Vaivara naine

Naise rahvarõiva komplekti kuulusid 19. sajandil särk, käised, seelik, vöö, põll, peakate, pikk-kuub, sukad, jalanõud. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses kantud ühevärvilise musta seeliku juurde kuulusid ka rõhud, hiljem pikitriibulise seelikuga rõhke ei kantud.

Särk

Peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega varrukateta särk oli tuunika tüüpi – piht moodustati kahekorra kokkumurtud riidelaiast. Särgi alane pandi pikiriidest ja laiendati külgedel siiludega. Kuna särk oli alusrõivas, jäeti see kaunistuste ja õlalappideta. Avar kaelaava tõmmati koomale palistusest läbi pandud krookpaelaga. (Kaarma, Voolmaa. 1981:214).  Särk ulatus poole sääreni.

Piduliku ülikonnaga on käiste all (pika särgi peal) kantud veel peenest linasest riidest lahtist särgipihta, mis pikkuselt ulatunud seelikuvärvli alla. 19. sajandi keskpaiku hakati särgipihtu hoolikamalt õmblema. Neile pandi õlalapid, krae või kaelakant ja pikad krooksuuvarrukad. Sellistena hakati neid pidulikus rõivastuses kandma käiste asemel. Särgipihtu on rinna eest ka kaunistatud, kuid mitte enam lilltikandiga. (Voolmaa 1992:29)

Käised

Varrukateta särgi peal kanti lühikesi käiseid – käikseid, käiseid, Kirde-Virumaal käispead, käisped, käispihad – need ulatusid napilt rindade alla. Neile õmmeldi õlalapid, pandi mahapööratav krae ja värvli külge kroogitud krooksuuvarrukad. Käised olid kurrutatud pihaga, nagu Põhja-Eestis üldiselt moes. Käiste piht vajutati vastaval kurrulaual kurdu (nööriti, kroogiti) harilikult küll vaid alase kaunistuseni: tikandini, piluni, pitsini. Käistealasel oli Ida-Virumaale väga iseloomulik küüsilise väädiga ühendatud motiividest lillkiri, ääres kardpits. (Kaarma, Voolmaa. 1981:260)

Seelik

18. sajandil oli Vaivaras valitsev kitsas seelik. See oli kas mustast villasest riidelaiast ümber puusade mähitud või kokkuõmmeldud ümbrik. Kõige tavalisem ümbriku alläärekaunistus oli värvilistest villastest lõngadest palmitsetud kitsas pael, ai, millele aga hiljemalt 18. sajandi algusest lisandusid helmestikandi- ja karraribadest kaunistused. 18. sajandi lõpul ehtisid jõukamad talunaised oma ümbrikke punasele kalevile värvilistest helmestest lillelises kirjas tikitud kudrustükkide ehk kõverikkudega.

Kitsaste mustade seelikute, ümbrike kõrval hakkas 18. sajandi algusest peale levima kahar, värvli juures tihedatesse vabalt langevatesse voltidesse seatud seelik, algul ühevärvilisena, 18. sajandi keskpaigast peale juba ka pikitriibulisena. Uuemoelise seeliku nimetusena levis praegu kirjakeeles üldiselt käibel olev seelik (ka sielik). (Kaarma, Voolmaa. 1981:214)

Roheline undruk villasest taftist, roheline wolltahti seelik, oli 19. sajandi alguses jõukamate naiste poolt väga armastatud rõivaese, mida reeglina emalt tütrele edasi pärandati. (Kreutzwald. 2012: 37)

Nagu ühevärvilised rohelised kaharad seelikud, olid ka varasemad mitmevärviliste pikitriipudega seelikud õmmeldud ostetud riidest või siis mõisakangrute kootud kangast.

19. sajandi esimese veerandi jooksul said pikitriibulised seelikud Põhja-Eestis valitsevaks, alguses Tallinna ümbruses, natuke hiljem ka Ida-Virumaal.

Nagu ühevärvilistele kaharatele seelikutele, õmmeldi kohati ka pikitriibulistele alla äärde kardpaelu ja värvilisi villaseid kaunistusribasid (tressid, poordid). (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Vöö

Vööga mähiti kordadena seeliku, abielunaistel ka põlle värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht. Vaivara vööde korjatud kirjadele olid kuni 19. sajandi keskpaigani iseloomulikud mahedad taimvärvid. Võib märkida, et Virumaal kasutati vöökirjades rohelisi toone sagedamini kui Harjumaal või Järvamaal. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Kirjust villasest lõngast kootud wöö peal on reeglina kujutatud äärmiselt ilusaid arabeskilaadseid kujundeid, mida kutsutakse wöö loogad. See vöö käib mitu tiiru ümber keha üle puusade, esimesed kaks kuni kolm ringi on ümbriku all, ülejäänud selle peal. (Kreutzwald 2012:25)

Veel 18. sajandil oli vähemalt idapoolses Põhja-Eestis naistel kasutusel vanapärane vööilustus – vöö küljest rippusid vaskkettidest rõhud, nagu need viimati 19. sajandi lõppkümnenditeni püsisid Hiiumaal. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Taha vöö külge riputatud kulinad, mida kutsutakse rõhud, koosnevad osalt messingist kettidest, osalt piklikest plaatidest. Need osad puutuvad iga liigutuse juures kokku ja teevad nimelt tantsides midagi justnagu janitšarimuusika taolist torupilli kõrvale. (Kreutzwald 2012:25)

Põll

Põll oli abielunaise ülikonna lahutamatu komponent, mida tütarlapsele loeti häbistavaks. Põll pandi pulma ajal pruudile pidulikult ette. Edaspidi oli talle põll samuti kui abielunaise peakategi rangelt kohustuslik. Öeldi, et naine ei tohi minna põlleta üle põranda ega tanuta üle tänava.

Traditsiooniliste pilu- ja pitskaunistustega valged linased põlled leidsid küll Vaivaraski kasutust, kuid iseloomulikud olid seal hiljemalt 18.sajandi algusest peale mitmesugusest ostetud materjalist pidulikud põlled. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Kitsas rohelist värvi põll, roheline põll, ei tohiks pidulikel puhkudel kunagi puududa. Algupäraselt on sellel põllel kuldpoort olnud, nagu annavad mõista vana rahvalaulu read: “Osta mulle põllekene. Põlle alla haljukene.” (Kreutzwald 2012:25)

Ka 19. sajandi algupoolel kandsid jõukamad talunaised mõnevõrra poevillaseid põlli, kuid roheline värv neis enam eriti ei domineerinud.

19. sajandi pidulikud põlled tehti eeskätt mitmesugustest puuvillastest kangastest. Noorikupõllede materjalina hinnati iseäranis õhukest valget või valgete ja väheste värviliste koekirjadega klaarriiet. Sageli tikiti klaarpõlledele värviliste villaste lõngadega madal- ja varspistes suured lillemotiivid. Taolisi suurte punaste lilledega kaunistatud põlli on Põhja-Eestis kantud juba päris 19.sajandi algul ja neid on siit viidud Soomegi.

(Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Abielunaise peakatted

Traditsioonilise abielunaiste peakattena esines vanapärane, umbes 2 m pikkune pealinik, mida siin nimetati lina või rätt, veel 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul Kuusalus ja Virumaa rannakihelkondades. Pähe seati lina koonusekujuliselt kokkukeeratuna, otsad aga jäeti seljale rippuma. (Kaarma, Voolmaa. 1981:217)

Vana, juba 18. sajandil eeskätt noorikute pidulik peakate linuk ehk sabaga tanu oli Põhja-Eestis kasutusel veel 19.sajandi esimesel poolel.

19. sajandi esimesel poolel oli veel vaid Virumaal valitsev valgest linasest riidest väike tanu, mis 18. sajandil oli Põhja-Eestis veel üldine. See moodustati püstisuunas pooleks murtud piklikust riidetükist ning tõmmati üle pea pingule kuklas seotava kurrupaelaga. Samuti nagu linukad ja otsiktanud, kaunistati väikesed tanud 18. sajandi lõpust peale lilltikandiga. Igapäevastel tanudel moodustas see kitsama, pidulikel aga laia ja rikkaliku äärevööndi. (Kaarma, Voolmaa. 1981:217)

Neidude peakate: pärg

Vaivara neiud kandsid peas Põhja-Eesti neidudele iseloomulikku peaehet – siidriide ja kardpaeltega kaetud võrukujulist pärga kuklast rippuvate lintidega (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Õlakatted

18. sajandil ja 19. saj. algul oli piklik valge villane sõba Fr. R. Kreutzwaldi Alutaguse rahvarõivaste kirjelduse järgi abielunaise pidulik õlakate. Kirjeldusele lisatud joonisest võib näha, et valgel sõbal on kirjud äärekandid. (Kreutzwald 2012:37). Võib eeldada, et valget sõba on kunagi ka Vaivara naised kandnud.

Valdavalt kasutati 19. sajandil peamise õlakattena ruudukujulisi narmasääristusega villast suurrätti. Suurrätikud võeti vastu rahvusvahelisest moest ning nad tulid kasutusele esmalt vabrikukaubana. Vabrikutoodete eeskujul hakkasid suurrätikuid kuduma mõisa- ja külakangrud ning vähehaaval ka talunaised oma kitsastel kangastelgedel. Viimaste puhul tuli suurrätid teha kahelaidsed, st. kooti kaks sümmeetrilist pool, mis ühendati õmblusega. Varasemad suurrätid olid halli keskosa ja musta või pruuni ääretriipudega, hilisemad läbiruudulised. Suurrätte kanti diagonaalselt kokku murtuna, 19.saj. lõpus hakanud neiud-noorikud kandma rätte ka pikuti kahekorra murtuna.

Igapäevastel töödel ja sõitudel mähiti suurrätt nii, et otsad sõlmiti selja taha. Suurrätik oli naisterahval kodust välja minnes ikka kaasas, oli ilm missugune tahes. Ida-Eestis hoiti ilusa ilmaga rätti lappes käel, vilu ja sajuga aga võeti ümber.

On teateid ka koguni valgetest suurrättidest. Aino Voolmaa välitööde andmeil kasutatud kogu Kirde-Eesti alal veel 19. sajandi kolmandal veerandil valgeid linaseid palakaid ,mis võeti kolmnurkselt kokkumurtuna umber õlgade ja otsad kinnitati rinnal preesiga. Jõukamatel olid samal ajal ka valged villased suurrätikud. (Voolmaa 1962:227)

Pikk-kuub

Ülerõivastest oli tähtsaim villane pikk-kuub ka Vaivaras. See oli piha ümber hoidev, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega ehk händadega

19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambapruun värv, aga üha enam hakati eelistama värvusena potisinist.

Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Naiste kuubede rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake, teine ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati nendest haakidest vaid 1-2 mis asetsesid vöökohal.

Kampsun

Kampsuneid on teada ka Vaivarast, kuid ei olnud seal nii laialt levinud, kui Lääne-Harjumaal. Kampsun oli Vaivaras rühmseesiline. (Kaarma, Voolmaa. 1981:217)

Kingad. Sukad

Aino Voolmaa välitöödel küsitletute inimeste jutustuste põhjal on peamise jalanõuna Vaivara kihelkonnas 19 .saj. lõpuni üldiselt kasutusel olnud pastlad, paslid. Pastlaid kantud nii suvel kui talvel

Jalas kandsid jõukanad naised valgeid sukki ja kollasest nahast soome susse (rannakingad, susskingad). (Kaarma, Voolmaa. 1981:261)

Ehted

Igapäevaselt olid ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). See on pigem amulett kui ehe, mis ümbritseb tihedalt kaela ja paistab kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võivad olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seatakse kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela). Helmed on klaasist, kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. Merevaigust ja kristallidest (mäekristall, ahhaat, kaltsedon) helmed kuuluvad vanemasse kihistusse, 18.-19. sajandi helmekeedes on rohkem värvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Särgi või käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega ERM 15562. Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) prees ERM 17116.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees või kuhiksõlg. Preesi võib kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees on korraga kasutusel), aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga (vt Lisa 1 teksti lõpus). Suur prees, mis on 6-9 cm läbimõõduga (vt Lisa 2), võib asendada kuhiksõlge.

Kaela seati piduülikonnaga veel hõbekett kaelarahadega. Kaelarahad olid kannaga hõbetaalrid ja -rublad, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ERM 15491 ja harisõrmus ERM 15560, mida kandsid nii mehed kui naised. Vt Lisa 3.

Kõrvarõngaid, mis eesti naistel üldiselt haruldased, on kantud Iisakus ja Vaivaras. Enamasti olnud need sõrmusetaolised lihtsad hõberõngad (Voolmaa 1992).

18. sajandil oli veel kasutusel vanapärane vööilustus – vöö küljest rippusid vaskkettidest rõhud (AM _12386 E 548) mis katsid naise puusade osa. (Kaarma, Voolmaa 1981:215) 



Lisa 1

Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.


Lisa 2

Suur prees nr 23 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt ca 8 cm, puntsitud ornament. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. Sobib Lõuna-Harjumaa, Järvamaa ja Põhja-Viljandimaa rahvariiete juurde. 


Lisa 3

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.

KASUTATUD ALLIKAD:

1) KAARMA, M; VOOLMAA, A, 1981 Eesti rahvarõivad. Tallinn
2) VOOLMAA, A, 1992. Ida-Virumaa rahvakultuur. Rahvarõivad. Tallinn
3) KREUTZWALD, Fr. R, 2012 Kreutzwald Virumaa rahvarõivastest. Tartu
4) Aru, K 2012 Eessõna raamatule Kreutzwald Virumaa rahvarõivastest. Tartu 
5) Paikkondliku kuuluvuse kohta http://et.wikipedia.org/wiki/Vaivara_kihelkond


Teksti koostanud Meeli Lõiv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla