Viru-Jaagupi mees

19. sajandi II poolel kantava meeste rahvarõiva ülikonna põhiosad olid särk, püksid, vatt, vest, pikk-kuub, kasukas, peakatted, vöö, jalanõud, sukad.

Särk

Valge linane pikkade varrukatega särk ulatus meestel poolde reide.

Särk õmmeldi õlaõmblusteta, T-kujulise kaelaavaga. Õlgadele kinnitati tikkpistes õlalapid. Püstkrae oli kitsas, kaelaava kurrutati.

Meeste särgile tehti pihalapp ja kaenlaaluselapp. Pihalapp asetses turja peal ja oli seal tugevduseks.

Üks nööp oli kurgu all, kaks rinnalõhikus. Varrukad olid lahtised. Täisealiseks saades saadi esimene varrukavärvlitega särk, kuid mõni kandis värvliteta särki kuni surmani.

Mõni särk oli krooksuuvarrukatega, kus kroogitud varrukasuu oli kinnitatud värvli külge, mõnel olid kaunistuseks pilud varrukasuus ning õlalappidel.

Särki kanti pükste sees. (EA 61, Voolmaa, 1954)

Särgid kinnitati rinnalõhikus umbes 10 cm kauguselt kaekaaugust vitssõlega.

 

Püksid

Viru-Jaagupis kandsid 19. sajandi keskel kintspükse vaid vanemad mehed. Noorematel olid juba pikad püksid.

Suvistel töödel kandsid mehed takuseid valgeid pükse. Talvel kanti täisvillaseid pükse. 19. sajandi lõpu poole hakati tegema suveks poolvillaseid pükse. Pükste peal kanti püksirihma. (EA 61, Voolmaa, 1954)

Värvi poolest on pidulikuks peetud potisiniseid villaseid pükse aga neid on olnud ka lambavilla värvi mustjashalle, vähem pruune. Viru-Jaagupist on teada isegi ruudulisi villaseid pükse.

Pidulike pükste uhkuseks olid vask- või tinanööbid laka ja sääreotste kinnitamiseks, igapäevastel pükstel olid puupöörad.

J. Kuperjanovi kirjeldus kogumisretkel Viru-Jaagupi meeste pükste kohta: Kinkpüksid. Püksa kanti ainult üks paar korraga, aluspüksa ei kantud. Püksid tehti – suveks linasest ehk takusest riidest, valged; talveks – villasest riidest, sinised, mustad ehk hallid). Kes jõukam oli, laskis püksid siku nahast teha (seemeski nahka püksid). (Kuperjanov, Laurson 2008:48)

 

Vatt

Suvel pandi särgi peale linasest riidest vatt, mis oli ulatus vaid puusani. See vatt oli värvuselt valge või sinine.

Talvine vatt oli täisvillane ja värvina eelistati potisinist, vaesematel oli kasutuses hall. Selliseid lihtsaid ühevärvilisi vatte kandsid nii vanad kui noored mehed.

Vatil oli peal paari sõrme laiune lamav krae. Vatt oli rinnaeest lahti, esikinnises 3 vaskset nööpi, mis pidid rõivaeset ka kaunistama. Seljal oli 2 vasknööpi, ka kaunistuseks. Varrukad olid suust kitsamad. (EA 61, Voolmaa, 1954)

J. Kuperjanovi kirjeldus kogumisretkel Viru-Jaagupi meeste vati kohta: Särgil kanti kampsoni, suvel linasest ehk takusest riidest, talvel – villasest. (ERM TAp 126:2–4)

 

Vest

Vest oli 19. sajandi keskpaiku tuntud kogu Põhja-Eestis, see oli otseselt linnamoest üle võetud rõivastusese. Nagu sellal kõrgemad seisused, püüdsid jõukamad talumehedki oma ülikonda ehtida lillelisest, ruudulisest või triibulisest poeriidest vestiga. Eriti hinnatud oli siid, kuid peeti lugu ka puuvillasest. Meeste veste tehti ka triibulisest või ruudulisest seelikuriidest, samuti vatiga samast materjalist. Lõikelt olid vestid sirged ja ulatusid vöökohani. Kuna neid kanti vati all, pandi selg enamasti pleekimata linasest riidest. (Kaarma, Voolmaa. 1981:219)

 

Pikk-kuub. Laapkuub. Kasukas

Pikk-kuued, vooledega kuued, olid Viru-Jaagupi meestel kasutuses. Kuube kaunistasid ees kahes reas tinanööbid.

Sügavad voldid olid külgede pool kahes kimbus, mõlemas kolm volti, ülevalt talje kohalt kõvasti kinni õmmeldud, keskkohast kinnitatud, alt lahti.

Viru-Jaagupi meeste kuued olid mustad, hallikad ja mõnikord ka potisinised.

Kuub oli rinna eest lahtine, mõned kandsid kaelas varrastel kootud salli. (EA 61, Voolmaa 1954)

Pikk-kuued vahetas 19. sajandi lõpul välja saterkuub. (Kaarma, Voolmaa. 1981:220) Talvel metsas tööl käies kandsid Viru-Jaagupi mehed vatti ja selle peal lambanahkset kasukat. Kasukas oli pikk-kuue lõikeline, ainult taga puudusid voldid. Kui oli sajune, siis pandi kasuka peale veel suur kõrge kraega laapkuub ehk laabrukas, muidu sai kasukas märjaks. Selle kuue krae tõmmati üles, nii et pea sinna varju jäi. (EA 61, Voolmaa, 1954)

J. Kuperjanovi kirjeldus kogumisretkel Viru-Jaagupi meeste pikk-kuue kohta: Pealisriideks oli kõige sagedamine „vollidega kuub“. Kuub ulatas pooleni sääreni, puusade kohal seljal oli tal kummalgi pool kuni alla ääre „vollide“ (voltide) pundar, 3,5 ehk 7 volti kummaski. Eest tulid kuue hõlmad ainult vöö kohalt kokku: kuub seoti vööga pealt kinni. Vööd ei läinud mul korda leida. Kasukat kanti pakasega, ta läks „vollidega“ kuuest ainult selle poolest lahku, et tal seljal voltisi ei olnud. (ERM TAp 126:2–4)


Vöö 

Pikk-kuue hõlmade kinnitamiseks kasutati kas nahkrihma, villastest lõngadest võrkvööd või telgedel kootud vööd, mida nimetati ka pussak ja pussakas

 

Peakatted

Suvel kandsid mehed piduliku riietusega, eriti komplektis pikk-kuuega, musti kaapkübaraid ehk tonge.

Suvisteks peakateteks olid ka linasest niidist heegeldatud mütsid, mida mõnikord kanti ka kübarate all.

Tongi tegemiseks kulus nael häid villu ära. Villad vanutati puust vormi ümber, mille juures rukijahu liistriks tarvitati. Tegemiseks kulunud terve päev aega ära. Tegija saanud töö eest 50 kopikat. Kübarseppasi ei olnud palju, Jakobis olnud neid ainult üks kogu kihelkonnas. (ERM TAp 126:2–4)

Talvemütsid olid kõrvikud – nelja alla lastava kõrvaga lontmütsid, läkiläkid, mis tehti lamba- või rebasenahast. Mütsid olid seest karvased, ees, taga ja külgede peal kõrvad, mida sai üles siduda ja külma korral alla lasta..

19. sajandi keskel hakkasid mehed kandma ka mustast või tumesinisest riidest kõva läikiva sirmiga nokkmütse. (EA 61, Voolmaa, 1954)

 

Juuksed. Habe

Habe oli mõnel meesterahval hästi lai, mõnel väga pikk. Habet ka piirati, et see väga metsikuks ei läheks.

Viru-Jaagupi meestel olid pikad juuksed. Tavaliselt olid need piiratud poole kõrvani, mõnel olid veel pikemad juuksed. Juuksed kammiti nii, et seitel jäi keskele.

Kui poisid läksid leeri, siis juuksed tagant lõigati lühemaks, eest jäid pikemad.

Vuntsid olid kõigil vanadel meestel. (EA 61, Voolmaa, 1954)

 

Jalanõud. Sukad

Põhiliseks meeste jalanõuks Viru-Jaagupis olid pastlad.

Kanti ka madala säärega Soome susse ja kuni põlveni ulatuvad suss-saapaid. Paljudel olid ka venesaapad, neid oli lihtne saada. Suss-saapaid õmmeldi ise, need olid rohkem tööjalanõuks. (EA 61, Voolmaa, 1954)

Labajalad mähiti jalarättidega. Pidulike pükstega tõmmati jalga villased sukad. Need olid enamasti tumedat värvi – pruunid, mustad, hallid, sinised, lihtsas parempidises koes kootud. 


KASUTATUD ALLIKAD:

1)      http://et.wikipedia.org/wiki/Viru-Jaagupi_kihelkond - info kihelkonna asendi kohta

2)      http://www.erm.ee/et/Avasta/Kihelkonnad/Viru-Jaagupi-kihelkond - TAEL, T, - ERMis leiduvate Viru-Jaagupi esemete ja kogujata kohta

3)      KAARMA, M; VOOLMAA, A, 1981 EESTI RAHVARÕIVAD

4)       ERM TAp 126:2–4 Kogunud KUPERJANOV, J, LAURSON, L, 1913

5)      ERM EA 61, kogunud VOOLMAA, A 1954, Viru-Jaagupis

6)      Vanavara kogumisretkedelt 5.  KUPERJANOV, J, LAURSON, L. 2008, Tartu


Teksti koostas: Meeli Lõiv