Väike-Maarja naine

Antud tekst on suures osas kokku pandud Aino Voolmaa poolt koostatud käsikirja põhjal. ERMi etnograafilise arhiivi (EA) 61. köite on A. Voolmaa kirjutanud 1954-1955. aastal Väike-Maarjast, Haljalast, Jõhvist, Viru-Jaagupist, Viru-Nigulast teatmematerjali kogudes.


19. sajandi keskel kantava naiste ülikonna põhiosad olid lühikeste varrukatega särk koos käistega või pikkade varrukatega särk natuke hiljem, seelik, vöö, põll, peakate, pikk-kuub, kampsun, jalanõud, sukad, ehted.

Särk

Kasutuses oli kahte tüüpi särke: varrukateta ja pikkade varrukatega.

Käiseid kanti vaid pidulikul puhul. Kaunistusteta varrukateta särki kanti alusrõivana käiste all. Seetõttu oli see särk lihtsa tegumoega ja tehtud linasest labasest riidest. Särk oli ilma varrukateta, õlalappideta ja kraeta, avara kaelaavaga, mis kurrupaelaga kokku tõmmati. Õlaõmblus puudus. Rinna ees 3 cm sügavune sisselõige. Kaeluse õmblusvaru keeratud paremale poole ja saadud kanalist oli läbi aetud kurrupael.

Pikkade varrukatega särk tõrjus käised tahaplaanile. Selle särgi ülaosa õmmeldi linasest riidest, alane takusest. Õmblus oli vöökohal. Kui alase kangas oli kitsas, pandi särgile alla äärde siilud vahele. Niisama, moe pärast siile ei kasutatud.

Väike-Maarja naistesärgil õlaõmblused puudusid, õlgadele õmmeldi umbes 12 cm laiused õlalapid, millel kahel pool ääres valge niidiga tikkpisterida.

Varruka alla õmmeldi ruudukujuline kaenlalapp.

Vanematel särkidel oli krookpaelaga kinni tõmmatav kaelus, mis lõigati üpris avar, serv palistati. Palistusest pandi läbi keerupael, krookpael, millega sai kaelaaugu suurust reguleerida. Palavaga tõmmati krookpael lahti, külma ja tuulega kinni. (EA 61, Voolmaa 1954)

Varrukasuus värvlit ei kasutatud, otsad olid kitsa palistusega ära pööratud. Varrukas ulatus natuke küünarnukist alla poole.

Krookpaelad särgi kaelustes hakkasid 19. sajandi II poolel tahaplaanile jääma ja kasutusele tulid umbes 2 sõrme laiused püstkraed. Selliseid särke kutsuti Väike-Maarjas ka kandiga särkideks. Nendel särkidel puudusid krooked kaeluse esiosas, taga oli vähe krookeid.

Särk kinnitati kurgu alt preesiga, aga on teada ka selliseid naiste särke, millel kasutati hoopis ühte nööpi kurgu all. Sellisel juhul preesi enam ei pandud.

Kandiga särgi varrukad olid lühemad kui krookpaelaga särgi varrukad, ulatudes napilt küünarnukini ning neil puudus värvel.

Veidi aega peale kandiga särgi ilmumist muutus uusimaks moeks mahapööratud kraega särk. Krae oli ühekordsest riidest, mahapöörates muutus kahekordseks. Selle särgi puhul tuli kasutusele ühe kaunistusmeetodina pilu, mida varasematel särkidel ei esinenud. Pilu tehti kraele ümberringi, varrukate otstesse, rinna ette paar rida kummalegi poole sisselõiget. Krae kinnitati sisselõike ülaääres preesiga. Varrukad olid veel lühemad kui eelmisel särgil.

Selliseid pikkade varrukatega särke kasutati näiteks põllutööde ajal. Vilja lõigates olid naised kõik särgiväel, ainult vöö oli peale seotud. Põlle särgi peale ei pandud. Hommikul väljale minnes oli nii seelik kui põll särgi peal. Pärast palavaga visati põll ja seelik ära ning jätkati särgi väel töötamist. (EA 61, Voolmaa 1954)

Käised

Väike-Maarja naine kandis varrukateta särgi peal käiseid (käikseid, käispead, käisped, käispihad) – need ulatusid napilt rindade alla. Käised olid kurrutatud pihaga, nagu Põhja-Eestis üldiselt moes. Käiste piht vajutati vastaval kurrulaual kurdu (nööriti, kroogiti) harilikult küll vaid alase kaunistuseni: tikandini, piluni, pitsini. (Kaarma, Voolmaa. 1981:260)

Käised olid üsna laiad, nende rinnaesine sisselõige oli palju sügavam kui särgil ja ulatus rinnuni. Kinnitati eest sõlega.

Käistele õmmeldi lai mahapööratav krae, mis lõigati välja ühest tükist. Õlalapp oli umbes 6 cm laiune.  

Käiste varrukad olid keskmise laiusega, ulatusid randmeni nii, et värvel jäi ilusti randme peale. Varrukad olid kroogitud 6 cm laiuse värvli külge.

Käised olid kaunistatud tikandiga, allääres oli lai pits, kas võrkpits või niplispits. Krae ümber õmmeldi ka kitsas pitsiriba. Tikand asus pitsi kohal ning oli enamasti tehtud sinise või valge peenikese kodukedratud linase niidiga. Tikandile peale õmmeldud litreid kutsuti litrikorraks.  Kasutati ka pilukaunistust. (EA 61, Voolmaa 1954)

Seelik

19. sajandi keskel kandsid naised Väike-Maarjas veel pikitriibulisi seelikuid. Kodulinase lõime sisse kooti villane kude.

Seelik oli ümberringi värvli külge volditud. Voldid olid lahtised, vabalt langevad, kinnitatud ainult värvli juures. Seelik ulatus kuni kedreluukondini. (EA 61, Voolmaa 1954)

Seelik kinnitati paeltega, mis seati nii, et tulid kõhu peale vedrusõlme. Seeliku paelad olid põimitud, värvilised ja nägid välja nagu vöö. (EA 61, Voolmaa 1954)

19. sajandi teisel poolel tuli moodi põikitriibuline seelik, mida kohalikud kutsusid tressidega seelikuks. Ka see seelik oli poolvillane – linasel lõimel villane kude. Pikitriibulise seelikuga sarnaselt oli see volditud lahtiste voltidega värvli külge ning ulatus kedreluukondini. Seelik oli kolmelaadne. Värvel kinnitati kas nööbi või haagiga.

Nii pikitriibulised seelikud kui tressiga seelikud olid mõeldud pidupäevaks ning töö tegemiseks võeti kasutusele alles siis, kui need vanad ja kulunud olid. Igapäevaste seelikutena kanti ühevärvilisi linaseid, takuseid või poolvillaseid seelikuid.

Pidu- ja tööseelikud olid kõik volditud. Krookimise komme tuli alles 19. sajandi lõpus, mil kadusid kasutuselt tressidega seelikud. Pealmised seelikud olid siis kas ühevärvilised või kirjatud. (EA 61, Voolmaa 1954)

Vöö

Korjatud kirjaga vööga ehk kirivööga mähiti kordadena seeliku, abielunaistel ka põlle värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht.

Kirivöö mähiti ka tressidega seeliku peale.

Väike-Maarjas olid mitmed kirivööd 19. sajandi teisel poolel endiste mahedates värvide asemel juba punase-valgekirjud. Sellised erksates aniliinvärvides  vööd võeti Virumaal  kasutusse 19. sajandil koos aniliinvärvide levikuga, kuid üldiselt kasutati neid harva, kuna rahvarõivas oli Virumaal sajandi keskpaiku juba taandumas (E. Astel. Eesti vööd. Tln,1998, lk.101 ja 109)

Põll

Põll oli abielunaise ülikonna lahutamatu komponent. Neiud põlle ei kandnud. Põll pandi pulma ajal pruudile pidulikult ette. Edaspidi oli talle põll samuti kui abielunaise peakategi rangelt kohustuslik. Öeldi, et naine ei tohi minna põlleta üle põranda ega tanuta üle tänava.

Virumaal olid iseloomulikud hiljemalt 18.sajandi algusest peale mitmesugusest ostetud materjalist pidulikud põlled, eriti hinnati rohelisi poevillaseid, kard- ja värviliste (enamasti punaste) paeltega kaunistatud alastega põllesid. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Väike-Maarjas kaunistati põllesid nagu seelikuidki tressidega. Kui põllel tresse ei olnud, õmmeldi põlledele peale värvilised paelad ning pits alläärde. Oli ka ühevärvilisi põllesid – musti, siniseid jne.

Päris valged põlled olid labasest linasest riidest, volditud ja pitsiga allääres.

Põll oli suur ja lai, ulatudes peaaegu seeliku allääreni.

Kampsun

Kampsunite kandmine oli vaadeldaval ajal Väike-Maarjas üldine. Soosadega ehk seesidega kampsun tehti kas villane või linane. Paremad rõivad tehti kas täisvillased (kalevised) või poolvillased, potisinist, halli või musta värvi. Musta värviti poevärviga, värvile lisati veel käbikollast poevärvi ja saadud tulemus oli sügav must.

Linased kampsunid olid valged, neid kasutati vaid igapäevaste tööriietena.

Kampsun ulatus umbes 10 cm vöökohast allapoole. Piht oli välja lõigatud, kaks sissevõtet piha peal, nii et kampsun oli hästi taljes. Vöökohalt alates oli kummalgi seljaõmbluse otsas kolm püstist volti.

Kampsun oli eest rinna pealt lahtine, vöökohalt kinnitatud haakidega, hiljem mõnel ka nööbiga.

Kampsunit kanti särgi peal, käiste peale ei pandud.  (EA 61, Voolmaa 1954)

Pikk-kuub

Pikk-kuued, vooledega kuued, voolekuued, olid Väike-Maarjas lõikelt sarnased soosadega kampsunitele. Sügavad vollid olid kahes kimbus külgede pool ülevalt talje kohalt kõvasti kinni õmmeldud, keskkohast kinnitatud, alt lahti. Voldid olid sügavad ning nii hästi sisse vajutatud, et seisid allääreni välja. Voldid vajutati sisse, tehti niiskeks ja pandi vajutuse alla. Vajutuseks oli laud, mille peale oli pandud rauatükk või kivi.

Kuub oli rinna eest lahtine, vöökeskkohast kinnitati haagiga. Voolekuuega kanti rinnarätikut, mis pandi kuue alla. Rätik oli enamasti linane, kuid kanti ka villaseid. (EA 61, Voolmaa 1954)

Kuued olid enamasti potisinist värvi. Kes omale värvi ei jaksanud osta, kandis pruuni.

Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Naiste kuubede rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake, teine ääristati aasade reaga.

Peakatted

Neiud kandsid peas pärgi, kuid neid hoiti siiski pidulikeks puhkudeks. Pärg oli ümmargune, punane riie ümber, sinine lint keskel. Sama sinine pael oli kuklas sõlmes ning pärja alumises servas oli pits. Külmemate ilmadega kandsid tüdrukud peas ainult rätikut.

Abielunaistel vahetus Väike-Maarjas 19. sajandi keskel valge linane tanu kõrgete pottmütside vastu. Vanemad inimesed kandsid sel ajal mütsi iga päev peas, ütlesid, et abielunaisele on müts pähe pandud, seda ei tohi unustada. (EA 61, Voolmaa 1954) Noorematel oli müts peas vaid väljas käies, tüdrukud mütsi ei kandnud.

Igapäevased mütsid olid harilikult hallikirjust sitsist, ilma lintide ning treemlita, ainult pael ääres. Väljaspool kodu käimise mütsid olid uhked siidmütsid, pikkade paeltega, treemel ääres. Maksid 5 rubla ajal, kui lehma hind oli 25 rubla. (EA 61, Voolmaa 1954)

Jahedama ilmaga pandi mütsile veel rätik peale, jättes otsmikupoolse osa vabaks. Rätik seoti lõua all sõlme ning selleks, et see maha ei kukuks, kinnitati nööpnõelaga mütsi külge.

Rätid

Külmaga kanti õlgadel kahte tüüpi rätikuid: suurrätikud ja õlarätikud.

Suurrätik võeti õlgadele, kui ees oli pikem sõit. Suurrätt murti nurgeti, nii, et jäi kolmnurkseks. 19. sajandi lõpu poole hakati sama rätti pikuti pooleks murdma, sest nii peeti ilusamaks. (EA 61, Voolmaa 1954)

Kui suurrätik ümbert ära võeti, murti see neljaks ja kanti käe peal.

Õhukest õlarätikut kanti külma ilmaga kampsuni peal. Kolmnurkselt kokku murtud valget kodulinast või kirjut vabriku sitsist rätikut kanti nii, et nurk jäi seljale. Rätiku ette jäävad otsad pisteti kampsuni haagi alla. Kui rätt oli lühike ning haagi alla ei ulatunud, seoti otsad umbsõlme ja sätiti nii, et need otsad moodustasid kahele poole jäädes ilusa lipsu.

Jalanõud. Sukad

Sukad olid triibuliste seelikute kandmise ajal põikitriibulised, kas halli-musta või halli-sinisega.

Kanti ka valgeid sukki, need olid kas lihtsad või pitsilised. Pitssukki kandsid nii vanad kui noored.

Töösukad olid hallid siledad sukad, must ja valge vill segatud. Külmaga pandi veel jalanartsud, aga neid kandsid rohkem mehed. Naistel oli külmaga enamasti kaks paari villaseid sukki.

Jalanõudena kanti pastlaid, passlid. Naha serva torgiti augud ja nendest käis nöör või punutud pael läbi, mis pastlaid vormis hoidis.

Pastel oli nii töö- kui pidujalanõuks.

Pärast pastlaid tulid kasutusse ummiskingad ja poolsaapad, mida valmistasid Rakvere juudid ja tõid ka Väike-Maarjasse kohale.

Ehted

Igapäevaselt olid ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed) ERM A 610:39. See on pigem amulett kui ehe, mis ümbritseb tihedalt kaela ja paistab kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võivad olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seatakse kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela). Merevaigust, kristallidest (mäekristall, ahhaat, kaltsedon) ja korallidest ERM A 610:38 helmed olid enam kasutusel keskajal, 18.-19. sajandi helmekeedes on rohkem värvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Särgi või käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega ERM 12990 ja ERM 13218.  Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) prees ERM 13085 ja ERM 13129.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees (6-9 cm läbimõõduga) ERM A 509:6875, silmadega prees ERM A 509:654 või kuhiksõlg. Preesi võib kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees on korraga kasutusel), aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga vt Lisa 1 teksti lõpus. Silmadega preesid on kuuest punasest klaastahukast „silmaga“.

Kaela seati piduülikonnaga veel hõbekett kaelarahadega. Kaelarahad olid kannaga hõbetaalrid ja –rublad, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Fr. R. Kreutzwaldi 1840. aastatel kirja pandud tähelepanekutest võib järeldada, et kaelarahasid võis korraga olla mitu rida: Klaaskoralle, helmeid ehk krelle kanti alati tihedalt kaela ümber, sellal kui varakamatel naistel katsid hõbedased kaelaehted, paatrid kogu rinna kolmes, viies või enamas reas. (Kreutzwald 2012:23)

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ERM 11797 ja harisõrmus (vt tavaline harisõrmus ERM A 509:6938 ja inglipeasõrmus ERM 13064), mida kandsid nii mehed kui naised. Vt Lisa 5.


Lisa 1

Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.



Lisa 2

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.

KASUTATUD ALLIKAD:

1)      http://vikipeedia.ee/Väike-Maarja_kihelkond - info kihelkonna asendi kohta

2)      KAARMA, M; VOOLMA, A, 1981 EESTI RAHVARÕIVAD

3)      EA 61, kogunud VOOLMAA, A, 1954 Väike-Maarjast, Haljalast, Jõhvist, Viru-Jaagupist, Viru-Nigulast.

4)      E. Astel. Eesti vööd. Tln,1998, lk.101 ja 109, lk. 99 joon. 97


Teksti koostas: Meeli Lõiv 
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla