Kuusalu naine ja neiu

Kuusalu naise ja neiu rõivad 19. sajandi esimesel poolel ja keskel

Kuusalu naise rahvarõiva komplekti kuuluvad särk, käised, seelik, vöö, põll, peakate, pearätt, kampsun, pikk-kuub, suurrätt, sukad, sukapaelad, jalanõud, ehted.

Särk

19. sajandi algul kanti varrukateta särki kanti käiste all. Peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega varrukateta särk oli tuunika tüüpi – piht moodustati kahekorra kokkumurtud riidelaiast. Särgi alane tehti pikiriidest ja laiendati külgedel umbes 30 cm pikkuste kolmnurksete siiludega. Särk ulatus poole sääreni.

Kuna särk oli alusrõivas, jäeti see kaunistuste ja õlalappideta. Avar kaelaava tõmmati koomale palistusest läbi pandud krookpaelaga. (Kaarma, Voolmaa. 1981:214).

Põhja-Eestile iseloomulike käiste kandmine üldiselt kadus Kuusalu kihelkonnas 19. sajandi keskpaiku ning varem käiste all kantud varrukateta särk asendus selleks ajaks pikkade varrukatega särgiga. Seda kanti siis ka piduliku kostüümiga.

Poole sääreni ulatuva peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega pikkade varrukatega särgi allaäärde õmmeldi laiuse andmiseks komnurksed siilud. Selliseid särke õmmeldi kitsa püstkraega ning särke kaunistati valge linase tikandiga õlalappidel ja värvlitel. Eriti uhked olnud valgest peenlinasest kangast tehtud suvised pidulikumad särgid.

ised

19. sajandi esimesel poolel kandis Kuusalu naine varrukateta särgi peal  käiseid ehk käikseid, mis ulatusid napilt rindade alla. Käised olid kurrutatud pihaga, nagu Põhja-Eestis üldiselt moes. Käiste piht vajutati vastaval kurrulaual kurdu (nööriti, kroogiti) harilikult küll vaid alase kaunistuseni: tikandini, piluni, pitsini. Tikandi all kasutati sageli kaunistuseks niplispitsiriba. (Kaarma, Voolmaa. 1981:260)

Käiste alläär on kaunistatud käisteniplisega, mis on 8-12 cm laiune. Lisaks on käistele õmmeldud suuremaid vasklitreid.

Käistele kinnitati valge tikkpistega kitsad õlalapid, pandi mahapööratav lõikelt ristkülikukujuline 6 cm laiune krae ja värvli külge kroogiti krooksuuvarrukad. Käiste varruka pikkus oli Põhja-Eestile omaselt kolmveerandine. Varrukapäral olid lappvoldid kummalgi pool õlalappi, õlalapi kohalt jäeti siledaks. Varrukasuu oli kurrutatud ja varustatud kitsa 1,5 cm laiuse kätisega, mida kaunistasid tagid ja tikkpiste read. Kinnituseks olid varrukatel sõltused. Kaenla alla õmmeldi kaenlalapid 6x6 cm. 

Seelik

Vanemad villased seelikud – kitsad ümbrikud olid ühevärvilised mustad ja neid kanti veel 19. saj. algulgi. Selliseid kokkuõmmeldud kitsaid seelikuid hakati kandma juba 17.sajandil. Seelikul oli taga seljalt kummalegi puusale suunduv volt ning allääres kasutati kaunistuseks kitsast äärepaela või laiemat kaunistusriba.

19. sajandi esimesel poolel said koeripstehnikas pikitriibulised seelikud (Kuusalus ka sielikud) Põhja-Eestis valitsevaks. Need olid kasutuses kuni linnamoele üle minekuni. Värvi- ja triibukombinatsioonid omandasid koduse käsitöö tulemusena teatud paikkondliku omapära. Pikitriibulistele seelikutele õmmeldi tihti alla äärde kardpaelu ja värvilisi villaseid kaunistusribasid (tressid, poordid). (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Pikitriibulistel seelikutel domineeris kollane toon, kollaseid oli mitmes varjundis. Üldse olid Kuusalu triibuseelikud heleda ja rõõmsa üldilmega. Kuusalus värviti seelikulõngad kollaseks karikakraga, kaselehtedega, sookailuga ja kadakasamblaga. Pruuni saadi kivisamblast ja tammekoorest. (EA 64)

Kuusalu seelik ulatus poole sääreni.

ERM-is on säilinud kollase põhjaga, sinise põhjaga ja punase põhjaga pikitriibulised seelikud, musta ja lillaga pikitriibuline alusseelik, samuti musta ja pruuniga pikitriibuline alusseelik.

19. sajandi keskpaiku hakkasid Põhja-Eestis paiku  pikitriibuliste seelikute kõrvale ilmuma ka põikitriibulised (Kuusalu rannikualal tõenäoliselt vähemalt 1850ndatel), mõnevõrra hiljem ka ruudulised seelikud. Nende ilmumist loetakse linnamoele ülemineku alguseks. Põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid kanti küll veel ka vana moe järgi käiste või särgipihaga. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Kirivöö

Põhja-Eesti vööde korjatud kirjadele olid kuni 19. sajandi keskpaigani iseloomulikud mahedad taimvärvid, 19. sajandi teisel poolel kasutusele tulnud aniliinvärvidega ilmusid vöökirjadesse eredamad toonid. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadema ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. (Voolmaa 1988:16) Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme.

ll

Abielunaise kostüümi juurde kuuluv põll (Kuusalu rannakükades poll) tehti pidulikuks puhuks tavaliselt valgest õhukesest klaarriidest, kuid võib teha ka suurelillelisest või puulehelisest sitsist. Igapäevaselt kanti takuseid põlli.

Põllel on üldiselt 5-7 volti. Mõõdud: Laius 70-80 cm, pikkus 80 cm. Põll peab olema nii pikk, et seelik u 10-15 cm alt välja paistab. Põllepaelte asemel võisid olla ka värvli mõlemas otsas öösid samast riidest.

Põll seoti paika punase villase paelaga, otstes olid tutid samast villasest lõngast.

ERM-is on säilinud Kuusalu üks puuvillane ja teine villane aplikatsioonide ning paeltikandiga kaunistatud põll.

Peakatted:

Naiste peakatted

19.sajandi alguses kandsid Kuusalu naised peakattena linikuid ja tanusid ning neile lisandusid üsna pea ka pottmütsid. Tanud olid linased, vahel lilltikandiga kaunistatud. Abielunaiste peakatteid pottmütse (tohvmütsid) valmistasid meistrid linnades, hiljem ka külades. Pottmüts oli kanditud valmis kandipaelaga, Ääres kitsas valge niplispits – treemel. Mütsi kuklale kinnitati siidilindid, mis enamasti valiti mütsi katteriidega ühte värvi.  

Piklik  linik (Kuusalus lina, rätt) oli 19.sajandi alguses veel tavaline abielunaise peakate, mis seoti pähe koonusekujuliselt. Täpne sidumismoodus pole kahjuks teada, kui arvatavasti seati liniku alla juustest või linadest palmik.

19. sajandi esimesel veerandil jäi linik vaid pulmas tseremoniaalseks pruudi peakatteks linutamisel. Üksikjuhtudel, nagu tõendab üks vana foto, kanti linikuid siiski veel kuni 20. sajandi alguseni.

Linik tehti pikast valgest linasest riidest, kaunistuseks olid otstes geomeetrilised valged tikandid ja pilud. Linik varjas juuksed täielikult. Üht Kuusalu linikut säilitatakse Soome Rahvausmuuseumis.

Neidude peakatted

Neiud kandsid peas tavalisi võrupärgasid, Kuusalus on kantud samuti ka nn. kõrvadega pärgi. Pärjad olid mitmes värvitoonis – enamasti punased, kuid oli ka rohelisi, kollaseid. Vahel kaunistati neid karra ja litritega.

Pärgadele sidusid neiud, olenevalt ilmast, peale rätiku.

Rätid:

Pearätid

Pearätid olid linased või villased. Neid kanti pärgade ja pottmütside peal. Enamasti olid kasutuses punase-valge ruudulised, kuid kanti ka sinise-valge ja sinise-musta ruudulisi rätte. Rätte kanti ka kampsunite peal, ees kinnitati neid preesiga.

Ninarätid

Ninarätt oli 25-30 cm küljepikkusega. Äärekaunistuseks kasutati kas narmaid või pilusid. Punase niidiga õmmeldi tikand küla äärde.

Suurrätt

Külma eest kaitseks võeti kolmnurkseks kokkupandult õlgadele villane suureruuduline rätt, mille ääres olid narmad.

Kampsun

Kampsunid hakkasid Rapla kihelkonnas levima 19.sajandi keskpaiku, siis olid need lambamustast või  tumesinisest villasest riidest, avara rinnalõikega. Kampsunid õmmeldi keha ümber liibuvaid, õlgadel vahel  puhvi kogutud varrukatega, rühmseesilised.

Vanemad kampsunid olid pikemad, poolde reide, allservas olid neil seesid. Uuema moe järgi tehtud kampsunid ulatusid puusast veidi allapoole, neid õmmeldi ka lühikeste seesidega allservas.

19. sajandi teisel poolel kanti pikkade varrukatega lühikesi soojemaid pihakatteid Põhja-Eestis üldiselt juba uuemamoeliste jakkidena. (Kaarma, Voolmaa. 1981:217) 

Liistik

19. sajandi keskpaiku hakati Kuusalus moodsaid puusadeni ulatuvaid liistikuid (liivistik) kandma. Neid valmistati värvilisest kirjust linnariidest. Liistikuid kanti suvel isegi käiste peal, koos triibulise seelikuga. Mõnikord olid liistikutel allservas seesid, kuid mitte alati.

ERM-i kogudes on olemas üks Kuusalust pärit täpilisest rohelisepõhjalisest kangast liistik.

Pikk-kuub

Ülerõivasteks olid nn händadega pikk-kuued, mis olid piha ümber hoidvad, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt seljal kahe vööst algava tihedasti kokkupressitud voldikimbuga.

19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambamustpruun värvus, aga juba 19. sajandi keskpaigast sai pidukuubede värvina valitsevaks potisinine.

Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Naiste kuubede rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake, teine ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati nendest haakidest vaid 1-2, mis asetsesid vöökohal. (Kaarma, Voolmaa 1981:220)

Sukad

Pidurõivastusega kanti põlvini sukki. Kõige iseloomulikumad sukad olid kootud valgest villasest lõngast ja kaunistatud lihtsate vikeldustega, kuid 19. sajandi keskel kandsid naised ka juba potisiniseid sukki. (Kaarma, Voolmaa 1981:221)

Külma ilmaga kanti jalas enamasti kaks paari villaseid sukki. 

Sukapaelad

Sukad olid põlve alt kalasabaliste säärepaeltega ümber jala seotud. Kalasabalistel säärepaeltel oli ühes otsas aas. Sukapaelad olid tavaliselt punutud seelikuvärvi lõngadest labases tehnikas.

Jalanõud

Jalas kandsid naised pastlaid (Kuusalus sipud, ormakingad)  kuid ka musti laia madala kontsa ja ümara ninaga kingi. Rannakülades kanti samuti soomepäraseid pastlanahast tehtud nn. soome susse ehk lapikingi., kusjuures veel 20. saj. algupoolel seal mäletati, et kevhemad kandnud iga päev pastlaid, kuna soome sussid olnud vaid pidulikuks jakanõuks (Voolmaa 1962:226-227)   

Kott ja tasku

Vajalik komponent naiserõivastuses oli tasku. See seati kohale nii, et tasku jäi küljel kohakuti seeliku kinniseauguga, kust vajaduse korral võis käe tasku pista.

Naiste kostüümi juurde kuulus tavaliselt ka kott. Kott tehti valgest või vähe pleekinud linasest riidest. Selleks kasutati mõnikord ka vanade käiste tikandiosa. Linasele kotile võidi tikkida ka ainult ühe motiivi käistetikandi mustrist. Sangaks kasutati koti suuäärest läbitõmmatud paelu või ka küljeõmbluste sisse kinnitatud nööri või riideriba.

Koti suurus olenes sellest, mida oli tarvis kaasas kanda. Lõige on enamasti ristküliku kujuline, kaks poolt on kokku õmmeldud. Samas esineb ka vaheribaga kotte.

Ehted

Igapäevaselt olid ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). See on pigem amulett kui ehe, mis ümbritseb tihedalt kaela ja paistab kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võivad olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seatakse kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela). Helmed on klaasist, kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. 18.-19. sajandi helmekeedes on peamiselt erivärvilised klaashelmed: ERM A 624:60 ja ERM A 462:75. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad.

Käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega ERM 782. Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) valatud õiemotiiviline prees ERM 5100 ja ERM 5098. Kaeluskinnituseks võis olla ka südamekujuline sõlg (ilma ripatsiteta) ERM A 509:6917.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võib kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees on korraga kasutusel), aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga (vt Lisa 1 teksti lõpus). Suur prees, mis on 6-9 cm läbimõõduga (vt Lisa 2), võib asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid on enamasti neljast ERM 5094 punasest või läbipaistvast ERM 779 klaastahukast „silmaga“.

Kaela seati piduülikonnaga veel hõbekett või helmekee kaelarahadega. Kaelarahad olid kannaga hõbetaalrid ja -rublad ERM 777, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Rahadega hõbekette võis jõukamatel olla ka mitu rida.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ERM 780, plaadiga sõrmus ERM A 509:407 ja harisõrmus ERM 5099:2 , mida kandsid nii mehed kui naised. Vt Lisa 3.

Vöö küljest rippusid veel 18. sajandil alla ja katsid naise puusade osa vaskketid (rõhud), vt AM _ 12386 E 548.


Lisa 1
Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.


Lisa 2
Suur prees nr 23 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt ca 8 cm, puntsitud ornament. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. Sobib Lõuna-Harjumaa, Järvamaa ja Põhja-Viljandimaa rahvariiete juurde.


Lisa 3

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.




KASUTATUD ALLIKAD:

1)      Kaarma, M; Voolmaa, A Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981

2)      Kurrik, H. Eesti rahvarõivad. Tartu 1938

3)      ERM EA 64. Kogunud Voolmaa, A Kuulsalus 1958.

4)      Voolmaa A. 1962. Täiendavaid andmeid Kirde-Eesti naiste rahvarõivaste kohta. – Rmt.: Etnograafiamuuseumi Aastaraamat 18, Tartu 1962, lk.212 -233. 


Teksti koostas: Meeli Lõiv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla