Lüganuse naine ja neiu

Lüganuse naise ja neiu riietus 19. sajandi esimesel poolel

19. sajandi alguses kantava naiste ülikonna põhiosad olid lühikeste varrukatega särk, käised, seelik, vöö, põll, peakate, pikk-kuub, jalanõud, sukad, ehted.

Särk

Varrukateta särki kanti käiste all.

Peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega varrukateta särk oli tuunika tüüpi – piht moodustati kahekorra kokkumurtud riidelaiast. Särgi alane pandi Põhja-Eestis pikiriidest ja laiendati külgedel siiludega.

Kuna särk oli alusrõivas, jäeti see kaunistuste ja õlalappideta. Avar kaelaava tõmmati koomale palistusest läbi pandud krookpaelaga. (Kaarma, Voolmaa. 1981:214).

Särk ulatus poole sääreni.

Käised

Lüganuse naine kandis varrukateta särgi peal käiseid (käikseid, käispead, käisped, käispihad) – need ulatusid napilt rindade alla. Käised olid kurrutatud pihaga, nagu Põhja-Eestis üldiselt moes. Käiste piht vajutati vastaval kurrulaual kurdu (nööriti, kroogiti) harilikult küll vaid alase kaunistuseni: tikandini, piluni, pitsini. Käistealasel oli Ida-Virumaale ja sealhulgas Lüganusele väga iseloomulik küüsilise väädiga ühendatud motiividest lillkiri, ääres kardpits. (Kaarma, Voolmaa. 1981:260)

Käistele õmmeldi õlalapid, pandi mahapööratav krae ja värvli külge kroogitud krooksuuvarrukad.

Krae on mahapööratav, lõikelt ristkülikukujuline. Krae laius on 6 cm. Virumaale tüüpiliselt jääb krae veidi eest lahti jättes nähtavale käiste all kaela ümber kantavad helmeread.

Käiste õlalapid on kitsad, vaid 1,7 cm. Kaunistuseks võib õlakutel kasutada musta puuvillase lõngaga tikitud aedpisterida. Õlalapid on kinnitatud käistele valge tikkpistega. Nimetatud tikkpiste reast seespool ääristab õlakut must varspistes tikandirida.

Käiste alläär on kaunistatud käisteniplisega, mis on 8-12 cm laiune. Lisaks on käistele õmmeldud suuremad vasklitrid ja alläärde tikitud must 0,5 cm kõrgune ristpiste rida.

Varrukapära on seatud lappvoltidesse. Voldi sügavus on 0,5 cm, voltide vahe 1 cm. Volte on 9 nii ees kui tagapool. Õlaku kohale jääv riideosa on jäetud voltimata. Varrukasuu lon kurrutatud ja varustatud kitsa 1,5 cm laiuse kätisega, mida kaunistavad tagid ja tikkpiste read. Kinnituseks on varrukatel sõltused.

Seelik

Vanemad villased seelikud – kitsad ümbrikud olid ühevärvilised mustad ja neid kanti, nagu ka valgeid linaseid seelikuid, veel 19. saj. algulgi, kuid nende kõrval levisid üha rohkem kaharad ühevärvilsed, enamasti rohelised villased seelikud.

Roheline undruk villasest taftist, roheline wolltahti seelik, oli 19. sajandi alguses jõukamate naiste poolt väga armastatud rõivaese, mida reeglina emalt tütrele edasi pärandati. (Kreutzwald. 2012: 37)

Rohelisest villasest riidest seelik on eest keskelt 15 cm ulatuse voltimata, ülejäänud osas volditud.

19. sajandi esimese veerandi jooksul said pikitriibulised seelikud Põhja-Eestis valitsevaks, alguses Tallinna ümbruses, natuke hiljem Virumaal sealhulgas ka Lüganusel.

Nagu ühevärvilistele kaharatele seelikutele, õmmeldi kohati ka pikitriibulistele alla äärde kardpaelu ja värvilisi villaseid kaunistusribasid (tressid, poordid). (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

ERM-is säilinud pikitriibulised Lüganuse seelikutest üks on kollasepõhjaline ja teine punasepõhjaline.

Seeliku kinnis asus vasakul küljel. Kinnisesse võib töödelda seeliku siseküljele jääva voodririidest tasku.

Seeliku värvel on seeliku materjalist. Värvli laius 2,5 cm. Seelikul on allääres 8 cm laiune punasest riidest toot ja 1,2 cm laiune kardpael. Seeliku alumise serva siseküljel on 9 cm laiune linasest riidest toot.

Lisaks on erinevad ERM-is säilinud Lüganuse seelikud avaldatud: Kersti Loite. Virumaa seelikud. 2013, lk 100-107.

Vöö

Vööga mähiti kordadena seeliku, abielunaistel ka põlle värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht. Põhja-Eesti vööde korjatud kirjadele olid kuni 19. sajandi keskpaigani iseloomulikud mahedad taimvärvid. Võib märkida, et Virumaal kasutati vöökirjades rohelisi toone sagedamini kui Harjumaal või Järvamaal. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Põll

Põll oli abielunaise ülikonna lahutamatu komponent. Neiud põlle ei kandnud. Põll pandi pulma ajal pruudile pidulikult ette. Edaspidi oli talle põll samuti kui abielunaise peakategi rangelt kohustuslik.

Lüganusel olid iseloomulikud hiljemalt 18.sajandi algusest peale mitmesugusest ostetud materjalist pidulikud põlled, eriti hinnati rohelisi poevillaseid, kard- ja värviliste (enamasti punaste) paeltega kaunistatud alastega põllesid. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Kitsas rohelist värvi põll, roheline põll, ei tohiks pidulikel puhkudel kunagi puududa. Algupäraselt on sellel põllel kuldpoort olnud, nagu annavad mõista vana rahvalaulu read: “Osta mulle põllekene. Põlle alla haljukene.” (Kreutzwald 2012:25)

Abielunaiste peakatted

Lüganusel, nagu kohati mujalgi Virumaal, võis abielunaine 19.sajandi I poolel ilmselt kanda eri tüüpi peakatteid. Nii võis veel kanda pikka pealinikut, samuti linukat, otsiktanu, pehmet tanu, moodi tulnud pottmütsi jne.

Traditsioonilise abielunaiste peakattena esines 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul Virumaa rannakihelkondades, sealhulgas ka Lüganusel, veel vanapärane, umbes 2 m pikkune pealinik, mida siin nimetati lina või rätt. Selle täpne sidumisviis pole teada. (Kaarma, Voolmaa. 1981:217)

19. sajandi esimesel poolel oli kasutusel veel linuk ehk sabaga tanu, mis oli eeskätt noorikute pidulik peakate. Linukale tüübilt lähedane oli Virumaal varem üldiselt omane, kuid 19. sajandil juba haruldaseks jäänud lühikese sabaga otsiktanu (ka harjakas, harakas). Otsiktanu lagipea ja pärjataoline äär olid tehtud mitmekordseks kokkumurtud riidetükist ning sellel olid kuklas mitmevärvilised siidnarmad.

19. sajandi esimesel poolel oli veel vaid Virumaal, nii ka Lüganusel, valitsev valgest linasest riidest väike kurrutatud sopiga tanu. See moodustati püstisuunas pooleks murtud piklikust riidetükist ning tõmmati üle pea pingule kuklas seotava kurrupaelaga. Samuti nagu linukad ja otsiktanud, kaunistati väikesed kurrutatud sopiga tanud lilltikandiga. Igapäevastel tanudel moodustas see kitsama, pidulikel aga laia ja rikkaliku äärevööndi.

Ida-Virumaa tanud, mis püsisid pottmütsi kõrval kasutusel osalt veel 19. sajandi teisel poolelgi, olid kas üleni või ainult eest plisseetaoliselt kurdu pressitud (nöörtanu, nibutanu, nipptanu). Põhja-Eesti tanud pandi pähe koketse, otsmikul juuksepiiri katva kübarakesena. (Kaarma, Voolmaa. 1981:217)

Varasemad pottmütsid jõudsid Lüganusele 19. sajandi esimesel poolel. Need mütsid olid suhteliselt madalad, pehmel pappalusel, kergelt polsterdatud ning kaetud siidist katteriidega. Selliseid mütse valmistasid meistrid linnades. (Kaarma, Voolmaa. 1981:218)

Neidude peakate

Peas kandsid Lüganuse neiud Põhja-Eesti neidudele iseloomulikku peaehet – siidriide ja kardpaeltega kaetud võrukujulist pärga kuklast rippuvate lintidega (Voolma, Kaarma. 1981:215)

Sõba

Fr.R Kreutzwaldi andmeil on kuni 19. sajandi alguseni Ida-Virumaa naiste traditsioonilisse peorõivastusse kuulunud valge villane sõba, kaunistatud värviliste äärispaelte, villase lilltikandi ja nurkades tuttidegana kinnitatud narmastega. Sõbad kadusid kasutusest 19. sajandi keskpaigas (Kaarma, Voolmaa. 1981:216) ja asendusid hiljem suurrättidega.

Pikk-kuub

Ülerõivastest oli tähtsaim villane pikk-kuub. See oli piha ümber hoidev, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega. Neid voldikimpe kutsuti ka händadeks.

19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambapruun värv, aga üha enam hakati eelistama värvusena potisinist.

Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Naiste kuubede rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake, teine ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati nendest haakidest vaid 1-2 mis asetsesid vöökohal.

Kampsun

Kampsun moodsa rõivaesemena hakkas läänepoolses Põhja-Eestis levima juba 18. sajandi lõpust, kuid Virumaale levis alles 19. sajandi I poole jooksul, kuid seal kanti seda siiski suhteliselt vähe.

Virumaal olid need põhiliselt rühmseesilised. Eelistatud oli potisinine värvus . (Kaarma, Voolmaa. 1981:34,217)

Jalanõud. Sukad

Lüganuse naised kandsid jalas kollasest nahast soome susse (rannakingad,  susskingad) ja valgeid sukki. (Kaarma, Voolmaa. 1981:261)

Kõige rohkem kanti samas ikkagi pastlaid.

Ehted

Igapäevaselt olid ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). See on pigem amulett kui ehe, mis ümbritseb tihedalt kaela ja paistab kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võivad olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seatakse kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela). Helmed on klaasist, kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. 18.-19. sajandi helmekeedes on peamiselt erivärvilised klaashelmed. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised) ERM 17557. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad.

Käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest)  vitssõlega ERM 17555:2. Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) prees ERM 17775.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võib kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees on korraga kasutusel), aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga (vt Lisa 1 teksti lõpus). Suur prees, mis on 6-9 cm läbimõõduga (vt Lisa 2), võib asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid on enamasti kuuest ERM 17540 punasest klaastahukast „silmaga“. Virumaa silmadega preesidel asetsevad „silmad“ sageli väljaulatuvamalt kui mujal Eestis.

Kaela seati piduülikonnaga hõbekett kaelarahadega. Kaelarahad olid kannaga hõbetaalrid ja -rublad ERM A 509:549, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Fr. R. Kreutzwaldi 1840. aastatel kirja pandud tähelepanekutest võib järeldada, et kaelarahasid võis korraga olla mitu rida: Klaaskoralle, helmeid ehk krelle kanti alati tihedalt kaela ümber, sellal kui varakamatel naistel katsid hõbedased kaelaehted, paatrid kogu rinna kolmes, viies või enamas reas. (Kreutzwald 2012:23)

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ERM 17514 ja ERM 17804 ja harisõrmus ERM 17673, mida kandsid nii mehed kui naised. Vt Lisa 3.


Lisa 1

Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.


Lisa 2

Suur prees nr 23 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt ca 8 cm, puntsitud ornament. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. Sobib Lõuna-Harjumaa, Järvamaa ja Põhja-Viljandimaa rahvariiete juurde.


Lisa 3

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.



KASUTATUD ALLIKAD:

1)      Kaarma, M; Voolmaa, A. Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981

2)      Kreutzwald, Fr. R. Kreutzwald Virumaa rahvarõivastest. Tartu 2012

3)      Kersti Loite. Virumaa seelikud. 2013


Teksti koostas: Meeli Lõiv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla