Jüri naine ja neiu


Jüri naise ja neiu rõivad 19. sajandi keskel ja teisel poolel

Naiste ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, põll, peakate, kampsun, liistik, pikk-kuub, jalanõud, sukad, ehted. Varem on sel alal tõenäoliselt kantud ka käiseid.

Särk

Särk oli ülaosas linane, allosas takune. See õmmeldi 19.sajandi keskel pikkade varrukatega, mille otsas olid värvlid ja umbes kahe sõrme laiuse kraega. Õlaõmblused puudusid, õlgadele olid peale õmmeldud õlalapid, kaunistatud tikkpisteridadega. Pidulikumad särgid olid kaunistatud pilutikandiga varrukavärvlitel. Jüri kihelkonnas kanti ümberkaudsetest kihelkondadest erinevat särki. Sellel oli ümar kaelaava, mille külge õmmeldi väikestesse lappvoltidesse seatud krae.

Pidulikumad särgid valmistati 19. sajandi teisel poolel juba üleni linased. (EA 216)

Seelik

19. sajandi esimesel poolel said koeripstehnikas pikitriibulised seelikud Põhja-Eestis valitsevaks. Need olid kasutuses kuni linnamoele üle minekuni. Värvi- ja triibukombinatsioonid omandasid koduse käsitöö tulemusena teatud paikkondliku omapära. Seelikud olid ülaosas volditud, voldid pressiti sisse soojade leibade all. Allääres seeliku seespool oli valgest linasest riidest toot, mis pidi seeliku alläärt seestpoolt kaitsma määrdumise eest. 19.sajandi lõpus hakati seelikutoodi jaoks riiet värvima. (EA 216)

Pikitriibulistele seelikutele õmmeldi tihti alla äärde kardpaelu ja värvilisi villaseid kaunistusribasid (tressid, poordid). (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Igapäevased tööseelikud kooti sageli takusest materjalist ning neid volti ei pressitud. (Voolmaa, 1988:15)

ERM-is on säilinud Jüri kihelkonnast väga mitmeid erinevaid pikitriibulisi seelikuid. On nii valge põhjaga seelikuid kui ka punase või halli põhjaga.

19. sajandi keskpaiku hakkasid Põhja-Eestis pikitriibuliste seelikute kõrvale ilmuma ka põikitriibulised ja ruudulised seelikud. Nende ilmumist loetakse linnamoele ülemineku alguseks. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Vöö

Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadema ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. (Voolmaa 1988:16) Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme. (EA 216)

Põll

Põll oli abielunaisel alati ees. Pidulikud põlled olid kas kirjust sitsist või õhukesest valgest puuvillriidest. On kootud ka pikitriibulist põlleriiet valgel linasel põhjal värviliste villaste triipudega. (Voolmaa 1988:15)

Argipäevadel oli põll enamasti valge. Valgeid põllesid kaunistati nii volangide kui poepitsiga. Põllekandmise mood säilis Jüri kihelkonnas ka 20.sajandi alguses. (EA 216)

Põllepaelad viidi eest taha, ristati need selja taga ning toodi tagasi ette ja siis seoti kinni. (Voolmaa 1988:16)

ERM-is on säilinud Jüri kihelkonna 3 pikitriibulist põlle, mis kõik on valged linased või puuvillased ning neil on peal tumesinised erineva laiusega triibud.

Peakatted

19. sajandi esimesel poolel hakkasid Lääne-Harjumaa neiud ja abielunaised kandma pottmütse. Erinevalt abielunaiste mütsidest, mis pidupuhkudeks olid valdavalt siidist, tehti neiumütsid sitsist ning neil puudusid naistemütsidele iseloomulikud kuklasse kinnitatud lindid ning äärepits. (Voolmaa 1988:18)

Välja minnes pandi mütsile peale rätik, pidulikel puhkudel oli see rätik siidist või õhukesest villasest, serv kinnitatud nõeltega mütsi külge ja otsad sõlmitud lõua alla. (Voolmaa 1988:18, 19)

19. sajandil kasutati veel vaid Jüri kihelkonnas kõrgeid pruudipärgi, mida külatüdrukud pulmalaupäeval käinud pruudil abiks ehtimas (topsutamas). (Voolmaa 1988:18)

ERM-is on säilinud üks väga uhke kõrge Jüri pruudi pärg (ERM 11855).  

Rätid:

Pearätid

Pearätid olid linased või villased. Neid kanti mütside peal. Enamasti olid kasutuses punase-valge ruudulised, kuid kanti ka sinise-valge ja sinise-musta ruudulisi rätte. Rätte kanti ka kampsunite peal, ees kinnitati neid preesiga.

Õlarätid

Õlarätik oli Lääne-Harjumaa naisterõivastuses 19. sajandi keskpaigaks muutunud vältimatuks. Jüris, kus naistesärgid olid kraega, on vähemalt pidudel kantud õlarätti, seades särgikrae rätile peale. Rätte olnud nii kodukootud sinise-valgeruudulisi või päris valgeid linaseid, kui ka ostetud ruudulisi (nn rootsiruudulisi ja veneruudulisi) ja trükimustrilisi sitse. (Voolmaa 1988:16)

Rätt võeti diagonaalselt kokkumurtuna või pooleks lõigatuna õlgadele, otsad poetati ees vöö vahele. Kui pandi selga liistik või kampsun, jäeti õlarätt alla või tõsteti räti nurk seljal nende peale. (Voolmaa 1988:16)

Ninarätid

Ninarätt oli 25-30 cm küljepikkusega. Äärekaunistuseks kasutati kas narmaid või pilusid. Punase niidiga õmmeldi tikand küla äärde.

Kampsun

Kampsuneid kanti vaadeldaval ajajärgul Jüris palju. Seesidega kampsun tehti kas villasest või linasest materjalist. Paremad rõivad tehti Jüris drellkangast, täisvillased (kalevised) või poolvillased, potisinist värvi.

Kampsun ulatus umbes 10 cm vöökohast allapoole ja valmistati hästi keha ümber liibuvad, õlgadel puhvi kogutud varrukatega. Vöökohalt alates oli kampsuni seljaosa pidevseesiline – terve seljadetaili alaosa oli täis volte. (Voolmaa 1988:17)

Kampsun oli eest rinna pealt lahtine, vöökohalt kinnitatud haakidega, hiljem mõnel ka nööbiga.

Kampsunit kanti pikkade varrukatega särgi peal.

ERM-is on Jüri kampsunitest säilinud seitse: osad on ühevärvilised, kuid kolm on ka drell-riidest sissekootud mustriga.

Liistik

Liistikud olid iseloomulikud Jüri kihelkonna naisterõivastusele. 19. sajandi algupoolel tehti neid seal piduülikondade juurde lillakasroosast žakaar-koelisest ostuvillasest riidest, 19. sajandi keskpaigaks said liistikute materjalina üldiseks endiste mõisakangrute poolt kootud drellkangad. 19. sajandi teisel poolel tehti liistikuid ka erkpunasest ostuvillasest kangast. Liistiku drellkangad olid punase-sinise-rohelisekirjud või sinise-mustakirjud. (Voolmaa 1988:16)

Liistikud olid suhteliselt pikad, neil oli keset selga õmblus ning nii selja- kui küljeõmbluste kohal vööst alates olid voldid.

ERM-i kataloogis on olemas kaheksa Jüri liistikut.

Pikk-kuub

Ülerõivasteks olid seljal kahe vööst algava voldikimbuga, nn händadega pikk-kuued. Need olid piha ümber hoidvad, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega.

19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambamustpruun värv, aga juba 19. sajandi keskpaigast sai pidukuubede värvina valitsevaks potisinine.

Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Naiste kuubede rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake, teine ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati nendest haakidest vaid 1-2, mis asetsesid vöökohal. (Kaarma, Voolmaa 1981:220)

Suurrätt

Külma eest kaitseks võeti kolmnurkseks kokkupandult õlgadele villane suureruuduline rätt, mille ääres olid narmad.

Jürist on ERM-is säilinud suurrätt, sinise oranzi ruuduline, trükimustriga (ERM 11876)

Kaapotkleit

1860.-1870. aastatel kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised 19.sajandi keskpaiga kodanliku moe hilisrokokoo krinoliinkleitide eeskujul põikitriibulisest ja ruudulisest riidest kaapotkleiti (kaput, kapot, pihaga riided, pihaga seelik). Kodukootud materjal ning külaõmblejate õmblustöö andsid neile talurahva rõivastusele omase eriilme. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Keila kihelkonna kaapotkleidid olid täis- või poolvillased, suveks tehti need sinise-valgeruudulised linased, talveks villased või poolvillased rohkemate värvidega.

Kaapotkleidiks nimetati samast riidest kokku õmmeldud piha- ja seelikuosa. Kaapotkostüümiks nimetati rõivastust siis, kui samast materjalist tehtud pihaosa ja seelikuosa kokku ei õmmeldud.

Kaapotkostüümi ja -kleidi asendas juba 19.saj. lõpus täielikult linnamoeline riietus. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Jürist on säilinud ERM-is kaks kaapotkleiti (ERM 379, ERM 380)

Kaapotkuub

19. sajandi kolmandal veerandil hakati kandma liibuva piha külge õmmeldud volditud alaosaga potisiniseid kaapotkuubi. Erinevalt händadega kuuest, mis olid lahtise rinnaesisega ning mille hõlmad kinnitati vöö kohal paari haagiga, olid kaapotid vööst kurguni kinni haagitud. Need kuued ulatusid kandadeni. (Kaarma, Voolmaa. 1981:220)

Kaapotite varrukad olid ülevalt laiad, õla juurest tugevalt kroogitud, randme juurest aga kitsalt ümber.

See kuub tehti kolmest riidelaiast, ilma õmbluseta seljal nagu vanadki kuued. Naistel olid need kuued volditud. Varrukad olid volditud küünarnukist saadik ja varrukaotsad (käisesuu) teravad.

Nendele kuubedele tehti ka erinevaid kaunistusi – õmmeldi kahele poole hõlmadele värviliste klaaspärlite read. Krae äärde, varrukasuhu ning hõlmade äärde tehti erinevad tikandid.

Kaapotkuue vooder ulatus vesti või kampsuni alla äärde.

Kaapotkuued olid kasutuses 19. sajandi II poolel, kuid nendega samal ajal püsisid ka eespool kirjeldatud lihtsamad pikk-kuued. (Kaarma, Voolmaa. 1981:220)

Jalanõud. Sukad

Põhilisteks jalanõudeks olid karvasest või parknahast pastlad. Pidudel pandi jalga ilusad kollased pastlad, tööl, eriti talvel, kasutati parkimata karvanahkseid pastlaid. Pastlapaelad köideti pahkluu juurde. 19.sajandi keskelt hakkasid jõukamad kandma ka kingi.

Jüris kandsid naised erilisi kiiluga roositud sukki – tumesinised sukad, mille külgedele kootud punased kiilud madalpistetikandit meenutava kirjaga. (Voolmaa 1988:21)

Sukad olid põlve alt kalasabaliste säärepaeltega ümber jala seotud. Sukapaelad olid tavaliselt punutud seelikuvärvi lõngadest labases tehnikas. Naiste säärepaelad seeliku alt nähtavale ei jäänud.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku esineb 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui värvilisi klaashelmeid, vt Ambla kurguhelmeid ERM 11179. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). 19. sajandi teisel poolel hakati kurguhelmestena kandma ka õhukesest klaasist kuuseehteid meenutavaid sädelevaid helmeid, mida nimetati siidpärliteks, vt Nissist pärit siidpärleid: ERM 10552.

Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena, ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Särgi kaelus kinnitati hõbedast (ka vasest) vitssõle ERM 11806 või väikse (tavaliselt õiemotiivilise) preesiga ERM A 509:583, mis oli 2-4,5 cm läbimõõduga.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võib kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees on korraga kasutusel), aga sõlg on rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga vt Lisa 1 (vt teksti lõpus) ja ERM 11740. Suur prees, mis on 6-9 cm läbimõõduga (vt Lisa 2), võib asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid on enamasti kuuest punasest klaastahukast „silmaga“ ERM 11778.

Kaela seati piduülikonnaga veel hõbekett kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõberublad ja -kopikad), mida oli kee küljes üks või kolm, harvem viis. Rahadega kee on piduliku ehtekomplekti põhielement just kaapotkleidi juures, sest sõlgesid ja preese oli kleidi külge raskem kinnitada ja praktilist funktsiooni neil enam polnud.

Sõrmustest sobib kandmiseks hõbedast vitssõrmus ERM 11754 ja harisõrmus ERM 11748, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks. Vt ka Lisa 3.



Lisa 1
Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6–10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.

Lisa 2
Suur prees nr 23 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt ca 8 cm, puntsitud ornament. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. Sobib Lõuna-Harjumaa, Järvamaa ja Põhja-Viljandimaa rahvariiete juurde.

Lisa 3

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.

Teksti koostamisel on kasutatud ERMi EA 216, M.Kaarma ja A.Voolmaa 1981.aastal ilmunud raamatut Eesti rahvarõivad ning A.Voolmaa koostatud Lääne-Harjumaa rahvarõivaste kirjeldust väljaandest Harju kärajad (1988)

Jüri neiu kostüüm 19. saj. keskelt on ilmunud: Eesti rahvarõivaid. Tallinn, 1957, lk.112-114, tahvel XXXIV.

Jüri naiseülikond: H.Kurrik. Eesti rahvarõivad. 1938, lk.98-99.


KASUTATUD ALLIKAD

1)      Kaarma, M; Voolmaa, A. Eesti rahvarõivad. 1981

2)      EA 216, kogunud VOOLMAA, A 1960 Jürist

3)      Sarv, V Harju kärajad. Tallinn 1988. Lääne-Harjumaa rahvarõiva tekstid koostanud A.Voolmaa. lk 14-28


Teksti koostas: Meeli Lõiv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla