Rapla naine

Rapla naise rõivastus 19. sajandi I poolel ja sajandi keskel

Rapla naise ülikonna osad olid särk, käised, seelik, vöö, põll, peakate, kampsun, liistik, pikk-kuub, kasukas, suurrätt, jalanõud, sukad, ehted. 

Särk

19. sajandi algul kanti varrukateta särki kanti käiste all. Peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega varrukateta särk oli tuunika tüüpi – piht moodustati kahekorra kokkumurtud riidelaiast. Särgi alane tehti pikiriidest ja laiendati külgedel umbes 30 cm pikkuste kolmnurksete siiludega. Särk ulatus poole sääreni.

Kuna särk oli alusrõivas, jäeti see kaunistuste ja õlalappideta. Avar kaelaava tõmmati koomale palistusest läbi pandud krookpaelaga. (Kaarma, Voolmaa. 1981:214).

Põhja-Eestile iseloomulike käiste kandmine üldiselt kadus Rapla kihelkonnas 19. sajandi keskpaiku ning varem käiste all kantud varrukateta särk asendus selleks ajaks pikkade varrukatega särgiga. Seda kanti siis ka piduliku kostüümiga.

Poole sääreni ulatuva peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega pikkade varrukatega särgi allaäärde õmmeldi laiuse andmiseks komnurksed siilud. Selliseid särke õmmeldi kitsa püstkraega ning särke kaunistati valge linase tikandiga õlalappidel ja värvlitel. Eriti uhked olnud valgest peenlinasest kangast tehtud suvised pidulikumad särgid.

Käised

19. sajandi esimesel poolel kandis Rapla naine varrukateta särgi peal käiseid – need ulatusid napilt rindade alla. Käised olid kurrutatud pihaga, nagu Põhja-Eestis üldiselt moes. Käiste piht vajutati vastaval kurrulaual kurdu (nööriti, kroogiti) harilikult küll vaid alase kaunistuseni: tikandini, piluni, pitsini. Tikandi all kasutati sageli kaunistuseks niplispitsiriba. (Kaarma, Voolmaa. 1981:260) Raplast teadaolevaile käistele on omane eeskätt valge tikand, mida täiendati vasklitritega.

Käiste alläär on kaunistatud käisteniplisega, mis on 8-12 cm laiune.

Käistele kinnitati valge tikkpistega kitsad õlalapid, pandi mahapööratav lõikelt ristkülikukujuline 6 cm laiune krae ja värvli külge kroogiti krooksuuvarrukad. Käiste varruka pikkus oli Põhja-Eestile omaselt kolmveerandine. Varrukapäral olid lappvoldid kummalgi pool õlalappi, õlalapi kohalt jäeti siledaks. Varrukasuu oli kurrutatud ja varustatud kitsa 1,5 cm laiuse kätisega, mida kaunistasid tagid ja tikkpiste read. Kinnituseks olid varrukatel sõltused. Kaenla alla õmmeldi kaenlalapid 6x6 cm.

ERM-i kogudes olevatest Rapla käistest on vaid ühel pilukaunistustest ruudustik, ülejäänud on kõik lilltikandiga.

Seelik

19. sajandi esimesel poolel said pikitriibulised seelikud Põhja-Eestis valitsevaks. Need olid kasutuses kuni linnamoele üle minekuni. Värvi- ja triibukombinatsioonid omandasid koduse käsitöö tulemusena teatud paikkondliku omapära. Pikitriibulistele seelikutele õmmeldi tihti alla äärde kardpaelu ja värvilisi villaseid kaunistusribasid (tressid, poordid). (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

ERM-is on säilinud mitu Rapla seelikut. Nagu Juuruski, on need kõik tumedamates toonides, mõnel sekka ka natuke erksamat värvi. Kõigis säilinud Rapla seelikutes on kasutatud siniseid toone lisaks teistele värvidele.

19. sajandi keskpaiku hakkasid Põhja-Eestis pikitriibuliste seelikute kõrvale ilmuma ka põikitriibulised ja ruudulised seelikud. Nende ilmumist loetakse linnamoele ülemineku alguseks. Põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid kanti küll veel ka vana moe järgi käiste või särgipihaga. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Kirivöö

Põhja-Eesti vööde korjatud kirjadele olid kuni 19. sajandi keskpaigani iseloomulikud mahedad taimvärvid, 19. sajandi teisel poolel kasutusele tulnud aniliinvärvidega ilmusid vöökirjadesse eredamad toonid. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadema ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. (Voolmaa 1988:16) Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme.

ERM-is on säilinud väga palju (umbes 50 ringis) erinevaid Rapla kihelkonna kirivöösid.

Põll

Põll tehti pidulikuks puhuks tavaliselt valgest õhukesest klaarriidest, kuid võib teha ka suurelillelisest või puulehelisest sitsist. Igapäevaselt kanti takuseid põlli.

ERM-is on säilinud Rapla kihelkonnast mitu klaarriidest põlle, mis on kaunistatud pikkade pistetega tikitud lilltikandiga.

Peakatted:

Pottmüts

Varasemale ajale omased  linased tanud tõrjus Raplas 19. sajandi jooksul moodsamaks peetud pottmüts. Abielunaiste peakatteid pottmütse valmistasid meistrid linnades. Pottmüts oli kanditud valmis kandipaelaga, Ääres kitsas valge niplispits – treemel. Mütsi kuklale kinnitati siidilindid, mis enamasti valiti mütsi katteriidega ühte värvi.  (Kaarma, Voolmaa 1981:218)

Pärg

Neiud kandsid peas tavalisi võrupärgasid. Nende kõrgus oli 5-8 cm. Pärjad olid mitmes värvitoonis – enamasti punased, kuid oli ka rohelisi, kollaseid. Vahel kaunistati neid karra ja litritega. Pidulikul juhul lisati pärkale pikad, seljale rippuvad siidlindid.

Pärgadele sidusid neiud olenevalt ilmast peale rätiku.

Rätid:

Pearätid

Pearätid olid linased või villased. Neid kanti pärgade ja mütside peal. Enamasti olid kasutuses punase-valge ruudulised, kuid kanti ka sinise-valge ja sinise-musta ruudulisi rätte. Rätte kanti ka kampsunite peal, ees kinnitati neid preesiga.

Suurrätt

Külma eest kaitseks võeti kolmnurkseks kokkupandult õlgadele villane suureruuduline rätt, mille ääres olid narmad.

Kampsun

Kampsunid hakkasid Rapla kihelkonnas levima 19.sajandi keskpaiku, siis olid need lambamustast või  tumesinisest villasest riidest, avara rinnalõikega. Kampsunid õmmeldi keha ümber liibuvaid, õlgadel vahel  puhvi kogutud varrukatega, rühmseesilised.

Vanemad kampsunid olid pikemad, poolde reide, allservas olid neil seesid. Uuema moe järgi tehtud kampsunid ulatusid puusast veidi allapoole, neid õmmeldi ka lühikeste seesidega allservas.

19. sajandi teisel poolel kanti pikkade varrukatega lühikesi soojemaid pihakatteid Põhja-Eestis üldiselt juba uuemamoeliste jakkidena. (Kaarma, Voolmaa. 1981:217)

Liistik

19. sajandi keskpaiku hakati tõenäoliselt ka Raplas mõnevõrra moodsaid puusadeni ulatuvaid liistikuid (liivistik) kandma. Neid valmistati värvilisest kirjust linnariidest.

Pikk-kuub

Ülerõivasteks olid seljal kahe vööst algava voldikimbuga, nn händadega pikk-kuued. Need olid piha ümber hoidvad, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega. Neid voldikimpe kutsuti ka händadeks

19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambamust või -pruun värv, aga juba 19. sajandi keskpaigast sai pidukuubede värvina valitsevaks potisinine.

Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Naiste kuubede rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake, teine ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati nendest haakidest vaid 1-2, mis asetsesid vöökohal. (Kaarma, Voolmaa 1981:220).

Kasukas

Kasukas tehti viiest lambanahast. 19. sajandi teisel poolel omandasid naiste kasukad kaapotkuue lõike, mis tähendas seda, et kasukad muutusid puusadest kaharaks. (Kaarma, Voolmaa 1981:221).

Naistekasukal kraed ei olnud.

Sukad. Säärepaelad. Jalanõud

Pidurõivastusega kanti põlvini sukki. Kõige iseloomulikumad sukad olid kootud valgest villasest lõngast ja kaunistatud lihtsate vikeldustega, kuid 19. sajandi keskel kandsid naised ka juba potisiniseid sukki. (Kaarma, Voolmaa 1981:221)

Külma ilmaga kanti jalas enamasti kaks paari villaseid sukki. Sukad olid põlve alt kalasabaliste säärepaeltega ümber jala seotud. Kalasabalistel säärepaeltel oli ühes otsas aas. Sukapaelad olid tavaliselt punutud seelikuvärvi lõngadest labases tehnikas.

ERM-is on säilinud 18 erinevat Rapla säärepaela.

Jalanõudeks olid  tavaliselt pastlad.  Kanti pidupuhkudel ka  kingi.

Kott ja tasku

Vajalik komponent naiserõivastuses oli tasku. See seati kohale nii, et tasku jäi küljel kohakuti seeliku kinniseauguga, kust vajaduse korral võis käe tasku pista.

Naiste kostüümi juurde kuulus tavaliselt ka kott. Kott tehti valgest või vähe pleekinud linasest riidest. Selleks kasutati mõnikord ka vanade käiste tikandiosa. Linasele kotile võidi tikkida ka ainult ühe motiivi käistetikandi mustrist. Sangaks kasutati koti suuäärest läbitõmmatud paelu või ka küljeõmbluste sisse kinnitatud nööri või riideriba.

Koti suurus olenes sellest, mida oli tarvis kaasas kanda. Lõige on enamasti ristküliku kujuline, kaks poolt on kokku õmmeldud. Samas esineb ka vaheribaga kotte.

Ehted

Igapäevaselt olid ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). See on pigem amulett kui ehe, mis ümbritseb tihedalt kaela ja paistab kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võivad olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seatakse kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela). Helmed on klaasist, kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. 18.-19. sajandi helmekeedes on peamiselt erivärvilised klaashelmed. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad.

Särgi kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega ERM 15217. Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) ERM 15246 prees ja ERM A 509:624.  

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võib kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees on korraga kasutusel), aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga (vt Lisa 1 tekstiosa lõpus). Suur prees, mis on 6-9 cm läbimõõduga (vt Lisa 2), võib asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid on enamasti kuuest või neljast (ERM A 509:652) punasest klaastahukast „silmaga“.

Kaela seati piduülikonnaga hõbekett või helmekee kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad ERM 9616 kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad) ERM 14645:1, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Rahadega kee on piduliku ehtekomplekti põhielement just kaapotkleidi juures, sest sõlgesid ja preese oli kleidi külge raskem kinnitada ja praktilist funktsiooni neil enam polnud.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus ERM 14739, mida kandsid nii mehed kui naised. Vt Lisa 3.


Lisa 1

Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.


Lisa 2

Suur prees nr 23 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt ca 8 cm, puntsitud ornament. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. Sobib Lõuna-Harjumaa, Järvamaa ja Põhja-Viljandimaa rahvariiete juurde.


Lisa 3

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.

KASUTATUD ALLIKAD:

1)      Kaarma, M; Voolmaa, A Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981

2)      Kurrik, H. Eesti rahvarõivad. Tartu 1938

3)      Piiri, R. Rapla naise rahvarõivas. – Targu  talita, nr  35, 31. 08. 2000 (Maalehe lisa). Lk. 566-567


Teksti koostas: Meeli Lõiv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla