Koeru naine

Autor: Kristiina Halberg


19. saj. keskpaiku kuulusid naise kostüümi särk, käised, vöö, põll, tanu, sukad, pastlad. Pealisrõivas oli pikk-kuub, mille all kanti talvel kasukat.

Särk

Särki   kanti Põhja-Eestis käiste all alusrõivana, mitte nähtaval nagu mujal Eestis. Alusrõivana jäeti särk kaunistamata ning ilma õlalappide ja kraeta. Avar kaelaava tõmmati kokku palmitsetud paelaga. 
Särk koosnes vanasti kahest osast. Pihaosa oli peenemast linasest riidest, särgialane aga jämedamast ja takusemast linasest. Särgialast laiendati külgedel siiludega.
 

Käised

Käised   olid valgest linasest riidest, lühikesed, napilt rindade alla ulatuva kahara pihaosaga ning laiade varrukatega. Varasematel käistel pihaosa kurrutati.
Käistealane kaunistati rikkaliku tikandi ja litritega. Paikkonniti kasutati ka vanemat kaunistusviisi – pilutikandit. Käiste alläärde õmmeldi tavaliselt niplispits.

Seelik

Seelik   oli traditsiooniliselt pikitriibuline ja volditud. Seelikute alläärde õmmeldi  kardpaelu ja värvilisi villaseid kaunistusribasid.

Vöö

Vööga   mähiti mitmekordselt ning kõvasti seeliku ja põlle värvel, samuti käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht. Vöö otsad peideti vöökordade alla. 
Vööd olid tavaliselt mahedates toonides, mida saadi taimedega värvides. 19. Sajandi ii poolel tulid kasutusele aniliinvärvid, millega toonid muutusid erksamaks.

Põll

Põll oli abielunaise kostüümi lahutamatu osa. Esmakordselt pandi naisele põll ette tema pulmas piduliku tseremooniaga. 
Edaspidi oli abielunaisel põll rangelt kohustuslik nii nagu peakategi. Öeldi, et naine ei tohi minna põlleta üle põranda ega tanuta üle tänava. Arvati, et põlleta abielunaine kahjustab põllu viljakust.
Pidupõlled valmistati varasemal ajal tavaliselt villasest riidest, hiljem tulid moodi poest ostetud puuvillasest riidest valmistatud põlled.

Tanu

Tanud  kaunistati nagu käisedki lilltikandi ja litritega. Tanu tikiti siidise lõngaga. Tanude etteäärde õmmeldi punane villane riideriba, millele omakorda õmmeldi peale kardpits. Eest olid tanud plissee taoliselt kurdu pressitud, nii et peakate omandas tornja kuju. 
Tanu sätiti pähe selliselt, et kattis otsmikul juuksepiiri. 

Pikk-kuub

Pikk-kuub   oli suur ülerõivas, mida kanti külmaga, samas oli see aastaringselt osa piduriietusest. Pikk-kuub valmistati vanutatud täis- ja poolvillasest riidest. Moevärviks oli potisinine, vaesemad kandsid musti või pruune pikk-kuubesid. 
Pikk-kuue seljal olevad voldid ehk hännad näitasid pererahva jõukust. Mida rohkem händasid, seda rikkam pererahvas. Naiste pikk-kuued on kaunistamata.

Sukad

Sukad   olid valged, hallid, mustad, sinised või ka punased. Valgeid sukki kanti eelkõige pidulikel üritustel. Sukad on kootud kas villasest või puuvillasest lõngast,  ulatuvad allapoole põlve. Sukki aitavad ülal hoida säärepaelad, mis on seotud allapoole põlve nii nagu meestelgi.  

Jalatsid

Jalatsitena   kanti viiske või pastlaid. Pastlanöör punutakse valgest linasest lõngast. Pidurõivastuse juurde võib kasutada ka musti, kinniseid, madala kontsaga kingi. 

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistab kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku esineb 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui värvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised).

Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena, ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Käiste kaelus kinnitati hõbedast (ka vasest või uushõbedast)  vitssõle või väikse (tavaliselt õiemotiivilise, 2-4,5 cm läbimõõduga) preesiga vt Lisa 1 teksti lõpus. Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suurem prees (6-9 cm läbimõõduga) või kuhiksõlg. Preesi võib kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees on korraga kasutusel), aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Suur prees (vt Lisa 2) võib asendada kuhiksõlge. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga. Vt Peetri kuhiksõlg ERM A 509:699 Kuhiksõle graveeringu eeskujuks sobib Kattenbergi mustriraamatustsõlg nr 58 (vt Lisa 3).

Kaela seati pidulikul puhul hõbekett või helmekee, mille külge olid kinnitatud kodarrahad või kannaga rahad (hõbetaalrid või -rublad). Helmekee koos rahadega võib olla lükitud kas nöörile või peenikesele traadile (taadi otsad on keeratud aasadeks, millest on läbi pandud kinnisidumise pael). Kaelarahasid oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Alumine keskmine raha ulatub tavaliselt rinnale kinnitatud sõle või preesi vastu. Nii hakkab ehtekomplekt käies kilisema ja sellel pidi olema kurje vaime eemalepeletav toime.  

Sõrmustest sobib kandmiseks hõbedast vitssõrmus (näide Järva-Jaanist): ERM 8256 ja harisõrmus (näide Koerust) ERM 8205, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks. Vt ka Lisa 4.

Kott 

Kotte   kasutati mitmesuguste vajalike esemete - pooleli oleva näputöö, kirikusse minnes lauluraamatu jne. – kandmiseks. Koti materjalina kasutati nii käiste tikandeid, kui ka mitmesuguseid riidejääke. Tänapäeval võiks näiteks riidejääkidest valmistatud kott olla kooskõlas kostüümi värvidega või tikandi poolest sarnaneda kas käiste või tanutikandiga. Põhja-Eestis kanti kotte käes või käevangus, mitte vööl nagu saartel.


Lisa 1
Väike õiemotiiviline valatud hõbeprees

Läbimõõt ca 4 cm. Sobib kaelusekinnitusena Harjumaa, Järvamaa, Virumaa ja Läänema rahvariiete juurde.


Lisa 2
Suur prees nr 23 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt ca 8 cm, puntsitud ornament. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. Sobib Lõuna-Harjumaa, Järvamaa ja Põhja-Viljandimaa rahvariiete juurde.


Lisa 3
Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.


Lisa 4

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.



Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla