi püksi sääre otsa alla ning kinnitati „kalasabaliste” säärepaeltega, mis seoti värvli kohapeal püksi sääre peale. (EA 8)

Taskuid pükstel ei olnud.

Aluspükse ei kantud.

Pikk-kuub

Villasest kodukootud mustast ja hallist kangast meeste pikk-kuued olid sooja andvaks ülerõivaks. Erinevusi naistekuuest oli lõike poolest vähe, enamasti oli erinevus kaunistusviisides.

Kuue pikkus oli poolde säärde ja allapoole, kuue seljal õmblust ei olnud. Õmblused olid kummalgi küljel, õlgadel. Varrukad olid otsa õmmeldud. Kui kangas liiga kitsas oli, pandi alla kiilud vahele. Mõnikord pandi kiilud ka kaenla alla varruka vahele. 

Teateid on kahe kraetüübi kohta:

1)      Kitsad nagu vestil, vanematel kuubedel ilma pöördeta koolipoisi krae moodi.

2)      Teised laiad, mahapööratud.

Rohkem kanti kitsa kraega kuubesid – 1 – 1,5 tolli (2,5-3,75cm) laiu.

Jägala ümbruses tehti taskud hallile pikk-kuue riidele mustast kangast kummalegi välisküljele. Saunjas, Kallaveres, Rebalas, rannakülades ei olnud kuubedel väljaspool taskuid, neil olid hästi suured põuetaskud, kuhu pandi „higilapp“ ja muud taolist vajalikku.

Meestekuuel oli haak ainult lõua all.

Esikinnises olid tinanööbid, nende vastas rida ööse, mis olid vahetevahel punased. Neid tinanööpe aga kunagi kinni ei pandud. Kõik seljas olevad üleriided olid sulgemata nööpidega, ka kasukas talvel.

Tinast nööbid olid ümmargused, nupu moodi, nagu herned. Mõnikord olid kuued ka päris ilma nööpideta. Meeste kuubedel muid lisakaunistusi eriti ei olnud, selja taga oli kaks kimpu „kimpvollidega“ (EA 8).

Rüü

Pikk-kuue lõikega linane või takune rüü oli 19. sajandil muutunud ainult igapäevaseks riietusesemeks. Rüüd kanti pealisrõivana halva ja külma ilmaga. Kui välja mindi ning ilm oli halb, tõmmati kampsunile veel rüüd otsa, kui hää – siis pikk-kuub (EA 8).

Naiste ja meeste rüü ainuke erinevus oli selles, et mehed kandsid seda rinna eest avatult, naised kinni.

Viimast korda nähti rüü kandmist Jõelähtme kandis 19.-20. sajandi vahetusel.

Kasukas

Lambanahksed kasukad sarnanesid lõikelt riidest ülerõivastega. Need tehti valgest ja mustast nahast. Kasukad tehti pikad, pikk-kuue pikkused, lühemaid hakati kandma alles 19.-20. sajandi vahetusel.

Meeste kasukatel kaunistuseks punaseid „keerusid” peal ei olnud.

Naiste ja meeste kasukate erinevuseks oli see, et meeste kasukal oli ees kaks rida nööpe, naiste kasukal ainult üks rida.

Vatt

Vatte tehti koduvillasest, tavaliselt hallist, hiljem ka mustat või potisinisest kangast. Potisinine – oli moes eriti Jägala ja Saunja mail. Mustad ja segatud villadest – rannal (EA 8).  Vattidel oli linane vooder.

Vatte õmmeldi keha ümber liibuvad, naiste kampsunitest tegi lõikeliselt erinevaks see, et meestel ei olnud voldid puusade ümber vaid ainult selja taga.

Krae oli lai ja mahapööratud.

Esikinnises olid tinanööbid.

Vest

Umbes 1870. aastatel kandsid mehed särgi peal sooja hoidmiseks takusest riidest vesti. Jõelähtmes nimetati seda liivistikuks nagu naiste vestigi.

Vest oli selja tagant keha järele õmmeldud, pikkuselt umbes vati pikkune.

Pidulikumate vestide esimene pool tehti pikitriibulisest villasest ja kirjust riidest, selja tagune tükk jäi takusest kangast.

Vestil kraed ei olnud, kaelaauk oli avar.

Kaelarätt

Kasutusele tulid kaelarätid umbes 1850 aasta paiku, kui isegi mitte varem.

Mehed kandsid sitsiriidest valgeid ja kirjusid kaelarätte, igal mehel oli neid vähemalt üks.

Rätt oli seotud spetsiaalselt mitme sõlmega nii, et sellise sidumise juures ei olnud rind mitte kaetud vaid jäi ikkagi paljaks nagu enne. Ainult „kõri“ oli soe. (EA 8).

EHTED

Meeste särgi rinnalõhik kinnitati krae alt hõbedast vitssõlega (nimetati ka preesiks, meeste preesiks). Juhul, kui särgi rinnalõhiku ülaossa olid õmmeldud paelad, tõmmati särgikaelus nendega kokku ja igapäevaselt polnud sõlge vaja. Piduliku komplekti juurde võiks väiksest hõbesõlge siiski kanda, vt Lisa 1 (teksti lõpus).

Sõrmustest sobib meestele nii hõbedast vitssõrmus kui harisõrmus, mis olid talupoja abielusõrmuseks, vt Lisa 2. Harisõrmus Jõelähtmelt: ERM 12805. Vitssõrmus Jõelähtmelt: ERM 15629.

Juuksed ja habe

Juukseid ei lõigatud peaaegu üldse, olid pikad nagu naistel. Soengud olid arvatavasti ühesugused noortel ja vanadel.

Habemed olid nn „parakad“. See habe ulatus juuksepiirist kõrvade juures lõua alla. Habet lõigati kääridega lühemaks. Noorte meeste habemed lõigati lühemaks kui vanadel.

Vuntse ei tohtinud kanda keegi peale sõdurite.

Peakatted

Suvel kanti kõrgeid musta värvi kaabusid. Kaabus kanti „silmakaltsu“ ja kaabu äärde oli torgatud puust tehtud pastlanõel. Pastla lagunedes oli siis alati nõel ja lõng käepärast.

Talvemütsid olid hallid kõrvmütsid nn „kõrvulised“. Sel mütsil oli kokku neli kõrva: ees, taga ja kahel pool kõrval. Kõrvad olid mütsi kõrgused, nii et nende äär oli kübara põhjaga ühel joonel. Kõrvad seisid ise püsti, neid ei seotud. Sellised kõrvadega mütsid tehti hallist villasest riidest ning ka nahast, mille puhul siis kõrvad olid karvased, mütsi osa aga karvadeta. Sellist talvemütsi kasutati väga laialt ja oli kasutuses veel isegi 1890.

Sääre- ja jalakatted. Jalanõud

Igapäevaselt kasutati jalakatetena valgest linasest või takusest riidest jalarätte või jalanartse, mis olid päris pikad.

Tallukad olid tupekujulised riidest jala otsa pastla sisse pistetavad jalavarjud, mida kasutati, kui oli väga külm või kui pastal kippus lagunema.

Sukad olid meestel ühevärvilised ja väga lihtsad. Jõelähtme meeste sukad olid lambapruunid, potisinised või mustad.

Sukkade viklid olid meestel kootud pahempidi taustale, samal ajal kui naistel olid viklid parempidi koe sees.

Jalas oli enamasti kaks paari kapukaid ja siis veel villased rätikud või nartsud ümber kapukate. Pastla põhjas oli õletuustakas. Ainult peremees võis käia saabastes. ( KV 27)

Jalanõudena kasutati pruunist nahast pastlaid, hiljem ka saapaid.

Vööd

Varrastega kootud talvine vöö oli kootud suka moodi torus, nimetati ka „lõngavööks“. See vöö mähiti pikk-kuue või kasuka ümber kaks korda ning otsad topiti vöökordade vahele ning jäeti alla rippuma. Vöö otstes olid tutid.

Kõrvalkihelkondades on teateid ka võrkvööde olemasolust, arvatavasti olid sellised kasutusel ka Jõelähtme meestel.

Kanti ka linnas kootud kamlott-vöösid, mis mähiti kasuka ja pealmise kuue peale.

Meeste vööd olid veel peopesa laiused helmevööd. Need olid kaunistatud siniste ja valgete pärlitega. Sellist vööd kanti suurte kasukate ja kuubede peal. (EA 8)

Kindad ja kätised

Meeste ja naiste kinnastes erinevusi ei olnud.

Kõige rohkem kanti külma kaitseks kootud labakindaid. Kohalikud kalurid kandsid ka nahkseid labakindaid. Sõrmkindaid hakati tegema võrdlemisi hilisel ajal, kuna neid ei osatud eriti hästi kududa.

Narmaid kinnastele ei tehtud. Kindakirjad olid vanemal ajal olnud suuremad ning ruudulised, uuemal ajal pisemad ja kirjud. Kindakirjadena kasutati ka vöö kirju, suurem osa olnudki hoopis vöökirjad. Sõrmkinnastele kirju ei tehtud, neid kooti ainult viklitega valgeid ja musti.

Töö tegemise ajal, mõnikord ka ilu pärast, olid kasutusel pikkade randmekatete sarnased käevarukad. Käevarukad „valtsvarukad“ olid tarvitusel töö juures ja ka uhkusasjana. Nad olid villasest koetud suka moodi. (EA 8) Suvel kindaid ei kantud.

Jõelähtme kindakirjade nimetusi: seitsmesilma kiri, tuuleveski kiri, pajulehe kiri, ristiline, kaerakaie kiri, kirbukiri, lumekiri, lapiline.

Nuga. Tubakakott

Mehed kandsid kasetohust tupega nuga. Tupe ülemise otsa küljes oli nahkne aas, see riputati põuetaskus oleva spetsiaalse suure nööbi otsa.

Piibud olid kõverad, vask „tekliga”. Piibu jaoks oli mehel tubakott või piibukott, mille sees oli piip, tubakas ja taelad, tuleraud.

Tubakotte oli villasest või sitsiriidest, kirjadega ja ühte värvi, ning nahast. Selleks kasutati erinevaid nahku: pargitud, karvadega, kitse, põdra või vasika.

Kott tehti lõõtsaviisi, suu kinnitamiseks oli nahkne pael, mis mitmest august kotisuus läbi käis. Nahkse paela otsa oli kinnitatud kaks naela piibu torkimise jaoks.

Kotti kanti puusa kohal rippumas.

 


Lisa 1

Hõbedast vitssõlg

Läbimõõt 3,6 cm. Sobib kaelusekinnituseks nii naistele, lastele kui meestele.

Lisa 2

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.


KASUTATUD ALLIKAD

1)      ERM EA 8 (Etnograafiline arhiiv (EA) 8. köide, 1924 a, kogunud August Meiesaar )

2)      Piiri, R. 2008. Jõelähtme naise pidulikud rahvarõivad MUSTRIVIHIK. Jõelähtme. Lk 1-5

3)      Reet Piiri. Kuidas 19. sajandil Harjumaal riides käidi? – Rmt.: Rahvast, luulest ja meretuulest. Harjumaa uurimusi 5. Keila: Harjumaa Muuseum, 2000, lk. 70-88.

4)      ERM KV 27 (KL14, lk 139-145) 11.IV 1936 F.GRÜNTHAL Jõelähtme vallast

5)      ERM KV 45 (KK 1, lk 83-219) 30.X 1938 F.GRÜNTHAL Tallinn



Teksti koostas: Meeli Lõiv 
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla