Anseküla Emmaste Hiiumaa Jaani Jämaja Kaarma Karja Kihelkonna Kihnu Käina Kärla Muhu Mustjala Pöide Püha Pühalepa Reigi Ruhnu Valjala Vormsi


Saaremaa


Saaremaa on Eesti saartest suurim. Soodsa kliima ja geograafilise eraldatuse tõttu oli Saaremaa II aastatuhande algussajandeil üks tihedamini asustatud piirkondi Eestimaal.
Saaremaal on 11 kihelkonda - Jämaja, Anseküla, Kihelkonna, Mustjala, Kärla, Kaarma, Püha, Valjala, Karja, Pöide ja Jaani.
Saarte rahvarõivastesse on jätnud jälje XIII sajandi lõpust Eesti aladele asunud rootslased. Varasemad teated Saaremaal kantud rõivastuse kohta pärinevad 17.sajandi teisest poolest O. Sperlingilt ja sajandi lõpust F. Keusslerilt. 18 sajandi lõpul kirjutas A.W. Hupel, et saarlaste rõivastus on mandri talurahva omast parem ja korralikum, jalas ei kanta pastlaid vaid kingi ja saapaid. Väga hea ülevaate annavad 19 sajandil Saaremaal kantud talurahvarõivastuse kohta F.Kruse ja F.S.Sterni joonistused (20 Saaremaa eri kihelkondade värvilist kostüümi). 1892.aastal pani muuseumides leiduvatele esemekogudele aluse Oskar Kallas. Rõivastuse arengut on mõjutanud saareline asend ja sellest tulenev majandus ning kultuurikontaktid. Mehed hakkasid varakult käima mandril ja teistes suurtes linnades mitmesugustel juhutöödel. Sealt kaudu jõudsid kohale moeuudised Euroopast. Kõige selle tulemusena arenes siin rõivastus kiiremini. Kapitalismi areng oli Saaremaal võrreldes mandriga aeglasem, mille tõttu rahvarõivaid kanti tunduvalt kauem. Suurem osa muuseumides säilinud esemetest moodustavad naiste rõivad, kuid on ka säilinud meeste rõivaid. Naised kandsid rahvarõivaid põhiliselt 19/20 sajandi vahetuseni, meeste rõivad muutusid aga linlikuks juba varem(1890-e paiku ).

Saaremaa rahvarõivad võib jagada 2 suuremasse rühma
• Lääne-Saaremaa (Kihelkonna, Anseküla, Jämaja, Mustjala, Kaarma, Kärla ja osa Püha kihelkonnast)
• Ida-Saaremaa (osa Püha kihelkonnast, Karja, Valjala, Pöide, Jaani) 


Eestirootslastest


Eestirootslased on põline Eesti vähemusrahvus. Nende põhilised asualad olid loode-Eesti rannikualadel ning saartel. Ise on nad end nimetanud aibofolke (saarerahvas).
Pärimuste, kohanimede, keeleliste ja rahvarõivaste ühisjoonte järgi võib arvata, et Eesti saartele ja rannikualadele elama asunud rootslased on tulnud Soome lahe kirderannikult ja saartelt ning Rootsi erinevatest piirkondadest. Eestisse siirdumine on toimunud eri asulatesse eri aegadel X ja XIV sajandi ajavahemikus.
Eestirootslaste rõiva kandmis- ja valmistamistraditsioonis säilisid mitmed arhailistele rõivastele omased jooned, mis pärinesid keskajast ehk ajast, mil algas rootslaste siirdumine Eestisse ning mis näiteks eesti rahvariietest enamjaolt olid ammu kadunud. Eestirootslaste rõivatraditsioonide eriliseks nähtuseks on lasterõivad, mis ei olnuc valmistatud täiskasvanu rõiva vähendatud koopiatena, nagu oli kombeks mujal Eestis. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et eestirootslaste rõivad, mis kõik sisaldasid mitmeid vanu rootsi ja ka soome rahvarõivaste elemente, erinesid siiski üksteisest.
Vastavalt asualadele võib jagada eestirootslaste rahvarõivad viieks erinevaks rõivatüübiks: Vormsi (Ormsö), Ruhnu (Runö), Pakri saared (Rågöarna - Stora Rågö, Lilla Rågo) ja Risti kihelkonna rootsi alad, Noarootsi (Nuckö) ning Hiiumaa Reigi kihelkonna Rootsiküla.
Võrreldes Eesti mandri osaga, kus rootslased vahetuis kokkupuuteis allusid rohkem kohalikule kultuurimõjudele, säilitasid näiteks Vormsi, Ruhnu ja Pakri saarte küllaltki eraldatult elavad rootslased oma kultuurilise eripära. Rahvarõiva kandmistraditsioon püsis nendel saartel kuni II Maailmasõjajärgse ümberasumiseni Rootsi.

Oluliseks allikaks eestirootslaste elu-olu ja ka rõivakirjelduste uurimisel on 1855. aastal ilmunud ajaloolase Carl Russwurmi teos „Eibofolke oder die Schweden an den Küsten Ehstlands und auf Runö I, II“ ning selle juurde kuuluv kunstnik Ernst Hermann Schlichtingi litograafia-album „Trachten der Schweden an den Küsten Ehstlands und auf Runö“. Russwurm nimetab rannarootslaste rõivastuse kohta: „...nende rahvarõivad on nii omapärased ja samas paikkondade kaupa nii erinevad“.