Viru-Jaagupi naine

19. sajandi keskel  kantava naiste ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, põll, peakate, pikk-kuub, jalanõud, sukad, ehted.

Särk

Viru-Jaagupis kanti 19. sajandi keskel kolme tüüpi särke: varrukateta pikk särk käis käiste alla, pikkade varrukatega särk, mis käiste moe välja tõrjus ning natuke hiljem levis Viru-Jaagupisse ka lühike särk ehk särgipiht, mis oli lõikeliselt sarnane alussärgiga.

Särgipihtu hakati 19. sajandi keskpaigast peale käiste asemel kandma. Selline lühike seeliku värvli alla ulatuv särk õmmeldi hoolikalt peenest linasest riidest ning tõmmati pidupuhkudeks pikkade varrukatega särgile peale.

Särgipiht tehti mahamurtava kraega.

Pikkade varrukatega särgi ülaosa õmmeldi linasest riidest, alane takusest. Õmblus oli vöökohal. Kui alase kangas oli kitsas, pandi särgile alla äärde siilud vahele.

Viru-Jaagupi naistesärgil õlaõmblused puudusid, õlgadele õmmeldi õlalapid, millel kahel pool ääres valge niidiga tikkpisterida.

Varruka alla õmmeldi ruudukujuline kaenlalapp.

Varrukasuus oli värvel ja kroogitud varrukasuu oli selle külge kinnitatud. Varrukas ulatus randmeni.

19. sajandi II poolel hakati särkidele õmblema umbes 2 sõrme laiuseid püstkraesid.

Pikkade varrukatega särk kinnitati kurgu alt preesiga, aga on teada ka selliseid naiste särke, millel kasutati hoopis ühte nööpi kurgu all. Sellisel juhul preesi enam ei pandud.

Suvel lõikuse ajal töötati särgi väel. Mõnel oli kaks särki seljas, mõnel üksainus. Kui kaks särki seljas, siis alumine puhtam, pealmine mustem. Põll oli särgi peal. (EA 61, Voolmaa 1954)

Käised

19. sajandi keskpaigas hakkas käiste mood kaduma. Käiseid, mida Viru-Jaagupis nimetati käiksteks, pandi selga veel kirikusse minnes.

Käised olid kaelaaugus kroogitud ja kaunistatud allääres litrite ja pitsiga. Lilltikandit väga palju ei kasutatud, kaunistati litritega ning alläärde õmmeldud pitsiribaga.

Käiste varrukad olid keskmise laiusega, ulatusid randmeni nii, et värvel jäi ilusti randme peale. Varrukad olid kroogitud värvli külge. (EA 61, Voolmaa 1954).

Seelik

19. sajandi keskel kandsid naised Viru-Jaagupis veel värvikirevaid pikitriibulisi seelikuid. Kodulinase lõime sisse kooti villane kude.

Seelik oli ümberringi värvli külge volditud. Voldid olid lahtised, vabalt langevad, kinnitatud ainult värvli juures. (EA 61, Voolmaa 1954)

19. sajandi teisel poolel tuli moodi põikitriibuline ja ruuduline seelik. Ka need seelikud oli poolvillased – linasel lõimel villane kude.

Nii pikitriibulised, põikitriibulised kui ruudulised seelikud olid mõeldud pidupäevaks ning töö tegemiseks võeti kasutusele alles siis, kui need vanad ja kulunud olid. Igapäevaste seelikutena kanti ühevärvilisi linaseid, takuseid või poolvillaseid seelikuid.

 (EA 61, Voolmaa 1954)

Vöö

Vööga mähiti kordadena seeliku, abielunaistel ka põlle värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht.

Põll

Põllesid oli abielunaistel mitmesuguseid. Mõni põll oli alt sissekootud põikitriipudega. Kui põlle kangale ei olnud triipe sisse kootud, õmmeldi neile peale värvilised paelad ning pits alläärde. Oli ka ühevärvilisi põllesid – musti, siniseid jne.

Päris valged põlled olid labasest linasest riidest, volditud ja pitsiga allääres.

Põll oli suur ja lai, ulatudes peaaegu seeliku allääreni.

Kampsun

Kampsuneid kanti vaadeldaval ajajärgul Viru-Jaagupis juba palju. Seesidega kampsun tehti kas villasest või linasest materjalist. Paremad rõivad tehti kas täisvillased (kalevised) või poolvillased, potisinist, halli või musta värvi.

Linased kampsunid olid valged, neid kasutati vaid igapäevaste tööriietena.

Kampsun ulatus umbes 10 cm vöökohast allapoole ja oli hästi taljes. Vöökohalt alates oli kummalgi seljaõmbluse otsas kolm püstist volti.

Kampsun oli eest rinna pealt lahtine, vöökohalt kinnitatud haakidega, hiljem mõnel ka nööbiga.

Kampsunit kanti pikkade varrukatega särgi peal. (EA 61, Voolmaa 1954)

Kaapotkleit

1860.-1870. aastatel kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised 19.sajandi keskpaiga kodanliku moe hilisrokokoo krinoliinkleitide eeskujul põikitriibulisest ja ruudulisest riidest kaapotkleiti (kaput, kapot, pihaga riided, pihaga seelik). Kodukootud materjal ning külaõmblejate õmblustöö andsid neile  talurahva rõivastusele omase eriilme. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Viru-Jaagupi kaapotkleidid olid täis- või poolvillased, suveks tehti need sinise-valgeruudulised linased, talveks villased või poolvillased rohkemate värvidega nn. Ristilised – sinise-valge, punase-musta, ka halli-lillaga.

Kaapotkleidiks nimetati samast riidest kokku õmmeldud piha- ja seelikuosa. Kaapotkostüümiks nimetati rõivastust siis, kui samast materjalist tehtud pihaosa ja seelikuosa kokku ei õmmeldud.

Kaapotkostüümi ja -kleidi asendas juba 19.saj. lõpus täielikult linnamoeline riietus.

Pikk-kuub

Pikk-kuued, vooledega kuued, olid Viru-Jaagupis lõikelt sarnased kampsunitele. Sügavad voldid olid külgede pool kahes kimbus, mõlemas kolm volti, ülevalt talje kohalt kõvasti kinni õmmeldud.

Kuub oli rinna eest lahtine, vöökohast kinnitati haagiga. Voolekuuega kanti valget rinnarätikut, mis pandi kuue alla. Rätik oli enamasti linane, kuid kanti ka villaseid. (EA 61, Voolmaa 1954)

Kuued olid enamasti potisinist värvi, linasest niidist tehtud nööpidega.

Kaapotkuub

19. sajandi kolmandal veerandil hakati kandma liibuva piha külge õmmeldud volditud alaosaga potisiniseid kaapotkuubi. Erinevalt händadega kuuest, mis olid lahtise rinnaesisega ning mille hõlmad kinnitati vöö kohal paari haagiga, olid kaapotid vööst kurguni kinni haagitud. Need kuued ulatusid kandadeni.

Kaapotite varrukad olid ülevalt laiad, õla juurest tugevalt kroogitud, randme juurest aga kitsalt ümber.

See kuub tehti kolmest riidelaiast, ilma õmbluseta seljal nagu vanadki kuued. Naistel olid need kuued volditud. Varrukad olid volditud küünarnukist saadik ja varrukaotsad (käisesuu) teravad.

Nendele kuubedele tehti ka erinevaid kaunistusi – õmmeldi kahele poole hõlmadele värviliste klaaspärlite read. Krae äärde, varrukasuhu ning hõlmade äärde tehti erinevad tikandid.

Kaapotkuue vooder ulatus vesti või kampsuni alla äärde.

Kaapotkuued olid kasutuses 19. sajandi II poolel, kuid nendega samal ajal püsisid ka eespool kirjeldatud lihtsamad pikk-kuued.

Peakatted

Tüdrukud kandsid pärgi tavaliselt ainult pidulikel puhkudel. Külmemate ilmadega kandsid tüdrukud peas ainult rätikut.

Abielunaistel tulid Viru-Jaagupis 19. sajandi keskel kasutusele kõrged pott-mütsid. Noorematel abielunaistel oli müts peas vaid väljas käies, vanad aga kandsid seda kogu aeg.

Siidist kattega pottmütsile pandi kaunistuseks taha kirjud lindid ja ette äärde treemel. Töömütsil treemlit ei olnud, ainult kitsas pael otsaees.

Mütsile pandi jahedama ilmaga peale veel rätik, jättes otsmikupoolse osa nähtavale. Rätik seoti lõua all sõlme ning selleks, et see maha ei kukuks, kinnitati nööpnõelaga mütsi külge. Soojemal ajal oli rätik õhuke, talvel aga paksem villane. (EA 61, Voolmaa 1954)

Rätid

Suurrätik võeti õlgadele, kui ees oli pikem sõit. Suurrätt murti nurgeti, nii, et jäi kolmnurkseks. 19. sajandi lõpu poole hakati sama rätti pikuti pooleks murdma, sest nii peeti ilusamaks. (EA 61, Voolmaa 1954)

Kui suurrätik ümbert ära võeti, murti see neljaks ja kanti käe peal.

Külma ilmaga kanti kampsuniga õhukest õlarätikut. Kolmnurkselt kokku murtud valget kodulinast või kirjut vabriku sitsist rätikut kanti nii, et nurk jäi seljale. Rätiku ette jäävad otsad pisteti kampsuni haagi alla. Kui rätt oli lühike ning haagi alla ei ulatunud, seoti otsad umbsõlme ja sätiti nii, et need otsad moodustasid kahele poole jäädes ilusa lipsu.

Jalanõud. Sukad

Naiste sukad olid Viru-Jaagupis hallid või mustad, hiljem ka valged. Triibulisi oli vähem.

Naistel oli külmaga enamasti kaks paari villaseid sukki.

Tööjalanõudena kanti pastlaid, paslid. Naha serva torgiti augud ja nendest käis nöör või punutud pael läbi, mis pastlaid vormis hoidis.

Kirikus käidi ummiskingadega või poolsaabastega.

Ehted

Igapäevaselt olid ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). See on pigem amulett kui ehe, mis ümbritseb tihedalt kaela ja paistab kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võivad olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seatakse kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela). Helmed on klaasist, kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. Merevaigust ja kristallidest (mäekristall, ahhaat, kaltsedon) helmed kuuluvad vanemasse kihistusse, 18.-19. sajandi helmekeedes on rohkem värvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Särgi või käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega ERM 10324. Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) prees ERM 10348.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale silmadega prees ERM A 509:659 või kuhiksõlg. Preesi võib kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees on korraga kasutusel), aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga (vt Lisa 1 teksti lõpus). Silmadega preesid on enamasti kuuest punasest klaastahukast „silmaga“. Virumaa silmadega preesidel asetsevad „silmad“ sageli väljaulatuvamalt (vt Viru Nigula silmadega prees: ERM 12613) kui mujal Eestis.

Kaela seati piduülikonnaga veel hõbekett kaelarahadega. Kaelarahad olid kannaga hõbetaalrid ja -rublad ERM A 509:560, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Fr. R. Kreutzwaldi 1840. aastatel kirja pandud tähelepanekutest võib järeldada, et kaelarahasid võis korraga olla mitu rida: Klaaskoralle, helmeid ehk krelle kanti alati tihedalt kaela ümber, sellal kui varakamatel naistel katsid hõbedased kaelaehted, paatrid kogu rinna kolmes, viies või enamas reas. (Kreutzwald 2012:23)

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ERM 10436 ja harisõrmus ERM 10481, mida kandsid nii mehed kui naised. Vt Lisa 2. 



Lisa 1

Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.



Lisa 2

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.


KASUTATUD ALLIKAD:

1)      http://et.wikipedia.org/wiki/Viru-Jaagupi_kihelkond - info kihelkonna asendi kohta

2)      KAARMA, M; VOOLMAA, A, 1981 EESTI RAHVARÕIVAD

3)      EA 61, kogunud VOOLMAA, A 1954, Viru-Jaagupis


Teksti koostas: Meeli Lõiv

Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla