Simuna naine

Simuna naise riietus 19. sajandi keskel ja teisel poolel

19. sajandi keskel  kantava naiste ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, põll, peakate, pikk-kuub, jalanõud, sukad, ehted.    

Särk

Põhja-Eestile iseloomulike käiste kandmine hakkas kaduma 19. sajandi keskpaiku ning varem käiste all kantud varrukateta särk asendus selleks ajaks pikkade varrukatega särgiga. Seda kanti siis ka piduliku kostüümiga.

Simunas hakati 19. sajandi keskel kandma pikkade varrukatega särke ning natuke hiljem levis sinna ka lühike särk ehk särgipiht, mis oli lõikeliselt sarnane alussärgiga. Selline lühike seeliku värvli alla ulatuv särk õmmeldi hoolikalt peenest linasest riidest ning tõmmati pidupuhkudeks pikkade varrukatega särgile peale. Särgipiht tehti mahamurtava kraega.

Pikkade varrukatega särgi ülaosa õmmeldi linasest riidest, alane takusest. Õmblus oli vöökohal. Kui alase kangas oli kitsas, pandi särgile alla äärde siilud vahele.

Naistesärgil õlaõmblused puudusid, õlgadele õmmeldi õlalapid, millel kahel pool ääres valge niidiga tikkpisterida.

Varruka alla õmmeldi ruudukujuline kaenlalapp. Varrukasuus oli värvel ja kroogitud varrukasuu oli selle külge kinnitatud. Varrukas ulatus randmeni.

19. sajandi teisel poolel hakati särkidele õmblema umbes 2 sõrme laiuseid püstkraesid.

Pikkade varrukatega särk kinnitati kurgu alt preesiga, aga on teada ka selliseid naiste särke, millel kasutati hoopis ühte nööpi kurgu all. Sellisel juhul preesi enam ei pandud.

Suvel lõikuse ajal töötati särgi väel. Mõnel oli kaks särki seljas, mõnel üksainus. Kui kaks särki seljas, siis alumine puhtam, pealmine mustem. Põll oli särgi peal. (EA 61, Voolmaa 1954)

Seelik

19. sajandi keskel kandsid naised Simunas veel värvikirevaid pikitriibulisi seelikuid. Kodulinase lõime sisse kooti villane kude.

Seelik oli ümberringi värvli külge volditud. Voldid olid lahtised, vabalt langevad, kinnitatud ainult värvli juures. (EA 61, Voolmaa 1954)

Pikitriibulistele seelikutele õmmeldi alla äärde kardpaelu ja värvilisi villaseid kaunistusribasid (tressid, poordid). (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

19. sajandi teisel poolel tuli moodi põikitriibuline ja ruuduline seelik. Ka need seelikud oli poolvillased – linasel lõimel villane kude.

Nii pikitriibulised, põikitriibulised kui ruudulised seelikud olid mõeldud pidupäevaks ning töö tegemiseks võeti kasutusele alles siis, kui need vanad ja kulunud olid. Igapäevaste seelikutena kanti ühevärvilisi linaseid, takuseid või poolvillaseid seelikuid.

(EA 61, Voolmaa 1954)

Lisaks on erinevad ERM-is säilinud Simuna seelikud avaldatud: Kersti Loite. Virumaa seelikud. 2013, lk 71-74

Kirivöö

Põhja-Eesti vööde korjatud kirjadele olid kuni 19. sajandi keskpaigani iseloomulikud mahedad taimvärvid, 19. sajandi teisel poolel kasutusele tulnud aniliinvärvidega ilmusid vöökirjadesse eredamad toonid. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Vööga mähiti kordadena seeliku, abielunaistel ka põlle värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht.

Põll

Põllesid oli abielunaistel mitmesuguseid. Kodune ehk tööpõll tehti takusest või linasest, kaunistusi sellel ei olnud. Valgeid linaseid põllesid, mis alläärest olid kaunistatud piludega, kanti ka pidulikumal puhul.

Mõni põll oli alt sissekootud põikitriipudega. Kui põlle kangale ei olnud triipe sisse kootud, õmmeldi neile peale värvilised paelad ning pits alläärde. Oli ka ühevärvilisi põllesid – musti, siniseid jne.

Linutamise jaoks taheti pitsidega põllesid.

Põll oli suur ja lai, ulatudes peaaegu seeliku allääreni.

Kampsun

Kampsuneid kanti vaadeldaval ajajärgul Simunas juba palju. Kuigi mujal Virumaal olid need põhiliselt rühmseesilised, siis Simunas hoopis pidevseesilised.

Seesidega kampsun tehti kas villasest või linasest materjalist. Paremad rõivad tehti kas täisvillased (kalevised) või poolvillased, potisinist, halli või musta värvi.

Linased kampsunid olid valged, neid kasutati vaid igapäevaste tööriietena.

Kampsun ulatus umbes 10 cm vöökohast allapoole ja oli hästi taljes.

Kampsun oli eest rinna pealt lahtine, vöökohalt kinnitatud haakidega, hiljem mõnel ka nööbiga.

Kampsunit kanti pikkade varrukatega särgi peal. (EA 61, Voolmaa 1954)

Pikk-kuub

Ülerõivastena kandsid Simuna naised pikk-kuube. Kuuel olid sügavad voldid külgede pool kahes kimbus, mõlemas kolm volti, ülevalt talje kohalt kõvasti kinni õmmeldud.

Kuub oli rinna eest lahtine, vöökohast kinnitati haagiga. Pikk-kuuega kanti valget rinnarätikut, mis pandi kuue alla. Rätik oli enamasti linane, kuid kanti ka villaseid. (EA 61, Voolmaa 1954)

Kuued olid enamasti potisinist värvi.

Kasukas

Kasukas oli valget värvi nahast õmmeldud. Sellega käidi külmal ajal kirikus ja ka mujal.

Kasukad olid üldiselt sirgelõikelised, natuke taljes hoidvad, eest lahtised.

Kaapotkleit

1860.-1870. aastatel kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised 19.sajandi keskpaiga kodanliku moe hilisrokokoo krinoliinkleitide eeskujul põikitriibulisest ja ruudulisest riidest kaapotkleiti (kaput, kapot, pihaga riided, pihaga seelik). Kodukootud materjal ning külaõmblejate õmblustöö andsid neile  talurahva rõivastusele omase eriilme. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Simuna kaapotkleidid olid täis- või poolvillased.

Kaapotkleidiks nimetati samast riidest kokku õmmeldud piha- ja seelikuosa. Kaapotkostüümiks nimetati rõivastust siis, kui samast materjalist tehtud pihaosa ja seelikuosa kokku ei õmmeldud.

Kaapotkostüümi ja -kleidi asendas juba 19.saj. lõpus täielikult linnamoeline riietus.

Kaapotkuub

19. sajandi kolmandal veerandil hakati kandma liibuva piha külge õmmeldud volditud alaosaga potisiniseid kaapotkuubi. Erinevalt händadega kuuest, mis olid lahtise rinnaesisega ning mille hõlmad kinnitati vöö kohal paari haagiga, olid kaapotid vööst kurguni kinni haagitud. Need kuued ulatusid kandadeni.

Kaapotite varrukad olid ülevalt laiad, õla juurest tugevalt kroogitud, randme juurest aga kitsalt ümber.

See kuub tehti kolmest riidelaiast, ilma õmbluseta seljal nagu vanadki kuued. Naistel olid need kuued volditud. Varrukad olid volditud küünarnukist saadik ja varrukaotsad (käisesuu) teravad.

Nendele kuubedele tehti ka erinevaid kaunistusi – õmmeldi kahele poole hõlmadele värviliste klaaspärlite read. Krae äärde, varrukasuhu ning hõlmade äärde tehti erinevad tikandid.

Kaapotkuue vooder ulatus vesti või kampsuni alla äärde.

Kaapotkuued olid kasutuses 19. sajandi II poolel, kuid nendega samal ajal püsisid ka eespool kirjeldatud lihtsamad pikk-kuued.

Peakatted

Tüdrukud kandsid pärgi tavaliselt ainult pidulikel puhkudel. Külmemate ilmadega kandsid tüdrukud peas ainult rätikut.

Abielunaistel tulid Simunas 19. sajandi keskel kasutusele kõrged pottmütsid. Noorematel abielunaistel oli müts peas vaid väljas käies, vanad aga kandsid seda kogu aeg.

Siidist kattega pottmütsile pandi kaunistuseks taha kirjud lindid ja ette äärde treemel. Töömütsil treemlit ei olnud, ainult kitsas pael otsaees.

Mütsile pandi jahedama ilmaga peale veel rätik, jättes otsmikupoolse osa nähtavale. Rätik seoti lõua all sõlme ning selleks, et see maha ei kukuks, kinnitati nööpnõelaga mütsi külge. Soojemal ajal oli rätik õhuke, talvel aga paksem villane. (EA 61, Voolmaa 1954)

Suurrätid. Õlarätid

Suurrätik võeti õlgadele, kui ees oli pikem sõit. Suurrätt murti nurgeti, nii, et jäi kolmnurkseks. 19. sajandi lõpu poole hakati sama rätti pikuti pooleks murdma, sest nii peeti ilusamaks. (EA 61, Voolmaa 1954)

Kui suurrätik ümbert ära võeti, murti see neljaks ja kanti käe peal.

Külma ilmaga kanti kampsuniga õhukest õlarätikut. Kolmnurkselt kokku murtud valget kodulinast või kirjut vabriku sitsist rätikut kanti nii, et nurk jäi seljale. Rätiku ette jäävad otsad pisteti kampsuni haagi alla. Kui rätt oli lühike ning haagi alla ei ulatunud, seoti otsad umbsõlme ja sätiti nii, et need otsad moodustasid kahele poole jäädes ilusa lipsu.

Jalanõud. Sukad

Naiste sukad olid Simunas potisinised, sini-hallid või mustad, hiljem ka valged. Triibulisi oli vähem. Pitsilisi linasest materjalist suvesukki hakati kandma 19.sajandi lõpus.

Naistel oli külmaga enamasti kaks paari villaseid sukki.

Tööjalanõudena kanti pastlaid, paslid. Naha serva torgiti augud ja nendest käis nöör või punutud pael läbi, mis pastlaid vormis hoidis.

Kirikus käidi ummiskingadega või poolsaabastega.

Ehted

Igapäevaselt olid ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). See on pigem amulett kui ehe, mis ümbritseb tihedalt kaela ja paistab kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võivad olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seatakse kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela). Helmed on klaasist, kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. Merevaigust ERM 17176 ja kristallidest (mäekristall, ahhaat, kaltsedon) helmed ERM A 502:14/1-3 kuuluvad vanemasse kihistusse, 18.-19. sajandi helmekeedes on rohkem värvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised) ERM A 292:314. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Särgi või käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega ERM 12821. Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) prees ERM A 291:467. Kui kurgu all on nööp, siis seal sõlge või preesi ei kanta.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees ERM A 509:6737 või kuhiksõlg. Preesi võib kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees on korraga kasutusel), aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga (vt Lisa 1 teksti lõpus). Suur prees, mis on 6-9 cm läbimõõduga (vt Lisa 2), võib asendada kuhiksõlge.

Kaela seati piduülikonnaga veel hõbekett kaelarahadega. Kaelarahad olid kannaga hõbetaalrid ja –rublad, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Rahadega kee on piduliku ehtekomplekti põhielement just kaapotkleidi juures, sest sõlgesid ja preese oli kleidi külge raskem kinnitada ja praktilist funktsiooni neil enam polnud.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus ERM A 632:25, mida kandsid nii mehed kui naised. Vt Lisa 3




Lisa 1

Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.


Lisa 2

Suur prees nr 23 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt ca 8 cm, puntsitud ornament. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. Sobib Lõuna-Harjumaa, Järvamaa ja Põhja-Viljandimaa rahvariiete juurde. 

Lisa 3

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.



KASUTATUD ALLIKAD:

1)      Kaarma, M; Voolmaa, A Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981

2)      EA 61, kogunud Voolmaa, A 1954 Simunast

3)       Kersti Loite. Virumaa seelikud. 2013


Teksti koostas:  Meeli Lõiv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla