Keila naine


Keila naise rõivad 19. sajandi keskel ja teisel poolel

Naiste ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, põll, peakate, kampsun, liistik, pikk-kuub, jalanõud, sukad, ehted. Varem kuulusid kostüümi juurde ka käised, mida 19. saj. kekspaiku juba väga vähe kanti.  

Särk 

Särk oli ülaosas linane, allosas takune. See õmmeldi 19.sajandi keskel pikkade varrukatega, mille otsas olid värvlid ja umbes kahe sõrme laiuse kraega. Õlaõmblused puudusid, õlgadele olid peale õmmeldud õlalapid, kaunistatud tikkpisteridadega. Pidulikumad särgid olid kaunistatud pilutikandiga krae ääres ning varrukavärvlitel.

Sajandi lõpu poole hakati särgile õmblema küünarnukini ulatuvaid varrukaid. Neil oli väike püstkrae, mis kinnitati kurgu alt ühe nööbiga. Pidulikumad särgid valmistati siis juba üleni linased. (EA 216)

Seelik

Seelikud olid 19. sajandi keskel kodukootud pikitriibulised, hiljem ka ruudulised. Triibulistel seelikutel oli põhi kas must või tumesinine, värvitriipudes oli sinist ja madarapunast. Seelikud olid ülaosas volditud, voldid pressiti sisse soojade leibade all. Allääres seeliku seespool oli valgest linasest riidest toot, mis pidi seeliku alläärt seestpoolt kaitsma määrdumise eest. 19.sajandi lõpus hakati seelikutoodi jaoks riiet värvima. (EA 216)

Igapäevased tööseelikud kooti sageli takusest materjalist ning neid volti ei pressitud. (Voolmaa, 1988:15)

Vöö 

Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadema ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. (Voolmaa 1988:16) Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme. (EA 216)

Põll

Põll oli naisel alati ees. Pidulikud põlled olid kas kirjust sitsist või õhukesest valgest puuvillriidest. On kootud ka pikitriibulist põlleriiet valgel linasel põhjal värviliste villaste triipudega. (Voolmaa 1988:15)

Argipäevadel oli põll enamasti valge. Valgeid põllesid kaunistati nii volangide kui poepitsiga. Põllekandmise mood säilis Keila kihelkonnas ka 20.sajandi alguses. (EA 216)

Põllepaelad viidi eest taha, ristati need selja taga ning toodi tagasi ette ja siis seoti kinni. (Voolmaa 1988:16)

Kampsun

Kampsuneid kanti vaadeldaval ajajärgul Keilas juba palju. Seesidega kampsun tehti kas villasest või linasest materjalist. Paremad rõivad tehti kas täisvillased (kalevised) või poolvillased, potisinist, halli või musta värvi.

Kampsun ulatus umbes 10 cm vöökohast allapoole ja valmistati hästi keha ümber liibuvad, õlgadel puhvi kogutud varrukatega. Vöökohalt alates oli kampsuni seljaosa pidevseesiline – terve seljadetaili alaosa oli täis volte. (Voolmaa 1988:17)

Kampsun oli eest rinna pealt lahtine, vöökohalt kinnitatud haakidega, hiljem mõnel ka nööbiga.

Kampsunit kanti pikkade varrukatega särgi peal.

Õlarätik

Õlgadel kantav rätik oli 19. sajandil kindel riietuse osa. Rätte olnud nii kodukootud sinise valgeruudulisi või päris valgeid linaseid, kui ka ostetud ruudulisi (nn rootsiruudulisi) ja trükimustrilisi sitse. (Voolmaa 1988:16)

Pikk-kuub 

Pikk-kuued olid lõikelt sarnased kampsunitele. Sügavad voldid olid külgede pool kahes kimbus, mõlemas kolm volti, ülevalt talje kohalt kõvasti kinni õmmeldud. Kuued olid enamasti potisinist värvi.

Kuub oli rinna eest lahtine, vöökohast kinnitati vaid paari haagiga.

Kaapotkleit 

1860.-1870. aastatel kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised 19.sajandi keskpaiga kodanliku moe hilisrokokoo krinoliinkleitide eeskujul põikitriibulisest ja ruudulisest riidest kaapotkleiti (kaput, kapot, pihaga riided, pihaga seelik). Kodukootud materjal ning külaõmblejate õmblustöö andsid neile talurahva rõivastusele omase eriilme. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Keila kihelkonna kaapotkleidid olid täis- või poolvillased, suveks tehti need sinise-valgeruudulised linased, talveks villased või poolvillased rohkemate värvidega.

Kaapotkleidiks nimetati samast riidest kokku õmmeldud piha- ja seelikuosa. Kaapotkostüümiks nimetati rõivastust siis, kui samast materjalist tehtud pihaosa ja seelikuosa kokku ei õmmeldud.

Kaapotkostüümi ja -kleidi asendas juba 19.saj. lõpus täielikult linnamoeline riietus.

Kaapotkuub 

19. sajandi kolmandal veerandil hakati kandma liibuva piha külge õmmeldud volditud alaosaga potisiniseid kaapotkuubi. Erinevalt händadega kuuest, mis olid lahtise rinnaesisega ning mille hõlmad kinnitati vöö kohal paari haagiga, olid kaapotid vööst kurguni kinni haagitud. Need kuued ulatusid kandadeni.

Kaapotite varrukad olid ülevalt laiad, õla juurest tugevalt kroogitud, randme juurest aga kitsalt ümber.

See kuub tehti kolmest riidelaiast, ilma õmbluseta seljal nagu vanadki kuued. Naistel olid need kuued volditud. Varrukad olid volditud küünarnukist saadik ja varrukaotsad (käisesuu) teravad.

Nendele kuubedele tehti ka erinevaid kaunistusi – õmmeldi kahele poole hõlmadele värviliste klaaspärlite read. Krae äärde, varrukasuhu ning hõlmade äärde tehti erinevad tikandid.

Kaapotkuue vooder ulatus vesti või kampsuni alla äärde.

Kaapotkuued olid kasutuses 19. sajandi II poolel, kuid nendega samal ajal püsisid ka eespool kirjeldatud lihtsamad pikk-kuued.

Peakatted

19.sajandi esimesel poolel hakkasid Lääne-Harjumaa abielunaised kandma pottmütse. Hiljem, sajandi teisel poolel hakkasid pottmütse kandma ka neiud, kuid erinevalt abielunaiste mütsidest, mis pidupuhkudeks olid valdavalt siidist, tehti neiumütsid sitsist ning neil puudusid naistemütsidele iseloomulikud kuklasse kinnitatud lindid ning äärepits. (Voolmaa 1988:18)

Välja minnes pandi mütsile peale rätik, pidulikel puhkudel oli see rätik siidist või õhukesest villasest, serv kinnitatud nõeltega mütsi külge ja otsad sõlmitud lõua alla. (Voolmaa 1988:18, 19)

Jalanõud. Sukad 

Naiste sukad olid Keilas potisinised või lambamustad, vahel ka valged.

Külma ilmaga kanti jalas enamasti kaks paari villaseid sukki.

Tööjalanõudeks olid karvasest või parknahast pastlad, 19.sajandi lõpupoole ka kingad. Piduliku ülikonnaga kanti kingi, vaesemad kandsid ka pastlaid.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku esineb 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui värvilisi klaashelmeid, vt Ambla kurguhelmeid ERM 11179. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). 19. sajandi teisel poolel hakati kurguhelmestena kandma ka õhukesest klaasist kuuseehteid meenutavaid sädelevaid helmeid, mida nimetati siidpärliteks, vt Nissist pärit siidpärleid: ERM 10552. 

Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena, ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Särgi kaelus kinnitati hõbedast (ka vasest)  vitssõle või väikse (tavaliselt õiemotiivilise) preesiga ERM A 509:585, mis oli 2-4,5 cm läbimõõduga.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võib kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees on korraga kasutusel), aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga (vt Lisa 1 teksti lõpus). Suur prees, mis on 6-9 cm läbimõõduga (vt Lisa 2), võib asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid on enamasti kuuest punasest klaastahukast „silmaga“ ERM 11778. Kui kaelas on ka rätik, siis kantakse pidulikke ehteid räti peal.

Kaela seati piduülikonnaga hõbekett kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõberublad ja -kopikad), mida oli kee küljes üks või kolm, harvem viis. Rahadega kee on piduliku ehtekomplekti põhielement just kaapotkleidi juures, sest sõlgesid ja preese oli kleidi külge raskem kinnitada ja praktilist funktsiooni neil enam polnud.

Sõrmustest sobib kandmiseks hõbedast vitssõrmus, näide Jürist ERM 11754 ja harisõrmus, näide Jürist ERM 11748, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks. Vt ka Lisa 3.

 


Lisa 1
Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.

Lisa 2
Suur prees nr 23 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt ca 8 cm, puntsitud ornament. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. Sobib Lõuna-Harjumaa, Järvamaa ja Põhja-Viljandimaa rahvariiete juurde.


Lisa 3

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.


KASUTATUD ALLIKAD

1)      http://et.wikipedia.org/wiki/Keila_kihelkond - info kihelkonna asendi kohta

2)      Kaarma, M; Voolmaa, A. Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981

3)      ERM EA 216, kogunud Voolmaa, A 1960 Lääne-Harjumaalt

4)      Voolmaa A. Lääne-Harjumaa rahvarõivastest. –  Harju kärajad 2.-3. juulil Sauel (koost. V. Sarv) . Tallinn 1988, lk. 14-28.

5)      R. Piiri, S. Allimann. Kadaka küla üleüldseriided. Rahvarõivaid Tallinna ümbrusest 19. sajandil. Tallinn 2012



Teksti koostas: Meeli Lõiv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla