Viru-Nigula mees


19. sajandi keskel ja teisel poolel kantava meeste ülikonna põhiosad olid: särk, püksid, vatt, vest, pikk-kuub, kasukas, peakatted, vöö, jalanõud, sukad.

SÄRK

Valge linane pikkade varrukatega särk ulatus meestel poolde reide.

Särk õmmeldi õlaõmblusteta, T-kujulise kaelaavaga. Õlgadele kinnitati tikkpistes õlalapid. Püstkrae oli kitsas, kaelaava kurrutati.

Meeste särgile tehti pihalapp ja kaenlaaluselapp. Pihalapp asetses turja peal ja oli seal tugevduseks.

Üks nööp oli kurgu all, kaks rinnalõhikus. Varrukad olid enamasti lahtised., kuid kanti ka varrukavärvlitega särke. Täisealiseks saades saadi esimene varrukavärvlitega särk, kuid mõni kandis värvliteta särki kuni surmani. Särki kanti pükste sees. (EA 61, Voolmaa, 1954)

Püksid

Põlvpükstest on värvi poolest pidulikuks peetud potisiniseid villaseid pükse aga neid on olnud ka lambavilla värvi mustjashalle, vähem pruune. Pidulike pükste uhkuseks olid vask- või tinanööbid laka ja sääreotste kinnitamiseks, igapäevastel pükstel olid puupöörad.

Eriti pidulikeks peeti ka Viru-Nigula meeste poolt nahast põlvpükse, mida loeti ka jõukuse tunnuseks. Nahkpüksid valmistati seemisparki kitsenahast.

Suvistel töödel kandsid mehed takuseid pükse, mis tihti olid valged, siniste triipudega. Talvel kanti täisvillaseid ehk vatlaseid pükse. 19. sajandi lõpu poole hakati tegema suveks poolvillaseid pükse.

Sajandi lõpu poole hakkasid põlvpüksid populaarsust kaotama ning moodi tulid pikad püksid. (EA 61, Voolmaa, 1954)

Vatt

Suvel pandi särgi peale linasest riidest vatt, mis oli nii lühike, et kattis vaid püksivärvli. See vatt oli värvuselt valge või sinine.

Talvine vatt oli täisvillane ja pidulikuma värvina eelistati potisinist, vaesematel oli kasutuses hall. Selliseid lihtsaid ühevärvilisi vatte kandsid nii vanad kui noored mehed.

Vatil oli peal paari sõrme laiune lamav krae. Esikinnises 3 vaskset nööpi, mis pidid rõivaeset ka kaunistama. Varrukad olid suust kitsamad. (EA 61, Voolmaa, 1954)

Vest

Vest oli 19. sajandi keskpaiku tuntud kogu Põhja-Eestis, see oli otseselt linnamoest üle võetud rõivastusese. Nagu sellal kõrgemad seisused, püüdsid jõukamad talumehedki oma ülikonda ehtida lillelisest, ruudulisest või triibulisest poeriidest vestiga. Eriti hinnatud oli siid, kuid peeti lugu ka puuvillasest. Meeste veste tehti ka triibulisest või ruudulisest seelikuriidest, samuti vatiga samast materjalist. Lõikelt olid vestid sirged ja ulatusid vöökohani. Kuna neid kanti vati all, pandi selg enamasti pleekimata linasest riidest. (Kaarma, Voolmaa. 1981:219).

Pikk-kuub

Ülerõivastest oli tähtsaim villane pikk-kuub ka Viru-Nigulas. See oli piha ümber hoidev, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega. Neid kuubesid kutsuti ka vollidega kuubedeks

19. sajandi keskpaigaks oli lambapruuni värvi kuued vahetatud potisiniste vastu.

Meeste kuubesid kaunistas ühel pool rinnaesist hõlmaäärt tihe rida hernetaolisi tinanööpe, teist punasest villasest nöörist aasad. Tinanööbiridade ja punase nööriga ilustati ka taskulappe ja varrukasuid. Need nööbid oli vaid kaunistuseks, sest hõlmad hoiti koos kas nahkrihma, villastest lõngadest võrkvöö või telgedel kootud vööga (pussak, pussakas).  

Pikk-kuued vahetas 19. sajandi lõpul välja saterkuub. (Kaarma, Voolmaa. 1981:220 + joon. Lk. 259)

Laapkuub

Viru-Nigula mehed kandsid talvel metsas tööl käies suurt kõrge kraega laapkuube ehk laabrukat. Selle krae tõmmati tuisuga üles, nii, et pea sinna varju jäi.

Kasukale tõmmati laabrukas peale, muidu sai kasukas märjaks.

See täisvillane kuub kinnitati keskelt vööga. Värvidena teatakse sinist ja halli. (EA 61, Voolmaa, 1954)

Kasukas

Valged lambanahksed kasukad tehti 19. sajandi keskpaigani händadega kuue lõikega, kusjuures händadeks olid neil vabalt volti langevad siilud. 19. sajandi teisel poolel tehtu meeste kasukad sirge lõikega. (Kaarma, Voolmaa. 1981:221)

Kasukas oli alt vähe laiem, keskele vähe koomal, rätsep tegi, nii et hakkas selga. (EA 61, Voolmaa, 1954)

Kasukale tehti 19. sajandi teisel poolel peale ka krae samast nahast mis kasukaski.

Peakatted

Talvemütsid olid ümmargused lambanahksed rummud, karvane äär peale keeratud. Neid mütse nimetatakse ka soome mütsideks või rannamütsideks. Kui väga külm ilm oli, siis tehti tagant paelad lahti ja karvane äär keerati kõrvade peale.

Suvel kanti musti kaapkübaraid ehk tonge, nimetati ka tongkübar (Kaarma, Voolmaa 1981:261).  

19. sajandi keskel hakkas suurem osa mehi kandma ka mustast või tumesinisest riidest kõva läikiva sirmiga nokkmütse. Vaesematel meestel tegid naised need ise tööpeakatteks valgest kangast kübara moodi servadega. (EA 61, Voolmaa, 1954)

Juuksed. Habe

Viru-Nigula meestel olid pikad juuksed. Tavaliselt olid need piiratud poole kõrvani, mõnel olid veel pikemad juuksed. Juuksed kammiti nii, et seitel jäi keskele.

Kui poisid läksid leeri, siis juuksed tagant lõigati lühemaks, eest jäid pikemad.

Habe oli mõnel hästi lai, mõnel väga pikk. Habet ka piirati, et see väga metsikuks ei läheks.

Vuntsid olid kõigil vanadel meestel. (EA 61, Voolmaa, 1954)

Vöö. Säärepaelad

Vöid kasutasid mehed kuue hõlmade kooshoidmiseks. Selleks kasutati ostetuid eredavärviliste triipudega puuvillaseid kamlottvöid või ka laiu käsitsi põimituid ühevärvilisi või triibulisi toimseid või diagonaalseid ruudulisi läbivillaseid võrkvöösid. Vöö pandi ümber nii, et vöö keskkoht asetati ette, toodi otsad selja tagant läbi ning sõlmiti ees. Seejärel poetati otsad vöökordade vahelt läbi ning jäeti kahele poole rippu.

Säärepaelad olid kasutusel sukkade üleval hoidmiseks pidulike villaste või nahksete põlvpükste kandmisel. Paelad põimiti mitmevärviliste villaste lõngadega kalasaba- mustrilised, mille otstesse moodustati tutid. Säärepaelaga köideti sukk püksisääre alt põlvesilma alla, otsad pisteti püksi sääreotsa värvli aukudest läbi ning seoti lipsu – topsud jäid rippu.

Jalanõud. Sukad

Madala säärega Soome sussid ja kuni põlveni ulatuvad suss-saapad olid Viru-Nigulas laialt levinud. Pastlaid, paslid olid paksemast nahast.

19. saj. teisel poolel hakkasid jõukamad mehed kandma kingsepa tehtud õmmeldud või tikutatud taldadega säärsaapaid. (EA 61, Voolmaa, 1954)

Linaste pükste juurde kuulusid linasest riidest õmmeldud säärised, kal(t)sud. Labajalad mähiti jalarättidega.

Pidulike püksidega tõmmati jalga villased sukad. Need olid enamasti tumedat värvi – pruunid, mustad, hallid, sinised, lihtsas parempidises koes kootud.


KASUTATUD ALLIKAD:

1)      http://et.wikipedia.org/wiki/Viru-Nigula_kihelkond - info kihelkonna asendi kohta

2)      KAARMA, M; VOOLMA, A, 1981 EESTI RAHVARÕIVAD ,sh. Viru-Nigula- mees lk.259-263

3)      ERM, EA 61, kogunud A.VOOLMAA 1954

 

Teksti koostas: Meeli Lõiv