Emmaste naine

Särk (kurdussärk,suursärk, juppsärk)

Kogu Hiiumaal oli särgi näol  enamasti tegemist nö ihusärgi või alussärgiga. Oma lõikelt sarnanes särk (suursärk, kurdusssärk) küütkuue ehk seelikuga, kuid õmmeldi linasest riidest. Suvel kasutati pikka linast eest nööbitava pihaosagasuursärki (kurdussärki)   ainukese tööriidena.   Külmal ajal kanti seda villase seeliku all kirikusse minekul, kodus tarvitati lihtsamat ja lühemat juppsärki. Emmastes  nagu Käinaski arenes suvine kurdussärk 19. sajandil ka iseseisvaks suveseelikuks,  millega mindi isegi rahva ette, mõnikord isegi kirikusse.  Just seepärast hakati seeliku alaosa varasema vollitamise asemel kurrutama.

Seelik (mustkuub, küütkuub) 

19. sajandi keskpaigani kandsid Hiiumaa naised lambapruunist villase riide laidudest (8) kokku õmmeldud alaosa ja nööbitava villasest või linasest riidest pihikuosaga seelikut.  Sajandi keskel asendati ühevärvilised seelikud punasetriibulistega. Tegemist oli endiselt pihaosa ehk öödri külge kinnitatud seelikuga.  Emmaste seeliku puhul jäi nagu Käinaski domineerima punane põhivärv, mida ilmestas eraldiseisev või  mõne teise värviga lihtsat triibukimpu moodustav  tumepruun või tumelilla triip. Kokkuvoltides jäi näha ainult punane põhivärv. Üksikud nö kirjud seelikud, kus esines Reigilie sarnaselt kaks triibustikugruppi vaheldumisi lambapruuni vahevärviga, volditi kokku nii, et peale jäid erksamad, kollasega ilmestatud triibustkud, sisse sinised-lillad toonid. Seelik ulatus poolde säärde, seda ei pikendatud  toodiga.

Käised

Käiseid kantakse seeliku eestnööbitava  pihikuosa  peal. Emmaste varasemad käised olid enamasti tikitud püstkrae ja varrukaotstega, pihaosal pilutikand. Kasutati  ka liigkaelusega kraed.  Need olid linased umbkäised. Sajandi lõpukümnendeil tulid kasutusse eest läbilõikelised pael ja pitskaunistustega linnalõikelised püstkraega käised.

Põll

 19. sajandi II poole Emmaste  põlledel  esineb  kaunistustena nii pitse, paelu, sitsist satsi kui ka moodsamat lõiget ülaosas. Põlled on ise võrdlemisi lühikesed.  Põlle kandsid nii neiud kui naised.

Ehted

Käiste kinnitamiseks ja kaunistamiseks kasutati vitssõlgi, väikseid valatud preese või silmadega preese. Hiiumaal oli kombeks kinnitada vitssõle külge lisakaunistuseks klaastahukast ripats. Lisaks olid igapäevaselt kaelas kurguhelmeid ja pidulikumal puhul pikemad ja mitmerealised helmekeed. Ehtimiseks kasutati ka värvilisi kaelapaelu ja rätikuid, sõrmes kanti sõrmuseid. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Vaskvöö rõhkudega

Emmastes kanti seeliku peal vaskplekiga kaetud nahkvööd, mille küljes rippusid nii “kuldsed" ketid litritega (rõhud) kui ka tinast tupega nuga ning messingist kattega nõelakoda. Emmastes muutusid rõhud veel sajandi lõpukümnenditel. Et rõhukettide arvu suurendada, asendati vasklapp traadist rõngaga. Nii sai kettide arv ulatuda üle 10. Varasemad rõhud on tavaliselt rohke needikaunistuse ning paljude litritega viimase ketirea küljes. Kaks vaskplekki on ornamentidega ilustatud. 

Sukad

Triibulise  seeliku juures kanti valdavalt valgeid sukki, aga paralleelselt ka mustkuue juures enam kasutatud punaseid sukki. Leinariietuse juures olid kas valged või sinised sukad.

Kingad

Pidulikul puhul on Hiiumaal kantud madala kontsaga allaõmmeldud tallaga musti paelkinnisega kingi. Valged puuvillased paelad muutside neid moekamaks.

Peakatted

Palmik

On kalevist  händadega pähepõimitav peakate, mis hoiab nii neiu kui naise pikad  juuksed korralikult koos.

Palmikud võisid olla eri värvi kalevist:  rõõmuaegsed punased, paastuaegsed sinised ja leinaaegsed mustad. Emmaste palmiku  hännad  olid Hiiumaa palmikuhändadest kõige laiemad ja neid kaunistatinii kardpaela, kardpitsi kui karrast narmastega. Palmiku peale pandi ja kinnitati kõik ülejäänud peakatted

Seppel

Seppel on  pruudipärg, mille võru on üleni kaetud klaashelmeste,  ja mitmesuguste läikivate kaunistustega. Pärja tagaosas ripuvad siidist paelad, nende all värvilisest siidriidest lina, millel samuti üksikuid kaunistusi.

Tanu

Emmaste tanu oli veel 19. Sajandi I poolel peamiselt tikitud alaservaga valge tanu, mille esiosa ääristasid punased ja sinised tikkeread. Tanu püstihoidmiseks oli seda papi või muu tugeva matejaliga toestatud. Sajandi teasel poolel muutusid tanud veidi väiksemaks ja neid kaunistati peamiselt  erinevate kard- ja värviliste paeltega.

Pealinad ( vallalislina, nuutislinad)

Pikad valged otskaunistustega pealinad, mida 19. Sajadil kasutati enamasti veel pulmade ja muude traditsiooniliste kirikuga seotud tähtpäevadel.

Att 

Att on muistne tuisukott, enamasti vanutatud villasest valgest riidest, üksikjuhtudel ka linasest riidest. Viimast kasutatigi rohkem suvl ja sügisel tuulise ilmaga või tolmust tööd tehes. 

Jakk, jäku, vildne särk 

Jakilaadsed kehakatted ehk vähejäkud õmmeldi lambapruunist villasest riidest ja need meenutasid oma lõikelt  pikkade kuubede lühikesi variante. Eest paari haagiga kinnitatavad. Varrastel kootud jakid ehk särgid, olid enamasti tumesinised või lambapruunid, riidega äärtest kanditud. Kinni käisid nagu jäkudki enamasti vöökohast haakidega.

Ülerõivad  

Emmastest  kanti  19. Sajandi Ii poooles taljesse töödeldud, kuid tugevate seljale( puusale)  jäävate  vollidega pikk-kuube (suurjäku). Kasutuses oli ka lõikelt  arvatavalt 17. Sajandisse tagasiulatuv laikuub mis leidis koos pikkade pealinadega (nuutislina, vallalislina) kasutamist nii pulmatraditsioons ja armulaual käies kui ka vanemate inimeste igapäevariietusena.


Teksti koostas: Helgi Põllo
Ehete osa toimetas ja retsenseeris: Jana Reidla