Kadrina neiu

Kadrina neiu rahvarõivad 19. sajandi keskel

Neiu rahvarõiva komplekti kuulusid 19. sajandi keskel särk, käised, seelik, vöö, peakate, pikk-kuub, sukad, jalanõud, ehted.

Särk

Kasutuses oli kahte tüüpi särke: pikkade varrukatega ja varrukateta.

Pikkade varrukatega särk õmmeldi linasest riidest. Varrukasuus oli värvel. Selliseid särke kasutati üldiselt töö tegemisel, samal ajal kui varrukateta särki kanti käistega, mis olid pidulikuks rõivaks.

Käiste all kanti alusrõivana varrukateta ja kaunistusteta särki. Seetõttu oli see lihtsa tegumoega ja tehtud linasest labasest riidest. Särk oli ilma varrukateta, õlalappideta ja kraeta, avara kaelaavaga, mis kurrupaelaga kokku tõmmati. Õlaõmblus puudus. Rinna ees 3 cm sügavune sisselõige. Kaeluse õmblusvaru keeratud paremale poole ja saadud kanalist oli läbi aetud kurrupael.

Käised

Käised, ka käiksed, tehti valgest linasest riidest, lõikelt suhteliselt lühikesed

Pidulike käiste alane kaunistati rikkaliku lillkirjas tikandiga ja käiste piht vajutati kuni tikandini plisseetaoliselt kurdu. Käiste allääre kaunistamiseks kasutati kardpitsi, mis kinnitati käiste külge nii, et pitsi alumine serv jäi vööjoonest 4-5 cm kõrgemale.

Igapäevased käised olid jämedamast riidest ja lihtsamad, kuid siiski hoolikalt kurrutatud. Varrukavärvel oli äärestatud valgest linasest niidist tagidega ja tikk-pistereaga, mis on nii kaunistuseks kui kaitseks kulumise vastu. Sellistel töödel, kus rohkem rahvast koos, nagu talgutel, aga ka heinal ja viljalõikusel, püüdnud tüdrukud end siiski ilusate käistega ehtida.

Kaelaava äär on tihedalt kurrutatud. Iga üksik nõelkurd on kinnitatud eraldi krae külge. Krae on täisnurkne, kahekordsest riidest, mahapööratav. Kinnise lõhik on töödeldud kitsa lihtpiluga. Õlaõmblust katab ühekordsest riidest õlalapp, mis on kinnitatud tikkpistereaga ja valge linase niidiga. Krae poolt on õlalapp kurrutatud, varruka poolt sirge.

Natuke allapoole küünarnukki ulatuvad varrukad on õla kohal pandud lappvoltidesse, kuid õlalapi kohalt jäetud voltimata. Kaenla alla on õmmeldud nelinurksed kaenlalapid. Varrukasuu on tihedalt kurrutatud, iga üksik varrukasuu nõelakurd on kinnitatud värvli külge. Varrukavärvlid on kahekordsest riidest, äärestatud valgest linasest niidist tagidega ja tikkpistereaga.

Seelik

Kadrinas kanti 19. sajandi keskel veel triibuseelikuid (eriti armastatud olid triipudes rohelised toonid), aga levima olid hakanud ka põikitriibulised ja ruudulised seelikud. Neid kanti veel vana moe järgi käistega, kuid enamasti siiski kas seelikuga samast või erinevast riidest õmmeldud jakiga.

Kanga laius annab seeliku pikkuse. Seeliku laiuseks on kolmekordne vööümbermõõt, keskmiselt 3 meetrit. Seeliku kinnis jääb ette veidi vasakule küljele põlle alla, kinnitamiseks kasutatud haake. Värvli külge kinnisesse õmmeldud salatasku.

Allääre pahupoolele õmmelda 15cm laiune linane toot, mis kaitseb seelikut kulumise eest.

Vöö

Kasutusel olid kirivööd. Korjatud kirju nimetab Kreutzwald rahvapäraselt vöölookadeks. Vöö kinnitamisviisi kirjeldusest järeldub, et 19. sajandi keskpaiku kinnitasid neiud Virumaalgi oma vööd tihedate kordadena ümber keha, nagu see Eestis varem üldiselt on olnud.

Peakate

Neidude peaehteks oli pärg. Pärja aluseks oli 2-3 sõrme laiune höövlilaastudest võru, mis kaeti siidriidega või –lindiga, jättes lindiotsad kuklast rippu. Pärja ääred kaunistati kardpitsi või –paelaga. Kadrinas on kantud ka nn. kõrvadega pärgi.

Juuksed

Lääne-Virumaal kandsid pikki lahtiseid juukseid nii neiud kui naised. Lahtiste juuste kandmine oli tavaline eriti koos pühapäeva-rõivastega.

Kirikusse minnes kammiti juukseid kirikuaias hoolega, juukselahk pidi olema keskel ja joonsirge.

Pikk-kuub

Ka Kadrinas olid põhiliseks sooja andvaks pealisriideks villased pikk-kuued. See oli piha ümber hoidev, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega. Neid voldikimpe kutsuti ka händadeks.

Vanemad pikk-kuued olid peaaegu alati täisvillasest materjalist. Pool-villane kuub oli kehvuse tunnuseks. Pikk-kuube peeti pidurõivaks.

Vanemal ajal pidi pikk-kuub kindlasti seljas olema kirikusse minnes ja kirikus olles, olenemata sellest, kas oli suvi või talv. Ilma kuueta kirikusse minekut peeti sündsusetuks. Samuti pidi kuub seljas olema külla minnes.

19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambapruun värv, aga üha enam hakati eelistama värvusena potisinist, mis muutuski tasapisi domineerivaks.

Suurrätt

Külma eest kaitseks võeti kolmnurkseks kokkupandult õlgadele villane suureruuduline rätt, mille ääres olid narmad.

Vaesemad leeritüdrukud võtnud suurräti asemel ümber linase palaka. (EA 61, Voolmaa 1955)

Villased rätid olid Kadrinas enamasti kodukootud.

Sukad. Jalanõud

Neidude sukad olid enamasti valged, kuid sajandi lõpupoole levima hakkasid juba ka põikitriibulised, mitmevärvilised ja kirjadega.

Jalas kanti veisenaha tükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Piduliku riietusega püüti kanda nahast kingi.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmedERM 15619. Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku on 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui erivärvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised).

Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Käised kinnitati kurgu alt hõbedast vitssõle ERM A 509:338 või väikse preesiga (2-4,5 cm läbimõõduga) ERM 16276:2. Materjaliks võis hõbeda asemel olla ka vask või vasesulamid.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale silmadega prees või kuhiksõlg, vt Lisa 1 (teksti lõpus) ja ERM 15049. Preesi võib kanda ka ülalpool, aga sõlg peab paiknema rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega preesid on neljast ERM 16276:1 või kuuest ERM 15973 klaastahukast „silmaga“, mis on tehtud punasest või läbipaistvast klaasist. 

Piduülikonnaga kanti kaelas hõbekette kaelarahadega, näide ketist ERM 16460. Keti külge kinnitatavad kaelarahad olid kannaga rahad (hõbetaalrid või -rublad) ERM A 424:94. Kee küljes oli üks või kolm, harvem viis raha.

Sõrmustest sobib kandmiseks hõbedast vitssõrmus, näide Viru-Nigulast: ERM 12672 ja harisõrmus (näide Viru- Jaagupist) ERM 10481, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks. 

 


Lisa 1
Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.


KASUTATUD ALLIKAD:

1)      http://et.wikipedia.org/wiki/Kadrina_kihelkond - info kihelkonna asendi kohta

2)      Kaarma, M; Voolmaa, A Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981 lk.251-257

3)      Kurrik H. Eesti rahvarõivad. 1938, lk.107-108

4)      EA 61, kogunud VOOLMAA, A, 1954-1955 


Teksti koostas Meeli Lõiv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla