Jämaja naine

Jämaja  naise pidulik kostüüm koosnes järgmistest osadest: särk ja särgipiht, seelik, liistik, põll, lahttasku, vöö, peakatted ja rätid, vammus, silmkoeline kampsun, ehted, kindad, sukad, kingad.

Särk

Lihtne ja kaunistusteta argipäevane särk õmmeldi pleegitamata jämedamast linasest riidest. Piduliku riietuse juures tõmmati selle peale lühike särgipiht käised, mis õmmeldi peenemast ja hästi valgeks pleegitatud linasest kangast. Küllaltki kõrget särgikraed kanti kas püsti või keerati osaliselt maha. Krae kummaski ääres oli 2-5 paari nööpauke. Kinnitamiseks kasutati omavahel ketikesega ühendatud vaskseid kaksik- ehk kurgunööpe, mis tõmmati ainult alumistest aukudest läbi. Kaelakaar ja varrukasuu kurrutati, varrukapära seati kitsastesse lappvoltidesse

Krae, õlalapid õlarihmad – täisnurksed riidetükid, mis õmmeldi särgi õla peale ja mansetid varrukavärvlid  kaunistati risti- ja rattamotiividest valge põimpilu kadridega ja ainult Sõrvele iseloomuliku kahekordse ahelpistega. Vähema tikandi puhul õmmeldi lisaks siksakpaelad mitmesse ritta. Krae ääres ja varrukavärvlil olid ühtaegu nii kaunistuseks kui serva kaitseks kulumise eest sakilised äärepisted tagid. 19. sajandi lõpus kalingurist õmmeldud särkidel asendusid eespool kirjeldatud vanaseaduse krae kaunistused poepaela, vabrikupitsi ja Saaremaale mitteomaselt siidtikandiga, harilikult musta lõngaga. Varrukad õmmeldi varasemast veelgi laiemad.

Seelik

Peaaegu maani ulatunud kitsa siluetiga pihikseelik kirikuub oli Anseküla omast pisut pikem. Õmmeldi kokku tavaliselt viiest laiast – kanga tükist, mis võrdus seeliku pikkusega. Sissepressitud voldid olid umbes 4 cm sügavused. Esilaid jäeti keskelt mõnekümne sentimeetri ulatuses voltimata. Vanema aja punase triibustiku värv hakkas 19. sajandi II pooles järkjärgult helenema, muutudes sajandi lõpuks oranžiks. Senised mustad triibud asendusid järjest laiemate valgetega. Lõpuks oli triibustikuga kaetud kuni kolmveerand või rohkemgi seeliku pinnast. Mustaks jäi ainult kuue päris ülemine osa. Alumise ääre kaitseks mõeldud ai muutus samuti laiemaks. Senise kahe nööri hakati seda mähkima ümber kolme nööri. Aias vaheldusid punaste põhilappidega kitsamad värvilised lapid tükid. Lõpuks õmmeldi aia asemel seeliku allserva mitmevärviline heegeldatud pook.

Liistik

Liistik oli vestitaoline lühike pihakate, mis moodustas seelikuga komplekti. Jämaja liistik porst õmmeldi u 3 cm laiuse riideriba abil seeliku külge. Uuemal ajal õmmeldi porsti esiküljed, mõnikord ka seljaosa suurelillelise mustriga villastest rätikutest. Voodriks kasutati nii linast kui puuvillast riiet. Kaelaavaus oli taga v-kujulise lõikega. Hõlma nurk tehti laugja kaarega, mis kaeti atlassi või puuvillase riidega. Kaunistati kardpaela, pitsi ja siksak paelaga.

Põll

19. sajandi alguses õmmeldi põlled kodukootud linasest kangast. Ajapikku muutus materjalikasutus mitmekesisemaks. Sajandi lõpus õmmeldi mustrilisest sitsist või erinevalt muust Saaremaast peenest punasest poevillasest kangast. Alumine äär alane kaunistati värviliste siidpaeltega, mille otsad pöörati külgedel üles. Allääres ja külgedel kuni paelte kõrguseni olid narmad või pits. Võrreldes Ansekülaga ei tõmmatud põlle ülaosa nii tihedalt kokku, sest seeliku esilaiu voltimata osa oli siin ka laiem. Lõpuks piduülikonna juures põlle enam ei kantudki või tehti seda väga harva.

Lahttasku

Rahvarõivad olid sageli ilma taskuteta. Selle asemel kasutati lahttaskut. Jämajas tehti uhkeid taskuid, mis seoti paremale puusale. Neid kaunistati helmeste kudruste, värvilisest klaasist torukujuliste piiprellide, aplikatsioonide, paelte ja tikandiga, sageli erinevaid kaunistamisviise omavahel kombineerides. Vööle kinnitamiseks kasutati palmitsetud, kootud või taskukandist tehtud paelu.

Vöö

Levinud oli kirivöö, mis pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha. Enamasti kooti siin vöö teine ots teist kirja. Siis sai otsi vahetada ja nii jätta mulje, nagu oleks tegemist uue vööga. Võrreldes muu Saaremaaga, kus oli ka valgepõhjalisi vöösid, oli siin rohkem tumedapõhjalisi – sinise, musta, isegi rohelisega.

Mähiti nii, et seeliku- ja põllevärvel, põlle- ja lahttasku paelad jäid vöö alla.Vöökorrad mähiti kõik üksteise peale, paistma jäi ainult pealmine kord. Vöö ots pisteti vöökordade alla.

Peakatted

Tanu

Eestvaates trapetsikujuliselt murtud ja ühtlaselt lai tanu tehti pappalusele tõmmatud valgest riidest. Peale tikiti madal- ja varspistes stiliseeritud lillornament, milleks kasutati värvilist villast lõnga, kohati kardniiti. 13-15 cm laiuse mustri kirja põhivärvid olid punane ja tumesinine. Lisaks õmmeldi peale kardpaelatükke. 19. sajandi keskpaigani abielunaiste pidulikuks peakatteks olnud tanu kanti sajandi lõpus juba üsna harva.

Tuttmüts

Varrastel kootud tuttmüts nolkmüts, kirimüts oli alt laiem seatud äärega ja ülespoole aheneva sopiga. Valdavalt mustapõhjalisel mütsil oli tavaliselt kolm enamasti punast värvi vööti. Viimaste sisse kooti valgega triibud, tähnid jmt., millest ka mütsi nimetus – punane kirimüts. Mõnikord kooti  esimese ja teise triibu sisse veel rohelise, roosa, beeži lõngaga kaldtriibud jmt. Siin oli mütsi eripäraks silmapaistvalt suureks muutunud tutt sopi otsas. Pika tuti tegemiseks kasutati poepitsi ja -paelte tükke, ning kirjusid riideribasid. Nagu Lääne-Saaremaal kombeks oli, kandsid ka Ansekülas tuttmütsi nii neiud kui abielunaised. Erinevus oli kandmise viisis: abielunaised seadsid sopi paremale, tüdrukud vasakule õlale.

Sariküll

Sariküll oli nii abielunaise kui neiu talvine peakate, mille nimetus tuli mütsi omapärastest sarvedest. Sarved ja mütsi äär valmistati pügatud mustast lambanahast, hiljem ka plüüšist. Nende polsterdamiseks kasutati õlgi ja takkusid. Kahe nukiga lagipealne õmmeldi kas punasest, leinamüts sinisest kalevist. Voodriks oli harilikult lambanahk. Sarikülli kanti nii, et üks sarv oli otsmikul. Jämajas olid sarved vastavalt veidi ette- ja tahapoole kaldu.

Rätid

Tunti pearätti ja rinna- ning õlarätti.

Pearätt oli täiendav peakate, mis seoti tanu või mütsi peale viimase kaitseks vihma, tuule, tolmu, ka päikese pleegitavate kiirte eest. Jämajas kanti kogu Saaremaale iseloomulikku punase-valgeruudulist linast või poolvillast rätikut. Sinise-valgeruudulist kanti siin leinaajal.

Rinnarätik kuulus kindlasti liistiku juurde, aga seda kanti ka vammuse peal. Vanem rinnarätt tehti pearätiga samast kangast. 19. sajandi lõpu poole hakati poest ostma lillelisi puuvillaseid ja siidirätikuid. Nelinurkne rätik murti kolmnurgaks. Selja taga jäeti nurk liistiku peale, ees toodi otsad abu hõlmade alla. Kinnitati sõle või salanõelaga.

Narmasääristega villast suurrätti kanti õlgadel kolmnurkselt kokkumurtuna.

Üleriided

Vammus

Jämajale iseloomulik lühike vammus õmmeldi Sõrvele omaselt hallist paksuks vanutatud villasest kangast tüssist. Seljal vöö kohale seatud ülespoole kikki hoidvat voldikimpu hända toetati isegi puupilpaga, et see rohkem õieli hoiaks. Muus osas, välja arvatud pikkus, sarnanes Anseküla vammusega. Kraed ei olnud. Nagu liistikulgi, oli ka siin kaelaavusel taga v-kujuline sisselõige. Nelinurkne ümardatud nurkadega rinnaavaus kanditi punase kaleviga. Ees kinnitati haagiga ja kaunistuseks seoti vammuselips.

Silmkoeline kampsun

Kui silmkoelist kampsunit kanti rohkem koduste tööde juures, siis siin oli see erandlikult pidurõiva osa. Väga lühike ja ülilaiade varrukatega koemustriline kampsun kooti valgest lõngast, mõnikord ka vanutati. Kaelus, hõlmad ja varrukasuud kanditi kas kirju või ühevärvilise paelaga.

Ehted

Kaelaeheteks olid klaas- või kivihelmestest keed. Lühikesed kurguhelmed olid igapäevaseks kandmiseks ja neid oli tihti mitu rida ümber kaela. Pidulikum helmekee oli pikem ja koosnes samuti mitmest värvilisest helmereast (Vt Anseküla kee).

Üherealise helmekee alumises reas võis rippuda hõbemünt (kannaga raha). Kandmisel seati kee osaliselt abu alla nii, et münt paistis alumiste abuhaakide vahelt välja.

Rinnaehteks olid sõled (preesised). Sõlgi oli erinevaid ja neid kanti igapäevaselt eeskätt kaelusekinnitusena, pidulikul puhul rohkem. Sõled (rõngaspeesised) olid väikesed (läbimõõt 2–4 cm) ja lihtsa graveeritud geomeetrilise ornamendigaSaaremaa väikestel kuhiksõlgedel ei ole suu- ega välisserva. Südamekujulised sõled (harjastega preesised) olid kas ilma ripatsiteta või kolme aasaga, mille külge kinnitati metallripatsid ehk nilbutusedIlma ripatsiteta südamekujuline sõlg on ajaliselt vanem, sellised olid Eestis Euroopa ehtemoe mõjul tuntud juba 17. sajandist alates. Ripatsitena kasutati ka värvilisi helmeid. Algselt kaunistas südamekujulise sõle harja nokkadega vastakuti seisev linnupaar. Aegamööda muutus harjakaunistus lihtsamaks, stiliseeritumaks, meenutades taimelehti või ažuurset kolmnurka. 

Silmadega prees (silmadega preesis) on kaunistatud enamasti punaste klaastahukatega ja Sõrves olid preesid enamasti nelja silmaga. (Vt Jämaja nelja silmaga prees) Oli ka kuuesilmalisi preese.

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Kindad 

Kindad ei olnud ainult külma eest kaitseks, vaid ka uhkuseasjad, mida pruudid kandsid laulatusel nii suvel kui talvel, kinnastes mindi lauakirikusse jne. Labakindad raid- ehk kottkindad  kooti varasemal ajal ühevärvilised, hiljem mustrilised. Kudumisoskuse arenedes hakati tegema sõrmkindaid, mis sarnanesid mustrilistele labakinnastele.

Sukad

Kaetud sääred olid üheks abielunaise tunnuseks. Varasemad jalakatted säärised sukavarred, mille peale tõmmati lühikesed sokid kapetad olid kasutusel veel 20. sajandi alguseski. Sukad olid Sõrves 19. sajandil Lääne-Saaremaale omaselt punased. Sajandi keskpaigas levinud sinine värv jäi Sõrves võõraks. Küll aga võtsid Sõrve naised omaks 19. ja 20. sajandi vahetusel moodi tulnud mustad sukad. 

Sukad ulatusid põlvini või pisut üle. Et need alla ei vajuks seoti sukad altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

Kingad

19. sajandi keskel kanti Saaremaale tüüpilisi traadiga allaõmmeldud taldadega raadiga kingi, millel olid madalad rautatud puukontsad. Nende kodus valmistatud loomanahast pealsetega kingade iseloomulikuks jooneks olid koos kannaosaga lõigatud kõrvad, mis seoti jala peal nööri või naharibaga kokku. Nende kõrval tehti ka tipskorkiskingi, mille konts kork oli peaaegu keset talda. 19. sajandi II poolel olid pidukingadeks raadiga kingadele üldkujult sarnased nakikingad, mille tallad löödi alla tikkudega.

 


Kasutatud kirjandus:

1. Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981.

2. Kurrik, Helmi. Eesti rahvarõivad. Tartu, 1938.

3. Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.

4. Piiri, Reet. Rahvarõivad Eesti Rahva Muuseumist. Tallinn, 2006.

5. Tomberg, Riina. Vatid, troid, vamsad – silmkoelisi kampsuneid Lääne-eesti saartelt.

    Tallinn, 2007.

6. Soorsk, Maret. Saare maakonna rahvarõivad. Kuressaare, 2008.

7.  Voolmaa, Aino. Eesti rahvarõivaseelikud. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat.

     XXV. Tallinn, 1971, lk. 106-149.

8. Voolmaa, Aino. Lääne-Eesti saarte rahvarõivaste omapärast. –  Etnograafiamuuseumi

    aastaraamat. XXIX. Tallinn, 1976, lk. 189-212.

9. Värv, Ellen. Kuidas saare maanaised 19. sajandil riides käisid. – Saaremaa Muuseum.

    Kaheaastaraamat 2003-2004. Kuressaare, 2005, lk. 133-168.

 

Teksti koostas: Maret Soorsk

Ehete osa toimetas ja retsenseeris: Jana Reidla