Juuru naine

Juuru naise rõivastus 19. sajandi I poolel ja sajandi keskel

Teksti koostamisel kasutatud M.Kaarma ja A.Voolmaa 1981.aastal ilmunud raamatut Eesti rahvarõivad. H.Kurrik Eesti rahvarõivad (1938, Tartu) sisaldab kirjeldust Juuru naise rahvarõivaste kohta, kus soovitatakse 19. sajandi esimeseks pooleks käistega komplekti. Juuru naise ja neiu kostüüme 19.saj.keskelt on avaldatud veel: Eesti rahvarõivaid, Tln 1957, lk. 109 – 112, tahvel XXVIII – XX. 

Juuru naise ülikonna osad olid särk, käised, seelik, vöö, põll, peakate, kampsun, liistik, pikk-kuub, kasukas, suurrätt, jalanõud, sukad, ehted.

Särk

19. sajandi algul kanti varrukateta särki käiste all. Peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega varrukateta särk oli tuunika tüüpi – piht moodustati kahekorra kokkumurtud riidelaiast. Särgi alane tehti pikiriidest ja laiendati külgedel umbes 30 cm pikkuste kolmnurksete siiludega. Särk ulatus poole sääreni.

Kuna särk oli alusrõivas, jäeti see kaunistuste ja õlalappideta. Avar kaelaava tõmmati koomale palistusest läbi pandud krookpaelaga. (Kaarma, Voolmaa. 1981:214).

Põhja-Eestile iseloomulike käiste kandmine üldiselt kadus Juuru kihelkonnas 19. sajandi keskpaiku ning varem käiste all kantud varrukateta särk asendus selleks ajaks pikkade varrukatega särgiga. Seda kanti siis ka piduliku kostüümiga.

Poole sääreni ulatuva peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega pikkade varrukatega särgi allaäärde õmmeldi laiuse andmiseks komnurksed siilud. Selliseid särke õmmeldi kitsa püstkraega ning särke kaunistati valge linase tikandiga õlalappidel ja värvlitel. Eriti uhked olnud valgest peenlinasest kangast tehtud suvised pidulikumad särgid.

Käised

19. sajandi esimesel poolel kandis Juuru naine varrukateta särgi peal käiseid – need ulatusid napilt rindade alla. Käised olid kurrutatud pihaga, nagu Põhja-Eestis üldiselt moes. Käiste piht vajutati vastaval kurrulaual kurdu (nööriti, kroogiti) harilikult küll vaid alase kaunistuseni: tikandini, piluni, pitsini. Tikandi all kasutati sageli kaunistuseks niplispitsiriba. (Kaarma, Voolmaa. 1981:260)

Käiste alläär on kaunistatud käisteniplisega, mis on 8-12 cm laiune. Lisaks on käistele õmmeldud suuremaid vasklitreid.

Käistele kinnitati valge tikkpistega kitsad õlalapid, pandi mahapööratav lõikelt ristkülikukujuline 6 cm laiune krae ja värvli külge kroogiti krooksuuvarrukad. Käiste varruka pikkus oli Põhja-Eestile omaselt kolmveerandine. Varrukapäral olid lappvoldid kummalgi pool õlalappi, õlalapi kohalt jäeti siledaks. Varrukasuu oli kurrutatud ja varustatud kitsa 1,5 cm laiuse kätisega, mida kaunistasid tagid ja tikkpiste read. Kinnituseks olid varrukatel sõltused. Kaenla alla õmmeldi kaenlalapid 6x6 cm.

Seelik

19. sajandi esimesel poolel said pikitriibulised seelikud Põhja-Eestis valitsevaks. Need olid kasutuses kuni linnamoele üle minekuni. Värvi- ja triibukombinatsioonid omandasid koduse käsitöö tulemusena teatud paikkondliku omapära. Pikitriibulistele seelikutele õmmeldi tihti alla äärde kardpaelu ja värvilisi villaseid kaunistusribasid (tressid, poordid). (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

ERM-is on säilinud mitu Juuru seelikut. Need kõik on tumedates toonides, mõnel sekka ka natuke erksamat värvi. Kõigis säilinud Juuru seelikutes on kasutatud siniseid toone lisaks teistele värvidele.

19. sajandi keskpaiku hakkasid Põhja-Eestis pikitriibuliste seelikute kõrvale ilmuma ka põikitriibulised ja ruudulised seelikud. Nende ilmumist loetakse linnamoele ülemineku alguseks. Põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid kanti küll veel ka vana moe järgi käiste või särgipihaga. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Kirivöö

Põhja-Eesti vööde korjatud kirjadele olid kuni 19. sajandi keskpaigani iseloomulikud mahedad taimvärvid, 19. sajandi teisel poolel kasutusele tulnud aniliinvärvidega ilmusid vöökirjadesse eredamad toonid. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadema ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. (Voolmaa 1988:16) Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme.

Põll

Põll tehti pidulikuks puhuks tavaliselt valgest õhukesest klaarriidest, kuid võib teha ka suurelillelisest või puulehelisest sitsist. Igapäevaselt kanti takuseid põlli.


Peakatted

Pottmüts

Abielunaiste peakatteid pottmütse valmistasid meistrid linnades. Pottmüts oli kanditud valmis kandipaelaga, Ääres kitsas valge niplispits – treemel. Mütsi kuklale kinnitati siidilindid, mis enamasti valiti mütsi katteriidega ühte värvi.  (Kaarma, Voolmaa 1981:218)

Pärg

Juuru neiud kandsid peas tavalisi võrupärgasid. Pärjad olid mitmes värvitoonis – enamasti punased, kuid oli ka rohelisi, kollaseid. Vahel kaunistati neid karra ja litritega.

Pärgadele sidusid neiud olenevalt ilmast peale rätiku.

Rätid

Pearätid

Pearätid olid linased või villased. Neid kanti pärgade ja mütside peal. Enamasti olid kasutuses punase-valge ruudulised, kuid kanti ka sinise-valge ja sinise-musta ruudulisi rätte. Rätte kanti ka kampsunite peal, ees kinnitati neid preesiga.

Ninarätid 

Ninarätt oli 25-30 cm küljepikkusega. Äärekaunistuseks kasutati kas narmaid või pilusid. Punase niidiga õmmeldi tikand küla äärde.

Suurrätt

Külma eest kaitseks võeti kolmnurkseks kokkupandult õlgadele villane suureruuduline rätt, mille ääres olid narmad.

Kampsun

Kampsunid hakkasid Juuru kihelkonnas levima 19.sajandi keskpaiku, siis olid need lambamustast või  tumesinisest villasest riidest, avara rinnalõikega.  Kampsunid õmmeldi keha ümber liibuvaid, õlgadel vahel  puhvi kogutud varrukatega, rühmseesilised.

Vaadeldava ajajärgu kampsunid olid pikemad, poolde reide, allservas olid neil seesid.

19. sajandi teisel poolel kanti pikkade varrukatega lühikesi soojemaid pihakatteid Põhja-Eestis üldiselt juba uuemamoeliste jakkidena. (Kaarma, Voolmaa. 1981:217)

Liistik

19. sajandi keskpaiku hakati Juurus moodsaid puusadeni ulatuvaid liistikuid (liivistik) kandma. Neid valmistati värvilisest kirjust linnariidest. Vahel kanti ka üleni punaseid ühevärvilisi. Liistikuid kanti suvel isegi käiste peal, koos triibulise seelikuga. Mõnikord olid liistikutel allservas seesid, kuid mitte alati.

Pikk-kuub

Ülerõivasteks olid Juuru naistel, nagu Põhja-Eestis üldiselt, seljal kahe vööst algava voldikimbuga, nn händadega pikk-kuued. Need olid piha ümber hoidvad, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega. Neid voldikimpe kutsuti ka händadeks

19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambamustpruun värv, aga juba 19. sajandi keskpaigast sai pidukuubede värvina valitsevaks potisinine.

Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Naiste kuubede rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake, teine ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati nendest haakidest vaid 1-2, mis asetsesid vöökohal. (Kaarma, Voolmaa 1981:220)

ERM-is on säilinud vähemalt üks potisinisest villasest kangast Juuru pikk-kuub ERM 15652. Varrukasuus on käsuriideks kasutatud pruuni-valge mustrilist kangast.

Kasukas

Kasukas tehti viiest lambanahast. 19. sajandi teisel poolel omandasid naiste kasukad kaapotkuue lõike, mis tähendas seda, et kasukad muutusid puusadest kaharaks. (Kaarma, Voolmaa 1981:221).

Naistekasukal kraed ei olnud.

Sukad, jalanõud

Pidurõivastusega kandsid Juuru naised põlvini sukki. Kõige iseloomulikumad sukad olid kootud valgest villasest lõngast ja kaunistatud lihtsate vikeldustega, kuid 19. sajandi keskel kandsid naised ka juba potisiniseid sukki. (Kaarma, Voolmaa 1981:221)

Külma ilmaga kanti jalas enamasti kaks paari villaseid sukki. Sukad olid põlve alt kalasabaliste säärepaeltega ümber jala seotud. Kalasabalistel säärepaeltel oli ühes otsas aas. Sukapaelad olid tavaliselt punutud seelikuvärvi lõngadest labases tehnikas.

Jalanõudeks olid pastlad või pidupuhkudel ka kingad.

Kott ja tasku

Vajalik komponent naiserõivastuses oli tasku. See seati kohale nii, et tasku jäi küljel kohakuti seeliku kinniseauguga, kust vajaduse korral võis käe tasku pista.

Naiste kostüümi juurde kuulus tavaliselt ka kott. Kott tehti valgest või vähe pleekinud linasest riidest. Selleks kasutati mõnikord ka vanade käiste tikandiosa. Linasele kotile võidi tikkida ka ainult ühe motiivi käistetikandi mustrist. Sangaks kasutati koti suuäärest läbitõmmatud paelu või ka küljeõmbluste sisse kinnitatud nööri või riideriba.

Koti suurus olenes sellest, mida oli tarvis kaasas kanda. Lõige on enamasti ristküliku kujuline, kaks poolt on kokku õmmeldud. Samas esineb ka vaheribaga kotte.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) esineb 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui värvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). 19. sajandi teisel poolel hakati kurguhelmestena kandma ka õhukesest klaasist kuuseehteid meenutavaid sädelevaid helmeid, mida nimetati siidpärliteks. Vt näiteks Nissist pärit siidpärleid: ERM 10552.

Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Särgi kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasesulamitest) vitssõle või väikse preesiga (2-4,5 cm läbimõõduga), vt õiemotiiviline prees Lisa 1 (teksti lõpus).

Pidulikul puhul seati keset rinda rinnaräti peale hästi nähtavale suurem prees (6-9 cm läbimõõduga), vt Lisa 2, silmadega prees (näidis Harju-Jaanist ERM 5115) või kuhiksõlg, vt Lisa 3. Preesi võib kanda ka ülalpool, aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega preesid on enamasti kuuest punasest klaastahukast „silmaga“, aga need võivad olla ka läbipaistvast klaasist.
Kaela seati piduülikonnaga lisaks igapäevastele kurguhelmestele veel helmestest kee või hõbekett kaelarahaga, näidis Raplast ERM 14645:1. Kaelarahad on hõbetaalrid ja -rublad, millele on kand (kinnitusaas) külge pandud. Kee küljes oli tavaliselt üks või kolm kaelaraha.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised, vt Lisa 4. Harisõrmus Harjumaalt: ERM 12800. Vitssõrmuse näide: ERM 15629.


Lisa 1
Väike õiemotiiviline valatud hõbeprees

Läbimõõt ca 4 cm. Sobib kaelusekinnitusena Harjumaa, Järvamaa, Virumaa ja Läänema rahvariiete juurde.

Lisa 2
Suur prees nr 23 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt ca 8 cm, puntsitud ornament. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. Sobib Lõuna-Harjumaa, Järvamaa ja Põhja-Viljandimaa rahvariiete juurde.


Lisa 3
Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.


Lisa 4

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.


KASUTATUD ALLIKAD:

1)      Kaarma, M; Voolmaa, A Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981

2)      Kurrik, H; Eesti rahvarõivad. Tartu 1938

Teksti koostas: Meeli Lõiv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla